Maarja ja ta suguvõsa on otsustanud mind lõplikult surnuks sööta - viimase aja menüü on selline, et paneb tõsiselt kahetsema, et teist kõhtu kuskil varuks pole: ahjukana küüslauguga, purukook, kohupiimakook, lasanje, pubert rabarbrikisselliga jne. Nami!

Pühapäeval käisime Viljandis võistkondlikku turniiri mängimas. See oli küll väike (4 tiimi), aga lõbus (tore oli mängida). Huvitavamad lood olid hoopis hommikul - nimelt pidin ma autoga Peedult kõigepealt Tartusse tulema (kuigi kõigil ülejäänud ekipaaži liikmetel on auto olemas) ja graafikus oli esimesel kohal Luksi ülesnoppimine viis minutit enne poolt üheksat. Kuna lisaks ta autole oli ka ta mobla suhteliselt ebakonditsionaalseks muutunud, jäi jutuks, et ta tuleb lihtsalt tänavale välja. No ja võite ise arvata, keda seal ei olnud. Paari minuti pärast helistasin talle tavatelefonile (jah, selliseid asju on tõepoolest veel olemas! ...ja mina pidin olema umbes üks kolmest inimesest kes selle numbrit üldse teab) - aga tulemust ei miskit, keegi toru ei võtnud. Noh, pole minu asi, hakkasin raamatut lugema kavatsusega kümne minuti pärast uuesti ja põhjalikumalt helistada, kui vahepeal mingeid elumärke ei ilmne. Umbes viie minuti pärast helistas Leo ja küsis, et kas ma olen all. Kui ta autosse jõudis, siis selgus huvitav tõsiasi, et ta oli eelmisel õhtul hankinud mingi varutelefoni ja oma kaardi sinna lükanud. Halb oli aga see, et telefoni kell käis taha ja sel hetkel näitas mitte poolt üheksat, vaid hoopis poolt kuut! Kui ma olin talle lauatelefonile helistanud, olevat see ta küll üles äratanud, aga ta ei jõudnud selleni, kuid kontrollides telefonist kellaaega, tekkis tal mõte, et keegi võib hädas olla ja pani arvuti tööle - äkki on keegi MSNis. Kuna aga arvuti kell näitas hoopis midagi muud kui telefoni oma, suutis ta seejärel kogu pildi kokku koguda. Autos igatahes jäi ta telefon taas esimese tunniga 20 minutit ajast maha, aga seejärel suutis seda vahemaad hoida.

Kuigi ma arvasin, et minu seos hääletamisega on seoses juhilubade soetamise ja ligihiiliva vanadusega muutunud niiviisi ühepoolseks, et ma korjan hääletajaid üles, siis elu sundis mind selles pildis korrektiive tegema ja ma leidsin end neljapäeva õhtul taas maantee servalt näpp püsti. Süüdi selles oli taas anarhiline bussiliiklus - nimelt selgus, et 12 minutit ei ole bussipeatusse tulemiseks piisav varu - ma olin peatusest paarsada meetrit eemal, kui mingi asi must mööda vuhises. Ja kui ma helistasin nende telefonile, et vähemalt mõnel nägu täis sõimata ja küsida, et kas nad maksavad kinni mu taksosõidu, siis ei võtnud keegi teadagi toru (mitte et ma seda kinnimaksmist väga loodaksin, aga sõimata tahtsin küll kedagi). Mis seal's ikka, hoolimata mu suurest ja karvasest kogust läks ainult ca viis minutit ja kaheksa autot, kui tuli mikrobuss Kõrveküla Kalatööstuse kirjadega ja viis mind Tartusse. Nii et finantsiliselt jäin selle nalja peale 30 krooni plussi ja ajaliselt ei kaotanud ka midagi, väga viis...

Laupäeval leidis siis aset meie suur lahkumispidu (või siis kohalejäämispidu, kui Maarja peaks millegipärast saama äraütleva vastuse). Kuigi esmapilgul tundus, et ega keegi eriti külla tulla ei viitsi – väga paljudel inimestel oli samaks ajaks planeeritud mingi konkureeriv üritus, tuli kohale siiski ca 25 inimest – st. parasjagu elutoatäis.

Ürituse võib tagantjärgi lugeda igati kordaläinuks: oli hunnik head süüa (ma lihtsalt ei jõua ära kiita kõiki, kes mingi küpsetise kaasa võtsid – igatahes kogu kulinaarne osa oli täielikult keeltallaviiv), palju head mula (väikeste eranditega haakusid kõik hästi seltskonda ja olid heatujulised ning sõbralikud), sai võetud napsi (baarikapp sai tühjaks ja mina lõpetasin viimaste seas poole neljast öösel) ja üldse oli väga tore olla – suisa kahju, et ära peab minema (kui ikka peab), selliste pidude nimel võiks ka siia jääda ja uue peo korraldada.

Nagu ikka korraliku peo puhul, siis jäi ununes siia päris mitmeid asju: kaks dressipluusi, mõned pildid, mõned raamatud, aga eripreemia on ära teeninud Lea, kes lahkus siit kahe erineva kingaga – õnneks see teine oli Maarja oma, nii et kedagi äraminekul halvad üllatused ei tabanud ja Erika, kes ei mäletanud (või ei olnud võimeline enam ütlema), kus ta elab, nii et autojuht pidi mulle helistama ja küsima.

Nii, kuulutan nüüd plogimise taasavatuks, kuna käpad on piisavalt palju kogunud, et arvutiklaviatuurile selle jaoks vajalikku koordineeritud survet avaldada.

Kõigepealt vana õiend käte konditsiooni kohta: kuigi esialgne info oli, et vasak käsi on ära põrutatud ja paremas on mingi jama, siis tegelikkus oli oluliselt hullem. Kui ma 9 päeva hiljem kordusröntgenisse läksin, selgus, et ka vasakul käel on kodarluu pea murd ja paremas on samast asjast kild lahti. Vasakuga otsustati siis asi sinnapaika jätta ja loota, et ise paraneb, sest kui nädala ajaga ei olnud otsad lahti nihkunud, oli põhjust eeldada, et nii ka jääb ja tõmmati lihtsalt side peale (haiguslukku kirjutati "konservatiivne ravi"). Paremaga saadeti otse edasi operatsioonile, seega veetsin päeva haiglas. Kuna mu hommikusöök oli olnud millalgi ca 8 ja opp ise õhtul peale kaheksat, siis selle ajaga muutusin ma juba üsna näljaseks ja tigedaks. Operatsioonist endast ei mäleta ma midagi (täisnarkoos), aga ju see siis kulges hästi, kuna järgmisel lõunal lasti mind minema ja ma sain otse haiglast Melli-Elina pulma minna (mis oli ka täiesti lahe üritus). Ja nüüdseks on mul siis küünarnukis sees kaks 2mm titaankruvi.

Vahepeal olin Võsu turniiril ja selgus, et vigaste bridžimängijate hulk oli aukartustäratav. Lisaks minu kipskäele oli ka Luksi käsi sidemes (jalgrattakäbar) ja seega tuli mul umbes 60le inimesele seletada, et me ei kakelnud omavahel ja siis omakorda veel seletada, kuidas ma oma käe kipsi sain. Lisaks meile läksid invabridži alla veel ka Parker (jalg kipsis), Aspre (sõrmed), Triškin (side ümber küünarnuki) ja Rummel (oli napilt enne naela jalga astunud). Võib-olla oli neid veel, aga seda ma enam ei mäleta, nii et vabandan nende ees, kes ebaõiglaselt märkimata jäid. Mäng ise oli lahja, õnneks õnnestus Mairiga kolmapäevane paarikas ära võita, nii et miinusesse ei jäänud.

Nädalavahetusel hakkas pihta Inglise jalgpalliliiga, algus oli küll kehv (kõikide mu tüüpide peale löödi kokku täpselt ÜKS värav), aga siiski oluliselt parem kui eelmisel aastal. Löön kaasa umbes kolmes erinevas Fantasy Footballis, aga nende kohta ma võib-olla teen hoopis eraldi plogi. Eelmine aasta pidas Jaanus Mae sarnast asja (küll suhteliselt kaootiliselt ja lõpuks loobus, ilmselt lähtudes tõsiasjast, et tal see ennustamine kõige paremini ei sujunud - ta on mulle eelmise hooaja pealt endiselt 11 õlle ja Luksile 300 raha sees - ja huvi kadus). Kuigi selle teostus oli nadi, siis idee mulle meeldis, eks näis kuidas viitsin asja menetleda...

Kuigi me ei ela linnas, juhtus reedel selline veider asi, et meie juurde tulid teineteisest sõltumatult kaks inimest asüüli - Eve jõudis kohale pool kaksteist õhtul (tema ootasime ära) ja Tihane kuskil pool viis hommikul (tema jaoks jätsime lihtsalt ukse lahti ja ise kerisime magama). Hoolimata sellest, et kumbki ei olnud varem meie pool käinud, ei tekkinud neil kohale navigeerimisega mingeid raskusi, nii et igasugused huvitavad seigad jäid ära. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas Tihas kogemata kombel midagi segi ajab, keset ööd mõnda valesse ridakaboksi (kus kokkusattumusena on uks lukust lahti jäänud) sisse marsib ja alla elutuppa diivanile magama keerab ning hommikul tekib veider stseen koos üles ärganud pererahvaga. Pühapäeval oli Tihas taas meie pool ja üritasime jagu saada mängust nimega Le Havre.
Karbil oli kirjas prognoos, et mäng kestab umbes tunni mängija kohta (mängitakse 1-5kesi, üks tema hankimise kriteeriume oligi, et seda saaks võimalikult väikse mängijate arvuga mängitud), aga kui me asja kell kuus õhtul lahti pakkisime, siis mängu algseisu ja mehaanika olime enda jaoks selgeks teinud alles ca kaheksaks ja pool kaksteist leidis Tihane, et ta on ikkagi nats liiga väsinud, et see lõpuni mängida. Aga mäng ise oli üsna paeluv ja varem või hiljem saab see taas ette võetud - kasvõi üksi.