Friday, August 13, 2021

Lapsest ja nimepanekust

Nagu mu eelmise nädala sotsiaalmeedia postitustest lugeda võis, tõi augusti algus mu ellu kaks suuremat sorti pööret. Üks neist pigem tagasipööre “normaalse” elu juurde – ehk siis andsin üle koolidirektori ametikoha ning jätkan oma senises, kraad madalamas, rollis; teine aga ilmselt palju suurema mastaabi ja pikaajalisema mõjuga – Maarja sünnitas meie poja.

Veidral kombel mul kipuvadki elus “suuremad” asjad mitmekaupa juhtuma. Sellest, et laps on tulekul, kuulsin ma ülejärgmisel päeval pärast seda kui olin andnud oma nõusoleku direktoritoolile asumiseks. Seda küll ajutiselt, aga ma olen aru saanud, et enamus asjasse segatud inimesi eeldas, et see ajutine muutub permanentseks. Võib-olla olekski nii juhtunud, aga eelistasin pigem keskenduda “kodus ülemuseks” olemise perspektiivile, ning kui olin välja selgitanud, et meil on koolis olemas täiesti okei majasisene direktorikandidaat, loobusin kerge südamega korralisel konkursil kandideerimast. Küll kunagi jõuab.

Mulle mõnes mõttes täitsa meeldis direktoriamet ja kuigi ma teadsin algusest peale, et see on ajutine, siis tegin seda ikkagi ideega, et võimalikult palju tulevikuks külge jääks. Ning kui kunagi kandideerin, siis tean, mille suhtes silmad lahti hoida ja mida küsida. See “kui” võib olla nii “if” kui “when” –  nagu ma ise olen maininud, siis ma ilmselt olen liiga südamega õpetajaametis kinni, et minusugust direktoriks raisata (Ääremärkusena – minu teooria, miks direktorite seas on nii palju ajalooõpetajaid, kõlab: “ajalooõpetajad on ohverdatavad, sellesse ametisse leiab ikka enam-vähem normaalse inimese, samas katsu näiteks uut füüsikut leiutada!”).

Kui direktoriks saamisega on “küll jõuab”, siis mis puutub lapse saamisse, võib ilmselt ausalt öelda, et ajastus enam parem olla ei saa:

- Passist vaatab vastu vanus, mis ütleb, et on juba elatud ka piisavalt ja eks elu sellisena on peaaegu “valmis”.

- Kolm aastat 1,5 koormusega töö tegemist (ka see oli “sündmuste kokkulangemise” tagajärjel: nimelt pakuti mulle kahepäevase vahega nii õpetajatööd gümnaasiumis kui õppealajuhatamist põhikoolis, mis mõlemad olid – ja on – minu jaoks motiveerivad ja huvitavad ametid) tähendab, et pangaarve on täis, kuid akud tühjad.

- Erinevate lisaotste tegemine perioodil “lapsetegemisele eelnev aasta” tähendab, et sotsmaksu on laekunud hästi ja toetused suhteliselt kõrgel.

- Lapse eest edasi hoolitsemise puhul klapib ideaalselt, et naine tahab teha tööd ja mina tahan puhata, nii et mingi hetk võtan lihtsalt asja üle ja jään koju.

- Lapse sündimise aeg augusti alguses tähendas omakorda, et Maarja ei pidanud üleliia muretsema rasedariiete üle (vähe kihte). Kuigi väidetavalt olevat palavaga lapse ootamine üsna vastik, siis sel suvel oli nii palav, et vastik oli kõigil - kuid laps sünnib suht mõnusalt soojal ajal

- Lisaks pole kooliõpetajal mõtet oma isapuhkust ära kulutada, sest põhipuhkus kestab, ning seda (l)isapuhkust saab kasutada mõnel sobivamal hetkel.

Kuigi kõik eelnev kõlab nagu olnuks ettevõtmine hoolega planeeritud, siis teglikult see päris nii ei olnud – mingeid meetmeid me oma šansside suurendamiseks laps saada, eriti veel spetsiifilisel ajal, kasutusse ei võtnud (va. looduse tõkestamisest loobumine) – kui poleks õnneks läinud, siis poleks. Ilmselt on seega pigem õigem öelda, et laps oli “oodatud”, mitte “planeeritud”, aga lihtsalt kukkus hästi välja.

Esimeste märkide kohaselt on poiss samuti hästi välja kukkunud: sündis praktiliselt “ette nähtud” kuupäeval (läks natuke üle kesköö järgmisesse); suht heas vormis (54 cm; 4,1 kg; Apgar 8-9), juuksed peas ning tundub suht chill tüüp olema, kuigi hea kopsumahuga.

 

Lapse saamise juures on väga huvitav aspekt, et mis talle nimeks panna. Meie puhul veel eriti, sest küsimus oli ka perekonnanime valikus – meil on need erinevad ning kummalgi polnud väga tugevaid tundeid oma klanni nime jäädvustamise suhtes. Selle viimase asjus jõudsime küll väga kiiresti ühele meelele, et paneme eesnime(d) ära ja siis lihtsalt vaatame, kumb perekonnanimi paremini kokku kõlab. Eks laps võib kunagi ise vahetada, kui talle ei meeldi.

Mis oli aga kindel, oli see, et välja jäävad nimed, mis on juba olemas mõnel meie tuttaval ja et nimi peaks olema “hea karmaga” (ehk näiteks kui mõnel mu õpilasel on selline nimi olnud, siis juhul kui õpilane oli laisk ja/või loll, siis see on näide halva karmaga nimest. Konkreetsetest näidetest parem hoidun).

Esimesed põgusad mõttetalgud pidasime juba jaanuaris, kui lapse sugugi teada ei olnud. Mis sellesse puutub, siis ma tegelikult olin suht kindel, et tuleb tüdruk: esiteks on mul istuv ja laisk eluviis (“rahvatarkus” ütleb, et poiste tegemine eeldab jahedust) ja teiseks kipun ma end nii tööl, hobides kui vabal ajal ümbritsema pigem igas vanuses tähelepanuväärsete daamidega.
Selgus, et iseseisva mõtteharjutuse käigus oli ka Maarja mõelnud just tüdrukunimedele. Kiiresti sai selgeks, et kui tuleb tüdruk, siis nime suhtes kompromissi leidmine saab olema üsna keeruline ettevõtmine, kuna meie eelistused olid väga erinevad. Kui Maarja eelistanuks pigem lihtsamaid ja vanamoodsamaid nimesid, siis mulle imponeerivad pigem “ülbema kõlaga” variandid (minu esimene variant olnuks nt Regina Minerva – kuigi jah, mõnes mõttes on see palju “vanamoodsam” kui suvaline eesti arhailisepoolne eesnimi…).
Poistenimedega läks see-eest palju hõlpsamalt. Kummalgi küll ühtegi head ideed või kindlat tahtmist polnud, kuid tuvastasime, et meile istuvad sama tüüpi nimed. Laias laastus: põhja/germaani/kelti nimed, mitte liiga pikad, lihtsad öelda, pigem sisaldavad r-tähte, hiljem selgus, et paljud ka f-tähte. Lõpuks leidsime, et aega on selle kiire asjaga, ja aja jooksul tekkis teatav shortlist mingitest variantidest, mille seast valida või mida kaaluda, kui laps käes. Näiteks olid seal kasutusse mitteläinud variantidena sees Frederik ja Morgan, viimasel päeval lisasin sinna ka pigem poolnaljaga Fabius’e – kuna tüübil sündimisega väga kiiret ei tundunud olevat. Fabius oli Rooma väejuht Hannibali vastu peetud II Puunia sõjas, kes kasutas taktikat, kus põhilahingusse ei astunud, vaid viivitas ja kurnas, ning sai endale hüüdnimeks Cunctator – “viivitaja”. Tõsi, wiki külge avades selgus, et tal oli ka otseselt “halva karmaga” hüüdnimi Verrucosus – “tüükaline”.

 Kui laps oli käes, siis vaatasime talle otsa ja leidsime, et olemasolevatest variantidest sobib talle kõige paremini põhivariandiks kujunenud Leif Erik. Ja olime mõlemad ühel nõul, et perekonnanimi Oras sobib selle komplektiga paremini kokku: 3x4 tähte, suht hea rütmiga. (Hiljem üks mu kolleeg kommenteeris, et laps sai perekonnanimestatud ebatraditsiooniliselt, mille peale tuli mulle pähe, et nii vähe kui ma karantiiniajal väljas käisin, olin selle enamasti seltskonnas, kus lisaks minule oli veel viis inimest, kellest neljal olid ema perekonnanimed ja viienda lapsed olid samuti ema nimega – ning kui ma seda seika neile mainisin, selgus, et ka tal endal, nii et ma ütleks, et selle valimi põhjal võiks väita, et see on pigem mainstream).

Miks siis selline nimi:

1) Kõlab hästi

 2) Meil pole ühtegi selliste nimedega tuttavat (mitte kummagagi)

 3) Kui Eesti kirjandusklassikas soovitati poisslapsele nimi panna Ameerika avastaja järgi (tolleaegsete teadmiste kohaselt), siis vahepeal on ajalooteadus välja selgitanud, et 500 aastat enne Kolumbust leidis Ameerika eurooplaste jaoks üles üks teine mees. Leif Eriksson

 4) Nimel on ilmselgelt hea karma - Leif Erikssoni hüüdnimeks oli "Õnnelik"

Lisaks veel mõned juhuslikud kokkusattumused, mis nimepanekul vähimatki rolli ei omanud, aga tagantjärgi tunduvad lõbusad:

 - Sama nädala jooksul kui meil endil see mõte nimest tekkis (esialgu ideega, et paneks kaks eesnime, millest teine oleks Erik), rääkis Pihel Maarjale, et ta oli näinud unes, et me saame poisi, kellele paneme nimeks Erik.

 - Tekkinud akronüüm LEO ei ole seotud sellega, et poisi isal on 25-aastane paarisuhe Leo Luksiga (bridžilauas).

Aga igatahes siinkohal Leole tellimus, et kui ta veel mõne lapse teeb, siis saagu selle nimedest kokku LAURI. Kuna Eesti seadusandlus piirab eesnimede arvu kolmega, siis eeldaks akronüüm väga spetsiifilist perekonnanime (põhivariant oleks topeltperekonnanimi R…- I…, kuigi seda mõtet arendades teatas üks mu sõpradest, et temal oli küll klassiõde perekonnanimega Uri), seega olen nõus aktsepteerima selle asemel ka anagrammi.

 - Maailma suurim bridžiklubi on Bridgeklubben Sankt Erik (Stokholmis, muide ka Stokholmi vapil kujutatud pea – mida ma esialgu pikka aega naisepeaks arvasin – kuulub sellelesamale pühakule)

 - Horoskoobihuvilised ilmselt on juba tähele pannud, et poiss on sündinud Lõvi tähtkujus. Eks sellegi ladinakeelne nimi ole Leo


Monday, May 03, 2021

Kool kui teater?

Raamat anti välja kahes osas
Hiljaaegu lugesin läbi Merle Karusoo poolt kokku pandud raamatud Voldemar Panso lõpuaastatest: ehk siis baasiks autori enda märkmetest pärinev valimik kildudest, mis puudutasid tema tervisehädasid, lavastusi ning tööd „Lavakas“, eelkõige selle 7. lennuga – millesse kuulusid lisaks veel Krjukov, Kibuspuu, Kerge, Luik, Paluver, Volkonski jt –sekka ka fragmente Panso enda märkmetest ning näpuotsaga ka paarilt muult inimeselt.

Sellega seoses tekkis mul mõtteid, mis on koondatavad kahte erinevasse liini. 

Ühte mõtted raamatu (ja Panso kui inimese) kohta, teise üldised mõtted selle kohta, kuivõrd minu hinnangul kool sarnaneb teatriga päris paljudes aspektides. Ilmselt Panso tegevus teatripedagoogina ja näitejuhina tõi sellel teemal veel mitmeid paralleele välja., eriti nüüd kus ma juhuse tahtel ligi pool aastat direktoritoolil olen veetnud.

Raamat ise ei olnud väga "mõnus lugemine" – tegu oli katkendite kollektsiooniga, mis ei moodustanud sidusat tervikut. Samuti oli võhiku jaoks üsna keeruline mitmetesse asjadesse sisse elada. Kui ma olin korra juba mõlemad osad läbi lugenud, siis teistkordsel läbivaatamisel oskasin juba palju paremini aru saada öeldust ja tegelastest – ilmselt parema taustüsteemiga oleks juba esimesel korral natuke selgem pilt olnud [teatriajaloost on mu teadmised üsna null - ja raamatut lugedes tekkis mul uudishimu, et tea, kas Kaarel Irdi kohta, keda Panso vihkas ja põlgas - võimalik, et kohati asja eest - ka midagi huvitavat kirja pandud on].

Samas jälle selline mosaiikne ülesehitus võimaldas ilmselt sisse paigutada mitmeid mõtteterasid, mille võis rahulikult „rippuma“ jätta, et lugeja ise taipaks või looks neile konteksti.

Kuigi Karusoo oli Panso suhtes väga respekteeriv, on kiiduväärne, et ta ei üritanud viimasest teha iidolit ning näidata teda parimas võimalikus valguses. Selle tulemusena jäi minul tema isikust mulje, et tegu oli kahtlemata targa, kuid samas mitte eriti meeldiva inimesega [ärgem siis unustagem, et ma olin raamatut lugema hakates tabula rasa – nii isiku kui taustsüsteemi suhtes]. Mis oli tema juures positiivset (lisaks viidatud üld- ja erialatarkusele) oli see, et ta adus väga tugevalt arengu vajalikkust – seda nii süsteemi tasandil kui iga inimese juures eraldi; kusjuures mulle jäi mulje, et evolutsioonilise, mitte revolutsioonilise arengu vajalikkust.

Siin veel elus - seega alla 57-aastane...
Samas jäi detailidest mulje Pansost kui väiklasest inimesest, kes oli väga kindel oma tõdede õigsuses ja ei suutnud mõista, et teiste inimeste huvid võivad olla teistsugused. Lõpuks tundus, et ta oli elu lõpus pettunud ja nägi igal pool enda vastu suunatud intriige, kas siis otseselt või institutsionaliseeritud tasandil – võib-olla küll õigustatult. Võtme selle mõistmiseks võib anda ta tervislik seisund, mis elu lõpus oli väga kehv. Ma olin ausalt öeldes tõsiselt üllatunud, kui avastasin, et surres oli ta kõigest 57-aastane – piltide järgi oleks keskeltläbi 20 aastat küll otsa kirjutanud. Nagu tema kohta ütles Lea Tormis „vana ja haigena tekkis tal teatav armukadedus teiste lavastajate vastu“ – ning ilmselt see kadedus laienes ka muudesse valdkondadesse. (Seda juttu siin kirjutades meenus mulle üks Tartu bridžimängija, kes sai ka 40ndate aastate lõpus infarkti ja pärast seda oli elu lõpuni kibestunud, kahtlustav ja vastik inimene, kelle maine varasemast oli suurem kui tema tegelik staatus ning ei suutnud taluda „pingereas“ üha tahapoole vajumist…). 
Aga jah, Panso pole ilmselgelt mulle midagi teinud - ja mul puudub ka igasugune objektiivne alus tema kohta midagi arvata - , seega rahu tema põrmule.


Mis aga puutub teatri ja kooli paralleelidesse, siis mulle on ammu tundunud, et õpetaja töö sarnaneb suuresti näitleja omaga (ja direktori/õppejuhi oma siis sellest tulenevalt teatri/näitejuhi omaga).

Ilmselt tasub ära mainida, et teatrist endast kui sellisest ma eriti midagi ei tea. Ma käin seal heameelega, aga teoreetiliselt olen üsna võhik, ning ennekõike naudin lugusid ja tervikpilti, mitte spetsiifilist näitlejatööd. Ehk siis eelistan olla kuskil kaugemal, nii et kogu lava on kaadris, mitte nii lähedal, et näitleja silmavalged vastu läigivad.

Tema Türgi Kõrgeausus
"Kodanlasest aadlimehes"
Huvitav on aga see, et ma kahtlustan, et selles, et ma õpetaja olen – või  end selles nii hästi tunnen – mängib suurt osa see, et sajandi alguses lõin ma kaasa paaris harrastusteatri tükis. Siinkohal on ilmselt sobiv koht avaldada tänu ennekõike Küllile (alias Notsule) – õpilased küll võivad selles suhtes teisel arvamusel olla. Igatahes kui ma enne olin paras puuhobune ja pigem põdesin „mida inimesed arvavad“, siis tänu temalt saadud esinemiskoolitusele olen ma küll paras puuhobune endiselt, aga edev puuhobune ja inimeste arvamuse üle ei põe juba ammu. Samuti on natuke rooste läinud – kuigi mitte veel kadunud – võime Shakespeare’i ja Moliere’i tsiteerida.



Igatahes ma tuvastasin enda jaoks, et suht sageli ongi tunni andmine improviseeritud monotükk teatavates raamides, mis nõuab kohati kiiret reageerimist ja paindlikkust ning ei tohi olla auditooriumi jaoks igav. Ja kinnituse sellele sain ma paar aastat tagasi õpetajate päeval, kui meie  gümnaasiumi õpetajate grupile oli organiseeritud improteater, mis mõnel korral kaasas lavale ka publiku – ehk siis mõned õpetajad – ja kui aus olla, siis kollektiivide reageeringud impro-olukordadele jätsid sageli parema mulje, kui improteatri pro’de omad. No ja ega direktori puhul ka tuleb aeg-ajalt publikule mängida - eriti nii väikses koolis kui minul on.


Need pildid on tehtud nädala jooksul ja ma ise olen kommenteerinud, et direktor peab ära katma mõlemad äärmused + kogu vahepealse spektri

Nii, aga see kõrvalepõige tehtud, asjade kallale, kus ma leidsin äratundmist ükskõik kas siis õpetaja või direktorina, ükskõik kas siis üldideoloogiliselt või millegi konkreetse poolest. Tsitaadid/refereeringud on kaldkirjas.

 Miks hakatakse juhiks:

Miks hakatakse režissööriks? (Panso kasutab lavastaja kohta seda sõna, ma kahtlustan, et äkki vene keeles kasutatakse nii…)

1) Kes näitlejana läbi ei löö, aga õhutab teatriarmastus ja juhiinstinkt
2) “Kutsutud ja seatud”, keda ei rahulda ainult näitlejatöö

Režissööride liigid – head (kõige vähem), keskpärased (kõige rohkem ja ohtlikumad), halvad (elu sööb nad välja). 

Öelge üks suur režissöör, kes ei taju oma aega. Aga režiitooli hoiavad kinni need, kes on sotsiaalse närviga, aga režiikunstis andetud.

 Teises kohas on seda täpsustatud, miks hakatakse režissööriks:

Juhuse tõttu;
Totakast armastusest teatri vastu – platoonilisest;
Kuna näitlejana läbi kukutakse (kõige ohtlikum – teistele)
Auahnusest – olla juht (ja eriti ohtlik, et siis näitlejana rolli võtta, kui anne pole esmaklassiline)
Kutsumusest avarama töövälja, suurema vastutuse, ja kõige tähtsam – suurema riskitunde pärast

Ehk siis minu puhul direktoriks: „juhuse tõttu“: lihtsalt asjaolud kujunesid nii, minust üsna sõltumatult. Kusjuures kuigi praegune direktoraat on mõeldud küll ajutise nähtusena, ei välista, et kunagi proovin seda ametit veel, nii hull see ka ei ole (aga mu õige kutsumus ilmselt on siiski olla keskastme juht - kooli kontekstis siis õppealajuhataja. Ja ka õpetaja olemine on tegelikult tore, keegi peab ju tööd ka tegema...). Susanna hiljuti naljaga pooleks jagas minuga tsitaati filmist „Mehed ei nuta“, kommenteerides et see on nagu minu hädad – „Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas...". Klipp selle kohta SIIN (Youtube'i klipp)

 

Juhiametist ja töömoraalist:  

Nüüd tunnen kuivõrd on lavastaja, eriti pealavastaja amet sarnane kapteni ametiga.

Kapten ei küta, ei rooli, ei seila purje, aga temast sõltub kõik, kogu töö, tahe, suutlikkus, suund, sõidukiirus, meeleolu, hirm ja arm, sest laev purjetab tema lipu all.

Panso loobumiskõnest Draamateatris: Teatrijuhi ülesanded:
1) Et õhtust õhtusse oleks inimestel huvitav teatrisse tulla
2) Et see oleks kaasaegne teater
3) Et kogu ansambel oleks hõivatud, kaasa arvatud joodikud ja andetud. Mõlemaid leidub akadeemilises teatris.
4) Et repertuaar oleks ministeeriumile vastav ja vastaks eelkinnitusele.

Režissööril saab olla vaid üks nõudlikkus – iseenda vastu. See nakatab teisi, loob atmosfääri, tekitab kohusetunde. /…/Ja kui keegi pidevalt ei haaku, takistab proovi tihedust, teeb proovist tekstiõppimise paiga, kõrvaldage proovist, tükist, aukraadi või sõprussidemete peale vaatamata. Aga enne hoiatage.

Esmakursuslastele sissejuhatuseks: Näitlejad läksid varem tiisikusega, nüüd südamega. Luua tähendab raisata südant.

Kui mootor tunda annab, peab kasutama resoluutsust. Elus Pansost võib olla veel pisutki kasu, surnud Pansost ei kübetki. Ja keegi ei kiida takka. Uut ei ole. Leitakse! Teda ei taheta leida, sest uus on proovimata ja võib olla ebamugav, temaga võib olla pahandusi, ta järele peab valvama, ei saa rahulikult suitsu teha. Aga see operatsioon tuleb teha.

 Mul oli kerge töötada, sest ma ei ihaldanud enam juhitooli ega aurahasid. Mul oli raske töötada, sest kannatan kohusetunde all.


Ma olen mitu korda iroonitsenud, et meie kooli moto „Väike, kuid südamele suur“ on halva karmaga, arvestades, et see pakub endas mitmeid võimalusi, kuidas ennast surnuks töötada. Ja kui Ariana ameti maha pani, siis ega keegi selle üle rõõmus ei olnud – kuigi reaalselt enamuse igapäevane töö sellest mõjutatud ei olnud. Mina kannatasin selle läbi küll kõige rohkem (ehk siis keegi pidi selle koha üle võtma), aga leidsin, et sellesse tuleb ühest küljest suhtuda „seisus kohustab“ paratamatusesse ja teisest küljest leidsin, et kuigi see teeb kõigi elu keerulisemaks, oleks minust äärmiselt isekas eeldada, et inimene peaks oma elule ja tervisele korraliku põntsu panema selleks, et teistel lihtsam oleks. Olles teda viimasel ajal näinud, väidan, et ta tegi enda jaoks õige otsuse…


Töötajate motivatsioonist

Režissööriteatri ajal näitleja lakkas mõtlemast-töötamast endaga ja rolliga, et las režissöör mõtleb, ning aega on küllalt, palk on väike ja ära ei aeta.

Suurim oht on elukutselised asjaarmastajad. Professionaalne isetegevus, kuupalgaline teatris.

Professionaalsus ei tähenda ainult seda, et mu tööraamat on kutselises teatris ja kuulun sinna trupi koosseisu. Professionaalsus tähendab enda stuudiumit.[Terminit “stuudium” kasutas Panso viitamaks enda kallal tehtavale tööle enesearengu mõttes].

Ärge elage vanade rahvakunstnike säras. Palgafond kaob ja mängijaid ei ole.

Teater on ikka koosnend kehvadest, keskpärastest ja suurtest näitlejatest. Kehvad kaovad, suured ei ela kaua. Keskpärased on vastupidav kaup. 

Mõistke, ma ei räägi vanema põlvkonna vastu, ma räägin andekatest ja neist, kelle anne tuhmub, aga aunimi ja staaž ja palk jääb. Et uus saaks juurde tulla, peab keegi lahkuma, muidu pole voolavust. On ebanormaalne, kui trupi 50st näitlejast on 20, keda ükski lavastaja ei taha, aga nad on “truud iskralased” ja ei riku kunagi diststipliini, ning teevad ühiskondlikku tööd.

Vanem kaader võib vast hetketi kõõrdi vaadata, et doseerin noortega üle, aga see ongi perspektiivi pärast. Lihtsam on teha kogenud näitlejatega tasemel lavastus. Ikka ja jälle. Ja saalis on äratundmine: mis sellest teatrist sai. Nad on rahul ja mugavad. Ning keegi ei märka, millal rahu kasvas üle rahulolematuseks.

Iga lavastaja arvestagu igavesti (ja ärgu kunagi harjugu), et näitleja ürgloomus on ratsionaliseerida, st. kunstiloomingut asendada kunsti tootmisega. Ratsionaliseerub kostüüm, grimm, misanstseen, tekst, kõik voolujoonestub neetult. Rolli kätte saanud, algab kordumise lihtsustus.

Kui mul on valida 50 aastane tardunud oskusega või 30-ne veel väljakujunemata lootus, ma võtan kõhklemata 30-se. Ma võtan 70-se, kes kannab endas kultuuri ja pedagoogikat.

Esmaklassiline = kullaprooviga. Ma ei küsi siis kunagi, on see etendus traditsiooniline või novaatorlik. Need mõisted kaovad praktikas.

Eesti haridussüsteemi sisse kodeeritud häda on, et tegelikult pole õpetajatel erilist motivatsiooni enese arendamiseks: palka sellest juurde ei tule ja enam pole ka nõuet, et x aasta jooksul tuleb x-tundi koolitusi läbida. Tegelikult järgi mõeldes, see viimane on pigem hea – ega koolitusel käimine linnukese pärast mitte midagi juurde ei anna ja küsimus on ikkagi selles, kas inimene tahab ennast arendada või ei. “Sarikoolitajad” ei pruugi olla grammivõrragi pädevamad, ükskõik kui palju nad neid koolitusi läbi käivad.

Erilist konkurentsi või survet ametis olevatele õpetajatele ka ei ole, kui nad just mingi konkreetse sigadusega hakkama ei saa, ei ole erilist põhjust neid ka vallandada – kuna õpetaja töötasu ei ole ka just üleliia motiveeriv, ei ole ametisse tahtjatest just järjekorda ukse taga. Seega ametit pidades on hetkel hea kindel tunne, et kui sul on valmidus seda tööd teha ja paber, mis kinnitab su formaalset pädevust, võid sa olla suhteliselt kindel, et tööta sa ei jää.
Uutel inimestel kipub (aga ei pruugi) olema entusiasmi, et teha rohkem kui absoluutne miinimum ning anda sellega asutusele ka midagi juurde – niisamuti ei pruugi vana tähendada “mahakäinut”.

 

Töökoormusest:

Minu arust on häbiasi, et siin ilmas nii palju tööd peab rügama. Üks kõige kurvemaid asju ongi, et ainus, mida inimene päevast päeva 8 tundi teha võib, on töö. Ja see ongi põhjus, miks ta iseenda ja teiste elu nii viletsaks ja õnnetuks teeb.

Teatrit ei tohi teha andetud ja haiged. Sinine leht on teatris ja miilitsakoolis lubamatu asi. Välja kuulutatud etendus mängitakse ka kõrge palavikuga. See on meie kutse, kutsumus ja au.

Minagi olen kasutanud väljendit, et “õige õpetaja sureb tööpostil, saapad jalas”. Selle üle, kas õpetaja palk on rahanumbri pooles liiga väike või paras, võib diskuteerida. Mida ma aga kindlasti väidan, on see, et õpetaja töökoormus üldjuhul ei vasta kaugeltki reaalselt kuluvale aja- ja töömahule, eeldusel et õpetaja oma tööd korralikult teha tahab. Nii et huvitav saab olema see päev mil õpetajad otsustavad, et nende töö kestab kellast kellani, tulevad hommikul “kontorisse” kohale ning kui kell kukub, sulgevad oma asjad ning enne järgmist hommikut midagi ei puuduta.

Seega kui me paneme valemisse “aeg on raha”, siis suvevaheaeg napilt kompenseerib muul ajal tehtava töö ja aitab hädavaevalt taastuda – mis seletab hästi ka eelpoolmainitud seika, et erilist tungi õpetajaametisse pole. No ja ärgem unustagem kõiksugu muid ümberkorraldusi, mis koolidele üha rohkem vastutust ja kohustusi veeretavad.

 

Kollektiivi toimimisest

Ette saab teatris mõelda (uue) värske vee juurdevoolu, et ei sureks teater ega järv. See nõuab uusi seadusi ansamblite kujundamisel, pensionile minekul, direktorite vabu käsi nii ansambli kujundamisel kui repertuaari ja finantsi valdamisel. Just siin on palju aegunut, soostunut.

Kas teate kui kerge on üks teater vahtu lüüa ja kaotada tema kvaliteet. Teatrit ehitada nõuab aastaid, teater laguneda võib kuudega. Enamik sellest teatrist on terve, elujõuline, võitlev pro domo sua. Ma tahaks soovida, et see ergas enamik mõistaks ansamblimängu väärtust, mõistaks üksikute egoistide, raukade ja andetute meeletust, astuks välja oma maja eest.

Ma ei räägi vanade näitlejate vastu, ma räägin vananenud näitlejate vastu, kellele ükski lavastaja rolli ei anna, või kui annab, ütlevad sellest ära, - ja neil pole piinlik tulla karkudega palgapäeval majja ja võtta soliidne summa ei millegi eest. Kui neile palga välja teenivad noored 85 rublaga kuus. Ja nende karkude nimi on tiitlid. Noorus on aja lapsed ja neile tuleb ruumi anda. Ma räägin näitlejaist. Mitte rätsepast, kes on rätsep ja kingsepast, kes on kingsepp. Vaid meistersportlastest. Kaduge oma tähesabas.

Organismis on haigus. Iga haiguskolle on amputeeritav, kui organism ise tugev on. Iga teatrihaiguse taga haigutab andetus või minevikutõllad, milles enam ei sõideta.

Tootmisnõupidamine Draamateatris.

Vist oli mõeldud mingi mässukoosolekuna; lõppes mu sõnavõtu järgi imevaikselt. Vastik maja, vastik rahvas – näitlejad. Nagu määrituna tulen majast välja, eriti kui naeratavad. Kedagi ei tea usaldada.

Ma pole seda paekivist südamemurdumise maja kunagi eriti armastanud. Kunagi läksin ma siit, mõeldes, et tore trupp kannatab ebakultuurse juhtkonna all. Tarvitses mul olla siin kaks aastat, kui taipasin, et see näiteseltskond väärib oma juhte.

Tundsin jälle Draama kollektiivi. Nähtavasti võivad paar kärnast lammast rikkuda kogu karja. Teater peab puhastama end ise. Või muidu pidev pearežissööri vahetus.

Kes tahab aidata, mõjutagu. Aga ausalt, mitte salaja ja laimates.

Eestlased on kadedad. Venelane võib ägeduses, purjuspäi ükskõik kui hullu sigadusega hakkma saada, aga järgmisel päeval kahetseb, sõimab ennast, pihib, taob rusikatega. Eestlane seda ei tee. Tal istub kadedus sees, see närib kui uss. Ta mürgitab teise elu ja on valmis ka oma elu mürgitama, peaasi et teine kannataks.

Eestlased on maailmameistrid kurtmises ja teisele näppudele vaatamises – ning sageli selle asemel, et minna ja otse kurta, käiakse mööda nurgataguseid, lootuses, et “keegi teeb midagi”, ning staapi jõuab lõpuks sõnum kõlakate tasemel, et “see ja see ei ole rahul”. Lisaks kurdetakse heameelega ka asjade üle, mille suhtes midagi parata ei saa, sest nad lihtsalt “on nii”, kas siis õiguslikel või pragmaatilistel põhjustel.
Kohanedes loob inimene oma mugavustsooni, ning mida mugavamaks muutub näiteks õpetaja, seda rohkem keskendub ta formaalsele õppekavale (sest sellele on hea viidata) ja väljaspool seda ei anna eriti midagi juurde. Ja lähtuvalt minu poolt ülal viidatule koormuse kohta, ei saa öelda, et neil omast kohast võttes õigus poleks. Paraku on peamine ressurss, millel haridussüsteem põhineb, entusiasm.


Õppimisest (siin ei tasu unustada, et lavakas oli tegu motiveeritud ja haritud õpilaskonnaga, põhikool paraku on massiharidus, kus nii mõnigi on vastu omaenda tahtmist, seega kõik pole praktikas üle kantav)

Karusoo:  Nüüd ma tean – ei ole midagi hävitavamat kui esimene protesteeriv-ennastõigustav “Ma ei saa”. Pansol oli õigus, kui ta möirgama hakkas ja sundis saama. (Panso pani mingi neiu nutma sellega, et sundis tahtma)

Koostöö lõppeb siis, kui näitleja ütleb “ma ei oska”. Proov on proovimine.

Kõige raskem on näitlejaga, kellel puudub julgus mitte osata.

Mitte see pole paha, et vigu tehakse. Paha on see, et vigadest ei õpita. Ometi on see kunstis ainus õppimise tee.

Õppejõu jaoks on kõige halvem üliõpilane see, kes midagi ei tee. Valeta kasvõi, aga valeta julgesti, selleski on haaret.

Kust tuleb see, et ei tea, ei oska, ei mõista, ei saa aru. Selle asemel, et häbeneda, et aru ei saa, hambad risti minna ja püüda aru saada, selle asemel ütlete uhkelt: ”ei saa aru”?

Goethe kaitseb õppimist, arendamist ja õiget kooli. .. Kes on oma varase ea veetnud halvas, tühises seltskonnas, igatseb alati selle järele.

Karusoo: “Nii minugi tudengid – nad joobusid võimalusest arvamust omada, pärssisid mittekeskmiste “veidraid” katseid ja sellesamaga ka enese otsimisjulgust”.

Iseenesest kõik puhas klassika – kõige hullem seltskond suvalise õpetaja jaoks, on passiivikud, kes ise ei tee ja teistel ka ei lase teha – ükskõik kas siis klassis või üritustel. Üldiselt neil endil ei ole ei oskusi ega hobisid –  ning üritavad seejärel oma nürrust ja nõmedust lahedaks mängida. Selliste jaoks olen varustatud paraja koguse sarkasmiga. Isegi kui nemad aru ei saa, siis teised küll…

 

Haridusest

Oleneb inimesest endast, kas tast saab süsi või teemant, tuhk või briljant. – Kas oleneb? Kas me just selles valdkonnas ei ole idealistid ja ei toida andetuid lootusega. Võib-olla on inimese teha, kas briljanti saab teemantist, aga vaevalt on oma teha, kas söest saab teemanti. Kas pole hädaohtlik lohutus: geenius on 99% tööd ja 1% annet.

Täna puutus silma tuntud rahvalik ütelus, mis otseselt käib minu töö teema ligi. “Harjutamine teeb meistriks, aga ei anna ega asenda annet.”

 Geenius realiseerib enda ilmtingimata töö kaudu. Aga isetegevuslik käsitööline, grafomaan jne, kellel on tõesti 1% annet – rabeleb, segab teisi, on väsimatu, loll ja agar, ühiskondlikult aktiivne, viina ka ei joo – ja lahti temast ei saa.

Lea Tormis: Mulle näib, et iga aastaga läheb meil, teoreetiliste ainete õppejõududel raskemaks. Iga aastaga tuleb üha rohkem tagantjärgi keskkooli eest ära teha. Eriti raske on inimestega väikestest linnadest.

Rahuldava ja hea kunsti vahe on on kasvuruumiga, pikasammuline, hea ja väga hea vahe tšut-šut. Aga seda seda pisisammu on raskem astuda, võrratult raskem kui seda pikka eelnevat sammu. Pika eelneva sammu astud isegi lihtsalt talendiga, tšut-tšut nõuab talendi väljaarendamist suurmeistri tasemeni.

Pole õige, et keskpärast näitlejat poleks teatris üldse vaja. Ta võib vägagi vajalik olla, juhul kui õigustab enda vajalikkuse, nagu keegi William Shakespeare Globuse-teatris

Mille poolest erinevad ööbik ja vares? – Ööbik lõpetas konservatooriumi statsionaarselt, vares aga kaugõppes.

 On asju, milles iseõppimine on tulusam kui koolisõppimine. Sest iseõppimisel tuleb takistusi ületada, see suurendab intensiivsust.

Vana ülikoolisüsteem oli samasugune, maksuline – tahad, siis käi, ei taha, ära tule. Aga eksam oli range. Praegu on ülikoolisüsteem keskkooli tasemel.

 

Noorus on hukas olnud juba vanadest roomlastest alates ja õppimise ning kultuuritaseme allakäik pidev (ehk siis igikorduv „kuldaja müüt“). Ma pean tunnistama, et nagu kõigil pedagoogikas tegelevatel inimestel, on ka mul selle pärast mure – aga suhteliselt mõõdukalt. Lõppeks: „võrreldes keskaja külaelanikega on tänapäeva noorte rauasepistamis- ja künnioskused allapoole igasugust arvestust!“

Ma olen nõus, et haridus võib anda kätte kargud, mis viivad mingile nivoole välja, kuid selleks, et jõuda tasemele, kus ise oleks võimalik midagi konstruktiivset pakkuda, ei piisa ainult tahtmisest ja tööst, vaja on ka talenti. Muidu jäädki tasemele, kus (kasutades ühe bridžimängija pakutud võrdlust) oled nagu jänes, kes mängib trummi. Sa oled ära õppinud mingi loo ja mängid selle suhteliselt viisakalt ära, aga miks sa seda trummi tegelikult mängid ja kas äkki võiks teistmoodi mängida – ei tea.

Üldiselt arvan ma, et idee kaasavast ja egalitaarsest haridusest on küll ilus, aga praktiliselt ei ole teostatav. Ma võiks selle üle jahuda pikalt, aga siin postituses pole pointi, seega lihtsalt jätan oma markeri seisukohale: sotsiaalselt on see õilis mõte, kuid ükski asjasse segatud pool üksikult sellest mitte midagi ei saa – ei andekad, ei „lihtsad“, ei keskmised, ei õpetajad. Ning ma pole päris kindel, et üldine hüve selle üldise rahulolematuse üles kaalub. Samuti ei usu ma kohustuslikku põhiharidusse praegu ettenähtud määral (ma vähendaksin seda ja looks ühe lisa-astme vahepeale).

Mulle meeldis see distantsõppe paralleel: mingites asjades on iseõppimine, eriti motiveeritud iseõppimine palju tulusam, mingite asjade puhul on vaja juhendamist.

 

Välispidisest tagasisidest

Ka kriitik püüab öelda “Kilroy was here” (Faulknerit tsiteerides)

Meem internetieelsest ajast. Lähemalt SIIN (wiki artikkel)

Siin tuli mulle pähe, miks ma olen igasuguste kontrollide visiitide suhtes (tervisekaitse, päästeamet, haridusministeerium) väga tüüne rahuga.

A) Kontroll peab õigustama oma olemasolu ja kui ta ei leia mitte midagi, siis ta nagu ei teekski oma tööd.

B) Kõike niikuinii 100% korda ajada ei ole võimalik. Mida rohkem asju sul korras on, seda spetsiifilisem probleem leitakse, kus oleks võimalik midagi parandada.

Lihtsalt midagi
ilusat lõpetuseks.

C) Seega oota südamerahuga ära, mille kohta õiend laekub ja täida see rahulikult ettemääratud aja vältel ja mahus.

 


Kokkuvõtteks

Heinet tsiteerides: “Tunnete Olümpost. Alasti jumalate ja jumalannade keskel, kes seal nektarit ja ambroosiat maitsevad, näete jumalannat, kes sellessamas lõbu- ning rõõmuringis kannab alati siiski seljas raudrüüd, peas kiivrit ja hoiab käes oda. See on tarkusejumalanna.



Sunday, April 11, 2021

Tulemuspõhiselt on rumalus sageli samaväärne pahatahtlikkusega (olen tige vol 2)

Ma endiselt ei suuda mõista inimeste irratsionaalsust. Õnneks olen ma selles suhtes üsna zen, et mul pole suuri illusioone maailma (või inimeste) muutmiseks suurel skaalal ja tegelikult nõustun ühes FB lõimes sõbra poolt mainituga – “selliste probleemide üle juurdlema hakates võibki end lolliks mõelda. Lihtsam on teadmiseks võtta, et “kasta või ära kasta, bambus Pihkva oblastis ei kasva”.

Seega kuigi ilmselt oleks mõistlikum vait olla ja edasi elada, leidsin siiski kolm head põhjust, miks oma mõtted jälle kirja panna.

A) – Vaikimine oleks vale. 

B) – Mugav on, kui mõtted on kirjas, siis on koht, kuhu viidata kui küsimusi tekib, mitte ei pea neid taastootma.

C) – Kirjutamisteraapia töötab. Igast’ asjadega on mugavam nad kuidagi süsteemist välja saada ja pärast eelmist postitust oli enesetunne varem.

Nii, aga asja juurde:

Kui meil on olemas seltskond, kes üritab iga hinna eest Eesti “vabaks” teha, siis mulle tundub, et ainuke vabadus, mis sellega kaasneb on ajuvabadus. Isegi kui selle asja mootoriks on ihu ja hingega elukutselised aferistid, idapiiri tagant ohjatud segadusetekitajad, poliitilise profiidi ihalejad iga hinna eest jms, usun ma, et suur osa kaasalööjaid arvavad tõepoolest, nagu nad teeks midagi kasulikku ja vajalikku.

Kõrvaltvaataja jaoks meenutab nende käitumine paraku aga nagu jonnivaid lapsi. Ilmselgelt neil on halb olla, aga nad ei oska seda konstruktiivselt väljendada ega rahulikult üle elada. Samas - tahaks ju oma pahameele kogu maailmale välja paisata, ning seetõttu tegutsetakse viisidel, mis töötavad otseselt tulemusele saavutamisele vastu.
(Kurjem tõlgendus kõlaks, et mulle sageli tundub, et selliste inimeste moto on “kui mul on halb, siis las olla juba kõigil halb!").

Kui võtta eelduseks, et nende eesmärk “tahame, et piirangud lõppevad”, siis ilmselt 90+% inimestest nõustub, et see on kiiduväärne eesmärk. Aga mõistlik eeldus on, et selleks on vaja nakatumismäär alla saada – ärgem unustagem, et ilma piiranguteta jõudis Eesti näitudelt maailma tippu, ja see ei ole hea märk. Sellel eesmärgil raiuvad paljud targad inimesed nagu mantrat, et “distantseeruge, vaktsineerige, maskeeruge”- mis kõlab nagu haiguste ennetamise elementaarne ja tervemõistluslik ABC isegi juhul, kui haiglad pole viimseni pungil täis – kuid selle järgimise asemel otsitakse ikkagi netiavarustest mõni vandenõuteoreetik või avaliku elu tegelane üles, kes ütleb, et seda pole vaja.

Igatahes eesmärgipõhiselt ei aita selline “tuleme kokku ja kallistame” üritus grammivõrragi sellele lähemale, et piirangud kiiresti kaoks. Niisamuti ka mitte vaktsiinivastasuse propageerimine või provokatsioonid avalikus ruumis maskidest keeldumisega. “Sõidame Eesti vabaks” oli küll ka üsna ideevaba ja mõttetu ettevõtmine, kuid selles suhtes teoreetiliselt parem, vähemalt kuni inimesed autodes püsisid – kuid selle käigus linnaliikluse ning haiglaümbruse ummistamine ei ole normaalne.



"Vabam, kui ükski haritud euwooplane!"

Mis mind väga lülib, on see, et seltskond üritab kaaperdada sõna “rahvas”. Notsu on selle kohta muidugi väga ilusti öelnud, et jääb mulje, nagu see “rahvas” kelle tahet mingi seltskond vahendavat (selmet rääkida endast ja lähematest fännidest), on kuidagi ebameeldiv tegelane, kellest on targem eemal hoida.

Selle kohta  ütleks, et

A) Ma olen täpselt sama palju “rahvas”, kui nemadki

B) Minu tutvusringkonnas on selliste apologeete nii minimaalselt, et sõna “rahvas” kasutamine mõjub halva naljana.

Ma pigem usun, et ma ei eksi väga väites, et suur enamus tahaks olukorda lahendada ratsionaalselt ning taunib tugevalt seda palagani ning selle läbiviijaid – mis muidugi tekitab neis oma arust “vabadusvõitlejates” suurt haavumis- ja ülekohtutunnet.

Kui vabadus on tunnetatud paratamatus, siis on mul sellele seltskonnale halbu uudiseid. (Minu tõlgendus sellele lausele sarnaneb Niebuhri mõttetera esimese osaga “andku jumal mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa…”)


Monday, March 22, 2021

Olen tige - vol 1

Ma olen viimasel ajal väga tige  - õigem oleks vist öelda "nördinud" -  inimeste juhmuse peale.

Tegelikult on mul hea meel tõdeda, et enamus mu tuttavaid on haritud ja/või ratsionaalsed inimesed. Mul on FB voos umbes poolteist inimest, kes on veidrate teooriate ohvriks sattunud ja neid jagavad. Imelikul kombel pole mul õrna aimugi inimesest, kes sellega enamasti tegeleb: oma nime ta avalikkuse eest varjab, kuid ühiste tuttavate järgi profileerides suudan vähemalt paika panna, et “Pärnu või Saaremaa ning on mänginud bridži”.

Seega ma pole kindel, kas mul on mõtet oma pahameel välja valadagi (sihtgrupini see nkn ei jõua)- aga nagu hea kolleeg Jõgevalt mainis, siis kirjutamisteraapia on täiesti eksisteeriv asi ja eks ma siis hakkan jupikaupa seda verbaliseerima. 

Vältimaks mammutpostituse tegemist, saab siis ilmselt olema mitu suhteliselt lühikest – oleneb kuidas ma kirjutada viitsin.

Ehk siis alustuseks: ma ei taipa, miks inimesed ei usalda asjatundjaid, tõenäosusi ning tervet mõistust (selle kohta kirjutas muidugi Tuul haakuva jutu siin: SIIN). Elu on ju õpetanud, et eksperdid on eksperdid seepärast, et nad valdavad teemat paremini kui suvaline "inimene tänavalt" ja lõppkokkuvõttes "maja võidab alati".

Tänapäeva Eesti elu kontekstis: kõik on täiesti pekkis, oleme halva statistikaga maailma tippu jõudnud.
Arstid (ehk siis oma ala eksperdid) ütlevad, et “asi on pekkis, istuge kodus ja vaktsineerige”. Isegi valdav enamus poliitikuid - kelle kaalutlustes on reeglina sees hulk poliitilist omakasu - on laial skaalal aru saanud, et nii ongi. 

Kõrvalepõikena: Kui keegi tuleb rääkima, et see kõik on meedikute vandenõu omaenda tähtsuse ja tulude suurendamiseks (vms), siis unustagu ära - endale töö juurde tekitamine on inimloomusega vastuolus. Minu teada on seal süsteemis tasud tunnipalgapõhised ja teadagi parim töötund on selline, kus hoida silma peal toimival süsteemil ja minimaalselt sekkuda, mitte rabeleda ületunnitööd teha, nii et ninast veri väljas.

Aga mida teeb arvestatav hulk inimesi?
Leebe variant on veel see, kui nad lihtsalt keelduvad - mis on küll vastutustundetu, kuid lokaalne.Ma oleksin täiesti nõus aktsepteerima sellist suhtumist, kui sellega käib kaasas kompenseerimiseks suurem distantsi hoidmine, et riske vähendada – aga mulle on mulje jäänud, et sageli on koos justnimelt selline halb kompott, kus lisaks vaktsiinide eitamisele vastustatakse ka igasuguseid piiranguid ja kaasnevat paketti. 

Hullemal juhul aga hakatakse rääkima - vastupidiselt asjatundjate nõuannetele - vaktsineerimise kasutusest või veel hullem, ohtlikkusest ja kella külge pannakse juhtumid, kus midagi on halvasti läinud. 

Kui asja loogiliselt vaadata, jääb mulje, nagu need inimesed oleksid “tagurpidi tiltis”: nende jaoks võimalik kahju kaalub üles palju tõenäolisema võimaliku kasu. Iva on järgnev: kui mul on <1% šanss, et minuga juhtub midagi tõsiselt halba ja 10% šanssi, et ma saan kõrvalnähud, mis on küll ebameeldivad, kuid lühiajalised, peaks olema loogiline, et ma olen iga kell valmis võtma 70% šansi, et see hoiab ära suurema jama (no ja valemisse ka “suurema jama” tekkimise tõenäosus, mis teadaoleva info kohaselt –  meil on ülinakkuv haigus, mis võib, aga ilmtingimata ei pruugi kaasa tuua väga tõsiseid tagajärgi – on päris suur).  Nii et jah, statistiliselt on selline suhtumine alusetu. Lihtsalt kui tõenäosus on 99%, siis selle järgi 1% inimestest kuidagi ikaldub - ja suurte arvude puhul on see number "nähtav", kuigi igaühe puhul üksikult on see endiselt väga väike. Ma tegelikult poleks üldse üllatunud, kui Tuul ka sellistest irratsionaalsetest hirmudest oleks kirjutanud.

Kui nüüd mõtet edasi arendada, siis praegu on Eestis tehtud 160 000+ vaktsineerimist, 1% sellest oleks 1600 inimest – aga hetkel me räägime  kõigest käputäiest kahtlastest surmadest ning see on juba tõeline protsendi, tegelikult isegi promilli murdosa.  Ja tegemist on "kahtlaste" asjadega, mitte kindla seosega. Sellise massi puhul on väga tõenäoline, et mõni inimene lihtsalt juhuslike kokkusattumuste otsa satub ja leiab otsa põhjusel, mis teoreetiliselt võib, aga ei pruugi olla seotud. Ärgem unustagem, et koroonasse surnud  (või vaktsineeritud ja surnud) inimeste statistika võib olla ebarepresentatiivne kogu populatsiooni peale jagatult. Mõlemal puhul tuleb arvestada, et fookusgrupp - riskigrupp ja eelisjärjekorras olev vanusegrupp - koosneb inimestest, kellel niikuinii on suurem oht surra suvalisel põhjusel. 

Teine asi, mis mulle närvidele käib, on asjatundjates kahtlemine. Põhimõtteliselt on see ilmselt osaks viimasel ajal aset leidva aktiivse võhikluse võimestamisest, suhtumisest, nagu oleks suvalise inimese arvamus sama hea kui oma ala asjatundja oma.
Nii sattusin nägema FB-s jagatuna (viitega, et seda oli jagatud päris mitu korda) postitust, kus keegi naisterahvas oli kirjutanud pikalt-laialt vaktsineerimise kahjulikkusest ja ohtlikkusest ning varustanud selle vastavate viidetega. Oma arvamusele kaalu andmiseks lisas ta, et on meditsiinialal tegutsev inimene  - ÕDE! (suurtähed ja vist ka hüüumärk olid tema kirjeldusviis).
Ma pean tunnistama, et viidete lisamine oli temast viisakas ning seetõttu usun, et tegu oli heauskse kirjutisega, isegi kui see oli kellegi poolt talle ette söödetud info. Ma olen ka kindel, et autori väljatoodud näited ja faktid olid korrektsed.

Aga siinkohal tuli mulle pähe kaks paralleeli:

Meditsiinialal tegutsemine ei ole vähimalgi määral suvalisel meditsiiniteemal pädevust garanteeriv. Ma eeldan, et ajalooõpetajana olen ma ajalooteaduses umbes samal tasemel tegutseja nagu “ÕDE!” meditsiinis. Ehk siis mul on olemas erialased teadmised, oskused neid rakendada võhikute keskkonnas ning need teadmised on üsna laiapõhjalised – ja vähemalt minu puhul laial põhjal üsna head, isegi kui ma väidan seda ise. Sellest hoolimata – ma olen rakendaja ja suuresti sõltun pildist, mida “päris” ajaloolased on kokku pannud. See pilt võib olla kirju ja vastuoluline, sõltub teemast muidugi, aga kui mingite asjade suhtes on olemas üldiselt tunnustatud konsensus, siis on mõistlik eeldada, et nad teavad, millest nad räägivad, ning üksik hääl kõrbes on pigem eksiteel. Ning mina praktikuna ei oma pädevust vastuvoolu ujuda, kui ma just ise ei ole kogemata teemaga põhjalikult tegelenud. Ma ei kahtle, et õed nähtusena on kasulikud, vajalikud ja targad inimesed  - lihtsalt neil on omad pädevused ja tippmeditsiinini see ei küüni.

Teine: see ei välista kuidagi, et kahtlejal on õigus – lõppeks tagantjärgi tarkus ON täppisteadus ja meditsiin - nagu ka ajalugu -  on varemgi omadega puusse pannud. 

Siinkohal aga tooks ma näiteks bridžianaloogia – aga seletan selle hiljem lihtsamalt ära.
Oletame, et sul on vaja võtta kolm tihi mastist E109 vastu ÄS8-t. Selle jaoks sa lõikad kuningat, mitte ei mängi ässa.

Võhikute jaoks: sa valid mänguplaani, mis tagab edu 50% juhtudest (kuningas on soodsalt), mitte sellise, mille edu šanss on 1% (mast jaguneb 6-1 (7%), kuid kuningas on üksikult (1/7 sellest) – kusjuures see plaan on “parem” ka tegelikult ainult pooltel juhtudel – kui see üksik kuningas asub ässa taga.

Kuna me räägime tõenäosustest, siis paratamatul ON jaotusi, kus võitev plaan oleks olnud “see kehvem” ja sellise olukorra otsa on sattunud suvaline mängija – et siis tagantjärgi ohkida, et “oleks võinud ikkagi teistmoodi talitada”. Loomulikult oleks, kui enne oleks olnud olemas kogu info. Sellegipoolest normaalolukorras ükski teemat valdav mängija sellise plaani peale ei lähe – ning kui keegi kõhutunde pealt masti vastu sellist tõenäosust edukalt lahendab, ei tähenda see mitte seda, et ta on tippekspert, vaid et “idioodil vedas”.

On loomulikult ka variant, et ekspert valib sellise mänguplaani – kuid siis on selle põhjuseks, et ta on suutnud suuremast pildist tuvastada midagi, mis väiksematel kaladel on kahe silma vahele jäänud (bridži puhul siis lugenud jaotust, jõudu, mängu käiku…).

 


Netis ringlev pilt, aga teemasse sobiv.
Äkki ei olegi "kõik" näinud.
Ehk siis informeeritult konsensuse vastu minek eeldab, et sa valdad teemat peensusteni – vastasel korral võib sul küll õigus olla, aga see on “pime kana leiab tera” tasemel. Ning ma väidan, et mõni “ÕDE!” lihtsalt ei ole sellel tasemel. Isegi suvaline arst ei ole sellisel tasemel, kuigi nad üldiselt peaks kraadi võrra kõvemad tegijad kui õed – ning pange tähele, praktiliselt ükski arst ei ole vaktsineerimist kasutuks nimetanud (ma ütleks “ükski pole”, aga see läheb liigselt absoluutidesse ja alati ilmselt on võimalik leida mõni, kes on…). Meditsiin tervikuna ei ole kaugeltki eksimatu ja loodetavasti areneb edasi, aga sellegipoolest on konsensuslik teadmine parim, mis meil praegu kasutada on. Seega kui tavalahendus ei olegi parim (ja hetkel me võib-olla tõesti ei tea, kas on), siis kuni ei tule mõni ekspert, kes ka tegelikult – ükskõik, kas siis intuitiivselt või loogiliselt - ära jagab, kuidas seda situatsiooni hallata, on mõistlik sellega kaasa minna.


Sunday, March 14, 2021

Info liigub müstiliselt

 Kui igasuguste rakenduste kahtlustamine, et nad kuulavad su juttu pealt ja teevad sellest järeldusi, on tavapärane, siis mõnikord liigub teave veel müstilisemalt.

Nimelt mõtlesin nädala keskel, et peaksin ajalooõpetajate seltsi aastamaksu ära maksma - ja selle käigus juurdlesin, et huvitav, kas mul on ka mõni varasem aasta maksmata. Ma üldiselt küll maksan oma asjad ilusti ära, aga mõnikord nõuab see meeldetuletust - eriti kui arvet, kui sellist ei saadeta. Seega mõtisklesin, et huvitav, kas ma peaks varasemate aastate kohta küsima, ja kui jah, siis kellelt, kui kogemata kombel sain vastuse täiesti ootamatust allikast.

Nimelt Seltsi Tallinna osakonna juht saatis meeldetuletuse oma osakonna võlgnikele - ja mingil väga müstilisel põhjusel olin ka mina selle osakonna nimekirjas (laiendiga "Tallinna Ülikool"). Mäletatavasti pole ma Tallinnaga de facto seostatav juba 1997. aastast ning viimane raamatupidamuslik side katkes 2009, kui ma oma sissekirjutuse tegeliku elukohaga ühtlustasin. 

Tallinna Ülikooliga on mul seost veelgi vähem. Selsamal 1997. aastal kaalusin oma paberite viimist Tallinna Ülikooli ja istusin seega kodu lähedal, Mustamäe trollide lõpp-peatuses trollile, paberid kotis ja õppekavade nimekiri käes. Trollisõidu käigus jõudsin järeldusele, et seal ülikoolis pole küll ühtegi õppekava, kus ma õppida tahaksin ja sõitsin sellesama trolliga ühe soojaga koju tagasi...

Ahjaa, ja selgus, et ma olen siiski olnud enamvähem korralik liikmemaksu tasuja. See aasta on küll veel maksmata, kuid varasemaid võlgu üleval ei ole.

Sunday, February 21, 2021

Värskelt vaktsineeritud

Haridustöötajana olen ma suhteliselt rõõmus uue haridusministri üle, kes suutis käivitada koolipersonali vaktsineerimise pigem varem kui hiljem. Nii sain minagi üleeile oma süsti kätte - ja saatuse irooniana ei ole ma juba ammu nii haige olnud, kui pärast kaitsesüsti. Ehk siis eile hommikul ärkasin varakult üles ja tundsin, et süstimiskohas on selline tuim lihasevalu ja muidu ka uimane olla ning kui ma lõuna paiku tulin mõttele end kraadida, sain 38,6 temperatuuri. Paar tundi hiljem oli see tõusnud 38,9 peale ja seepeale võtsin rohu sisse ning kerisin magama. 15 tundi hiljem ärkasin juba palju parema enesetundega, kuigi väikese palavikuga, lihasvalu oli alles ja eks olen edasi taastumisega tegelenud. Õnneks sattus see kõik nädalavahetusele, seega las läheb kirja sundpuhkusena.

Ma üldiselt usun vaktsineerimisse ja sellesse, et hoolimata kõrvalmõjudest ning võib-olla pigem keskpärasest tõhususest on need samm õiges suunas. Isegi kui peaks selguma, et mul on 50% šanss, et saada immuunsus ja selle nimel pean ühe päeva palavikuga kodus istuma, ei kõla see nagu halb kaup ("tõenäosused" on võtmesõna!"). Sellegipoolest: kuigi ma ei dramatiseeri seda palaviku tekkimist väga üle, ikka juhtub, siis sellegipoolest on asju, mis tekitavad tigedust - nimelt kommunikeerimine.

Esiteks kui on väidetud, et kõrvaltoimete protsent on väga madal, siis seoses oma ametiseisundiga olen ma informeeritud ka mitmete teiste inimeste saatusest (ma pole selle nimel midagi ebaseaduslikku teinud, lihtsalt inimesed on ise jaganud) - ja selle põhjal ütleks ma, et kõrvaltoimete tekkimise šanss on umbes 50%. Keegi teine küll päris nii karmi laksu kätte ei saanud, aga sellegipoolest valutav süstimiskoht ja palaviku tekkimine olid üsna tavalised. Seega ma kahtlustan, et see kõrvaltoimete tekkimise protsent on võetud selle järgi, kui paljud on vaevunud teavitama - mitte mingi juhu-uuringu alusel, mis püüaks võrku ka need, kes ei pea vajalikuks teavitada.

Teine - üritasin siis ravimiameti kodukal läkitada teadet kõrvaltoimete kohta, ja avastasin, et lisaks sellele, et puudub ilmne koht, kuhu oma kaebused esitada, on lehekülg üles ehitatud väga kohmakalt. Pigem on see rõhuga pikemaajaliste ravimite peale ning kohati täis küsimusi, mis ei haagi praeguse situatsiooniga. Seega protsessi ebamugavus juba tingib, et nii mõnigi kaebus jääb esitamata. Minagi alguses mõtlesin ka, et ei viitsi jantida, kuna telefonis oli seda äärmiselt ebamugav täita, aga siis leidsin, et võtan arvuti ja tegin asja ikkagi ära. Kui on teada, et praegu on meil käimas selline suuraktsioon, siis kas ei oleks lihtne ja praktiline teha suur ja punane nupp "covid-vaktsiini kõrvaltoimed", koos lihtsustatud ankeediga?

Nagu ma mainisin, ma üldiselt usun vaktsineerimisse. Ma ka mõistan, miks on praktiline selliseid asju pigem maha vaikida - hirmul on suured silmad ning tänapäeval on normaalne diskussioon paljudel teemadel raskendatud; eriti kui üritada korrektselt argumenteerida, sest kõva kisa emotsionaalselt tasandilt on kiire tulema. See on ka põhjus, miks ma oma pahameelt ei vala välja sotsiaalmeedias, vaid lihtsalt oma plogis - aga ma leian, et päris vait ka ei taha olla...


Sunday, February 14, 2021

Algaja direktori esimesed muljed...

 

Vahepeal olen pika kirjutuspausi pidanud – seda ennekõike seetõttu, et kogu aeg juhtub midagi, ning selle kõige kõrvalt on päris keeruline leida energiat tegemaks asju, mida hädapärast pole vaja. Nüüd kuidagi on tekkinud selline hetk, kus kõik kogu aeg ei põlegi, seega lihtsalt murran eetrivaikuse…

Mis siis minuga juhtunud on – praegusel hetkel kõige silmapaistvam asi on, see et toppisin oma nina taas sinna, kuhu väga vaja polnud. Ehk siis – detsembri alguses sai Maarja-Magdaleena põhikooli direktoril lõpuks mõõt täis ja kuidagi sattus nii, et kui küsimuse all oli asendaja leidmine, siis tuli lototronist välja minu nimi, hoolimata sellest, et olin korduvalt deklareerinud, et direktori amet ei ole päris see, mida ma ihaldan (eriti kuna meil on koolis ka õpilaskodu ja oma köök). Kuna see kõik ei tulnud mulle üllatusena ei tulnud – mul oli aega juba üsna mitu aastat vaimu valmis panna, et mingil hetkel selline asi võib juhtuda – siis võtsin pakkumise vastu. Lõppeks mingi kiusatus ju siiski on, ning kuna kooliga ühendatakse järgmisel sügisel lasteaed ning kevadel tuleb uus konkurss direktori kohale, oleks ju nüri tasuta prooviperioodi mitte ära kasutada ja välja selgitada, kuidas see kõik mulle istub. Selline asi nagu “Peteri printsiip” ütleb, et iga inimene edutatakse tema ebakompetentsuse tasemele – ja nüüd on siis võimalik testida, kas see jõuab mulle praegu kohale või kunagi hiljem.

Igatahes esmamulje järgi tundub, et ma saan oma asjadega täiesti rahuldavalt hakkama. Esimene hetk tundus, et ma olen sattunud hullumajja – kogu aeg tuli erinevaid asju peale, aasta algus ja vaheaja lõpp komplitseerimas ning õppealajuhatat mulle ei eraldatud. Igatahes õhtul kodus uinumisega raskusi polnud, sest väsimus tappis, siis praegu on asjad enam-vähem balanssi jooksnud. Kiire-kiire on küll endiselt, aga mitte enam tapvalt.

Mõned tähelepanekud esimesest kuust:

*Õppealajuhatajata on suhteliselt keeruline midagi ette võtta – palju energiat läheb siseringlusele asjade peale, mille muidu võiks delegeerida õppejuhile ja jätta tiksuma.

*Tegeleda tuleb igasuguste asjadega, milleks pole muidu vähimatki eelsoodumust (detailid köögi, õpilaskodu, lastekaitse ja kurat-teab-millega).

*Mul on väga vedanud lähemate kaastöölistega, kes töövad oma asjad ilusti ära.

*Kool ei saa väga abi toetavatelt struktuuridelt – eeldatakse, et me tegeleme asjadega, mis pole meie pädevuses.

*Ma ilmselt jään ellu.