Eile õhtul hakkas mind paeluma küsimus, et mispärast on Eesti keeles jaanalinnul justnimelt selline nimi kui üheski muus minule teadaolevas keeles ei ole see isegi midagi ligilähedast. 

Vusserdasin siis valmis oma "teooria" - teadupärast on saksa keeles jaanalinnu nimeks Strauss - seda mõne kuulsa Johann Straussi auks (millise nimelt, neid oli Viinis teadupärast nagu kirjuid koeri, ei olegi tähtis). Ka eestlased tahtsid suurt muusikameest austada ja nii nimetasid nemadki jaanalinnu tema järgi - kuid kuna lihtsate inimestena oldi harjunud rohkem eesnimesid kasutama, siis võeti põhjaks Johann, mis hiljem Jaaniks mugandus. Loogiline, kaspole?

Kuna ma kahtlustasin, et asi ei pruugi päris nii olla, tegin täna hommikul guugli, mille abil sain ka tegeliku seletuse: nimelt kui Anton Thor Helle hakkas piiblit eesti keelde tõlkima, ei olnud kellelgi erilist aimugi, kuidas seda elukat peaks eesti keeli nimetatama ja ta võttis aluseks heebreakeelse nime, mis kõlas umbes sedamoodi (selle kohta, kuidas täpselt, on paar eri varianti), samas kui muudes keeltes on baasiks võetud ladinakeelne nimetus (Struthio, teaduslik nimi Struthio Camelus).

Nii palju siis minu ilusast teooriast

Luxis - ja kui ma õigesti aru olen saanud, üle kogu Euroopa - on tulemas rahvaloendus. Eile käis meilgi üks paarike ukse taga ankeete jagamas ja sellega seoses juhtus minu arust kaunis kurioosne lugu. Nimelt küsis üks neist, et kas ma prantsust räägin, mille peale möönsin, et räägin, aga kehvasti (ma olen seda küll aastaid õppinud, aga külge see küll kuidagi jääda ei tahtnud). Seepeale küsis ta, et kas ma veel mingeid keeli räägin (nagu ma oleks tumm?) ja lugesin talle siis ette keeled, milledes suhtlemist ma prantsuskeelsele vestlusele eelistaksin - suuremast väiksemani inglis, vene, soome, eesti - mille peale ta rõõmsalt muigas, "aa, Finnois!" ja andis jutujärje oma paarilisele, kes osutus olevat soomlaseks (kuigi rääkis juba aktsendiga) ja kellega me saime jutud ilusti aetud. No krt elu sees poleks uskunud, et soome keele teadmistest Luxis tolku tõusta võiks!

Huvitav küsimus on muidugi, et kaua võtab aega aktsendi tekkimine. Eelmisel neljapäeval jalutas Luxi bridžiklubist läbi Janno Kivik, kes olevat siinmail juba kuus aastat (ja bridži ei mängi, kuna ta ei tahtvat seda kehvasti teha aga tõsiseks tegelemiseks ei ole viitsimist) - tema kõnes oli igatahes aktsent juba väga märgatav.

Nädalavahetusel toimus Maakilva Rahvaliiga finaaletapp (st. u. 15 tugevamat tiimi ei osalenud) ja oma tagasihoidliku panuse (6 küsimust 60st) andsin sellesse minagi. 

Küsimused ei olnud küll ekstra selleks võistluseks mõeldud (saatsin kunagi korraldajale suurema portsu ja ta võttis nüüd kasutusse need, mis eelvoorudest üle olid jäänud) ja seda oli näha ka tulemustest - antud võistluse jaoks (kus tugevamad tiimid kaasa ei löönud) osutusid nad selgelt liiga rasketeks.

Kokku osales umbes 35 võistkonda (ei viitsinud neid väga täpselt üle lugema hakata), seega võis iga küsimus koguda õigetest vastustest 70 punkti. Minu omade keskmine punktisaak oli 12,5 - ühe küsimuse eest saadi 18 punkti (9 õiget vastust), ühe eest 2 punkti (soolovastus - ja paluks sellest, et õige vastuse andis Lähte, mitte mingit koduväljakueelist välja lugeda, küsimus ei olnud mu elukohaga grammivõrragi seotud) ja kõigi ülejäänute eest 13-14 punkti. 

Eks nüüd pea hakkama "päris" finaaliks küsimusi tegema, mingi ca 6-7 on mul juba valmis. Ei usu, et need lihtsamad saavad, aga usun, et vastuste protsent tõuseb märgatavalt.

Sattusin SLÕLi netikülge sirvides uudisenupule, et Sventšik on oma lapsele nime pannud - Tristan Thor. Tegelikult ma teadsin seda muidugi juba varemgi (Facebook on päris abiks selliste detailide suhtes), aga kuna selgub, et tegu oli ajalehe nuppu vääriva uudisega, hakkas mu mõte veidike tööle.

A) Mis kuradi pärast ta need nimed sellises järjekorras pani - meenutab väga ühe teatava suusatajaabikaasa nimesid, teistpidi oleks natuke inimlikum.

B) Mis teema tal selle "Th" algusega on - ülejäänud kolmel lapsel on tal ju ka kõigil nime alguses sama kombinatsioon ja neist vähemalt kahe (või kasvõi kõigi kolme) puhul võiks selle h tähe südamerahuga ära jätta - midagi ei muutuks ja nimepilt näeks nats normaalsem välja.

C) Huvitav, kas lapsele nimepanekuga viivitas Sven nii kaua, et see satuks võimalikult valimiste lähedusse ja kui oleks olnud võimalik venitada kuni valimiste nädalani, oleks ta ka sinnamaani välja lasknud - kuna ilmselgelt on tegu meediasündmusega, siis on see täiesti tasuta reklaam ja võimalus nimi avalikkuse ette sokutada.

D) Kui tal peaks veel kunagi mõnele pojale nime vaja olema (teadagi Th-algusega), siis pakun omalt poolt välja kombinatsiooni Thanatos-Mortimer - intrigeeriv ja kõlav nimi, mitte halvem kui Kolumbus-Krisostoomus.

Eh, mis ma ikka keelt teritan, õnne neile igatahes!

Hankisin Luxis mängimiseks Scrabble (eesti tähtedega). Peale paari mängu tundus, et "Z"-tähe ärapaigutamisega on ikka ilgem vaev, peale sõna "Zoo" ja selle derivaatide nagu ei olegi midagi ette võtta  - "Zoroastrianism" on selgelt Scrabble jaoks ebasobiv sõna. Eile suutsime veel kahe peale üles leida "Zombi" ja "Zorilla", aga sellega meie entusiasm ka lõppes ja otsustasime "Z" ja "Ž" ühte patta panna.

Täna jalutasin linna servale poodi ja Luxi peatrassi ääres, Euroopa Parlamendi hoonest teisel pool teed oli lambakari! No nii vähe neil seda maad siin riigis ju ka ei tohiks olla...

Ja parajad lambad on ka Eestis olemas - ma ei saa aru, kas Padari ei oska normaalselt seletada või Mairi ei oska normaalselt kuulata ning miks mina pean olema see oinas, kes neid Euroopa teisest servast üksteisele vahendama peab ja seetõttu mõlema  peale kordamööda vihane on.

Joogiautomaadi naljad Luksemburgi tänavailt - tahtsime hankida ühe pudeli limonaadi, aga selgus, et meie esimest, teist, ega kolmandatki valikut automaadis ei olnud (seal olid küll mingid tulukesed kõrval, aga kust meie pidime teadma, kas need tähendavad, et jooki on või jooki pole?). Seega loobusime joogist ja üritasime tagasi saada automaati topitud kaheeurost, mille lahke automaat meile ka tagastas - nelja viiekümnesendise kujul. Hea, et ta peotäit viiesendiseid ei toppinud!

Hakkan üha enam veenduma, et lendamisest oleks parem hoiduda kasvõi oma tervete närvide nimel. Tagasiteel Luksemburgi otsustas Tallinna Lennujaam tekitada segadust sellega, et ütles Amsterdami lennu väravast väljuvat Kopenhaageni lennu - seega kõigepealt hakkasid paanitsema need, kes pidid tõesti Kopenhaagenisse reisima ja spurtisid teise värava juurde ja siis need, kes pidid Amsterdami lendama ja käisid siis küsimas, et kust ikkagi Amsterdami lennuk läheb. See segadus klatitud, ronisime lennukisse ja tee peal selgus, et kuigi erilisi probleeme peale vastutuule pole, siis lennuk hilineb. Mul tekkis juba väike mure, kuna ümberistumisvaru oli natuke alla pooleteise tunni, kuid kui rattad kell 8:15 maad puutusid (lennu lõppajaks oli märgitud 8:05), tundus, et midagi untsu ei saa minna. Sellest hoolimata vuras aeroplaan veel 25 minutit mööda maad ringi ja avas uksed alles 8:40, lisaks selgus, et mu edasilend läheb üsna mitu kilomeetrit eemal, nii et jõudsin oma värava juurde alles üheksaks (siiski umbes veerand-pooletunnise varuga - inimesi hakati läbi laskma 9:15, lend läks 9:30). Loomulikult suudeti ka seal kuulutada lauast vale lennusuund - nende versiooni kohaselt pidi see lennuk minema Kölni!
Lennuki peal oli jälle jupp aega istumist ja munemist, aga erinevalt sellest p...kukkunud Ryanairist nad vähemalt informeerisid, miks meil reis venib: tankides oli kuskil mingi leke aset leidnud ja enne me ei lähe kui see koristatud saab. Õnneks rohkem midagi ei juhtunud, ma olin juba vaimus valmis, et tuleb oma rekordiliselt kerget (2,8 kg) pagasit kuskilt Euroopa pealt taga otsima hakata, kuna pagasikäitlejad on otsustanud sellega jalgpalli mängima hakata.

Esmaspäeval tuli taas tegemist teha "prillikandja paradoksiga" - prillide ülesleidmise hõlbustamiseks oleks hea kõigepealt prillid leida ja need pähe panna. Ainult et minu variant oli mõnevõrra hullem - prillid olid klaaside vahetamiseks Tartus ja ma ei leidnud hommikul kuskilt läätsi (tegelikult ei ole suutnud neid seniajani leida). Olles kõik mõeldavad kohad käsitsi läbi kobanud ja selle tagajärjel täpselt sama tark kui varem, tuli vastu võtta raske otsus - "mida teha edasi"? Kuna vajaduses prillid kätte saada ei olnud vähimatki kahtlust, teostasin riskianalüüsi, kus negatiivse poole peale läks kirja mu lühinägelikkus (-5,5 kummalgi silmal) ja seda tasakaalustavateks faktoriteks kellaaeg (kümme hommikul), mis tähendas, et väljas oli valge ja liiklus hõre, teekond - tuttav ja peateed pidi, Raekoja platsini sõitmisel on ainult paar kohta, kus ma pean vaenlastele teed andma ja liiklusmärke-kiiruspiiranguid tean peast ja enesekindlus (küll ma hakkama saan). Ühesõnaga, hingasin sügavalt sisse, läksin rooli ja sõitsin kohale - ainus problemaatiline koht oli kodu ees mäe peal, kuhu sulaga oli tulnud nii palju loppa, et auto tundus põhja peal ujuvat. Kui ma pool tundi hiljem nägijana naasesin, siis avanev pilt kippus seda varianti kinnitama - olemasolevas lögas ei tahtnud masin hästi isegi esimese käiguga ülesmäge välja vedada, hoolimata sellest, et tõus ei ole just järskade killast.

Algne plaan oli muidu minna esmaspäeval Olafi poole Pärnusse jooma ja karjuma, aga oma kõhuprobleemide tõttu ma sellest loobusin - seda enam, et paar tundi kahtlaste teeoludega pressida ei ole just eriline moos ka tippvormi korral. Õhtul klubisse partnerit ei leidnud (ega ausalt öeldes ka eriti ei otsinud) ja seega võisingi südamerahuga kell kaheksa õhtul magama kerida - kuna siseorganid olid lõpuks kontrolli alla saadud, magasin täitsa mõnuga. Teisipäeval jalutasin hommikul Plekk-Katusest läbi ja läksime Lempsiga linna peale laiama. Selle käigus kurtsin ma oma kurba saatust, et võtsin Pärnus käigu päevakorrast maha - mille peale muutus Lemps mõtlikuks, sügas end natuke kõrva tagant ja leidis, et tegelikult on Pärnusse Olafi poole minek päris tore idee. Mõeldud-tehtud, natukese aja pärast istusime Lempsi džiibis ja kell kuus olimegi Pärnus - täpselt õigeks ajaks, et sealsest Kotkaga analoogses teisipäevases klubis individuaali mängida. Asja muutis  lõbusaks see, et tegelikult oli õhtuks kokku lepitud ka NFLi matš BBOs, mis pidi algama kell kümme. Seega lasin endale kaks viimast jagu vabaks teha, mängisin matši esimese poole (8 jagu) klubis ära (-30 IMPi - 6 teisest lauast, 16+8 vastaste õnnestunuma tegevuse tagajärjel), lidusin edasi Olafi juurde ja ülejäänud 8 jaoga võtsime 9 IMPi tagasi. Kuna ma lahjasid jooke pruukida ei söandanud, lahendasime edasi viina silmudega (Olaf oli tõeliselt suurepärase partiiga hakkama saanud) ja ajasime juttu ja mingi hetk oli kell kõigi üllatuseks jõudnud juba hommikul kolmveerand seitsmeni!

Eile õhtul siis üle poole aasta taas korra Kotkas ja täna olen viimast päeva kodumail - ja vahepeal on jälle tegemist olnud nii palju, et istu ja imesta, kuhu see aeg on kõik kadunud. Igatahes öösel kell kolm pean olema bussil (raisad küsivad selle eest küll nii palju pappi, et neil võiks piinlik olla - ilmselt küll ei ole - 17.18 (ehk 275 EEK)) ja kolmveerand seitse stardib lennuk. Loodame, et maantee on piisavalt läbitav, et buss tund aega ei hiline...

Õnnestus lõpuks vahtralehtedest lahti saada - nüüd ei pea Maarja enam muretsema, et need peale jäävad, kui ta roolimas on. Mitte et enamasti erilist vahet oleks, kas need on peal või ei ole (meie marsruudile eriti "suvel 110 km/h lõike ei jää), aga millegipärast hakkas vahtralehe all sõitmine ta egole - ilmselt väike roheline auto + blondiin roolis + vahtralehed ei ole just parim võimalik kokteil.

Jõulud andsid vastulöögi - refluks lõi jälle välja (ilmselgelt liiga palju ja liiga head söömist) ja kõht kohati valutab koledal kombel ning see omakorda koormab selga. Ma tean küll, et ei tohiks nii palju õgida, kuid nagu kunagi olla öelnud Oscar Wilde, et ta suutvat vastu panna kõigele peale kiusatuse, ning ega minagi temast kõvem vend ei ole. Ning kiusatus oli igatahes suur ja pidev.Viimased kolm ööd on seetõttu magamine üsna lünklikuks jäänud, ainus nõks, mis aitab, on lugemine. Kuna laenasin Leolt Urmas Kibuspuu eluloo, siis lugesin seda kuni tukastus peale tuli ja magasin lambivalgel, nii sai ikkagi silm paar korda loojagi lastud.

Aru ma ei või - kui eelmisel teisipäeval sai Tallinnas käik paika pandud, sai muuhulgas ka inimesele ainsa nõudena mainitud, et üritagu kaine püsida. Loomulikult reedel funktsioneeriti autopiloodi pealt - mis siis ikka, sai andeks, juhtub, aga kui saabus laupäev, siis kella 12st 2ni end purukainest taas autopiloodi peale võtta on ikka selline asi, mis kopsu üle maksa ajab. Olen tõsiselt nördinud.

Vähemalt Eurosport pakkus lõbusa üllatuse - selle asemel, et näidata kelgutamist või tennist (no tõesti hirmigavad alad),  tuli pühapäeva hommikul ülekanne lauajalgpalli MMilt. Ilmselt ei viitsiks sedagi pikalt vahtida, aga sellise ühekordse üritusena oli päris mõnus.