Veel natuke bridžis toimuvast "puhastusest"

Nagu arvata oligi, ega kaks kolmandata ei jää - ja pole välistatud, et äkki juhtub veel midagi. 

Pikka aega käis kõmu veel ühe arvestatava paari üle, kes on uurimise all ja peagi vahele võetakse. Indrekuga arutasime, et kes see olla võiks, tema pakkus, et Saksa koondise paar Piekarek-Smirnov, mina pakkusin ühe Ida-Euroopa riigi mängijaid. Tänaseks selgus, et Indrekul oli õigus (kas oli tal parem sisetunne või oli ta kuulnud rohkem sahinaid kui mina) – http://bridgewinners.com/article/view/germany-to-withdraw-from-bermuda-bowl/

Sellega kaasnes huvitav seik – Saksa koondises mängima pidanud Welland-Auken on mõlemad esinenud vabandustega Boye Brogelandi suunas, keda nad vahepeal süüdistasid nõiajahis, väites, et nad on uurinud neid süüdistusi ja videomaterjali ning ei ole Piekarek-Smirnovi suhtes mitte midagi leidnud. Pärast ülalmainitud artikli avaldamist raputavad nad hoolega tuhka pähe, et kuidas nad võisid nii rumalad olla, kuna neil polnud mingit kahtlustusi. Selle peale mainis Thor-Erik Hoftaniska ühes (praeguseks bridgewinnersi poolt eemaldatud) kommentaaris, et tal „on väga piinlik Welland-Aukeni pärast, kes olid vägagi teadlikud tolle paari suhtes esinevatest kahtlustest (sest nad olid mh. sellest pikal rääkinud juba ammu), kuid siiski otsustasid nendega tiimis liituda. See on täpselt nagu nad mängivad bridži – „see kas töötab, või me kutsume kohtuniku!““.

Ahjaa, Fantunese kohta on tehtud lühikene kokkuvõttev klipp:

https://www.youtube.com/watch?v=TKe7gLTfaF8

Järgmised tipptasemel valemängijad kukkusid sisse

Suve lõpp on olnud väga tegus sohimängijate vahelevõtmise suhtes. Seekord on konksu otsa jäänud veelgi suuremad kalad – ehk siis Fantoni-Nunes. Nende poolt kasutatavatest võtetest on tuvastatud selline, et nad tegid avakäike nii, et pannes selle vertikaalselt lauale, näitas see pilti käidud mastis või kõrvalmasti puhul võimaluse korral singlit, muidu panid nad kaardi lauale horisontaalselt. Võimalik, et neil oli arsenalis veel võtteid (arvestades Schwartz-Fischeri juhtumit, siis miks hoida ainult ühte rauda tules, eks?), kuid see on videotõendite põhjal dekodeeritud. Aga iseenesest juba sellest piisab, et nimetatud paaril oleks metsik edu ülejäänute ees – eriti arvestades nende kasutatavaid Slavinski avakäike, kus väike kliber võis tähendada paarisarvu kaarte ilma pildita või paaritut arvu kaarte pildiga. Kombineerides seda värdsignaalist saadava teadmisega, oli tegemist põhimõtteliselt suurepärase krüpteeritud signaaliga – väljamängija ei tea piltide asukohast ega mastide pikkusest midagi, kuid partner on juba sammu võrra ees.

Kui Fischer-Schwartzi vastu ma ise mänginud vist ei ole, siis Fantoni-Nunese puhul on mul seniajani üldjoontes meeles jaotus 2011 Bonni Rahvuste Karikalt (see on Leo sulest ilmunud ka Bridžilehes). Mängisin nende vastu 3NT ja pärast loomulikku avakäiku pidi kaitse leidma ümberlülituse, et see taha võtta. Sama leping ja sama avakäik oli ka teises toas. Meie vastu „teadagi“ ümberlülitus leiti, teises toas ei leitud…

Fantunese „signaalide“ kohta leiab artikli siit:

http://bridgewinners.com/article/view/the-videos-speak-fantoni-nunes/?cj=first#cfirst

Tasub lugeda ka kommentaare, kus Meckwell leidis, et Slawinski avakäigud on muidu „unplayable“ (mängimatud), kui puudub selline lisainformatsioon – milles võib tal vabalt õigus olla, sarnastel põhjustel loobusime me Leoga noorte mängumeestena MUD avakäikudest. Ja teine kommentaar, mis võiks inimesi sundida peeglisse vaatama, on Nicolas Hammond’ilt, kes kasutas videokaamerat ühe suhteliselt suvalise Ameerika turniiri lindistamiseks, et jälgida mängijate kehakeelt ja käitumist – ja ta jõudis järeldusele, et see oli väga õudne.

Tsiteerin: „By bad, I mean if anyone saw the video of themselves playing they would be shocked. Some of the worst were the board members, nearly all long time players. The UI, body language, was terrible. Breaks in tempo etc. etc. Think next time that you play, think how it would feel if there was a video that would be on-line after the event.“  

(minu tõlge suhteliselt „puusalt tulistades“: „Öeldes „halb“ pean ma silmas seda, et kui keegi näeks oma käitumist mängu ajal, oleks ta šokeeritud. Hullemate seas olid juhatuse liikmed – pea kõik pikaajalise kogemusega mängijad: liikus hirmus palju illegaalset infot: kehakeel, mõttepausid jne. Järgmine kord kui mängid, mõtle kuidas sulle tunduks, kui video sellest ilmuks pärast turniiri internetti.“)

Igatahes mida see tähendab bridžile? Ühest küljest on see kahtlemata halb, kuna ala reputatsioonile sellised skandaalid kindlasti kasuks ei tule. Teisest küljest on hea, et sellised inimesed on vahele võetud – see on hoiatuseks ka teistele võimalikele valemängijatele, kes teavad nüüd, et inimesed on muutunud valvsamaks ja nende maneerid laua taga jäävad lindile - selles suhtes on tehnoloogiline progress tõeliselt abiks olnud. Ning kuna bridžikommuun on avastanud crowdsourcingu (st. kui videosid vaatavad paljud inimesed, siis kellelegi ikkagi midagi varem või hiljem silma jääb), siis see ilmselt peaks omama pidurdavat efekti. Kuigi ma ei ole nii naiivne, et arvaksin, et KÕIK värdjad on praeguseks vahele võetud, aga see on juba suur samm edasi. Nagu ma world class expertide kommentaaridest aru saan, skahtlustatakse veel mõnda paari, kes ei ole küll sellise kaliibriga - ja kelle nimesid hetkel välja ei ole käidud. Mu enda sisetunne ütleb, et üks võimalik selline paar läks ca 5 aastat tagasi laiali - igatahes nemadki olid kõige kõrgemas tipus (Euroopa ja maailmameistrid) ning lõpetasid järsku mängimise (õigemini jätkasid uute partneritega), kusjuures ka nende tugevaim külg oli kaitses istumine - vähemalt nii väitis Vallo tehtud statistika. Ma kahtlustan, et ka neile saadi millegagi jälile, aga kohalik föderatsioon otsustas skandaali vältida ja pani neid ultimaatumi ette. Samas - ma ei saa midagi tõestada ja võimalik, et ma eksin, ning minus räägib ainult kadedus. 

Laupäeval Lätis tuli kohalikega jutuks Fantunese vastu tõendite kogumine ja jõudsime tõdemusele, et ilmselgelt suur raha toob kaasa suuri probleeme – varem või hiljem lihtsalt peab leiduma keegi piisavalt osav ja ahne, kes valemängu abil üritab kõike võita (tippsportlaste loomus on juba selline).

Ma jään endiselt oma ennustuse juurde, et mingi hetk lahutatakse tippbridž „tavabridžist“ vähemalt tiitlivõistlustel sel moel, et partnerid ei viibi enam samas ruumis või vähemalt puudub neil igasugune nägemiskontakt (st. põhimõtteliselt hakkavad mängima tahvlitel).

Mis puutub „tavabridži“, siis sotsiaalse mänguna eriti midagi ei muutu. Amatööri tasemel, isegi väga hea amatööri tasemel nagu on Eesti tipp, pole erilist stiimulit selliseid „peeneid võtteid“ välja töötada – kuigi kahtlemata on inimesi, kes (au)ahnusest seda kindlasti teevad. Seltskondliku ajaviitena on mäng endiselt tore ja kui mulle ka peaks hakkama kunagi tunduma, et asi kipub turniiridel kahtlaseks minema, on mul alati võimalus neil käimine lõpetada ja mängida seltskonnabridži. Õnneks on mu lähikonnas Tartus palju toredaid bridžikäsi, kes on meeldivad inimesed, mängivad täiesti hästi ning ma ei pea neid kahtlustama petuskeemide väljatöötamises.

Ülevaade bridžitreenerite seminarist 2015 juulis Tromsös

Juuli lõpus käisin ma bridžitreenerite seminaril Tromsös. Nüüd on seminari materjalid netis üleval - http://www.eurobridge.org/ebl-coach-seminar.aspx - ja käes paras aeg sellest üritusest ka kokkuvõte kirjutada. Kui mul midagi olulist vahepealse ajaga ära on ununenud (ma miskipärast ei suuda enam leida seal tehtud kirjalikke märkmeid, mida küll teab mis palju polnud), siis loodetavasti suudavad seal kaasas olnud Rasmus Maide ja Manglus Lember mind kommentaarides täiendada.

Ürituse fookus oli noorte mängijate leidmisel ja õpetamisel ja kava järgi jagunes see nelja sessiooni:

1. Kursuste ettevalmistamine.

2. Reaalne õppetöö.

3. Kuidas noored regulaarselt kluppi mängima saada

4. Kuidas noori leida ja nendega ühendust pidada.

Praktikas see küll päris täpselt nii välja ei kukkunud, aga siin on siis ülevaade, mis toimus ja mida räägiti:

1. Kursuste planeerimine.

Esimese ettekande tegi Euroopa Bridžiliidu juuniortoimkonna juht Mikael Melander (Rootsi). See keskendus bridžikursuste planeerimisele. Midagi kapitaalselt põrutavat sealt ei kuulnud, rõhk oli sellel, et „tee detailne plaan“. Kuid arvestades meie kohalikku bridžikursuste praktikat, mille ilmselt võib kokku võtta sõnadega „teeks midagi ja vaataks, mis saab“, on seegi ilmselt päris kasulik meeldetuletus. Melanderi ettekande põhipostulaadid olid järgnevad:

A) Valmistu juba väga kaua ette. Ta pakkus välja, et pool aastat varem on paras aeg ettevalmistustega alustamiseks, siis jõuab detailid paika saada. Planeerimisfaasis peaks saama vastuse küsimustele: kus ja millal kursus pidada, kust saab varustuse/materjalid, kes õpetab, kuidas teda finantseeritakse.

B) Seo asi kohaliku bridžikommuuniga – nt. hangi vabatahtlikke väikeste ülesannete täitmiseks. See elavdab kohalikku skeenet ning samas suurendab kohalikus klubis huvi uute käte vastu.

Nagu hiljem Iisraeli kolleegid mainisid, siis sageli ei ole „vanurid“ esialgu eriti huvitatud, et noored tuleksid kluppi mängima (kuna nad on kohati kärarikkad ja esialgu mängivad nagu jumal juhatab jms). Samas vabatahtlike kasutamise kohta reaalses õpetamistegevuses olid nad väga skeptilised.

C) Tee plaan, kui palju ja mis vanuses juuniore sa tahad oma kursustele ja mis neist edasi peaks saama?

D) Eesmärk ei peaks olema mitte suur osavõtt kursustest, vaid see, kui mitu neist hakkab regulaarselt klubis käima.

E) Kommunikeerumine – kuidas juuniorid üles leida. St. mõelda läbi sidekanalid.

Üldiselt see läheb ilmselt „tunne oma kundet“ teemasse, aga Melander arvas, et parim värbamiskanal on võrkturundus – st. hangi tuttavate lapsi jms. Sellele sekundeeris taanlane Dennis Bilde, kes ütles, et neil ongi väga suur osa mängijaid „mitmenda põlve“ bridžimängijad. Eesti olukord on pigem selline, et bridžimängijad ei suuda oma lapsi mängu juurde suunata.

G) Eelarve tegemine. Korraldaja (klubi, liit) peaks vajadusel olema valmis kasutama kursuste läbiviimisel ka oma vahendeid, kuna seda tuleb käsitleda investeeringuna tulevikku. Kalkuleeri erinevate sammude kulud ja see, kuidas oma sõnumit levitada ja tähelepanu äratada.

/Siinkohal väike lõbus vahepala: Melander üritas seda illustreerida sellega, et hotelli saabumise päeval saatis mõnedele seminarist osalejatele hotellituppa väikese marmelaadisarnasest ollusest hiirekese. See pidi olema selleks, et inimene hakkaks juurdlema, et kes ja miks talle selle hiire saatis jne., ning seetõttu olema huvitatud ja tähelepanelik. Üks neist adressaatidest olin mina – aga ma pean tunnistama, et minu puhul tabas seda aktsiooni hale läbikukkumine. Ma panin hiire nahka ja rohkem sellele ei mõelnud, kuna ma lihtsalt eeldasin, et see oli hotellipoolne „tere tulemast“ kingitus/

H) Vastutajad: kes teeb mida? Leia kindel inimene, kes vastutab registreerimise eest, kindel inimene kes korraldab organiseerimist jne.

I) „Müü ennast“ – st. tunne oma kundesid, seostu nendega, ole avatud jne.

/Minu märkus: bridž on küll hea mäng, aga sellest ei piisa. Inimestel peab lisaks vaimsele väljakutsele ka lõbus olema!/

J) Analüüsi toimuvat – mis töötas hästi, mis halvasti ja miks. Järgmistel kordadel on see info kasutamiskõlblik, et paremini teha.

2. Reaalne õpetamistöö.

Teine osa oli ilmselt kursuse kõige huvitavam – seal rääkisid Iisraeli juuniorbridži koordinaatorid Gilad Ofir ja Moshiko Meyouhas sellest, kuidas on üles ehitatud nende „uue sugupõlve“ programm. See programm on nüüdseks töös olnud ligi 30 aastat ja keskendub 10-12 aastastele noortele, õpetades neid esialgu minibridži kaudu – esialgu tuntava rõhuga kaartide mängimisele. Programmis on neil 30 kooli ja bridžitunnid on suudetud sisse saada kooli regulaarsesse tunniplaani. Ning väidetavalt on neil nüüd juba võimalik valida, kui kool ei paku piisavalt häid tingimusi, siis nad ei saada oma õpetajat lihtsalt sinna. See on Iisraeli bridžisüsteemi esimene aste – sealt korjatakse välja andekamate grupp ja tollest omakorda tipud (juunioride koondise tasemel), kellega tegeletakse juba eraldi. Meie võimalused hetkel küll selleni kindlasti ei küüni, aga väidetavalt olevat ka nemad suhteliselt tagasihoidlikult alustanud.

Tähtis on, et föderatsioonil oleks olemas kindel persoon, kelle kaudu info liigub, kes ühest küljest projekti koordineerib ja teisest küljest oleks „goto“ persoon, kellega saavad huvitatud ühendust võtta. Iisraelis on selleks Moshiko Meyouhas, kes on selle nimel täiskohaga föderatsiooni palgal. Tema eesmärgid on:

Bridži „müümine“ haridusstruktuurides ja kohalikes omavalitsustes.

Õpetajate infrastruktuuri haldamine ja tugevdamine.

Võistluste korraldamine ja noorte sidumine kohalike klubidega.

Lahenduste otsimine, kuidas väljakukkujate arvu vähendada ja talentide suunamine edasi.

Iisraeli turundusstrateegia

on selline, et programmi valitavad koolid üritatakse leida bridžiklubide lähedalt – et oleks olemas infrastruktuur, kuhu lapsed edasi saata. Sihtida tuleb kooli direktorit – ja seda mõjukate inimeste (mõni töötaja või mõjukas lapsevanem) kaudu. Üldiselt soovitati näiteks skautida direktoreid Facebooki kaudu ja leida mõni ühine tuttav, et luua sidekanal. Esialgu on tähtis jalg ukse vahele saada ja küsida isegi mitte pääsu tunniplaani, vaid näidistundi. See tutvustav tund on noorte värbamisel võtmetähtsusega – seal tuleb luua noortele tunne, et nad tahavad bridži mängida – ning kui noored on huvitatud, siis saab kursusest edasi rääkida. Sama põhimõtet kordas hiljem oma ettekandes üle ka tšehh Milan Macura. Kui ühte kooli on „pesa“ tehtud, siis saab seda kasutada tugipunktina – viidates sellele kui eeskujule ja kasutada koolidevahelist konkurentsi võistlussarjade jaoks.

Valmistudes kohtumiseks direktoriga on soovitatav end varustada materjalidega, mida näidata: et bridž on tunnustatud sport, mitte hasartmäng, millist kasu saavad õpilased sellega tegelemisest (sotsiaalsed skillid, otsuste vastuvõtmine jne.). Juutidel on olemas selle jaoks isegi spetsiaalne brošüür, mida jagada (selle näidis on materjalis olemas). Soovitatav on kaasa võtta mõni bridžijuunior. Kohtumise teemad peaksidki olema sellised: „mis kasu on lastel bridži mängimisest“, „millistes koolides seda veel tehakse“, „miks see peaks olema kooliprogrammis, mitte huvialaringina“, „milline on kooli panus“ (siinkohal on mõeldud õpetaja tasustamist – mis Iisraelis on jagatud kooli, föderatsiooni ja kohaliku omavalitsuse vahel). Viitepunktina soovitati kasutada malemängu – kuna malel on üldiselt parem renomee kui kaardimängul (hirm hasartmängude ees), siis sellesse suhtutakse reeglina vastutulelikumalt. Kuid bridžil on sotsiaalse mänguna ebasotsiaalse male ees suured plussid. Ilmselt meil küll ei töötaks selline asi, nagu juudid olid teinud, et kaebasid oma spordi katuseorganisatsiooni kohtusse, kui see neile vähem toetust andis, kui maletajatele (loogika oli siis sellest, et mõlemad on olümpiakomitee poolt tunnustatud mitteolümpiaalast mõttemängud ja neid tuleks võrdselt toetada. Mul pole õrna aimugi, kuidas Iisraelis spordi rahastamine sisuliselt käib).

Õpetaja isik on väga oluline – ta peab suutma noortega läbi saada ja neid kaasata. Soovitatavalt on ta ise noor või nooruslik. Nagu Meyouhas ütles – ole valmis, et sa pead olema oma õpilaste sõber, samuti pead sa esialgu valmis olema neil „käest hoidma“, eriti kui nad kluppi lähevad (tema soovitus oli nad ruttu kluppi saata – lapsed õpivad kiiresti – aga keskmiste tulemuste saamine võtab aega vähemalt pool aastat) ja mängu juurde tagasi tooma, kui neil motivatsiooniga raskusi tekib. Loomulikult peab ta olema sobivate bridžiõpetaja skillidega ja võimeline programmist kinni pidama. Iisraelis on olemas bridžiõpetajate jaoks konkreetne kommuun, kus nad õpivad spetsiaalselt lastele õpetamist ja vahetavad oma kogemusi ja nõuandeid. Õpetaja eesmärgid ongi ennekõike entusiasmi ja ambitsioonide sisendamine.

Vabatahtlike kasutamise suhtes olid juudid väga skeptilised. Esiteks tasuta töö on tasuta töö, teiseks puudub võimalus vabatahtlike taset kontrollida ja kolmandaks ei saa neilt ka midagi nõuda. Kui vabatahtlikul entusiasm lahtub ja asi üle viskab, siis jääb sinna järgi auk.

Mõned olulised märkused veel:

Oluline oleks, et grupi suurus oleks vähemalt 12 last, sest väljakukkujate arv on ülisuur (seda toonitasid ka mitmed teised bridžiõpetajad – ja eks ka meie kogemus on vastav).

Väga tähtis on see, et tunni jaoks oleks jaotused ette valmistatud – et lapsed mängiksid läbi seda, mida nad just õppisid.

Tunni pikkus on 90 minutit – millest loengu pidamise osa ei tohiks olla üle 15 minuti. Tähtis on mängida.

Kasuta programmi õppevahendeid (need vahendid on olemas ka ülalviidatud netileheküljel) –

Jaga väikseid preemiaid.

Tempo hoia rahulikuna ja paku lisaks bridžile välja ka kõrvaltegevusi, mis hoiaksid vaimu värskena.

Iisraeli süsteemis alustavad koolid samal ajal, mis tähendab, et õpilased on enam-vähem „võrdselt haritud“ ning seega saavad võistelda omasuguste vastu. Süsteem on üldse väga võistluslikkusele üles ehitatud. Neil on aastas viis suuremat üleriigilist võistlust, viimane kord oli osalejaid olnud pealt 700 ja umbes iga kümnes sai mingi auhinna.

3. Juunioride laagrid.

Kolmas ettekandja oli Karlis Rubins (Läti). Tema ettekande esimene osa puudutas seda, et järgmisel aastal toimub juuniorpaaride EM Liepajas. Selle kohta teen mingi hetk asjassepuutuvatele isikutele eraldi teavituse. Teine osa puudutas juuniorlaagrite organiseerimist. Kuna meil hetkel sellist plaani ei ole, siis seda ka lähemalt hetkel ei puuduta, aga kui mingi kava tekib, siis Läti (samuti Tšehhi) omab nendega suht suurt kogemust ja sealt saab nõu küsida.

Paar pointi ainult: lätlased on leidnud, et 100% tasuta asi ei tööta hästi, mingi omaosalus peaks olema (neil on 25%) ja et see vajab teatavaid kooskõlastusi vastavalt seadus(t)ele. Üldiselt võis temast (ja Milan Macurast) aru saada, et see on väga hea vahend, et noori mängimas hoida – kuna see loob sotsiaalseid sidemeid, kuigi otseselt uusi mängijaid see eriti juurde ei too.

4. Kokkuvõte

Viimase korralise ettekande tegi Milan Macura. Põhimõtteliselt kordas see mitmes mõttes üle eelnevaid. Tema rõhutas entusiastide tähtsust – kui pole entusiaste, siis kaovad ka noored. Tšehhidel oli oma kogemus koolidega „bridžilaadse toote“ turundamises – nad lõid Prahas koolidevahelise võistluse lihtsustatud bridžireeglitega mängus, mida Milan nimetas „peaaegu bridžiks“. Ka tema rõhutas tutvustava loengu tähtsust, eelarve ja ajakulu planeerimist. Kuna üksi sa ei suuda kõike (võrdselt heal tasemel) teha, siis loo enda ümber meeskond – see muudab asja lihtsamaks.

Et noori mängu juurde (ennekõike turniiridele) meelitada, on abiks see, et seal oleks:

A) Hea õhkkond

B) Palju erinevaid kategooriaid (sellest tuleneb võimalus konkureerida „omasugustega“ ja samuti võimalus anda palju auhindu. Noortele meeldivad auhinnad. Samuti võib proovida kommide/snäkkide pakkumist).

C) Tee turniiril osalemine odavaks – noortel ei ole raha.

D) Turniiril võiksid kohtunikuks/korraldajaks olla juuniorid või äsjased juuniorid. See on vähem hirmutav ja nad on rohkem asjas „sees“ (siit mõttekoht Eesti Juunioride MV suhtes… Ma olen nõus järgmistel kordadel ise selle kohtunikuks hakkama). Sarnast mõtet toetasid veel mõned osalejad – point siis selles, et „juunioride koondislased tunnevad, et nad võlgnevad midagi föderatsioonile, samas kui open koondislased tunnevad pigem, et föderatsioon võlgneb neile“.

E) Alusta väikselt ja laiene

5. Muu:

Lõpuks järgnes vaba diskussioon, kus kõige rohkem ärgitas arutelu probleem, et tüdrukuid mängib vähe – kuigi kuvand bridžimängijast on sageli „vana tädike“, siis noorte seas tüdrukuid eriti ei ole, nad kaovad ruttu ja näiteks juunioride EM-il oli neid üsna napilt (osales üldse vaid 6 võistkonda ja neid ei olnud eriti ka teistes juunioride kategooriates). Siinkohal võisin ma südamerahuga püsti tõusta ja kommenteerida, et seda probleemi vähemalt meil miskipärast ei ole (meie juunioride edetabeli TOP-15s on 8 tütarlast). Eks seda võib mõelda, miks see nii on, aga ma arvan, et põhjus on algõpetuse väiksem võistluslikkus ja suurem sotsiaalsuse element.

Ilmselt ma millalgi teen jätkupostituse, kus jagan ka oma isiklikke kogemusi bridžiõpetajana, aga praegu on ilmselt sobiv hetk lõpetada. Kommentaarid ja soovitused on teretulnud ja kui Manglus või Rasmus oskab midagi lisada, mis neile seminarilt meeles on, aga praegu mu tähelepanu alt kõrvale jäi, siis tehku seda!

Eesti bridžis kõik vanaviisi, maailmas aga lendas sõnnik ventilaatorisse

Nädalavahetusel toimus Eesti bridžikoondise valikvõistluste finaaletapp ja põhimõtteliselt võib öelda, et „eriti midagi ei juhtunud“ – koondise edetabeli esineliku moodustasid traditsioonilised neli paari, seekord järjekorras:

1. Oja – Maripuu

2. Karpov – Laanemäe

3. Luks – Naber

4. Sester – Levenko

Hakkasin huvi pärast vaatama, millal oli viimati koondise valiku edetabelis esinelikus keegi väljaspool nimetatud kaadrit ja jõudsin aastani 2007, kui neljandal kohal paiknesid Triškin – Dalberg (tõsi, tol aastal ei mänginud Oja-Maripuu koos). Ning kuna minu hinnangul ei ole aastal 2015 enam tegemist sellega, et nimetatud paarid oleks hästi kõvad, võib hetkeseisu kokkuvõtvalt hinnata sõnaga „stagnatsioon“.

Kui Eesti bridžis toimub hetkel rahulik loksumine, siis maailma omas on see-eest põrgu lahti. Viimased nädal-poolteist on kõik foorumid ummistatud suuremat sorti skandaalist. Kuna koondise valikturniiril selgus, et kohalikud mängijad sellest suurt midagi ei tea, siis lubasin, et teen toimuvast maakeelse kokkuvõtte. Ise ma asjadega kuidagi seotud ei ole – aga tüüpilise eestlasena oman selle kohta üsna tugevat arvamust (mille lisan postituse lõppu). Siin see lugu on, detailidesse ma väga ei süüvi.

Asi sai alguse sellest, et Norra staar Boye Brogeland teatas, et tema ja kolm tema võistkonnakaaslast – Espen Erichsen, Richie Schwartz ja Allan Graves loobuvad viimase kahe aasta jooksul saavutatud tiitlitest (mh. Spingoldi võidust) ja sellega kaasnevast, kuna nende hinnangul on need saadud tänu nende kolmanda paari – Lotan Fischeri ja Ron Schwartzi poolt toime pandud valemängule. Huvitava kokkusattumusena toimus see just pärast seda, kui Brogelandi võistkond oli Fischer-Schwartzi omale tähtsa turniiri veerandfinaalis ühe IMPiga kaotanud – ja seda pärast kahtlast apellatsiooni.

Pärast seda on asi tuure üles kogunud – bridžifoorumid on täis kommentaare ja asja on hakatud lähemalt uurima ja kommenteerima. Sellele on pühendatud ka lehekülg www.bridgecheaters.com – ja kui seal kirjutatut refereerida, siis „world class expert community“ on suhteliselt veendunud, et Fischer-Schwartz tegelesid süstemaatilise valemänguga (ning tegemist on paariga, kes viimastel aastatel on võitnud väga palju), kasutadeks selleks näiteks jaotuskarbi paigutamist lauale, köhimist, veepudeliga opereerimist, lauas olles vastaste kaartide piilumist jms – ning tundub, et mõningatele paari manöövritele on videotõendite puhul ka jälile jõutud. Ilmselt jätkub saaga veel suhteliselt kaua – kuna protsess valemängijate vahele võtmiseks on suhteliselt aeglane ja konarlik. See viimane ongi ilmselt põhjuseks, miks Brogeland valis sellise lähenemisviisi. Detailide ja toimunuga võib igaüks end ise kurssi viia – ülaltoodud leheküljel on päris palju linke.

Mida mina arvan: usun Brogelandi. Mul on olnud Fischer-Schwartziga vaid väga põgusaid isiklikke kokkupuuteid, nad ei ole jätnud endast küll eriti meeldivat muljet, kuid tipptasemel bridžimängijate puhul ei ole ülbus just eriti harvaesinev joon, nii et ma eeldan, et mul puudub nende suhtes kallutatud eelhäälestus. Kuid selle paari maine on olnud väga halb juba pikka aega (bridgecheatersi peal on olemas nende pattude register) ja kui ma kevadel nägin bridgewinnersi foorumis pealkirja, et nad ei mängi Bermuda Bowlil Iisraeli koondises, siis esimene mõte, mis mulle pähe tuli, oli „ahaa, nad on vahele võetud!“. Ei olnud, selgus, et meie vana tuttav, Vytas Vainkonis, kes on vahepeal hakanud täiskohaga omanimelise võistkonna sponsoriks, oli valmis neile nii palju maksma, et nad loobuksid riigi esindamisest ja mängiksid tema võistkonnas teist turniiri. Ja kui tuli teade, et Brogeland soovib loobuda oma võitudest, kuna ta eeldab, et ta võistkonnakaaslased tegelesid valemänguga, siis oli nimetatud paar esimene, kes mulle pähe tuli. Ning lõppeks -  ÜheIMPine kaotus või mitte, kuid sellise radikaalse sammu astumiseks pidi Brogeland olema oma asjas ülikindel, sest sedaviisi pani ta mängu oma hea nime ja maine ning võib-olla riskima ka oma elu ja tervisega. Ilmselgelt on inimene, kes on nõus selliseid manöövreid korda saatma, egomaniakk ja mine tea, milleni ta on nõus oma kättemaksuhimus minema – väidetavalt olevat Norra politsei juba soovitanud Brogelandil igaks juhuks mõneks ajaks maapakku minna. Aga eks lugege toimunu kohta ja vormige oma arvamus ise. Igatahes minu prognoos on selline, et peagi hakkab bridžimäng maailma kõrgeimas tipus veel enam erinema „tavamängust“ – seda nimelt kasutatavate vahendite poolest (ma eeldan, et see läheb virtuaalsete abivahendite ja supervizorite silma alla).

Ahjaa, teine bridžiskandaal – aga peamiselt ameerikakeskne – on ka aset leidnud. Üht Ameerika tippmängijat, Mike Passelli süüdistatakse, et ta meelega rikkus jao pärast seda, kui ta oli seal saanud halva tulemuse. Selle kohta on ta ise avaldanud oma vaatepunkti siin: http://bridgewinners.com/article/view/the-whole-story/ , kuid kuna see ei ole nii intrigeeriv teema, siis sinna ma pole viitsinud väga end sisse kaevata (eriti kuna Schwartz-Fischeri lugu tuli kohe peale) ja mul puudub selle kohta oma arvamus.