Möödus september ja saabus november

Huvitav, millega inimesed tegelevad TÜ raamatukogu WC-s, kui hommikul sinna minnes vaatas boksi põrandalt vastu täiesti aus, kuigi mõnevõrra õnnetu mutrivõti? Ilusti maskeerumisvärvi, võib-olla ma poleks tähelegi pannud, kui poleks peale astunud.

Ja veel huvitavam, millega inimesed tegelevad netis bridži mängides, kui mulle BBOs toksides järsku lambist tuli järgnev kompliment Uus-Meremaalt? Ma olin küll meelitatud, aga ei suutnud uskuda, et see oli mulle mõeldud ja paraku osutusidki mu kahtlused põhjendatuks…

Muidu ma olen rõõmus Tartu bridžiklubi üle. Kõigepealt saime üllatusvõitja võistkondlikel meistrikatel – võistkond Piip&Vine (Piip, Krips, Oras, Vaher, Lindepuu, Poolakese), kellest kolme esimese jaoks oli see esimene Tartu MV medal üldse. Mu enda võistkond (Luks, Kuldkepp, Maasik, Prii) oli teine, kusjuures kahe viimase jaoks oli see samuti esimene tartukate medal. Nii et tore on, et medalinõudlejate ring laieneb. Põhimõtteliselt võiks hõbemedal olla päris magus, sest selle saamisel läksime napilt (0,22 VP-ga) mööda Sula tiimist (Pleksepp, Loper, Jullis), aga tuleb tunnistada, et see vastasseis on vist minu jaoks rivaliteedina „maha käinud“ – mingit erilist emotsiooni sellest ei tekkinud, võib-olla vaid pisike kahjurõõm, kuid mitte enamat. Pigem oli mul heameel viimase matši võitmisest Kaardiväe vastu – seis oli selline, et ka 1-IMPine kaotus oleks tähendanud meile neljandaks jäämist (edu oli 0,1 VP-d ja kui esimesed kaks suurelt ei hävi, siis ei oleks lihtsalt piisavalt palju punkte võimalik olnud saada). Sellest, et Kaardivägi selle tagajärjel neljandaks jäi, oli küll muidugi kahju (oleks nad kolmandaks tulnud, oleks ülalpool nimetatud kahjurõõmupoiss suurem olnud), aga mis parata….

Sel esmaspäeval toimus klubi segapaarikate esimene voor ja meil tuli kohale 14 paari, mis oli päris hea kogus. Eriti kui arvestada, et tegelikult „varu“ jäi veel kõvasti, sest naisterahvaid, kes võinuks kindlasti mängida, kuid erinevatel põhjustel otsustasid mitte tulla, oli vähemalt neli. Naisterahvaid loen ma seepärast, et Eesti bridžis on neid vähem kui mehi, mis omakorda muudab segapaarikad parajaks „naistepäevaks“, kui nad kõigile meelde tulevad. Ja kui Ameerikas on bridž suuresti vanamutikeste mäng, siis siinkandis on asi oluliselt parem – kirverehkenduse järgi ütleks, et kohale tulnud naismängijate keskmine vanus oli ca 25 aastat… Nojah, igatahes ka siin tuli meeldiv üllatus Jane näol, kes tegi oma come-backi ca viieaastase pausi järel ja paaris oma mehega selle turniiri ka ära võitis. Eks siis näikse, mis järgmisel nädalal saama hakkab.

Taas noortega Druvas

Käisin nädalavahetusel taas noortega Druvas. Ja kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vanaks jäänud mitte ainult aastanumbrilt (ning seega pean piirama oma mängimise eel- ja ööturniiriga) vaid ka ihult ja vaimult (ei viitsi enam kaht ööd järjest napsi võtta ja latgalitega vennastuda, ühest piisab), oli üritus endiselt väga tore – ja praegune sisetunne ütleb, et ilmselt lähen võimaluse korral sinna ka tulevatel aastatel.

Transpordiga juhtus – nagu Lätis tavaks – taas igasuguseid jamasid. Minnes selgus, et Brocenis (mõni km enne sihtmärki) oli liiklusõnnetus ja suur tee oli kinni. Sõitsime siis autode reas edasi, aga mingi hetk selgus, et see, kes ees sõidab, on sama tark kui meie ja lõpetas mingis imelikus tupikus mingite imelike majakeste vahel mudasel teel. Nii muidugi meiegi. Õnneks mahtus seal ilusti ümber keerama ja hakkasime välja sõitma, kuid siis selgus, et meie järel oli tulnud ka mingi rekka ja see teadagi ümber pöörama ei mahtunud ning tegeles tagurdamisega, mis ei läinud mainimisväärselt kiiresti. Samal ajal küsis eelneva auto juht kohalikelt teed ja sellest tegin ma järelduse, et tal tasub silma peal hoida ja sabas püsida. See osutus valeks järelduseks, nii et pärast mõningast ringisõitmist naasesime kinni pandud ristmikule ja üritasime leida kolmanda variandi navigeerumiseks, mis lõpuks ka õnnestus.

Tagasiteel leidsin, et ma ei taha sõita läbi Riia ja sõidan pigem ümber, tulles Riia ringile üle Jelgava, mitte Riia-Liepaja/Ventspilsi maantee kaudu. See ongi kusjuures natuke otsem tee, nagu ma eelmisel aastal tuvastasin, kui ma olin sunnitud selle ringi tegema, sest – üllatus, üllatus – keegi oli kuskil avarii teinud ja tee oli muidu kinni. Nojah, sõitsime siis rahulikult seda teed pidi, jõudsime Riia ringteele, aga ilmselt sai kuskil hämaras midagi valesti vaadatud, mingi hetk jõudsin ma äratundmisele, et see küll õige marsruut olla ei saa – keegi ei sõida vastu ja meie suund oli ka kaunis tühi. Mõtlesin siis, et kas peaks tagasi keerama või edasi jätkama ja leidsin, et tagasi ka ei viitsi minna, küll kuskilt ikka mingisse kohta jõuab Võtsin tööhüpoteesiks, et ilmselt ma sõidan lihtsalt mööda Daugava vasakkallast ida poole (pime oli ja ma ei näinud kõrvalsuundades suurt midagi) ja kui olin jõudnud Kegumsi nimelisse kohta, keerasin vasakule ning selgus, et mu hüpotees oli päris hea – üle jõe mineva sillani ei olnud kilomeetritki. Teisel pool näitas mingi viit kõigepealt Ogre peale (aga seal ma olen ju käinud!) ja kohevarsti selgus, et isegi Ogresse pole vaja minna, kuna viit näitas kõrvale Siguldasse – ja sealt Tartusse saamine ei ole keeruline. Seega ma vist tegin selle manööverdamisega umbes 20-25km ringi, aga ma arvan, et see mõjus lõppkokkuvõttes pigem hästi – teed olid tühjad, ma ei pidanud rekade taga kügelema ja vastutulevad autod mind ei seganud, seega väsitas seda teed mööda sõitmine oluliselt vähem (kuigi mööngem, et vähemalt mõned lõigud olid suht saastad).

Ahjaa, mida veel ära mainida, enne kui turniiri juurde minna – kassid. Neid oli palju – Druvas tuli üks kena valge lontrus paari musta ja paari oranži laiguga sõbrustama, kui ma parasjagu poes käisin ja lasi end rahulikult kõrva tagant sügada. Pärast sõites nägime me tee ääres veel umbes viite kassi, kes ajasid mingeid omi asju. Vahepeal tundus, et igas külas on üks, aga alguse- ja lõpupoole oli asi siiski tühi. Lisaks oli Smiltene ja Valka vahel veel üks jänes, kes üritas auto alla joosta, aga me jõudsime siiski õnneks eest ära.

Bridžiturniir oli selles suhtes muljetavaldav üritus, et esiteks oli tegemist juubeliaastaga (25. kord) ja teiseks oli osalejaid rohkem kui kunagi varem – lisaks eestlastele tuli kohale noori Soomest, Rootsis, Taanist (mis kõlab suhteliselt normaalselt) ning lisaks veel paar Rumeeniast ja kaks paari Iirimaalt! Kokku üle 50 paari, neist Eestist 11 (lugedes ka Aleksi naturaliseerunuks): 7 mandrilt ja 4 Saaremaalt

Enda mäng kulges nii ja naa. Partneriks oli Edite Klidzeja, kellega mul varasem kokkumängukogemus puudub, küll aga oli ta mu võistkonnakaaslaseks mu esimesel Druva turniiril 1998, mil me tiimika ka võitsime. Eelturniiri kohta ütles sisetunne, et pigem istume kuskil 50% peal, sest tundus, et ainult valesid otsuseid saigi vastu võetud, lisaks alustasime turniiri -590 ja lõpetasime -980-ga, aga kui tolm oli hajunud, vaatas vastu 63,3% ja kuues koht kuuekümne paari seas. Ööturniir läks juba paremini, saime 68,8% ja 2. koha 35 paari seas, aga jah, paraku seal turniiril antakse auhindu vaid võitjale. 

Ööturniir algas meil omapäraselt – kohe esimeses voorus on mul neljandal käel 3343 jagu kahe ässaga. Kolm passi minuni ja mida minagi teen, passin läbi ning paneme kaardid kotti. Selle peale teatas mu VPV rõõmsalt, et „mul oli ainult 6 punkti, ilmselt läks meil nüüd hästi!“, mille peale PPV mainis, et „mul oli 20!“. Hästi neil ei läinud (ja tal oli tegelikult 21). Täna hommikul aga tervitas mind Maris Matisons teatega, et ta mängib Läti VK MV-d sellesama PPV-ga paaris. Ma siis hoiatasin, et pangu süsteemi kirja, et keskmise 21-ga avamine on lubatud.

Muidu noorte esinemise lühikokkuvõte oli selline:

Eelturniiriga paralleelselt toimunud koondiste lühiturniiril said Jon-Martin-Erika-Ivo Rootsi järel teise koha – esikoht kaotati kahe lisajaotusega (need lõppesid küll muljetavaldavalt masendava 0:27 skooriga).

Eelturniiril olid parimad Mirjam-Manglus, kes olid kohe minu ees 5. kohal ja said esikoha auhinna (kuigi mängida võisid kõik, siis auhindadele pretendeerisid vaid juuniorid). Üle 50% said veel: Johanna-Aleksis 13. (3.), Anti-Rain 19., Susanna-Helina 25., Milvi-Hanna 31.

Ööturniiril olid Jon ja Martin viiendad, üle 50% said kõik Eesti paarid: Helina-Susanna 11. koht ja Erika-Ivo 16.

Põhipaarikal (53 paari) võitsid Jon ja Martin 1. sessiooni ära 67,5%-ga. Teiseks sessiooniks olid lätlased välja mõelnud sellise süsteemi, et 20 parimat paari läksid mängisid omavahel A-finaalis ja ülejäänud B-finaalis. A-Finaali said eestlastest veel: Anti-Rain (6.), Susanna-Helina (18.) ja Johanna-Aleks (19.)

Edasi läks asi natuke keeruliseks, sest kuigi vastased olid segregeeritud, olid jaotused A ja B finaalis ühised ning ka tulemused läksid kõik samasse potti. Mulle jäi mulje, et lõppkohtade puhul arvestatakse siiski vaikimisi, et A-finaalis mänginud olid kohtadel 1.-20. ja B-finaali omad 21. ja edasi, kuigi praegu lõpptulemustes on nad läbisegi. Aga igatahes anti eraldi auhinnad ka B-finaali kolmele parimale.

A-Finaalis eestlastel teine sessioon eriti hästi ei läinud ja lõppkohad olid sellised: Martin-Jon 5., Johanna-Aleks 12., Anti-Rain 14. ja Susanna-Helina 16. B-Finaalis läks see-eest märksa paremini: lõppkohad oli Mirjam-Manglus 1. (voorus kokku 3. koht), Rao-Rasmus 4. (voorus 4.), Erika-Ivo 7. (voorus 6.), Hanna-Milvi 9. Esikolmik: 1. Mikelsone-Ciminš (LAT), 2. Rimstedt-Rimstedt (SWE), 3. Pjeldrup-Rosager (DNM)

Võistkondlik algas Jon-Martin-Johanna-Aleksi jaoks küll väga hästi, kuid lõpuks tuli siiski leppida neljanda kohaga, võit läks rootslastele. Tulemusi veel üleval ei ole, nii et ei oska midagi rohkemat praegu öelda.