Ei jaksa mina vist veel jupp aega ära imestada fenomeni nimega "vanamutikesed" üle. Täna bussis jälle tehti tsirkust. Kõigepealt küsis üks mutike kõrvalistujalt, et "kas buss nr. 4 käib nüüd siis siitkaudu?", mille peale talle tehti selgeks, et tegemist on bussiga nr.1. Mutike ei suutnud uskuma jääda ja küsis kaks korda üle, et kas ikka on. Siis kui talle seda kinnitati, siis hakkas suure häälega seletama, et tegelikult on tal vaja hoopis Võru tänavale minna, mis siis nüüd saab. Ma peaaegu arvasin, et nüüd siis läheb ta bussijuhi juurde ja palub väikese ringi teha (Maarjamõisa juurest), aga seda ta siiski ei teinud vaid kebis maha. Peatus hiljem ärkas teine mutike ja küsis mult, et "kas siin siis tulebki see Konsumi peatus?". Ma siis sirvisin läbi oma teadmised Tartu linna geograafiast ja vastasin, et selle bussi trassi peal küll ühtki Konsumit ei ole, kui Annelinna oma välja jätta. Tädi noogutas ja küsis siis:"aga kus see Konsumi peatus siis on?". Oletasin, et ta räägib Lõunakeskusest ja juhendasin teda. Seejärel ärkas kolmas mutike: keegi küsis bussijuhi käest, kus peatuses maha tuleks minna (ma ei kuulnud mille jaoks), bussijuht seletas ja tüüp hakkas väljuma. Sekkus mutike, kes esines pika ja laia loenguga ja buss seisis paar minutit, kuni lõpuks ikkagi selgus, et tüüp peab TÕESTI selles peatuses maha minema. Kahjuks väljusin ma järgmises peatuses ja ei tea, kas toimus veel midagi huvitavat, kuigi bussi jäi paar vanemat naisterahvast kindlasti veel.

Eile sai siis meie wifi saaga õnneliku lahenduse. Või siis vähemalt vahefinishi. Nimelt üritasime veelkord seda käima panna ja helistasin paar korda Lauri Kannule konsultatsiooni mõttes. Lõpuks olin sunnitud üles tunnistama, et meie jaks sellest ruuterirajakast üle ei käi, mis tekitas tal sportliku huvi ja ta tuli meid väisama, võttes kaasa veel ühe inimese, kes pidada hästi seda värki jagama. Peale mingit aega pusimist tuli neilgi esialgu tõdeda, et "ei õnnestunud viie minutiga hakkama saada" ja joped maha võtta. Aga pikapeale hakkasid asjad ükshaaval laabuma (mida iganes nad selle heaks ei teinud, mingi IP-aadressi ümberkantimine ja mingite ühenduste ümberseadistamine jne.) ja lõpuks võtsidki mõlemad arvutid wifi taha. Aega läks ligi tunnike... Huvitav, kui kaua me Maarjaga ise oleksime pidanud selle kallal mässama, et kõik variandid läbi katsetada ja asi lõpuks tööle saada. Naerukoht oli muidugi ka see, et Elionist anti meile kaasa "kiirinstalleerimisjuhend", millest oli meile täpselt sama palju kasu kui surnule suupillist. Raipenahad, ma ütlen!
Eile õhtul sai siis ühendust testitud BBO peal (mis oli üks peamisi põhjuseid wifi soetamiseks) - ühes toas viibides on seal mängimine ikka tõeliselt närvesööv tegevus. Kui laua taga sa vähemalt ei näe kohe partneri kaarte ja kui ta lõpetab talutava resultaadiga, siis ei pane sa seda sageli tähele, kuid netis on sul mõlemad kaardid kohe näha. Ja kui partner mängib natsa kehvema plaani peale, siis on närvipinget ja küüntenärimist küllaga. Ja valju häälega kiruda (nagu oleks võimalik, kui partner ei viibi samas toas) ei ole kah hea ja ilus.

Huvitav, kas 21. sajandil saadetakse kirju endiselt laevadega? Eile lõpuks jõudis meie postkasti pärale kaart, mille ma kaks nädalat tagasi Madeiral posti panin. Ise olen ma kodus juba poolteist nädalat... Kunagi sai irvitatud Nõukogude Liidu postisüsteemi üle, kui ema saatis Vladivostokist kaardi, mis jõudis pärale natuke peale teda ennast, aga tundub et see meie praegune Liit pole grammivõrragi parem. Üldse on elu kuidagi nõmedalt keeruliseks läinud: eile otsustasime nurgas konutava wifi ruuteri ette võtta. Ideoloogiliselt ei tohiks ju midagi geniaalset selle käima lükkamiseks vaja olla, õpetus kah juures, aga igaks juhuks kutsusin Melli, et ta selle üle vaataks. Tulemus: kirus ja vandus umbes tunnikese ja tulemus ümmargune null. Ise proovisime ka natuke vaadata, aga samuti erilise eduta. Ma ei saa aru, kas on siis nii raske teha vidinaid/programme, mis lihtsalt käima läheksid ja sind kuhugi ummikusse ei juhiks. Ja õhtu naelaks tulid pahad mulle CIV IV mängus pidevalt pehme kõhualuse pealt kallale, hoolimata sellest, et ma neile erilist põhjust ei andnud ja sundisid mind pidevalt uuesti alustama (tavaliselt ma ei viitsi edasi mängida, kui kuskil tõrge sisse tekib). Peaks vist neile järgmine kord mingit nänni pakkuma, äkki on sõbralikumad. Ehk siis tsiteerides (umbkaudu) Lukjanenkot: "Kiskjaid tuleb toita. Hästi natuke, et nad ülbeks ei läheks."

Ei tea, mis teema mul nende tshehhidega on, aga pidevalt trehvan mõne otsa. Ühega mängisin kunagi paar turniiri koos, teine kord tulid suvalised Võsu rannas vennastuma ja slivovitsi jooma ja täna vaatas mulle postkastist vastu ühe täitsa tundmatu tüübi meil. Lühikokkuvõte selline: ta on kohalikul tasemel mängija javäga vabandab, et mu aega raiskab, kuid ta tahaks õppida mõnda tõeliselt head süsteemi. Nägi EMil, kuidas me Luksiga mängisime ja oli impressed, ning ta arvab, et ei ole küll viisakas inimeste käest nende süsteemi küsida, kuid kui meie süsteem ei ole just saladus, siis kas ma võiksin selle tallegi saata. No ega mul kahju polnud. Meie süsteem on tegelikult pidevalt olnud rahvale uudishimuobjektiks. Iisraelis küsisid vastased peale matsi meilt konventsioonikaarti, Varssavi järel tahtis seda Luksemburgi koondislane ja Madeiral palus kohtunik, et kas me võiksime selle talle saata, olevat huvitav tundunud.

Eile tuli välja ka süsteemi varjukülg - see eeldab näppudel lugemise oskust. Tekkis jaotus:
♠Äx........♠KS9xx
♥ÄSxxx.....♥KEx
♦Äx........♦E
♣ÄKEx......♣xxxx

vastastel oli ilmselt peamiseks pakkumisabinõuks optimism, igatahes sai tugev käsi teada pada masti, ärtu toetuse kuningaga ja keevitas ära 7♥. Meil käis aga pakkumine nii:

1♣...1♥ (8-11, viiese kalliga)
1NT..2♦ (viiene pada ja 4+ odav)
2♥...2♠ (neljane risti)
2NT..3♥ (kolmas ärtu ja ruutu singel)
3♠...4♣ (ässa ei ole - üllatuslikult :P)
4♦...4NT (kaks sama värvi kuningat)

nüüd siis lugesin tihisid (ristilepingus): isegi kui ärtu tuleb viie tihiga kotti, siis sõltub suur slämm parimal juhul padalõikest (ma saan ühe pada visata ruutu ässale ja kaks ärtudele). Sestap panin 6♣ ja tuli -11 IMPi. Kui saaks vastuseks
.....5♣ (kaks sama tugevat kuningat)
siis meeldiks see mulle märksa rohkem, järgneks pakkumine:
5♦...5NT (kaks sama värvi emandat) ja ma saan partneri kätte paigutada:
♠Kxxxx
♥KEx
♦E
♣xxxx

ja lugeda tihisid (ärtulepingus): 2 pada, ♦Ä, ruutu löök lühemale poole, 5 trumpi (kui pole 5-0) ja 3 ristit = 12. Ja kolmeteistkümnes on väga tõenäoline, piisab risti 3-2st, valest äraviskest, mingist sunnist vms, ühesõnaga ikka väga hea protsendiga leping. Ristilepingus on sama arv tihisid, ainult et siis on 4-1 risti vastu raskem töötada. Kuri urin ühesõnaga. Samas matsis (8-jaotuseline mats!) saime veel 2 slämmipauku (teine tuba oli 2(!) korda ilma kahe ässata kuues, ühele pani rekigi peale). Ja kui kolme jaoga 36 IMPi ära visata, siis on raske 25-t teenida. Ülejäänud 5 jagu me küll võitsime, aga sellest piisas vaid 18:12 võiduks (IMPidega 45:36 - 10,125 IMPi jaotuse kohta). Samas matsis oli ka selline veider jagu, kus me kasutasime madalaimast 17-st pakkumisest ära 15:
1♦ 1♥
1♠ 2♣
2♦ 2♥
2♠ 2NT
3♣ 3♦
3♥ 3♠
3NT 4♣
4♦ 5♦

tõlge: lubasin Leole, et mul on miinimumavang, 4-1-6-2 jagu, 1 äss ja 1 kuningas, ning tema oma lehega:
♠E98
♥Äxxx
♦Äxxx
♣Äx

tuvastas, et meil võib slämmis muresid olla. Risti käiguga ongi slämm lootusetu, sest mul on
♠ÄTxx
♥x
♦KESxxx
♣xx

ja eks 5♦ võib ka taha minna, kui pada kahe kadujaga mängida (ja vastased taipavad risti lahti raiuda), aga tegin padas culbertsioni ja see töötas, ning kuna avakäik oli ärtu, siis tuli 12 tihi.

Paul Soloway suri ära. Tegelikult tegi ta seda juba poolteist nädalat tagasi. Kui kellelgi tekib küsimus, kes tuu selline oli - maailma tippbridžist ja läbi aegade kõige rohkem USA masterpointe saanud mängija. Tegelikult see mind eriti ei puuduta (inimesed ikka kipuvad surema), aga Luks leiutas sellega seoses tõelise pärli:

Paul Soloway sureb ja läheb teise ilma. Seal jalutab ta bridžiklubisse ja vaatab, et igas lauas istub kolm inimest. Üritab siis end siia-sinna neljandaks saada, kuid kuhugi ei võeta. Küsib siis teistelt, et milles asi, et temasugust korüfeed tõrjutakse. Vastuseks tuleb: "Sula ütles, et ta kohe tuleb ja pani igasse lauda koha kinni!"

neile kes Sula ei tea: on selline tegelane, et kui kuskile turniirile on minek, siis üritab ta endale iga auto peale kohta kinni panna - tõenäoliselt selleks, et teisi kiusata. Ja surmale on ta ka juba sendi võlgu.

veel kilde Madeira reisilt:

Londoni lennujaamas oli turvakontrolli veel tihendatud (nagu need sabad juba niigi vihaseks ei ajaks) ja paluti meil jalanõud ära võtta. Kui ma siis "abivalmilt" pakkusin, et "the socks also?" vastas turva "no, this will be the next year!".

pakkumine (mitte küll meie lauast ega isegi võistkonnast):
pass - 1♦ (rannakas)
4♦ - 5♦
5NT - 6♦

tõlge: passinud käel oli 4-4-1-4 jaotus u. 9 punktiga (2 ässa) ja tegi partneri avangu peale oma arust splinteri. No peab ikka inimestel mingi imelik asi aju asemel olema, et selle peale tulla...

Vahepeal on plogimisse tekkinud järjekordne lünk – seda selletõttu, et viibisin väljamaal. Ja mitte lihtsalt mõnes suvalises lähiriigis, vaid keset Atlandi Ookeani – Madeiral. Saar asub nii Euroopast kui ka Aafrikast jupp maad eemal ja iseenesest on päris väike (kolmveerand Hiiumaad) ja elanikke elab seal 250 000, aga ilmselt enamus inimesi on tast midagi kuulnud, kasvõi Madeira veini pärast, mis on umbes samasugune "peedikas" nagu portvein – piiritusega u. 20%-seks tehtud vein. Sinna sattusin seetõttu, et otsustasime võistkonnaga sinna võistlusreisile minna (Olafi soovitusel, kes seal juba varem käinud oli). Minek siis pühapäeval Estonian Airiga Londonisse, öö seal ja sealt Pordugali lennukiga saarele. Üldiselt läks Londonis kõik rahulikult, välja arvatud veider värk, et miskipärast oli meie seltskonnale antud kahestes tubades kõigis abieluvoodi. Ühe tekiga. Noh, vähemalt see oli hea ja suur ja mahtus magama küll (eriti kui Aivari poolt kaasa varutud liitrine pudel oli tühjaks tehtud). Hommikul muidugi otsustas helistada üks kunde (kes oli pidanud seda tegema juba eelmine nädal). Ja Inglismaa hommikul on meie omaga võrreldes see halb omadus küljes, et kell näitab seal 2 tundi varasemat aega... Mis siis ikka, kuigi oleks tahtnud veel veidi magada, jäi see variant ära ja keskendusime hoopis kriketireeglite tundmaõppimisele – telekast näitas India – Pakistani sõpruskohtumist (kõlab veidi veidralt, kaspole?). India muideks võitis. Madeirale jõudsime suuremate tüsistusteta. Kuna turniiril oli palju paare Islandilt, Hollandist, Skandinaaviast jm. olid korraldajad aru saanud, et põhjaeurooplased ei tule novembris lõunasse mitte ainult kaarte mängima ning ajakava päris lõtv – esimestel päevadel oli ainult üks sessioon, T – N kestis see neljast kaheksani ja reedel üheksast üheni, laupäeval oli küll kaks sessiooni, kuid pühapäeval taas vaid üks – ja aega oli piisavalt, et end täis laadida ja mõnusalt tunda. Saar ise oli maapealne paradiis, ma pole sattunud kunagi kohta, mis mulle oleks ligilähedaseltki samavõrra meeldinud – mõõdukalt soe kliima (kuna ta on keset ookeani, ei pidada seal ka suvel tapvalt kuum olema, kuid meid võttis vastu ca +25 õhutemperatuur ja vesi ei saanud ka eriti külmem olla – mina igatahes käisin ookeanis ujumas ära, Eestis ma ei uju suvelgi, kuna vesi lihtsalt ei lähe minu jaoks piisavalt soojaks), fantastiliselt kenad mäed (neid oli seal kogu saar täis, pinnalaotuselt ületaks Madeira Hiiumaad ilmselt päris pikalt), palju eksootilisi taimi. Elasime mingis viietärnises hotellis, kakskümmend sammu merest, hommikul oli hea passida hottelli terrassil, vahtida ookeani ja juua kohalikke mahlasid. Veider oli see, et magada ei õnnestunud kuidagi: kuigi oli pime ja vaikne ja temperatuur oli ka sobiv ning õhtul tuli uni täitsa hästi kallale, oli see pidevalt suht rahutu ja enamasti ma ärkasin hästi vara üles (ilmselt ei kohanenud ajavahega: kui ma seal ärkasin 7.30, siis meil oleks see olnud juba 9.30). Ainuke öö, kui korralikult magada sain, sai selle heaks ka korralikult tööd tehtud – nimelt hommikul seitsmeni igasuguseid asju (džinn, vein, õlu, madeira ja suure tõenäosusega veel midagi) joodud (kõrvaltoas maganud Lempsi kommentaarid asjale: ärkasin öösel korraks üles ja kuulsin mingit suminat... aga siis mõtlesin, et magaks edasi. Ja: no kuidas te siis ei suutnud veel pool tundi vastu pidada: 7.30 hakatakse hommikusööki andma ja sinna juurde tasuta šampust). Siis ma ka kusjuures ei maganud eriti kaua, mingi 12-ni, aga selle-eest põhjalikult. Madeiralased tundusid samuti tõeliselt meeldivad inimesed olevat – sõbralikud, aga erinevalt muudest lõunakatest polnud nad absoluutselt pealetükkivad. Keegi ei üritanud sulle mingit saasta kaela määrida, kuid kui sa nende poole pöördusid mingis küsimuses, siis anti oma parim, et sulle abiks olla. Samuti suhtusid nad ellu ja normidesse väga rahulikult – kui reedel üritasime autot rentida, et saare peal tuur teha, selgus, et ei Tihasel ega Leol ei olnud juhilube kaasas. Selle peale tüüp küsis, et kas me võime juhiloa numbri saada – võisime. Selle peale üüris ta meile masina ja soovitas politsei silma alla mitte ronida ja õnnetusi mitte teha. Läksime siis sõitu, kohe Funchalist (kohalik pealinn, ca 100 000 elanikku) välja sõites ummistasid tänava koerad. Mingi 7-8 peni grupeerusid ja okupeerisid ristmiku tiheda liiklusega. Eestis oleks nad ilmselt varsti asfalti kaunistanud, aga seal ei hakanud keegi isegi tuututama. Linnast väljas võtsime suuna mägedele, mis ei olnud just väga keeruline, sest need algasid kohe rannikult ja kõrgemad olid ligi 2km üle merepinna. Tee oli kitsas ja käänuline ja kuna Aivar eriti pedaali ei hellitanud, siis panin isegi mina (ilmselt esmakordselt elus) ilma kõrvalise meeldetuletuseta turvavöö kinni. Kõigepealt ronisime mingi 1500 meetrit mööda serpentiini üles ja siis tuli üllatuslikult suur ja lame platoo, millest olid läbi tõmmatud sirged teed nagu mõnes ameerida road-movies. Käisime siis autoga läbi saare – lõunakaldalt põhja ja ringiga tagasi ja lõpuks hindasime, et linnulennul läbisime mingi ca 40 km, aga spidomeeter lubas 160 km...
Mängu poolest: tase ei olnud küll selles suhtes kõrge, et tippmängijatest turniir just ei kubisenud, kuid saali moodustasid suuresti islandi ja hollandi tüübid, kellede keskmine tase ei ole teps mitte laita. Ise sai turniiriga läbi tehtud silmapaistev areng: eelpaarikalt laekus 40%, paarikatel oli mäng must, kuid tõhus ja võistkondliku lõpul oli juba täitsa mängu moodi. Ses suhtes oli kahju, et turniir läbi sai, kuid teisest küljest hakkas juba vaikselt siibrisse viskama. Paarikatel saime kokku kolmanda koha, kusjuures sisse tulid mingid veidrad talad naispaaridelt (kogu lugupidamise juures naissoo vastu: parima naispaari eriauhinna said Eike ja Ines u. 62. koha eest). Näiteks kruviti meil võistlevas pakkumises ära 3♦ - meie kaardid olid järgmised.
♠ÄSxx
♥KSx
♦Ä8xx
♣xx

♠Kx
♥xx
♦ET97x
♣xxxx
ja kontreerijal oli käes (emanda taga) ♦Sxx... ühesõnaga – ärtus oli ÄE KS taga ja ruutus oli ässa taga singelkuningas... oleks omavahel ära vahetatud kas ♦K ja ♦S või ♦Ä ja ♦E (või üks ärtu pilt ette hea arvamisega), oleks see leping ulgudes välja tulnud. Kahjuks oleksid ei maksa, -200 ja 2% jaost. Mäng oli suhteliselt agressiivne, mingi sessiooni järel anti meile väljatrükk meie tulemustega ja selgus, et 26-st jaotusest 12-s olime me saanud tulemuse 80% või rohkem... Järelikult võis natuke patserdamist endale lubada.
Ise sai vaenlasi ka kiusatud: üks paar istus ja vaatas õnnetu näoga, kuidas me 8 ringi releetasime ja lõpuks 7NT lauale panime:
♠ -
♥ÄSTxxxx
♦ÄKES
♣Äx

♠ÄEx
♥KEx
♦xxxx
♣xxx
aga ilma releesüsteemita on suht veider seda jagu pakkuda: kui tekib ärtu kooskõlastus, siis tuleb Nordi käest hoolimata renoost RKCB teha ja pärast kuningat küsida (kui ässa ei saanud), aga küsimus on selles, et kas kuningavastusele on võimalik lokaliseerida ristikuningas või siis jääb kuninga mast endiselt mõistatamiskohaks. Teine variant on muidugi kontrollidesse minna, uurida välja, et partneril risticue puudub ja saada pada esimese ringi kontroll... ning lõpetada nt. Josephinega. Ja kolmandaks: tuleb üle saada refleksist 7♥ panna – küsimus on ju ladvatihides. Oli mis oli, aga vastane teenis 10% jaotusest. Teine hea asi sündis õnnestunud kokkuleppest: kui vastane avas (kallis odava vastu) ette 1♠ ja mul oli seal taga ♠ÄT98x/♥x/♦ÄKx/♣Exxx, valmistusin juba Luksi kontrat läbi passima, kui selgus, et vastane pani omast käest veel 2♠. Kontra on meil kokkulepete kohaselt trahviks. Väike patserdus väljamängus ja 1100 oligi sündinud. Kuigi enne viimast kahte jagu olime summas isegi teiseks tõusnud, laekus viimasest voorust keskmine ja tuli leppida kolmanda kohaga.
Võistkondlikul läks mäng käima väga visalt, parajat tsirkust tegid kõik paarid. Kuskilt poole pealt läks aga asi märksa paremini käima ja lõpuks meenutas asi juba täitsa bridži. Lõbusaim lugu oli, kui vaenukeha otsustas balansseerivat kontrat harjutada, aga kuna kokkulepet reki kohta ei olnud, siis lõppes see 1240-ga (või millegi sarnasega) – 2♥ reki ja ületihiga. Kusjuures lepingu sai taha võtta, kui tõmmata neljandast tühjast ässast äss. Meie toas lasime me ka lepingu välja, aga õnneks ei pannud kontratki peale. Lõpuks viimaseks vooruks olime tõusnud juba teiseks ja õnnestus võita liiderdanud hollandlasi, nii et me neist mööda saime (fotofinišiga – VP-d olid viikis, aga IMPid meie kasuks), kahjuks aga teiselt laualt panid austerlased mööda. Viimasest matšist oleks olnud vaja saada 10 IMPi juurde (lihtsaim koht oli, et Olaf oleks võinud jätma normaalsesse slämmi minemata, aga turniiri vältel oli ilmselt kõigil võimalik need 4 VP-d ära tuua), aga noh, mis teha, ju siis allah nii ei tahtnud. Tagasiteel olid sellised väiksemat mastaapi naljad: nt oli meile organiseeritud transfer lennujaama kella kümneks, kuid kolmveerand kümme ei paistnud Tihast veel mitte kuskilt (oli peale lõpubanketti linna peale läinud). Telefon ka ei vastanud (selle jättis ta targu koju)... Ühesõnaga, mis see meie mure on, pakkisime oma asjad ja läksime fuajeesse – seal jalutas päevakangelane vastu ja küsis, et „ega meil kuhugi äkki kiire ei ole?“. No sai omadega normaalselt valmis. Londonis ümberistumiseks oli lennuplaani järgi aega ca 2 tundi, aga kui me Funchalis lennujaama jõudsime, siis selgus esiteks, et lend on pool tundi edasi lükatud (või nii ütles meile tibi passikontrollis, mingit teadetetahvlit seal küll polnud) ja seejärel, et edasi lükatud määramatuks ajaks. Lõpuks ta hilines küll ainult ca 25 minutit ja Londonis oli isegi pisikese varuga. Londonis juhtus samasugune nali: esialgu lubati, et Eesti Õhk hilineb 20 minutit, aga see tuli praktiliselt õigel ajal. Ja mingeid ootamatuid jamasid ei esinenudki, mis meid kõiki väga hämmastas. Kokkuvõttes nõustun 100% Tihase poolt autasustamisel mikrofoni öeldud mõtteteraga: me oleme nõus tulema ka järgmine aasta ja isegi kui me ka siis teiseks jääme, oleme ikkagi rahul.

Vastuseks oma urinale naabrite aadressil sain Jaanus Maelt ühe teemasse puutuva kirjatüki:
Kui sul aeg-ajalt on tõsiselt halb päev ja sa pead seda kellegi peal välja
elama, siis tee seda mõne võõra peal!
Ükskord istusin oma laua taga, kui mulle meenus telefonikõne, mille olin
unustanud teha. Ma leidsin numbri ja valisin selle. Meeshääl vastas:
"Hallo!" Ma ütlesin viisakalt: "Mina olen Tiit. Kas ma saaksin rääkida Marek
Piegusega?!" Vastuseks karjus meeshääl mulle kõrva: "Hangi omale õige
number, kurat!" ja lõi telefonitoru hargile. Ma ei suutnud uskuda, et keegi
saab olla nii häbematu.

Kui ma valisin Mareki korrektset numbrit, et talle helistada, avastasin, et
olin kogemata kaks viimast numbrit segamini ajanud.

Peale temaga kõne lõpetamist otsustasin uuesti helistada valele numbrile.
Kui sama tüüp telefonile vastas, karjusin ma: "Sa oled sitapea!" ja panin
toru ära. Ma kirjutasin ta numbri üles ja kirjutasin sinna kõrvale sitapea.
Ja kleepisin selle lauaplaadile. Iga paari nädala tagant, kui ma maksin
arveid, või mul oli eriti s*** päev, helistasin ma talle ja karjusin: "Sa
oled sitapea!"

Kui hakati pakkuma ,,numbrinäidu" teenust, mõtlesin, et mu teraapiline
sitapeale helistamine peab saama lõpu, sest võin vahele jääda. Igaks juhuks
otsustasin kontrollida, kas jobu sellest teab. Ma helistasin tema numbrile
ja ütlesin: "Tere! Mina olen Toomas Tool Elionist. Helistan, et teada sada,
kas te olete juba tuttav meie uue ,,numbrinäidu" teenusega?"
Ta karjus: "EI!" ja lõi telefoni hargile. Ma helistasin talle kiiresti
tagasi ja ütlesin: "See on sellepärast, et sa oled sitapea!" ja katkestasin
kõne.

Ühel päeval kui olin Selveri juures ja valmistusin parkima, lõikas mingi
tüüp musta BMW-ga mul tee ära ja parkis end kohale, mida ma kannatlikult
oodanud olin. Ma tuututasin signaaliga ja vehkisin kätega - tema lihtsalt
näitas mulle keskmist sõrme. Aga tema auto küljeaknal ilutses
silt: MÜÜA, koos tema telefoninumbriga. Ma kirjutasin selle üles...

Paar päeva hiljem, kohe peale seda, kui olin esimesele sitapeale helistanud
(mul oli ta number kiirvalimise all) ja ta korralikult läbi sõimanud,
arvasin, et ma helistan sellele BMW sitapeale ka. Ma küsisin:
"Kas teie olete see, kellel on must BMW müüa??" Ta vastas: "Jah, olen küll!"
Ma küsisin: "Kas ma saaksin seda ka näha?" Ta ütles: "Jah, ma elan Vanapapli
14, Veskimöldres. See on helebee? majake ja autod on kohe ette pargitud."
Siis küsisin: "Mis su nimi on?" Ta ütles: "Mu nimi on Madis Muul." "Millal
on hea aeg, sind leida, Madis?" "Ma olen kodus igal õhtul, peale kella 17"
"Kuule Madis, kas ma saan sulle midagi öelda?"
"Jah?" "Madis, sa oled sitapea!" Siis panin ma toru ära ja salvestasin ka
tema numbri kiirvalikusse.
Edaspidi, kui mul oli probleeme, oli mul kaks sitapead, kellele helistada.

Ühel päeval olin kogu maailma peale tige ja otsisin oma vihale väljundit.
Siis tuli mul idee. Helistan esimesele sitapeale. Ta ütles:
"Hallo" Ma ütlesin: "Sa oled sitapea!" kuid ei pannud toru ära. Ta
küsis: "Oled sa veel seal?" Ma vastasin: "Jah" Ta karjus: "Lõpeta mulle
helistamine!" Ma ütlesin: "Eks sunni mind!" Ta küsis: "Kes sa oled?" Ma
vastasin: "Mu nimi on Madis Muul" Ta ütles: "Jah?? Kus sa elad?" Ma
vastasin: "Sitapea, ma elan Vanapapli 14, Veskimöldres, bee?is majakeses.
Mul on must bemm maja ette pargitud, et sa teaksid." Ta
ütles: "Ma tulen kohe sinna, Madis-poiss. Ja sul on parem juba testament ära
teha!" Ma ütlesin: "Jah, ma juba tõsiselt kardan, sitapea!" ja panin toru
ära.

Siis helistasin ma teisele sitapeale. Ta ütles: "Hallo?" Ma ütlesin:
"Hallo, sitapea!" Ta karjus: "Kui ma peaksin teada saama, kes sa oled..." Ma
ütlesin: "Mis siis saab?" Ta ütles: "Ma kütan su p...
kuumaks!" Ma vastasin: "Sul on see võimalus, sitapea! Ma tulen kohe sinu
juurde!" Siis panin ma toru ära ja helistasin politseisse. Ütlesin, et elan
Vanapapli 14, Veskimöldres ja et ma olen teel koju, et tappa oma
elukaaslasest pedesõber.

Siis helistasin ma Kanal 2 Reporterisse, et kohe läheb mölluks lahti
aadressil Vanapapli 14. Vennad lubasid kärmelt kaameratega kohale kimada.
Seejärel läksin oma autosse ja sõitsin Veskimöldre poole.

Ma jõudsin sinna täpselt õigel ajal, et näha kuidas kaks sitapead just
kohale jõudnud politseiauto ees teineteist tümitasid. Ning loomulikult ei
puudunud ka telemehed oma kaameratega...

Kohe tundsin ennast PALJU paremini. Viha taltsutamine toimib tõepoolest,
tuleb ta lihtsalt enda seest välja lasta!

tegelikult mul tuli pähe mõte, et kui paljud inimesed teavad midagi Marek Piegusest. Eile õhtul küsisin Kotka Keldris selle kohta - selgus et kahekümnest inimesest ca 5-6 teadsid (või reageerisid)