Maarja oli eile natuke laibastunud olekus ja otsustas klubist puhkepäeva võtta. Kuna mina nii laibastunud olekus ei olnud, otsustasin ma sinna kohale minna ja mõne suvalisega mängida.

Leiti siis mulle partneriks üks tädi (hiljem tulemustest selgus, et nimeks on Ellen Gewaert ja guugel väitis, et on isegi Letzeburgi koondises mänginud) ja hakkasime mängima - sedasama minu jaoks kurikuulsat "carreau catrieme'i", kusjuures selle prantsuse standardi omapäraga et 2♣ on tugev ja 2♦ veelgi tugevam. See tekitas mulle ka huvitavaid probleeme - nt. mida ma pean avama, kui mul on käes 3-3-4-3 - kas 1 risti või 1 ruutu (ma ei tea, kas 1 ruutu lubab ebaühtlast lehte) - otustasin avada 1 risti ja selle peale ütles partner 1 ruutu. Kuna ta oli passinud käsi, otsustasin ma et selles jaos ma ruutut ei pakugi ja panin 1NT (mis osutus heaks mõtteks, sest ka partneril oli 3-3-4-3). Mingeid järgnevusi me teadagi kokku ei leppinud (va. et 1 odav - 2 kallist on nõrk ja 1 kallis - 2NT GF) ja istusime lihtsalt maha.

Tädist jäi mulje, et tema arusaam pakkumisest on küll suhteliselt rustikaalne, kuid kaarte mängis üsna kompetentselt - vähemalt suutis ta mulle välja tuua poindi, et kui tema käib NT vastu välja soldati ja mul on ÄEx, siis on tehniliselt õige mängida sinna emand, et väljamängija ei saaks peetada (mina mängisin ässa, emanda ja seejärel väikese). Õigus tal ju teoreetiliselt oli, aga antud jaotuses oli õigem mängida minu viisil, kuna see tõi meile kaks tihi kotti (mul on partneri kätte lugeda maksimaalselt üks punkt veel ja kuna mul on singelkuningas väljamängija pikas mastis ässa ees, siis juhul kui väljamängija sundida kohe oma tihisid võtma, võtab ta neid ilmselt rohkem kui 11). Tundus et ta kipub teisi palju õpetama ja igatahes eelviimases voorus tuli vastane ja küsis mult sõbralikult: "have you had a lot of bridgelessons today", mille peale ma ei saanud jätta vastu torkamata "no, i'm not giving them today", mis tekitas igatahes lauas lõbusat elevust. Jaod olid küll karmid (mul oli kaks korda 6-5, partneril oli korra 6-6, partner pani mulle lauda kolm korda kuuese-seitsmese masti vastu singli, mina talle jälle kaks renood), aga IMPe liikus suhteliselt vähe.

Saime küll 37 plussi (ja oma liini võidu), aga 27 neist tulid kahe jaotusega, kus ühe korra meil vedas avakäijaga ja teine kord armus vastane oma lehte. Esimene oli selline, et mul oli käes

♠ 9xx
♥ Kx
♦ Ex
♣ ÄKExxx

avasin 1NT  (kes siis ei avaks?) ja partner tegi staymani ja seejärel 5NT. Ma ei osanud midagi asjast arvata, aga tõstsin selle igaks petteks kuude, lauda pandi 16 punkti kolmanda padaemandaga. Kuna ÄK olid olnud küll ühes, kuid meie seisukohast õiges käes, tuli leping ületihiga (huvitav mitu tihi mul padakäiguga oleks - kas üheksa ikka tuleb kokku?). Tädi tundis huvi, et mis mul siis jõudu oli, ma tunnistasin ausalt, et 14, mille peale hakkas laudkond õhku ahmima ja tädi ütles, et ta arvas, et me 15-17 NT-d mängime. Ma nõustusin sellega ja siis otsustasin omal initsiatiivil lauda veelkord šokeerida, mainides, et jõudu oli küll punkt vähem, aga see-eest oli mul kuues risti (järjekordne õhu ahmimine).

Teises jaos oli mul (kõik odavas)

♠KESxx
♥Sxx
♦Ex
♣Ä9x

partner avas 1♦, vastane vahele 2NT (ärtu ja risti), mina kontra ja teine vastane 3♣. Kaks passi minuni, minult 3♠ ja kaks passi (tädi vist ei jaganud ära, et ma kõva olen või hakkas midagi põdema oma 12 punkti, duubelpada ja ärtu ÄEx otsas). Kus häda suurim, seal abi lähim - vastane pani 4♣ ja kuna ma ei tundnud end piisavalt enesekindlalt kontreerimiseks (elu oli näidanud, et kaitses tädi nats imelikult kohati), siis panin lihtsalt 4♠, millele järgnes kaks passi ja 5♣! Ühesõnaga papi ajas meid kõigepealt osamängust geimi ja siis trammi peale, et temast üle sõita! Leht oli tal

♠ Äxx
♥ KTxxx
♦ -
♣ KSTxx

ja nördinud partner ühe tihi pani seebiks ning lõpetas selle kuueta -1400 all. Ning peamine diskussioon peale jagu (papi ja minu partneri eestvedamisel) käis selle üle, et kas partner pidi ikka oma duubel ristiemandaga (tal on risti-ärtu 2-2, ärtus kaks kaltsu) 3 risti ütlema või oleks võinud ka passida, kuna tal tegelikult erilist eelistust ei ole (mu partner käis korraks isegi välja mõtte, et passigu, tema peab ju midagi ütlema minu kontra järel!). Seda et papi suutis oma lehte kolm korda pakkuda, üldse nagu imekspandavaks ei peetud - nii et siililegi selge, kes selles trammis süüdi oli!

Mitte ainult Tartus, vaid ka Luksemburgis on nii, et kõik bussid, mis sõidavad punkti A lähedusest punkti B lähedusse, tulevad korraga ja siis jääb vahepeale päris korralik paus (kuigi bussiliiklus on siin tõeliselt tihe, vahel tundub, et 2/3 ringi liikuvaist sõidukeist on bussid). Eile läks asi veel paremaks - kui me Maarja töö juures bussi ootasime, et poodi minna, siis tuli kaks sama numbriga buss korraga! Ju siis oli kesklinna läbides esimene hakanud graafikust vaikselt maha vajuma ja järgmine seetõttu lähemale jõudma (järjest vähem inimesi, keda peale võtta ja maha panna). Elukogemus on õpetanud, et selliste busside puhul tasub alati võtta tagumine (ta on tühjem ja saab mõnusalt istuma) ja nii siis tegimegi. Edasi läks asi veel paremaks - järgmise peatuse järel leidis tagumise bussi juht, et tal ilmselt ei ole mõtet seal peatuda (kuna ükski bussis viibivast viiest inimesest rahutuse märke ei näidanud) ja sõitis lihtsalt eelmisest bussist mööda ja lisaks mugavamatele tingimustele saime ka varem kohale. Vägisi tekkis selline tunne:

Aga ühe teise asjaga lendasin see-eest orki. Nimelt kuigi alguses võib tunduda hea mõttena veini-juustukastmesse rohkem veini panna, siis hiljem hakkad sa seda kahetsema, kuna selle arvelt saad sa vähem veini ära juua. Loomulikult kui see joodavaks osutub (minu poolt kasutatu osutus vägagi joodavaks).

Ehh, külmaks on läinud siin Luksemburgis - lund veel maas ei ole, aga midagi vist aegajalt tilgub ja vingelt tuuline on ka - seega pistan nina kodust välja nii vähe kui võimalik.

Kahju, et nädalavahetusel Pärnust bridžiülekannet ei olnud - heameelega oleks vaadanud, mis huvitavad jaotused seal olid, et selliseid lõpptulemusi produtseerisid.

Enne võistlust arvasin ma, et ilmselt võidavad selle Sester-Levenko - elu (ehk siis EM ja väikeriikide EM) on näidanud, et neile sobib mängimine umbes seda masti vastaste vastu, lisaks sellele said nad neilt võistlustelt hea treeningu ja on muidu kah kokkumänginud ja motiveeritud. Lisaks mul oli enda jaoks nimekiri 15-16 paarist, keda ma pidasin peamisteks esikümne kohtade kandidaatideks.

 Sester-Levenkoga ma väga mööda ei pannudki. Tuli neile teine koht, punkt maas Rummel-Kalmast - mis seals' ikka, juhtub ja need tulemused on täiesti normaalsed, vähemalt ei pane kulmu kergitama. Küll aga oli väga veider ülejäänud kahe Eesti parima paari - Laanemäe-Karpov ja (minu puudumisel) Oja-Luksi käekäik: lõpptulemustes olid nad vastavalt 25. ja 27. tabelireal, tulemustega +2 ja +1! ja viimase kümne paari seas oli suisa kolm paari, kelle jõudmine esikümnesse mind vähem imestama pannuks - Kolk-Vahe, Linnamägi-Kõivupuu ja Nirk-Kask. Minu "esikümne kandidaatidest" oli seal täpselt neli paari - (lisaks kahele esimesele veel neljandaks tulnud Pihel-Indrek ja viiendad olnud Triškin-Tenn). Ei oska arvatagi, kas ma peaks rõõmustama, et ma seda turniiri ei mänginud või mitte, aga igatahes tulemused olid väga intrigeerivad.

Pühapäeva pealelõunal otsustasime jälle linna peale laiama minna - või tegelikult lihtsalt võtta lähikonnas mingi koht ja ilusa ilma puhul maha istuda ning midagi magusat süüa. Ja siis otsustas Luxembourg meile keskmist sõrme näidata - esimeses kohas asjatas mingi tädi (OK, nooremas keskeas hästisäilinud naisterahvas) kõigepealt jupp aega siseruumides, enne kui leidis, et on aeg meie juurde tulla (ilmselt aitas see, et ma olin juba tüdinenud ja panin mobiilil stopperi käima, et anda talle veel kaks minutit, ta tuli minut kolmekümne peal). Ja siis selgus, et jäätist ei ole. Jalutasime siis ühte teise kohta ja istusime maha, seekord läks asi libedalt - ei hakanud ettekandjat ootama vaid marssisin lihtsalt leti äärde ja tellisin kaks Crepe Suzette'i, rohelise tee ja džinntooniku. Viie minuti jooksul olid lauale jõudnud noad-kahvlid, joogid ja arve (mulle meeldib, kui ma saan sööma hakates arve ära makstud ja peale sööki võin püsti tõusta ja minema minna, mitte ei pea pärast enam kohapeal kügelema). Aga krepid miskipärast viibisid ja kuskil 20 mintsa pärast kolisime sisse, kuna mingi tuulehoog tekkis. Kui seal oli ka jupp aega mööda läinud (pärast kella vaadates selgus, et ca pool tundi), tee ära jahtunud ja džinn otsa saanud, siis jõudis meile kohale, et ju meid on siis lihtsalt ära unustatud ja me pidime oma pannkoogid lihtsalt uuesti tibidelt välja nõudma! Vähemalt oli neil viisakust, et Maarjalt uue tee eest mitte raha juurde küsida. Seapead, ma ütlen!

Luxembourgi klubi oli eile sündmusterikas - kõigepealt esines eestvedaja David Thompson mingi ametlikuma sõnavõtuga, siis teatas kurva uudise, et keegi oli ära surnud ja siis hea uudise, et tal oli õnnestunud esmakordselt elus vanaisaks saada kahe klubi vahepeal - seega mängu algus venis julgelt 15-20 minutit. Hiljem selgus, et ühel naisterahval oli ka veel sünnipäev, mis tähendas seda, et tehti snäki ja šampusepaus - aga sellest hoolimata õnnestus 27 jaotust juba poole kaheteistkümne ajal lõpetada (klubi algas kell kaheksa). Mängida oli tore, aga kahjuks õnnestus viimase jaotusega esikoht maha mängida - vastane võitis kaks kallist kontraga ja tõusis meist mööda, mis seals' ikka, juhtub.

Venelastel on vanasõna: "nje imei sto rubljei, a imei sto druzjei" ("ärgu olgu sul sada rubla, parem olgu sul sada sõpra!"). Kehtib - nimelt õnnestus mul lõpuks lahendada mure, kuskohast Luxembourgi linnas õnnestuks osta Mort Subite'i - sest senised kogemused nelja erineva poeketiga (+ mõned "keldripoed") viitasid nagu seda kusagil ei oleks. Õnneks elab Leo endine elukaaslane ja selle kaudu minu vana korterinaaber Tiina Luxembourgi lähedal Strassenis (mis teeb umbes sama välja kui Tartu asemel Ihastes elada - 15 minutit linnaliinibussiga loodust bussiaknast praktiliselt nägemata) ja ta konsulteeris mind, et Delhaize poes pidada olema - kui mitte raudteejaama omas (mis asub meist umbes 5 minuti tee kaugusel), siis Bertrange'is ikka. Eile testisin raudteejaama poodi - sittagi, seega tuli täna ette võtta jalutuskäik Bertrange'i. See on umbes samasugune äärelinn nagu Strassengi ja asub enamvähem selle kõrval, mõned kilomeetrid Luxembourgist väljas.

Nüüd lõbustasin end natuke oma uue sõbra Google Mapsiga ja sisestasin aadresside järgi otsingu parima jalakäimismarsruudi kohta - see pakkus välja, et ma jalutan seda maad tunni ja kaks minutit ja see on üsna täpselt 5 kilomeetrit. Panin siis võrdluseks sisse enda poolt üleeile läbitud marsruudi kodust Auchani, mis selle järgi pidi olema 4,8km ja võtma tunni ja viis minutit (parim marsruut oleks võinud selle järgi 3 mintsa lühem olla aga  ma miskipärast usun, et see oleks sisaldanud rohkem ronimist) ja leidsin, et võin jalad selga võtta küll.

Reaalselt tegin ma minnes paarisajameetrise ringi ja läksin üsna täpselt tund aega (vahepeal kontrollisin asukohta bussipeatuste kaartidelt) - ja enesetunne oli palju värskem kui üleeile, ilmselt tänu tasasemale reljeefile. Jõudsin siis poodi ja tekkis mõte, et kui ma tahan veel produktide järgi jala tulla, siis võtangi järgmine kord Auchani asemel selle plaani - pood oli suur, kaupa täis, seal oli Mort Subite'i õlut ja see oli praktiliselt inimtühi! Ja bussipeatus oli ka üsna seal lähedal, nii et kui tavaari palju saab, võin ka tagasiteel natuke laiselda. Nagu mainitud, Mort Subite'i õlu oli täiesti olemas ja ma ladusin oma seljakoti seda täis (20 pudelit, tõsi küll 0,25 liitrist). Ja siis tagasiteele - seekord oli enesetunne nii hea, et ei hakanud otse koju tulema vaid tegin lõpus  (Google Mapsi järgi) 600 meetrise ringi, mis oleks pidanud mu teekonna venitama tunni ja 11 minuti pikkuseks - reaalselt astusin seda aga 55 minutit.

Praegu naudin õlut :)

Eile õhtul hakkasin mõtlema nädalapäevade ja laulude seostele ja leidsin, et kolmapäeval ja neljapäeval on nendega kehvasti läinud - kui kogu ülejäänud nädal sai ilusti ära kaetud (esmaspäev ja pühapäev isegi varuga), siis ei tulnud mulle meelde ühtegi kolmapäeva- ega neljapäeva laulu. Vaatasime siis Maarjaga, et sama küsimus oli pähe tulnud teistelegi ja keegi oli netti pannud isegi üles nimekirjad iga nädalapäeva kohta "Top-10 lauludest, mille pealkirjas sisaldub ...day" - ja ka seal ei olnud ei kolmapäeva ega neljapäeva kohta ühtegi laulu, mida ma varem kuulnud oleks.

Siin siis väike ülevaade nädalapäevalauludest, mis mulle pähe tulid (panin juurde ka juutuubi lingid)

Esmaspäeva jaoks jäi siis Mamas & Papas - kuigi pean tunnistama, et mulle meeldib Boomtown Rats küll rohkem, aga mulle tegelikult meeldivad ka esmaspäevad (ikkagi bridžiklubipäev). Ja kolmas esmaspäevalaul mis hetkega meelde tuli, oli Banglesilt.

Teisipäeva päästis Rolling Stones - mitte midagi muud ei tulnud pähe ja "TOP" listi läbikammimine ei teinud mind ka grammivõrragi targemaks.

Kolmapäeva ja neljapäevaga läks teadagi kuidas ning reedeste lauludega on see naljakas asi, et mõlemad, mis mulle meenusid - nii The Cure kui Easybeats (selle bändi nime pidin välja guugeldama) kammisid laulu sees tegelikult kogu nädala läbi.

Laupäeval läks ka kehvasti - meelde tuli ainult übermõttetu diskolugu minu noorusajast - TOP listi läbikammimine mind ka väga palju rõõmsamaks ei teinud, kuna sealtki ühtegi väga palju toredamat lugu välja ei tulnud (kuigi figureerisid Cat Stevens ja Elton John)

Pühapäevalugusid tuli aga meelde hunnikus - esimese hooga muidugi The Small Faces. Lisaks sellele veel Velvet Underground ja Morrissey. Hiljem meenus veel Blondie (naljaviluks panin siia prantsuskeelse versiooni) ja veidi guugeldades tuli rosinaks tordile üks Queeni naljakamaid laule.

Aga jah, kui kellelegi meenub mõni kolmapäevale või neljapäevale pühendatud lugu, millest ma oleks võinud kuulnud olla (suvalises keeles, kuigi eestikeelsed nädalapäevade nimed on laulmiseks pehmelt öeldes ebasobivad), andku aga julgelt teada!

Eilne ja tänane päev läksid koodnimetuse "tutvumine kodulinnaga" alla. Eile oli päevakorral prügimajandusega tutvumine. Nimelt tuleb siin igasuguse taara jaoks hankida mingeid helesiniseid "Valorlux" kilekotte - aga halb on see, et neid ei leia mitte mingist suvalisest poest, vaid spetsiaalsetest kohtadest, mida ei olevat linna peal sugugi mitte üleliia palju. Kui ma Pihla juhtnööridest aru sain, siis pidi mingi koht praktiliselt Strassenis olema, ühesõnaga mitte just väga lähedal, aga õnneks üks Maarja kolleegidest teadis rääkida, et Hamiliuse platsilt (kodust julgelt alla kümne minuti lonkimist) leidvat neid kah. Paraku aga ei olnud otsimistegevus just kergemate killast ja ma käisin seal ikka üsna mitu korda luurel. Kõigepealt läksin lihtsalt hea õnne peale kohale, et äkki jääb midagi silma - ei jäänud. Järgmine kord teadis Maarja juba mingit maja soovitada, et uurigu ma seda - käisin seal kaks ringi ümber ja korra ka seest läbi - endiselt mitte midagi. Siis avastas Maarja, et selle asja nimi oli Bierger Center ja netis oleval fotol lehvisid maja ees sellise nimega lipud. Ilmselt on mõttetu mainida, et mingit Bierger Centeri silti ma kogu platsi peale ei näinud, rääkimata lippudest. Neljandal korral varustasin ma end ka aadressiga ja see tootis tulemust - maja oli õige olnud, aga Valorluxi kilekottide "kapp" oli lihtsalt mingi piletikassa nurga taga ja ilma igasuguste silmatorkavate märgeteta - nii et pole ime, et ma seda seni üles ei leidnud. Nojah, aga ega sellega mu probleemid veel ei lõppenud - kuigi ma olin üles leidnud koha, kust kotte saab, ega seal ühtegi kotti küll ei olnud. Õnneks oli see häda ajutise iseloomuga - kui ma seal parasjagu mokk töllakil vahtisin, tuli üks tüüp suure kastiga ja valas kotipakid kappi. Mission accomplished!

Täna võtsin ette jalgsimarsi Auchani supermarketisse. Leidsin et läbi kesklinna minna on igav ja seetõttu võtsin ette rännaku kahe mäenõlva vahelist "kanjoni" pidi umbkaudu õiges suunas. Kuigi mulle meenus, et Pihel kunagi mainis, et ta oli siit maja juurest astuma hakanud ja alles peale suuremat sorti seiklemist pärale jõudnud, ei olnud mul navigeerumisega suuremat häda - kõndisin sisuliselt otse mööda ühte tänavat edasi ja kui mingi viit näitas vasakule Kirchbergi platoo poole (Eurolinnaosa, kus asub ka Auchan) jalutasin sealt üles ja jõudsin välja praktiliselt poe kõrval. Halb selle asja juures oli aga see, et esiteks oli ilm palav, vähemalt minu kampsuni seljaskandmise jaoks, nii et ma toppisin selle heaga pampu ja teiseks jalutasin ma praktiliselt kogu tee vähehaaval, aga kindlalt ülesmäkke. Tõus oli parasjagu nii väike, et ma seda esialgu kõndides tähelegi ei pannud, aga mingi hetk ma vaatasin, et huvitav, miks minust mööda sõitnud tädike jalgrattaga kuidagi pildilt kaduda ei taha ja miks ta rattaga sedamoodi vänderdab ning üle õla visatud pilk paljastas tõe. Lõpuosas läks asi ka oluliselt järsumaks, aga õnneks oli mäeveer vahepeal ikkagi jupp maad madalamaks kulunud ja väga ennast üles forsseerima ei pidanud. Tee peal nägin ära ka esimese kassi Luxembourgi linnas (paks ja rahulolev, vedeles uksematil ja vaatas mulle nõudliku näoga otsa kui ma sealt mööda lonkisin - aga kui ta aru sai, et ma tõesti ei kavatse teda uksest sisse lasta, siis ei olnud ma ta jaoks mitte üks põrm huvitav) ja ühest tagaaiast vahtisid vastu kaks hobust (sellist väikest ja pikakarvalist). Ma juba ootan huviga, millal ma esimesi šoti mägiveiseid trehvan. Kuna pood ei olnud mitte lähedal, läks mul sinna vantsimise peale ca 55 minutit ja kui ma olin 25 minutiga paarkümmend kilo toidukraami kottidesse toppinud, tekkis mul ketserlik mõte, et tagasi võiks ju ka jala minna - see peaks ju allamäge olema. Mõte oli üldiselt hea, aga lõpus tulid ikkagi künkad vastu - ja selleks ajaks olid jalad kogu sellest marssimisest parasjagu pehmed all, viimasest tõusust (mis on tõesti väga järsk ja vastikult pikk) lükkasin end üles tahtejõu najal ja aega läks selle otsaga umbes täpselt sama palju kui puhanud peast ülesmäge minnes. Järgmine kord sõidan tõenäoliselt ühe otsa ikkagi bussiga, kui kõik hangitav träni seljakotti ära ei mahu!

Tänane postitus sisaldab tähtsat infot Kalev Kalmale, kes tundis huvi, kui palju maksab õlu Luksemburgi tänavakohvikus. Igatahes kasutasime ära siin valitsevad suvised ilmad ja läksime eile linna peale laiama, ning tegima ka lõunasöögi väljas. Söögikohaks sai kesklinnas, Place d'Armes'i ääres asuv Tex-Mex koha Chi-Chi välikohvik ja söögikraamiks mingi q-tähega algav pikanimeline asi (grillitud sai täidisega + quacamole + salsa), mille Maarja tellis kanaga ja mina veiselihaga. "Beef" osutus millegipärast hoopistükkis küll hakklihaks, aga selle andsin ma neile üsna ruttu andeks, kuna söök maitses lihtsalt suurepäraselt ja sinna kõrvale serveeriti hapukoort (mis mulle küll natuke rohkem määrdevõid meenutas, aga mis siis ikka, nad vähemalt üritasid). Muide mis puutub hapukoorde, siis oli mul küll suur mure, et kuidas seda Luksemburgist leiab, aga see on täiesti poodides olemas ja üsna normaalse maitsega. Söögi kõrvale otsustasin võtta ühe kohaliku õlle nimega Diekirch, mida pakuti neljas suuruses - normal, medium, pitcher ja pitcher XL. Kuna ma leidsin, et kohalikke tundes on see normal ilmselt 0,2 ja medium 0,35, siis otsustasin, et võtan selle medium variandi (ma ei kujutanud ette, mis suuruses see pitcher neil on, aga minu teada peaks see mingi umbes karahvin olema). Oma üllatuseks tuvastasin, et mulle toodud õlu oli pooleliitrine (no vähemalt 0,45 kindlasti) ja maksis see 3,5 eurot - minu meelest üllatavalt vähe.

Tundub, et minu naljaga pooleks välja pakutud seletus, et kui Maarja tuli Luxi Eesti õiguseksperdi kohale, siis mina tulin siia Eesti bridžieksperdi kohale, hakkab vaikselt tõeks saama. Eile käisime Luxembourgi klubis mängimas ja üks hollandlanna hakkas huvi tundma Precisioni süsteemi vastu. Nimelt et ta ei saavat aru, kuidas seda mängitakse ja mis seal täpselt toimub ja sellepärast tunneb end alati väga ebamugavalt, kui ta mingite tugeva risti paaride vastu mängima peab ja küsis, et kas me ei saaks talle midagi kirja panna ja järgmine kord kluppi kaasa võtta. Lõpuks leppisime kokku, et kirjutan talle pisikese kokkuvõtte tugeva risti süsteemidest ja saadan talle meilile, seega veetsin tänase hommiku seda tehes.

Järgmise lõigu kohta peaks ennekõike postitama hoiatuse - lugege omal vastutusel, midagi positiivset siit ei leia!

Üldiselt oleks võinud eilse päeva kalendrist muidugi pigem välja rebida - kõigepealt tahtsin linna peale jalutama minna, aga mingit saasta tilkus ja nii paks udu oli, et Petrusse'i kanjoni keskelegi ei näinud (nähtavus seega ca 50 meetrit), siis unustasin poest suhkru toomata ja ei saanud teed juua. Seejärel üritasin natuke näperdada meie akna taga olevat rulood, mis oli kinni kiilunud. Tulemus oli see, et see tuli mulle robinal kaela ja blokeeris rõduukse ära (õnneks ma jäin sissepoole ja ei pidanud mööda akna taga olevaid tellinguid välja turnima hakkama - ma olin küll selliseks variandiks sisimas valmistunud ja panin igaks juhuks endale võtme tasku, enne kui torkima läksin). Siis pidin tegema spagette bolognese kastmega, tulemuseks olid bolognesemaitseline pasta hakklihaga (ei teinud kastet eraldi vaid lükkasin kõik ühte potti kokku), mis minu meelest oli suhteliselt köömes vahe ja mulle täitsa maitses, aga Maarja jäi eriarvamusele. Kluppi minnes unustasin kuupileti koju (Maarja kuupiletist oli paar päeva üle ja ma oleks võinud seda kasutada, talle endal anti töö poolt "Jobkaart" ) ja klubis saime ka napilt üle 50% - suure osa põhjadest saime seetõttu, et kohutasime onukesed-tädikesed ära, kes seepeale liiga madalalt pakkusid. Lisaks hakkas õhtu lõpetuseks veel rinnust ka pistma. No tõsine vasaku jala päev.