Kuigi viimased kaks nädalat on igasuguseid kirjutisi pandeemiast, karantiinist, koduõppest ja majanduskriisist kõik kohad täis, leidsin et ega üks lisanduv kelleltki tükki küljest ära ei võta. Lõppeks ma pole ammu ploginud ning täna ilmselt oli esimene päev "paugust alates" (tegelikult isegi natuke varasemast), kus ma tööasjadega pole pidanud tegelema.
"Head kriisi ei tasu raisku lasta" on lause, mida viimase paari nädala jooksul on nõrkemisi kuulda olnud - aga see oli ka minu motoks sellest hetkest alates, kui oli selge, et asi kipub hapuks minema. Veidral kombel oli viimane asi, mis enne kaugtööle minemist reaalselt koolis toimus, vilistlase loeng põhikooli vanematele õpilastele, teemal "kuidas olla edukas", kus ta sõnastas põhimõtteliselt sama idee - "mõned inimesed näevad probleeme, mõned inimesed näevad võimalusi".
Ehk siis reaalselt mõeldes leiabki praegusest olukorrast paljugi head. Paljude inimeste ränk haigestumine ja tervishoiusüsteemi ülekoormamine on muidugi universaalselt halvad nähtused (ning see, et rotte ja värdjaid on nii palju, nagu näitas teatud spordipoe alega seonduv, tekitab tahtmise peaga vastu lauda taguda), aga näiteks majanduslanguse puhul ma küll nii kindel ei ole, et see ainult halb on. Umbes aastal 2007 kommenteerisin ühele tuttavale, et tegelikult ma ootan mingit majanduskriisi, kuna see võimaldaks äkki endale isikliku elamise soetada. Ta leidis, et võib-olla küll, aga inimesed üldiselt muutuvad sellest õnnetuks. Ilmselt tal õigus oligi, aga igatahes fakt on see, et oma pesasse kolisime me 2009...
Mingid protsessid muutuvad optimaalsemaks sest väga palju on asju, mida on lihtsam teha "nagu alati", aga kui elu sunnib, siis tuleb praktikaid revideerida. Näiteks avastatakse ilmselt nii mõneski kohas, et täitsa palju asju on võimalik ära teha kaugtöö korras ning nett on täis meeme teemal "nüüd saamegi teada, et paljud koosolekud oleksidki võinud piirduda e-mailiga". Inimesed saavad asju, mille puhul pole täpne kella- ja tööaeg tegelikult olulised, teha enda elurütmiga sobival ajal ning pm. sunnitakse nad välja puhkama (isegi meeldivad rutiinsed tegevused nõuavad aega ja see aeg tuleb reeglina puhkeaja arvelt).
Kui sa oled sunnitud oma käike optimeerima, siis mõtled sa järgi, kuidas seda teha, mida sa vajad, kus sa liigud ja palju sa varusid soetad. See võib isegi mõjutada inimeste mõtlemisviisi - ma väga loodan, et levima hakkab põhimõte "osta träni kodulähedastelt tootjatelt", sest inimesed avastavad praegu järjest, et igast' asju on võimalik saada ka mujalt kui supermarketist.
Mida ma juba oma kogemuste järgi prognoosin on see, et jalad alla saab otse tootjalt tarbijale liin - ma ise olen hankinud nädala jooksul nii küüslauku kui juurikaid telefonikõne põhjal. Ning see variant, kus ma hangin 12kg kartuleid ja 8kg muid asju kõrvale 15 raha eest niimoodi, et see tuuakse mulle kodutreppi kohale, selle asemel et ise poes või turul siiberdamas käia, kõlab mulle geniaalselt hea lahendusena. Ajasin paar sõna juttu mehega, kes need mulle kohale tõi (ma arvan, et tegemist oli ikkagi mingil määral boss leveliga, sest meil tekkis tarnega väike raskus, mille ta väga ilusti ära lahendas ning siis vabandas ja kommenteeris selle põhjuseid), ta ütles, et see nõudlus selle teenuse järgi oli hämmastavalt suur.
Loomulikult nii mõnelgi inimesel läheb raskeks - ja nagu Harari on kommenteerinud, siis on väga suur oht, kui inimesed mingi hetk avastavad, et nad on muutunud ebavajalikuks, nii et neil pole enam midagi kaotada. Seega siis mingi turvavõrk selliste jaoks oleks vajalik, kuid muidu ma väga ei põe.
Mis puutub kooli üleviimisele distantsõppele, siis siin ma võtsin asja ka väga rahulikult. Minu meelest kool PEAKS olema ennekõike akadeemiline, mitte sotsiaalne asutus, seega "õpime ikka, lihtsalt teiste kanalite kaudu" - ning mingite protsesside ja meetodite optimeerimine tuleb taas päevakorda.
Kasvõi see, et aastaid on räägitud digiõppest, aga selle käivitamine on mitmetel põhjustel väga visa. Kui otsida võimalusi, mitte probleeme, siis selline asjade korraldus on idee poolest suurepärane "kool eluks" - õpilane on sunnitud võtma rohkem vastutust, juhtima iseennast ja oma õppetööd, arendama vormistamisoskusi ning oskama netist kasutada rohkem kui TikToki (või mida iganes nad tänapäeval vahivad). Ka kodude jaoks on see koht, kus vanematel on võimalik oma lastega rohkem aega (mis nagu ma aru saan, ei toimi alati just päris nii, isegi kui asi pole nii hull kui karikatuurid räägivad).
Nüüd on see süsteem kaks nädalat töös ja vähemalt kaks nädalat läheb veel. Selle kohta ütleb mu sisetunne, et sinna tuleb minimaalselt kaks nädalat veel otsa ja kuluaarides räägitakse, et pigem läheb asi seda rada, et oma õpilasi näeme alles septembris. Lihtsalt meie valitsus üritab endale omaselt jokutada nii palju kui vähegi võimalik, selle asemel et koolidele ja õpilastele mingi kindlustunne anda ja tunnistada, et see asi läheb mõnda aega veel edasi. Ma olen küll näinud mitut emotsionaalset sõnavõttu sotsiaalmeedias, kus inimesed küsivad "kuidas nii saab?" ja "aga eksamid?" aga siinkohal ma taas ei näe vähimatki põhjust paanikaks - küll kuidagi ikka saab ja süsteemid (antud juhul on ennekõike olulised edasiõppimissüsteemid) korrigeeritakse vastavalt olukorrale ja vajadusele ümber. Ma usun, et reaalselt tekib küsimus erinevate korraldusviiside puhul vaid selles, et võib-olla mõni, kes on olnud piiri peal, jääb piiri alla ja vastupidi - aga kui sa oled nii piiril, siis on see alati teatud määral juhuslik ja sõltub sellest, kas sul oli hea päev või ei.
Nüüd siis minu hinnang sellele, kuidas asjad seni on sujunud. Kui siia plogisse peaks eksima mõni juhuslik inimene, siis ilmselt on küll aru saada, et ma töötan õpetajana, aga vast ei tee paha seda selgelt välja öelda. Tegelikult töötan ma isegi kahes kohas - üks on väike maakool, kus ma olen lisaks ajaloo õpetamisele ka õppealajuhataja, teine on selline vist alla-keskmise-suurusega riigigümnaasium, kus ma töötan väikese koormusega. Koolid on minu arust õhkkonna ja koolisiseste suhtlusliinide poolest üsna sarnased ja sõbralikud, ka õpilased on üldiselt mõlemas koolis väga toredad. Kummaski koolis on omad ambitsioonid, ilmselt mitte küll täiesti universaalselt jagatud. Põhikoolis lihtsalt tuleb arvestada ka stiihiliste kaost tekitavate nähtustega nagu demograafilised protsessid, geneetika, kohustuslik põhiharidus ning kaasav haridus. Üldiselt räägin oma tähelepanekutest ennekõike põhikooli baasilt - seal on mu koormus suurem ning ma tunnen oma õpilasi väga hästi, samas kui gümnaasiumis sain ma just märtsikuus uued õpilased, kellega kokkupuuted on olnud napid. Algklasside kohta ma väga midagi arvata ei oska, nii et seal võib kergesti olla tegu väga teistsuguse maailmaga.
Üldiselt ma ütleks, et erilist vahet tavapärase olukorraga ei ole. Kes saab muidu oma asjadega hakkama, saab ka distantsõppes, kellel on muidu raskusi, on endiselt raskustes. Tegelikult ilmselt võib küll öelda, et ka hariduses kehtib sama, mis ühiskonna tasandil - kriisiajal on võimalik nii suurelt võita kui suurelt kaotada. Pädevad õpilased kohanevad olukorraga pigem hästi ja kui tolm on hajunud, on neil hästi välja arenenud kogemused, oskused ja harjumused, millest ilmselt kogu elu on võimalik kasu lõigata (minu hinnangul on just need asjad, mille arendamisega põhikool tegelema peaks). Nõrgema otsa puhul aga ei toimi enam see variant, et õpetaja neid ennastsalgava energiaga taga lükkab - ja kuna nende nõrkuse taga on reeglina ka taustsüsteemi nõrkus, siis paljudel tekivad suured lüngad. Minu meelest on tõeliselt huvitav küsimus see, kui palju on selliseid õpilasi, kes sügisel kordavad klassikursust kui kontaktõppe puhul nad seda tegema ei peaks... Tegelikult see ei pruugi üldse halb olla - kui üle saada klassikursuse kordamise stigmatiseerimisest, siis üks lisa-aasta baasi ladumisena ei teeks paha (kui juba tekib selline küsimus, siis me ikkagi räägime pea alati õpilasest, kes pigem maha jääb): tempod on erinevad ja õpilast vägisi edasi vedada lihtsalt seepärast, et ta on sündinud umbes samal ajal ja samas kohas kui teised, kellega koos ta alustas, kõlab idee poolest valesti. Mul muidugi hea rääkida, kui aastanumbrite järgi läks mul baka tegemiseks 11 aastat ja magister lisandus 7 pärast. Aga vähemalt ma olen kindel, et sain selle käigus päris targaks, hea hariduse ning sotsiaalse küpsuse.
Peamised kriteeriumid, mis tagavad õpilase edu praegusel perioodil on oskus iseseisvalt töötada ning funktsionaalne lugemisoskus. Vanemad, kes on oma laste puhul sellesse panustanud, saavad ka koduõppes palju lihtsamalt hakkama.
On kaks õpilasetüüpi, kellele selline formaat hästi sobib - üks on "andekas, aga mitte liiga perfektsionistlik", nemad saavad oma tööga väga hästi hakkama ning tegelikult võidavad ajakasutuses, sest nad pole sunnitud tunni lõpuni pöidlaid keerutama, oodates kuni nende vähemõnnelikud klassikaaslased asjadega valmis saavad. Ka on sellise formaadiga lihtsam anda neile täiendavaid ülesandeid - ma olen tähele pannud, et nad teevad heameelega ära sellised asjad, mille juurde on kirjutatud "vabatahtlik, silmaringi arendamiseks", samas kui klassiruumis see mõjub pigem "kui sa kaevasid hästi, siis palun, siin on sulle suurem labidas!". Andekad, aga perfektsionstlikud (tegelikult ka vähemandekad ja perfektsionistlikud) võivad end praegu õppimisega kergesti ära tappa - sellest natuke hiljem.
Teine inimtüüp kellele see sobib, on intellektuaalselt võimekad, aga mingi ärevuse, tähelepanuhäire või lihtsalt melu talumatuse murega õpilased - eriti kui neil on kodu tugi taga.
Distantsõppe puhul on avalik ruum täis erinevaid kogemusi sellest, kuidas asi käiku läks - ja ma ei kavatse ühtegi neist linkida, leiate isegi. Põhimõtteliselt on neis kõigis sees üks ja läbiv teema: koormus on kole suur. Enda kogemusest lähtudes kinnitan, et see on täiesti õigustatud kurtmine.
Millest see siis tingitud on: õpetaja töö põhineb riiklikul õppekaval ja õpetaja ainekavadel ning kohusetundlike inimestena on õpetajad reeglina arvestanud valemisse, et "mis siis, et distantsõpe, lihtsalt õpilane omandab materjali iseseisvalt ja õpetaja tegeleb tagasisidestamise ja juhendamisega" (mis tegelikult kõlab täpselt niimoodi, nagu õppimine tegelikult ideaalis võiks toimida). Ainult et praktikas selle toimimine nii lihtne ei ole...
Esialgu on paljude puhul ilmselt küsimus selles, et nad lähtuvad ainekavade puhul sellest, kui palju nad ise tunnis edasi võtaks. "Paraku" on õpetajad reeglina haritud ja kohusetundlikud inimesed, kellel on kõrgendatud tööoskused, kohanemisvõime ja stressitaluvus (ütleme ausalt, muidu selles ametis kaua vastu ei pea) - seega see ei ole just hea baas, millelt hinnata õpilaste töövõimsust.
Pärast esimest nädalat sain ma gümnaasiumist õpilastelt palve/kaebuse, et kas natuke vähem ei võiks. Hakkasin asja uurima ja leidsin, et kaebusel on tõesti tõepõhi all - panin oma töölehele juurde taimeri ja avastasin, et õpilased kulutavad aega palju rohkem kui ma tunnis planeerinuks (ja tunnis ma saan ka jooksvalt korrigeerida).
Millest siis vahe sisse tuli (vähemalt minu puhul): mul on liiga head üld- ja erialaoskused. Ma loen ise väga kiiresti ja mulle jäävad asjad hästi külge; ma olen ise teemas sees ning asjad mida ma pean triviaalseteks, millest edasi minna, ei ole õpilaste jaoks isegi lihtsad - isegi kui need on olnud põhikooli programmis. Seega kui gümnaasium reaalselt peaks tegelema kõrgema taseme oskuste arendamisega, tuleb siiski peamiselt tegeleda baasteadmiste meenutamisega. Ja kuna ma konkreetset kursust gümnaasiumis varem õpetanud polnud, puudus varasem teadmine, mille pealt korrektsioone teha. Igatahes tänasin õpilasi mu tähelepanu juhtimise eest, tunnistasin nende kurtmise õigustatuks ja kompensatsiooniks juba tehtud töö eest vähendasin järgmise nädala tundide mahtu ning vahearvestuse teen neile ka jooksvalt tehtud asjade pealt.
Teine asi, mis õpilaste koormust suurendab, on ilmselt see, et iseseisev töö tähendabki seda, et õpilane teeb tööd, mitte kohati ei jobuta, teades et "käigu pealt" saab õpetajalt küsida kui süveneda ei jõua/viitsi. Seega õppimine sellisel viisil on intensiivsem - ja kui tegeleda väiksema intensiivsusega, siis lihtsalt ei jõua ajaliselt järgi. Veidral kombel distantsõpe ei soosi looderdamist. Kontaktõppe puhul õpetaja ei pruugi alati jõuda/viitsida väljundeid kontrollida (see on kalli tunniaja raiskamine) ning kui inimene on tunnis pidevalt kohal ja midagi teeb, siis oinaste mihklipäev võib tulla alles kontrolltöö puhul. Distantsõppes pole muud varianti õppeprotsessi toimumist kontrollida kui järjekindel aruandlus - ja sellisel puhul toob iga tegemata asi kaasa vastava märke õppekeskkonnas.
Iseenesest võib seda "suurt koormust" võtta ka positiivse märgina - nimelt annab see tunnistust, et õpetajad teevad oma tööd südamega (ehk siis tahavad maksimaalseid tulemusi) ning hästi (kui võtta protsessist välja õpetaja, siis järsku selgub, et asjad ongi korraga palju keerulisemad). Aga noh, lõppeks professionaalsuse puhul võib seda pigem eeldadagi.
Õpetajate töökoormus on tegelikult samamoodi palju suurem. Palju rohkem aega ja energiat kulub tundide ettevalmistamisele, juhendite tegemisele ja tagasisidestamisele, isegi kui reaalset tundi ei pea, tuleb valmis olla, et keegi küsib millegi kohta. Huvitaval kombel tundub mulle, et kui alguses oli küsimus, et kas õpetajad saavad igasuguste asjadega hakkama, siis pigem on küsimus hoopis selles, et variante, võimalusi ja infot, mille vahel valida on liiga palju. Igatahes ise tunnen end küll nagu oleks alles kooli õpetama tulnud - tööpäevad lähevad hilisõhtuni ja hommikul kell kuus peksab südametunnistus mu üles, sest vaja on tööd teha.
Lapsevanemad tunduvad olevat üldises stressis - eriti sellised, kelle lapsel ei ole välja arenenud ennastjuhtiv õppimine. Taas ma ei kujuta ette algklassides toimuvat, seal ilmselt ongi nad abiõpetaja rollis - ja kuna puudub vastav kogemus, siis nii mõnigi jääb hätta (üldiselt ikkagi on korrelatsioon, et nõrgemad õpilased on ka nõrgemast taustsüsteemist). Õnneks enamus saab aru, et selline asjade käik on paratamatu ja isegi kui nad on nähtavalt rahulolematud, ei vala oma frustratsiooni õpetajate kraesse. Aga kui ma nägin ühes FB lõimes, kuidas keegi (minu jaoks õnneks täiesti võõras inimene) kurtis, et miks õpetajad veel palka saavad kui lapsevanem tema töö ka ära teeb, siis oli mul kiusatus talle teatada, et kui lapsevanemal on õpetamisega täistööpäevad, siis ei tee ta ära mitte õpetaja tööd, vaid teeb järgi omaenda tegemata tööd. Siis leidsin, et ei viitsi.
Aga jah, selline töökoormus ei ole jätkusuutlik ei õpilaste, õpetajate ega vanemate jaoks ning juba teisel nädalal ilmselgelt töömahud normaliseerusid. Arvata on, et järgmistel nädalatel loksub rutiin juba paremini paika ja õpetajad saavad pragmaatiliselt hinnata, mida on võimalik teha ja mis antud juhul ei ole teostatav. Siinkohal oleks väga abiks, kui valitsus kinnitaks ilmselget, et enne maid me kooli ei tule (ja veel parem oleks, kui annaks kindluse, et enne sügist ei tule), et oleks võimalik teha pikemaajalised plaanid.
No ja lõpuks endast kaose taustal - ma ei saa öelda, et ma kurdaksin.
Mul on ilmselt sobiv taust, et karantiinitingimustes end hästi tunda - piisavalt introvertne iseloom; oskus enda päeva tegevustega sisustada (ka kogemus: aasta aega Lux'is oli selles suhtes ilmselt keerulisemgi, et mul ei olnud seal formaalselt mingit funktsiooni - aga sellegipoolest üle viskas alles viimasel kuul); harjumus inimestega netitsi suhelda. Bridžimänguga võin ka netitsi tegeleda, mingeid inimeste seltsis harrastatavaid hobisid ja rutiinseid tegevusi ei ole. Ühesõnaga - mis seal väga vahet on? (Tegelikult ma heameelega ikkagi kohtuks oma õpilastega mõnikord)
Finantsiliselt on asi veelgi parem: töö kadumise pärast ma ei karda (ja tegelikult ma ei pelga, et tulevikus tööd ei leiaks) - see, et ma üritan end surnuks töötada, on mu enda viga. Seega raha tuleb peale samas koguses, aga kulud on palju väiksemad: tööl mittekäimise (ja muidu sõitude ärajäämise) tõttu sõidan ma kuus keskmiselt 1500 km vähem autoga - ehk siis mõned sajad rahad kokku hoitud. Ära jäävad impulssostud ja mõned väljas söömised/joomised - jälle täiendav kokkuhoid, mille varjatud pluss on veel see, et kuna mõlemad oleme hetkel kaugtööl, siis teeme ise süüa - hästi ja tervislikult.
Tööalaselt on arenguruumi. Tegelikult ma ei ole midagi "huvitavat" veel õpilastega teinudki, kuigi järgmiseks nädalaks on vastavad plaanid juba üleval. Põhjuseid on põhimõtteliselt kaks: kogu aeg on tamp nii kõva peal olnud, et praegu on esimest korda hetk, kus ma teen tööd ära suuremas tempos kui seda peale tuleb - kuigi järgmise nädala lõpul on oodata üht plahvatust. Teine asi on see, et ma hindasin, et ajalugu on tegelikult aine, mida õpilased ON teoorias võimelised ise õpikust õigete küsimuste ja tagasisidestamise abil õppima. Noorte peamine häda on see, et nad ei loe, paljud ei oskagi funktsionaalselt lugeda, seega miks mitte kasutada varianti neid selleks põhimõtteliselt survestada? Ning ära ei tasu unustada ka seda, et hetkel saavad silmad ekraanide ees rõvedalt palju vatti - kui ma viiks tunde läbi videosillaga, siis sunniks ma nad täiendavalt ekraani jõllitama. Raamatu puhul muidugi läheb ka silmade tööks, aga sisetunne ütleb, et see on siiski leebem variant.
Aga jah, mul on ka juba kopp ees pidevast töölehtede tegemisest ja tagasisidestamisest ning järgmisel nädalal kavatsen hakata rohkem varieerima. Iseasi, kas ma neil just giljotiini ehitada lasen (tuttav arst/lapsevanem tegi mulle noomituse, et ma ei tohiks neile lolle mõtteid pähe panna, sest ...).
Igatahes kokkuvõtteks leian, et õpilased (ja ka nende vanemad) on pigem tublid. Ma arvan, et kui see asi lõpuks läbi saab, lähen koolidesse suure kommikotiga. Nad on preemiat väärt.
