Viimase minuti tõmblemised

„Kui ei oleks viimast minutit, ei saaks midagi tehtud“ kehtis eile taas. Nimelt lasi mängukoht, Pahad Poisid, meid üsna nõmedalt üle, kui teatas alles eile hommikul, et me õhtul neile ei mahu, kuna neil on all mingi jõululaud. Nagu Tomm ei oleks neilt juba kuu aega küsinud, kas neil seal midagi on ja nagu nad ei oleks suutnud mulle veel möödunud esmaspäeval kinnitada, et neil ei ole midagi. Nojah, järgnes paaniline otsing, kas saab kuskilt uue mängukoha ja panime enda jaoks tähtajaks, et kui kella kolmeks ei leia, siis jätame ära (see on parasjagu vara, et jõuaks kauge nurga mehi hoiatada, et pole vaja Tartu poole tulema hakata). Ja ei kippunud ükski variant töötama ning kell kaks jõudis Tomm tõdemusele, et „anname siis rahvale teada, et klubi jääb ära“. Ma siiski otsustasin, et ootame kolmeni, äkki midagi sähvatab. Ja pool kolm soovitas Taavi Toomere, et „aga kas te Ruunipizzat testinud olete, see ei ole tavaliselt väga täis ja ruumi on seal laialt“ (nad laienesid kõrvalruumidesse, kus enne valuutavahetus oli). Mõte tundus hea, helistasin, juhataja oli entusiastlik ja nii leidsimegi koha, kus klubi pidada. Muidugi, mäng oli selline, et vähemalt meie puhul oleks võinud selle sama hästi pidamata jätta. Kõik logises, vastased opereerisid heas tsüklis, meie halvas ja kui poleks paari maksi lambist sisse sadanud, oleksin viimased olnud. Nüüd olime eelviimased.

„Jumbofinaali“ otsustas jagu, kus lauda tulles vastased mainisid, et nende vastu on juba umbes viis kontraga lepingut välja tulnud. Ma siis lubasin, et kui nad mind kontreerivad, siis panen reki. Selle peale võtsin välja päris hea lehe ja mõne pakkumise järel jõudsime kuude ruutusse. Mida vastane kontreeris. Tuli siis sõnadele truuks jääda. Esiteks see ei olnud küll ülihea slämm ja teiseks oleks vastased saanud selle ka taha võtta, aga välja ta siiski tuli.

Mida veel - käisime laupäeval kinos ja vaatasime "Kääbiku" viimase osa ära. Oli kah, nagu ikka suht palju mõttetut koreograafiat ja tegelasi, kes käituvad, nagu nad oleks ajude kasutamise ära unustanud, aga otseselt ei kahetse. Leidsin, et kui see, et ma ei ole filmi-inimene, on ammu selge, siis eriti ma ei ole kinoinimene. Mulle ei meeldi 3D ja samuti ei meeldi mulle kino heliefektid, kus tool kaasa vibreerib. Kodus, omadel tingimustel, filmi vaatamine on märksa nauditavam. Aga võib-olla ma olengi loomult kääbik, lõppeks meeldib mulle ka seltskonnaga istuda ja napsi võtta kodus, mitte linna peal. Koduseinad toetavad.

Teiste kohtade needus murtud!

Tartu segapaarikal õnnestuks lõpuks murda teiste kohtade needus. Tõe huvides tuleb mainida, et ega viies koht paremana ei tundu.

Mäng ise kulges üle kivide ja kändude ja enamasti oli juba pakkumisest aru saada, et asi ei tüüri selles suunas, kuhu tahaks – aga samas pole seda võimalik ka kuidagi peatada. Esimesed kaks kohta olid ilmselt reaalselt mittesaavutatavad, kuid kolmanda oleks võinud saada ka fantaasiavaese mänguga – paraku ei saanud. Aga see-eest said Jane-Lauri oma esimese tartukate kulla ja kolmandaks tulnud Mirjam-Manglus oma esimese tartukate medali (nende vahele kiilusid veel Erika-Martin). Õnnitlused.

Eile käisin üle päris pika aja taas TÜMKis mälu mängimas. Täitsa tore oli ja ilmselt võiks seda sagedaminigi teha – aga võib-olla see toredus oli seotud küsimustega, mis olid pärit EM-valikust (ja seega üldiselt huvitavad) ning sellega, et imekombel ilmus õige vastus lauale päris mitme asja puhul, milles me kindlad ei olnud. 

Lisaks veendusin veelkord, et väiksena on pea ikka eriline prügikast olnud – 1990test meenuvad imelised pisiasjad, mille ekvivalentide kohta tänapäeval oleks vastuseks ilmselt õlakehitus ja kommentaar „ei tea, ei huvita“. Nimelt küsiti, et milline on ainus riik viimase 35 aasta jooksul, kes on parandanud meeste 4x100m jooksu maailmarekordit lisaks Jamaikale ja USAle. Mina olin seda jooksu kogemata kombel ise pealt näinud (1990 EMil Splitis joosti, nägin teadagi telekast) ja mul olid sellega seoses meeles järgmised detailid:

A) Toomas Uba kommenteeris enne jooksu, et „kahju, et see EM möödus maailmarekorditeta, sest vaevalt teatejooksudes eurooplased USA rekorditele ligilähedalegi küünivad“ – ja pärast seda, kui prantslased olid selle rekordi jooksnud, kurtis, et oli coca-cola purki pugenud herilaselt vahepeal sutsaka huulde saanud – ilmselt pidi see olema hoiatus, et ei tasu tühjast kohast ennustajat mängida

B) Mul olid meeles kõikide maailmarekordi püstitanud jooksjate nimed. Eesnimedega. Ja jooksujärjestus (Max Moriniere, Daniel Sangouma, Jean-Charles Trouabal ja Bruno Marie-Rose).