Ülevaade bridžitreenerite seminarist 2015 juulis Tromsös

Juuli lõpus käisin ma bridžitreenerite seminaril Tromsös. Nüüd on seminari materjalid netis üleval - http://www.eurobridge.org/ebl-coach-seminar.aspx - ja käes paras aeg sellest üritusest ka kokkuvõte kirjutada. Kui mul midagi olulist vahepealse ajaga ära on ununenud (ma miskipärast ei suuda enam leida seal tehtud kirjalikke märkmeid, mida küll teab mis palju polnud), siis loodetavasti suudavad seal kaasas olnud Rasmus Maide ja Manglus Lember mind kommentaarides täiendada.

Ürituse fookus oli noorte mängijate leidmisel ja õpetamisel ja kava järgi jagunes see nelja sessiooni:

1. Kursuste ettevalmistamine.

2. Reaalne õppetöö.

3. Kuidas noored regulaarselt kluppi mängima saada

4. Kuidas noori leida ja nendega ühendust pidada.

Praktikas see küll päris täpselt nii välja ei kukkunud, aga siin on siis ülevaade, mis toimus ja mida räägiti:

1. Kursuste planeerimine.

Esimese ettekande tegi Euroopa Bridžiliidu juuniortoimkonna juht Mikael Melander (Rootsi). See keskendus bridžikursuste planeerimisele. Midagi kapitaalselt põrutavat sealt ei kuulnud, rõhk oli sellel, et „tee detailne plaan“. Kuid arvestades meie kohalikku bridžikursuste praktikat, mille ilmselt võib kokku võtta sõnadega „teeks midagi ja vaataks, mis saab“, on seegi ilmselt päris kasulik meeldetuletus. Melanderi ettekande põhipostulaadid olid järgnevad:

A) Valmistu juba väga kaua ette. Ta pakkus välja, et pool aastat varem on paras aeg ettevalmistustega alustamiseks, siis jõuab detailid paika saada. Planeerimisfaasis peaks saama vastuse küsimustele: kus ja millal kursus pidada, kust saab varustuse/materjalid, kes õpetab, kuidas teda finantseeritakse.

B) Seo asi kohaliku bridžikommuuniga – nt. hangi vabatahtlikke väikeste ülesannete täitmiseks. See elavdab kohalikku skeenet ning samas suurendab kohalikus klubis huvi uute käte vastu.

Nagu hiljem Iisraeli kolleegid mainisid, siis sageli ei ole „vanurid“ esialgu eriti huvitatud, et noored tuleksid kluppi mängima (kuna nad on kohati kärarikkad ja esialgu mängivad nagu jumal juhatab jms). Samas vabatahtlike kasutamise kohta reaalses õpetamistegevuses olid nad väga skeptilised.

C) Tee plaan, kui palju ja mis vanuses juuniore sa tahad oma kursustele ja mis neist edasi peaks saama?

D) Eesmärk ei peaks olema mitte suur osavõtt kursustest, vaid see, kui mitu neist hakkab regulaarselt klubis käima.

E) Kommunikeerumine – kuidas juuniorid üles leida. St. mõelda läbi sidekanalid.

Üldiselt see läheb ilmselt „tunne oma kundet“ teemasse, aga Melander arvas, et parim värbamiskanal on võrkturundus – st. hangi tuttavate lapsi jms. Sellele sekundeeris taanlane Dennis Bilde, kes ütles, et neil ongi väga suur osa mängijaid „mitmenda põlve“ bridžimängijad. Eesti olukord on pigem selline, et bridžimängijad ei suuda oma lapsi mängu juurde suunata.

G) Eelarve tegemine. Korraldaja (klubi, liit) peaks vajadusel olema valmis kasutama kursuste läbiviimisel ka oma vahendeid, kuna seda tuleb käsitleda investeeringuna tulevikku. Kalkuleeri erinevate sammude kulud ja see, kuidas oma sõnumit levitada ja tähelepanu äratada.

/Siinkohal väike lõbus vahepala: Melander üritas seda illustreerida sellega, et hotelli saabumise päeval saatis mõnedele seminarist osalejatele hotellituppa väikese marmelaadisarnasest ollusest hiirekese. See pidi olema selleks, et inimene hakkaks juurdlema, et kes ja miks talle selle hiire saatis jne., ning seetõttu olema huvitatud ja tähelepanelik. Üks neist adressaatidest olin mina – aga ma pean tunnistama, et minu puhul tabas seda aktsiooni hale läbikukkumine. Ma panin hiire nahka ja rohkem sellele ei mõelnud, kuna ma lihtsalt eeldasin, et see oli hotellipoolne „tere tulemast“ kingitus/

H) Vastutajad: kes teeb mida? Leia kindel inimene, kes vastutab registreerimise eest, kindel inimene kes korraldab organiseerimist jne.

I) „Müü ennast“ – st. tunne oma kundesid, seostu nendega, ole avatud jne.

/Minu märkus: bridž on küll hea mäng, aga sellest ei piisa. Inimestel peab lisaks vaimsele väljakutsele ka lõbus olema!/

J) Analüüsi toimuvat – mis töötas hästi, mis halvasti ja miks. Järgmistel kordadel on see info kasutamiskõlblik, et paremini teha.

2. Reaalne õpetamistöö.

Teine osa oli ilmselt kursuse kõige huvitavam – seal rääkisid Iisraeli juuniorbridži koordinaatorid Gilad Ofir ja Moshiko Meyouhas sellest, kuidas on üles ehitatud nende „uue sugupõlve“ programm. See programm on nüüdseks töös olnud ligi 30 aastat ja keskendub 10-12 aastastele noortele, õpetades neid esialgu minibridži kaudu – esialgu tuntava rõhuga kaartide mängimisele. Programmis on neil 30 kooli ja bridžitunnid on suudetud sisse saada kooli regulaarsesse tunniplaani. Ning väidetavalt on neil nüüd juba võimalik valida, kui kool ei paku piisavalt häid tingimusi, siis nad ei saada oma õpetajat lihtsalt sinna. See on Iisraeli bridžisüsteemi esimene aste – sealt korjatakse välja andekamate grupp ja tollest omakorda tipud (juunioride koondise tasemel), kellega tegeletakse juba eraldi. Meie võimalused hetkel küll selleni kindlasti ei küüni, aga väidetavalt olevat ka nemad suhteliselt tagasihoidlikult alustanud.

Tähtis on, et föderatsioonil oleks olemas kindel persoon, kelle kaudu info liigub, kes ühest küljest projekti koordineerib ja teisest küljest oleks „goto“ persoon, kellega saavad huvitatud ühendust võtta. Iisraelis on selleks Moshiko Meyouhas, kes on selle nimel täiskohaga föderatsiooni palgal. Tema eesmärgid on:

Bridži „müümine“ haridusstruktuurides ja kohalikes omavalitsustes.

Õpetajate infrastruktuuri haldamine ja tugevdamine.

Võistluste korraldamine ja noorte sidumine kohalike klubidega.

Lahenduste otsimine, kuidas väljakukkujate arvu vähendada ja talentide suunamine edasi.

Iisraeli turundusstrateegia

on selline, et programmi valitavad koolid üritatakse leida bridžiklubide lähedalt – et oleks olemas infrastruktuur, kuhu lapsed edasi saata. Sihtida tuleb kooli direktorit – ja seda mõjukate inimeste (mõni töötaja või mõjukas lapsevanem) kaudu. Üldiselt soovitati näiteks skautida direktoreid Facebooki kaudu ja leida mõni ühine tuttav, et luua sidekanal. Esialgu on tähtis jalg ukse vahele saada ja küsida isegi mitte pääsu tunniplaani, vaid näidistundi. See tutvustav tund on noorte värbamisel võtmetähtsusega – seal tuleb luua noortele tunne, et nad tahavad bridži mängida – ning kui noored on huvitatud, siis saab kursusest edasi rääkida. Sama põhimõtet kordas hiljem oma ettekandes üle ka tšehh Milan Macura. Kui ühte kooli on „pesa“ tehtud, siis saab seda kasutada tugipunktina – viidates sellele kui eeskujule ja kasutada koolidevahelist konkurentsi võistlussarjade jaoks.

Valmistudes kohtumiseks direktoriga on soovitatav end varustada materjalidega, mida näidata: et bridž on tunnustatud sport, mitte hasartmäng, millist kasu saavad õpilased sellega tegelemisest (sotsiaalsed skillid, otsuste vastuvõtmine jne.). Juutidel on olemas selle jaoks isegi spetsiaalne brošüür, mida jagada (selle näidis on materjalis olemas). Soovitatav on kaasa võtta mõni bridžijuunior. Kohtumise teemad peaksidki olema sellised: „mis kasu on lastel bridži mängimisest“, „millistes koolides seda veel tehakse“, „miks see peaks olema kooliprogrammis, mitte huvialaringina“, „milline on kooli panus“ (siinkohal on mõeldud õpetaja tasustamist – mis Iisraelis on jagatud kooli, föderatsiooni ja kohaliku omavalitsuse vahel). Viitepunktina soovitati kasutada malemängu – kuna malel on üldiselt parem renomee kui kaardimängul (hirm hasartmängude ees), siis sellesse suhtutakse reeglina vastutulelikumalt. Kuid bridžil on sotsiaalse mänguna ebasotsiaalse male ees suured plussid. Ilmselt meil küll ei töötaks selline asi, nagu juudid olid teinud, et kaebasid oma spordi katuseorganisatsiooni kohtusse, kui see neile vähem toetust andis, kui maletajatele (loogika oli siis sellest, et mõlemad on olümpiakomitee poolt tunnustatud mitteolümpiaalast mõttemängud ja neid tuleks võrdselt toetada. Mul pole õrna aimugi, kuidas Iisraelis spordi rahastamine sisuliselt käib).

Õpetaja isik on väga oluline – ta peab suutma noortega läbi saada ja neid kaasata. Soovitatavalt on ta ise noor või nooruslik. Nagu Meyouhas ütles – ole valmis, et sa pead olema oma õpilaste sõber, samuti pead sa esialgu valmis olema neil „käest hoidma“, eriti kui nad kluppi lähevad (tema soovitus oli nad ruttu kluppi saata – lapsed õpivad kiiresti – aga keskmiste tulemuste saamine võtab aega vähemalt pool aastat) ja mängu juurde tagasi tooma, kui neil motivatsiooniga raskusi tekib. Loomulikult peab ta olema sobivate bridžiõpetaja skillidega ja võimeline programmist kinni pidama. Iisraelis on olemas bridžiõpetajate jaoks konkreetne kommuun, kus nad õpivad spetsiaalselt lastele õpetamist ja vahetavad oma kogemusi ja nõuandeid. Õpetaja eesmärgid ongi ennekõike entusiasmi ja ambitsioonide sisendamine.

Vabatahtlike kasutamise suhtes olid juudid väga skeptilised. Esiteks tasuta töö on tasuta töö, teiseks puudub võimalus vabatahtlike taset kontrollida ja kolmandaks ei saa neilt ka midagi nõuda. Kui vabatahtlikul entusiasm lahtub ja asi üle viskab, siis jääb sinna järgi auk.

Mõned olulised märkused veel:

Oluline oleks, et grupi suurus oleks vähemalt 12 last, sest väljakukkujate arv on ülisuur (seda toonitasid ka mitmed teised bridžiõpetajad – ja eks ka meie kogemus on vastav).

Väga tähtis on see, et tunni jaoks oleks jaotused ette valmistatud – et lapsed mängiksid läbi seda, mida nad just õppisid.

Tunni pikkus on 90 minutit – millest loengu pidamise osa ei tohiks olla üle 15 minuti. Tähtis on mängida.

Kasuta programmi õppevahendeid (need vahendid on olemas ka ülalviidatud netileheküljel) –

Jaga väikseid preemiaid.

Tempo hoia rahulikuna ja paku lisaks bridžile välja ka kõrvaltegevusi, mis hoiaksid vaimu värskena.

Iisraeli süsteemis alustavad koolid samal ajal, mis tähendab, et õpilased on enam-vähem „võrdselt haritud“ ning seega saavad võistelda omasuguste vastu. Süsteem on üldse väga võistluslikkusele üles ehitatud. Neil on aastas viis suuremat üleriigilist võistlust, viimane kord oli osalejaid olnud pealt 700 ja umbes iga kümnes sai mingi auhinna.

3. Juunioride laagrid.

Kolmas ettekandja oli Karlis Rubins (Läti). Tema ettekande esimene osa puudutas seda, et järgmisel aastal toimub juuniorpaaride EM Liepajas. Selle kohta teen mingi hetk asjassepuutuvatele isikutele eraldi teavituse. Teine osa puudutas juuniorlaagrite organiseerimist. Kuna meil hetkel sellist plaani ei ole, siis seda ka lähemalt hetkel ei puuduta, aga kui mingi kava tekib, siis Läti (samuti Tšehhi) omab nendega suht suurt kogemust ja sealt saab nõu küsida.

Paar pointi ainult: lätlased on leidnud, et 100% tasuta asi ei tööta hästi, mingi omaosalus peaks olema (neil on 25%) ja et see vajab teatavaid kooskõlastusi vastavalt seadus(t)ele. Üldiselt võis temast (ja Milan Macurast) aru saada, et see on väga hea vahend, et noori mängimas hoida – kuna see loob sotsiaalseid sidemeid, kuigi otseselt uusi mängijaid see eriti juurde ei too.

4. Kokkuvõte

Viimase korralise ettekande tegi Milan Macura. Põhimõtteliselt kordas see mitmes mõttes üle eelnevaid. Tema rõhutas entusiastide tähtsust – kui pole entusiaste, siis kaovad ka noored. Tšehhidel oli oma kogemus koolidega „bridžilaadse toote“ turundamises – nad lõid Prahas koolidevahelise võistluse lihtsustatud bridžireeglitega mängus, mida Milan nimetas „peaaegu bridžiks“. Ka tema rõhutas tutvustava loengu tähtsust, eelarve ja ajakulu planeerimist. Kuna üksi sa ei suuda kõike (võrdselt heal tasemel) teha, siis loo enda ümber meeskond – see muudab asja lihtsamaks.

Et noori mängu juurde (ennekõike turniiridele) meelitada, on abiks see, et seal oleks:

A) Hea õhkkond

B) Palju erinevaid kategooriaid (sellest tuleneb võimalus konkureerida „omasugustega“ ja samuti võimalus anda palju auhindu. Noortele meeldivad auhinnad. Samuti võib proovida kommide/snäkkide pakkumist).

C) Tee turniiril osalemine odavaks – noortel ei ole raha.

D) Turniiril võiksid kohtunikuks/korraldajaks olla juuniorid või äsjased juuniorid. See on vähem hirmutav ja nad on rohkem asjas „sees“ (siit mõttekoht Eesti Juunioride MV suhtes… Ma olen nõus järgmistel kordadel ise selle kohtunikuks hakkama). Sarnast mõtet toetasid veel mõned osalejad – point siis selles, et „juunioride koondislased tunnevad, et nad võlgnevad midagi föderatsioonile, samas kui open koondislased tunnevad pigem, et föderatsioon võlgneb neile“.

E) Alusta väikselt ja laiene

5. Muu:

Lõpuks järgnes vaba diskussioon, kus kõige rohkem ärgitas arutelu probleem, et tüdrukuid mängib vähe – kuigi kuvand bridžimängijast on sageli „vana tädike“, siis noorte seas tüdrukuid eriti ei ole, nad kaovad ruttu ja näiteks juunioride EM-il oli neid üsna napilt (osales üldse vaid 6 võistkonda ja neid ei olnud eriti ka teistes juunioride kategooriates). Siinkohal võisin ma südamerahuga püsti tõusta ja kommenteerida, et seda probleemi vähemalt meil miskipärast ei ole (meie juunioride edetabeli TOP-15s on 8 tütarlast). Eks seda võib mõelda, miks see nii on, aga ma arvan, et põhjus on algõpetuse väiksem võistluslikkus ja suurem sotsiaalsuse element.

Ilmselt ma millalgi teen jätkupostituse, kus jagan ka oma isiklikke kogemusi bridžiõpetajana, aga praegu on ilmselt sobiv hetk lõpetada. Kommentaarid ja soovitused on teretulnud ja kui Manglus või Rasmus oskab midagi lisada, mis neile seminarilt meeles on, aga praegu mu tähelepanu alt kõrvale jäi, siis tehku seda!