Liepaja - kokkuvõttev post

Vahepeal mu Liepaja-postitused katkesid, kuna järsult läks väga kiireks (veel kiiremaks kui varem) – soojenduseks oli vaja teha selline donkihhotlik käik, et kulutada üks öö sõitmaks tagasi Eestisse Andre pulma ja pärast põgusat uinakut teisel ööl tagasi Liepajasse noortetreenerite seminari; ning pärast siis see seminar ise koos juurde käiva sotsialiseerumisprogrammiga.

Igatahes sõitmised õnnestusid hästi. Seminari võtsin kaasa Meelis Kuldkepi ning minnes otsustasime testida järgi ka kaks diskgolfirada – ühe Mustlas ning teise Karksi-Nuias. Mustla raja leidmiseks (me startisime Võrtsjärve põhjaküljelt) tegime väikese „lõikuse“ läbi kohalike teede ning sattusime taas kohtadele Eesti kaardil, kuhu mina küll ilmselt kunagi varem pole viibinud – ning selle käigus õnnestus näha kümmekonna meetri kauguselt autoga paralleelselt lendavat jahilennul kulli (täpset liiki öelda küll ei oska, aga paganama pirakas loom oli) ja üle tee siiberdavat nugist. Ma arvan, et nugist ma varem reaalselt looduses näinud polnudki. Rajad olid mõlemad suht toredad ja ei nõudnud alusmetsas ketaste otsimist – kuigi Mell suutis ühe viske siiski okaspõõsatihnikusse parkida.

Seminaril osalejad paigutati Liepaja esindushotelli Amrita (vähemalt mulle tundus see esindushotellina). Hotelli registreerimine käis meeldivalt vähese bürokraatiaga – laua taga ei tahetud vist isegi ID-kaarti näha, küsiti nime, anti mingi paberileht, kus kästi üles leida ettenähtud toanumber ja lisada oma telefoninumber ning allkiri. Ja piisas. Üldse seal vist võeti asju väga chillilt – kui me klaarisime asju Susanna poolt booking.com’is leitud korteri suhtes, siis tegelane, kellega me asjatasime lasi meil võtmed saada ühe kesklinna baari letist ja hiljem kui ära läksime, leidis, et me võiksime võtmed ja raha lahkumispäeval sinnasamasse letti jätta. Ja oligi kõik.

Kui ma oma hotellituppa läksin, siis esmapilgul tundus, et mis mõttes ma pean mingi trepi all elama või? Nimelt läks toanurgast üles trepp. Vaadates asju lähemalt tuvastasin, et ega mul voodit ka ei ole. Võtsin siis trepi lähema vaatluse alla ja tuvastasin tõsiasja, et mu hotellitoal on ka teine korrus, kust leidsin laia voodi, paar suurt flatscreen-telekat, vannitoa saunakabiini ja mullivanniga, kaks akent kummaski toa seinas jne. Ühesõnaga mind oli paigutatud linna esindushotelli presidendisviiti! Kena vaheldus, eriti võrreldes tavapäraste seiklustega hotellides (näiteks ka viimati EMil leidis lahtisel koondisel aset täpselt vastupidine lugu, kus hoolimata broneeritud sviidist oli hea, kui üldse mingi toapugeriku sai ja eks mingeid jamasid on olnud ka varem)! Tõsi, kui liftis olev reklaamtekst lubas presidendisviitide puhul hämmastavat panoraamset vaadet üle linna, siis ühest toaseinast nägi pigem ehitusplatsi ja sadamat, nii et võib-olla see ikkagi ei olnud see… Just kidding. Mell klõpsas mõned pildid ka (ma ise jätsin fotoka maha, nii et mul enam pilte pole).

See on siis see trepp, mille all ma siiski elama ei pidanud - tegu oli siiski vastuvõtu-, mitte elutoaga. Taamal paistab ka sekretärilaud.

Vaade üle elamise

Saunakabiin ja mullivann. Kahjuks jäid mõlemate erifunktsioonid aja- ja seltskonnapuudusel testimata.

Panoraamne vaade parema vaatega poolele - ehk siis kanal ja sild üle selle linna keskusesse

Elada on hea, aga hästi elada veel parem.

Seminar ise oli suht OK. Minu jaoks mõned asjad kordasid Tromsöt, mõned olid uued, Melli jaoks oli kõik uus ja enamasti ka huvitav. Inspireerivalt mõjus mõlemale. Omapärane oli see, et leiti, et meid võiks ka praktiliselt rakendada ja jagati kolme gruppi, eesmärgiga pidada laagrisse jäänud noortele loenguid erinevatel teemadel. Mina sattusin sinna, kelle eesmärk oli pidada loengud „eliidile“ (mis oli suhtkoht suvaline mõiste, seal oli hulk inimesi, kelle jaoks „intermediate“ olnuks paras). Närve sõi see, et valmistumisaega oli väga vähe me saime teema teada alles eelmisel päeval ja muid asju oli ju ka vaja teha, aga hakkama me saime. Mina koos ühe norrakaga valmistasime ette loengu/töötoa sundidest ja P-O Sundelini vedamisel ning Zita Stamere kaasabil (norrakas aitas teostamisel ning mina pigem viilisin) valmis töötuba partneritevaheliste kokkulepete testimiseks. Lisaks oli meil grupis kaks lätlast, kes paraku osutusid täiesti kasututeks. Igatahes tundus, et rahvale need meeldisid – ja materjalid tulevad millalgi ka üles EBL leheküljele, vähemalt nii ma sain aru.

Seminaril olnud rahvas oli suht OK, vähemalt enamasti, ja jälle leidis kinnitust tõsiasi, et ma sobin hästi tšehhide ja horvaatidega. Horvaatia tüübiga saime päris hästi jutule ja lõpuks lõime kaasa ka ühel juunioride laagris toimuval ööturniiril (mida nimetati koodnimega „funbridge“, kuigi „crazybridge“ oleks natuke tabavam, sellest hiljem lähemalt) mängis Mell temaga ja mina ühe Horvaatia juunioriga. Teine huvitavam eksemplar, kellega ma nüüd lähemalt tutvust tegin, oli P-O Sundelin. Nimelt kui me õhtut lõpetasime mu hotellitoas juttu ajades ja väikest õlle tehes (või oli see vein?), siis mingi hetk horvaat lahkus, kuna leidis, et kell on juba palju. Viie minuti pärast oli ta tagasi, koos P-O-ga ja juttu jätkus kauemaks, ehk umbes hommikul neljani. Hiljem guugeldasin huvi pärast järgi, et papi saab järgmisel aastal 80-aastaseks – ja sellest hoolimata oli ta järgmisel hommikul kell pool kümme juba täiesti rivis ja nägi täitsa kõbus välja!

Horvaatidega kaasnes ka selline huvitav seik, et neil oli vaja leida öömaja ööseks vastu reedet Riiasse. Me Melliga lubasime oma Läti kontaktidelt selles suhtes uurida, et kas äkki leiab kellegi, kelle juurde nad mahutada. Kõrval passinud Karlis Rubins tundis huvi, et keda me testime. Kui ma ütlesin, et Matisonsi, siis haaras ta demonstratiivselt peast ja „oigas“, kui Mell lisas Ratnieksi, siis oli reaktsioon veel demonstratiivsem ja järgnes kommentaar: „they are looking for a place to stay, not for an adventure!“. Igatahes need variandid kumbki ei töötanud ja lõpuks leiutasid nad endale „ametliku“ öömaja….

Eile õhtul oli seminari lõpetamine, istusime bandega baaris ja siis sõitsime kodu poole. Kui mulle vahepeal juba tundus, et Tartu-Liepaja otsa sõitmine ei ole eriti keeruline, siis tuleb möönda, et kogunenud unevõlg tegi selle ettevõtmise siiski suht raskeks. Sellest hoolimata sõitsin maa ilma probleemideta ära, ning nüüd ma olen lõpuks saanud kuus tundi magada. Väsimus on ikkagi suur ja kohe on peale tulemas ka Võsu turniir, nii et ma praegu kiidan end mõttes, et kevadel oli piisavalt palju oidu peas, et mitte hakata end registreerima ajalooõpetajate õppekäigule, mis peaks hakkama 1. augustil ja viima Iisraeli – küll sinna veel jõuab ja mina kavatsen selle aja kasulikult ära kulutada – panen jalad seinale, ei tee midagi ja laen akusid!

Ahjaa, turniiridest ka. Lõppeks juunioridel oli seal ju siiski EM ja laager. Tulemused on teadagi netis üleval, aga teen siiski väikese kokkuvõtte peamiselt eestlaste esinemisest erinevatel asjadel.

Kõigepealt „ametlikud“ asjad: segapaarika tulemused ma juba edastasin, aga hiljem jagati medaleid veel neljas kategoorias – U-26, U-21, U-16 ja naisjuuniorid (kellest on varasema „Girls“ kategooria asemel saanud „Young Women“). Eestlased esinesid üldiselt nii ja naa, pigem küll naa, kuid hästi läks kõigil meie naaberiikidel, va. Leedu, kelle bridž on vist üldse sisuliselt välja surnud. Isegi Läti sai medali, seda kusjuures kõige prestiižsemas, U-26 kategoorias. Palju õnne neile igatahes!

U-26:

1. Hult – Stokka                     (Rootsi)

2. Ilzinš – Pelšis                     (Läti)

3. Buus Thomsen – Jepsen    (Taani)

Ükski neljast Eesti paarist finaali, 26 sekka, ei pääsenud. Nagu ma lootsin, said MartinM-Jon küll 50% täis – kuigi napilt – ja pidid leppima 31. kohaga. Aleks-Jakob jäid veel napimalt alla 50% ning olid 36., Helina-Rao ning Hanna-Manglus jäid kaugemale, kohtadele 54. ja 55. (61 osaleja seas).

U-21 kategoorias tundus pikka aega, et mõlemad paarid, Mirjam-Rasmus ja Milvi-MartinV, saavad 26 sekka, kuid teine päev hakkas mingi hetk kulgema üle kivide ja kändude ning lõpu eel olid nad mõlemad finaalikohtadelt väljas. Viimaste jaotustega õnnestus Mirjamil-Rasmusel end siiski üle joone venitada, kuid finaalis tuli leppida 22. kohaga, Milvi ja Martin V lõppkoht oli 29/59. Esikolmik:

1. Zvezdin – Postovalov        (Venemaa)

2. Majewski – Godlewski      (Poola)

3. Alter – Streck                     (Saksamaa)

Naisjuunioride seas veetsid Johanna-Susanna kogu turniiri natuke alla 50% ja lõpuks oligi nende lõppkoht 14/20, 48,59%. Esikolmik:

1. Moszcynska – Piesiewicz  (Poola)

2. Ticha – Banas                    (Holland)

3. Wackwitz – Bruijnsteen    (Holland)

U-16 seas meil esindajaid ei olnud, seal korjasid kolmikvõidu poolakad.

Finaalidesse mittepääsenutele korraldati pühapäeval lohutusturniir, kus lõi kaasa 64 paari. Võidu korjasid inglased Shah – Illingworth, meie omadest edukaimaks osutus Aleks, kes koos paaris šotlase Nakamaru-Pinderiga (segapaaride kullaomanik) sai teise koha.

2. Aleksis Zalitis – Jun Nakamaru-Pinder(SCO)

10. Martin Vasar – Rao Zvorovski

33. Milvi Prii – Yannick von Bueren(SUI)

35. Helina Torv – Martin Maasik

40. Hanna Tuus – Manglus Lember

Edasi järgnes bridžilaager, kus lisaks bridžiturniiridele said noored tegeleda ka igasuguste muude asjade ja lihtsalt minglimisega. Muu kohta ma ei tea, aga bridžis oli selline kord, et noored segati rahvuste vahel laiali – st. seal oli säärane kord, et kõikide turniiride  (4 paariturniiri, 2 võistkondlikku turniiri ja 1 showturniir) peale kokku võisid sa vaid ühel korral mängida paaris oma kaasmaalasega. Kui sa just ei olnud lätlane – neid oli laagris palju ja mõnedki neist väga napi, umbes nädalase, kogemusega. Selle kohta rääkis keegi, et mingid noored olid näinud mängukohas, ehk siis kohalikus spordikeskuses, võistluste plakatit ja tundnud huvi, mis see on ja kas nad ka kuskil mängida võivad. Eks siis tehti neile mingi kiirkursus. Kusjuures Liepajas pidi järgmisel kuul avatama ka bridžiklubi – loodetavasti saavad nad selle asja vedama.

Võistkondlikel turniiridel eestlastel eriti hästi ei läinud (ma tõsi küll esimese kohta täpselt ei tea, sest koosseise pole juures), kuid paariturniiridel esineti väga edukalt – viiest paariturniirist võideti neli ja väidetavalt viienda võit jäi selle taha, et üks lätlane susserdas mingi tulemusega, et oma tavapärasest partnerist (kes seda mängis Johannaga) ette jõuda. Johanna igatahes lubas talt selle eest Druvas palju head ja paremat sisse kasseerida, eks me näeme.

Tulemused siis järgnevad:

18. juuli maksipaarikas – 48 paari

1. Martin Maasik – Janis Ilzinš (LAT)

2. Milvi Prii – Atis Cace (LAT)

8. Johanna Piibor – Aapo Nieminen (FIN)

15. Aleksis Zalitis – Hermanni Huhtamäki (FIN)

29. Rasmus Maide – Arttu Keisala (FIN)

30. Rao Zvorovski – Glen Falconer (SCO)

32. Martin Vasar – Lasse Mäkelä (FIN)

33. Hanna Tuus – Roberts Jaunskalze (LAT)

36. Mirjam Iher – Ariane Kane (IRE)

39. Helina Torv – Ernests Tapinš (LAT)

18. juuli kiirpaarikas maksile (lühendatud ajakontrolliga) – 40 paari

1. Hanna Tuus – Nauris Pelšis (LAT)

3. Martin Maasik – Viktors Ildeikins (LAT)

6. Rao Zvorovski – John Connolly (IRE)

9. Mirjam Iher – Josko Djilovic (CRO)

10. Johanna Piibor – Florian Weiss (AUT)

20. Rasmus Mae – Vanessa Flierl (AUT)

28. Helina Torv – Andrija Domitrovic (CRO)

31. Milvi Prii – Jason Doyle (IRE)

35. Aleksis Zalitis – Abigail Wilson (SCO)

19. juuli maksipaarikas – 46 paari

1. Hanna Tuus – Jake Milne (SCO)

4. Rasmus Maide – Gints Dreimanis (LAT)

9. Martin Vasar – Karlis Kuzis (LAT)

13. Helina Torv – Gints Freimanis (SCO)

19. Mirjam Iher – Viktors Ildeikins (LAT)

22. Milvi Prii – Michael Holzner (AUT)

25. Johanna Piibor – Ronan Valentine (SCO)

26. Aleksis Zalitis – Sophie Hermann (AUT)

37. Rao Zvorovski – Markuss Keninš (LAT)

20. juuli IMP-paarikas – 46 paari

2. Johanna Piibor – Gints Dreimanis (LAT)

6. Aleksis Zalitis – Ankush Khandelwal (ENG)

22. Martin Vasar – Alex Roberts (ENG)

27. Helina Torv – Emils Suss (LAT)

35. Hanna Tuus – Janis Ilzinš (LAT)

36. Rao Zvorovski- Elizaveta Gavrilova (LAT)

19. juuli öösel toimus ka „Midnight Fun Pairs“ – mis tegelikult bridžiga sarnanes ainult reeglite poolest ja sedagi mitte alati. 54 osalenud paari seas lõime kaasa ka meie Melliga, paarilisteks horvaadid Vjekoslav ja Matko (ehk siis meie kõnepruugis „Veiks“ ja „Matu“):

1. Rasmus Maide – Daniel Brandgaard (DEN)

3. Aleksis Zalitis – Carolina Pimenta (POR)

15. Johanna Piibor – Nauris Pelšis (LAT)

19. Martin Vasar – Gatis Prieditis (LAT)

20. Martin Maasik – Francisco Ramos (POR)

22. Lauri Naber – Matko Ferenca (CRO)

27. Meelis Kuldkepp – Vjekoslav Zepic (CRO)

40. Rao Zvorovski – Jarleth McDonnell (IRE)

41. Hanna Tuus – Milvi Prii

45. Helina Torv – Michael Holzner (AUT)

50. Mirjam Iher – Gints Dreimanis (LAT)

Nii, aga selle bridživormi idee oli selline, et koos jaotustega tuli lauda üks ümbrik, mille peal oli kirjas „aadress“ – nt. „avada enne pakkumist“ või „avada pärast pakkumist“ vms. Näiteks meie lauas olid esimesteks vastasteks Mirjam – Gints ja adressaadiks oli mu partner (Nord). Ning kui too siis pärast jaotus Mirjamile mainis, et tollel on väga ilusad ja kenad silmad ning Mirjam viisaka tütarlapsena naeratas ja tänas, siis selgus, et me oleme saanud juurde kolm tihi (Kui Nord teeb Westile komplimendi silmade kohta = 1 tihi, kui too naeratab selle peale = 2 tihi, kui lisaks tänab = 3 tihi), mis tähendab, et kaheksa tihiga lõppenud 3NT tuli välja 11 tihiga. Matkol läks see asi lihtsalt, aga teine voor läks sama jagu Melli kätte, kellel Westis istus üks joviaalne ja kerges joobes portugali noormees (alkohol oli teoorias keelatud, praktikas ilmselgelt hiiliti sellest mõningal määral mööda, kuid jäädi viisaka käitumise juurde). Mell juurdles jupp aega, et kuidas olukord lahendada, aga noh, lõõpiva olukorra tekitamine laua juures ei ole just keeruline ning sai ka tema kätte oma naeratuse ja tänusõnad. Selle peale muidugi Mell läks liiga ahneks kätte ja teades, et ta saab 3 tihi rohkem, pakkus 7♠ (iseenesest oli see kavalam käitumine kui minu partneril, kes ju ei teadnud, kui mitme lisatihiga ta arvestada saab). Teine vastane, neiu Rumeeniast, vaatas oma ♠KESx-i ja kõrvalmasti ässa – ning otsustas mitte kontreerida, kuna ta teadis, et Mell teab midagi, mida tema ei tea. Lõpuks saigi Mell oma kolm lisatihi kätte, kuid kuna leping läks viieta, siis palju see ei päästnud….

Võimalik, et seda ala võiks mõnikord näiteks seltskonnamänguna sünnipäeval proovida, ma kirjutasin naljaviluks üles ka spetsifikatsioonid, mis nendele jagudele laienesid. Neid on olnud ka muid, aga siin turniiril olid järgnevad (segastes kohtades, nt. kas „kontra on pakkumine“, toimis see, et mängijad leppisid selle lihtsalt omavahel kokku)

Jagu 1: Pärast pakkumist ja avakäiku hakkab väljamängijaks laud, kes ei näe väljamängija kaarte ja juhib mängu nii, et „käi oma kõrgeim (ülalt teine, madalaim, alt teine vms.) pada (või mõni muu mast)“. Ta ei saa öelda nt. „trumpa üle“ vms. Üldiselt kõik kaartide tugevusi muutvad asjad selgusid pärast pakkumist.

Jagu 2: Kui lõpplepinguks jääb kallismast, on ♦2 ja ♣3 täiendavad trumbid, kui odavmast, siis ♥2/♠3, kui NT, siis ♥3 ja ♦3.

Jagu 3: Igaüks võib pakkuda vaid ühe korra.

Jagu 4: Pärast pakkumise lõppu selgus tõsiasi, et „nüüd on ässad madalaimad kaardid“

Jagu 5: Mängi ilma lauata (põhimõtteliselt siis mängi jaotus visti)

Jagu 6: Lõppleping jääb samale kõrgusele, kuid ühe võrra kõrgemas mastis (NT => ♣)

Jagu 7: Nord teeb komplimendi Westi silmade kohta etc.

Jagu 8: ♣2 on jokker

Jagu 9: Pakkumine toimub nii, et kõigil on 9 kaarti. Pärast seda võtke välja ka ülejäänud 4.

Jagu 10: Pakkumist saab alustada alles teisel kõrgusel (1. kõrgus on külmutatud)

Jagu 11: Kui sul on legaalne võimalus mõne emanda käimiseks, siis pead sa seda kohe ka tegema

Jagu 12: NS võivad pakkuda ainult musti, EW ainult punaseid maste. NT-d pakkuda ei tohi.

Jagu 13: Kuni pakkumine on jõudnud neljandale kõrgusele, ei tohi keegi ei passida ega hüppega pakkuda

Jagu 14: Järgmisesse tihisse käib esimese kaardi tihi võtjast järgmine mängija

Liepaja - 15. juuli

EMil hakkasid siis pihta põhiüritused. Mina leidsin, et noori väga oma põrnitsemisega närvi ajama, jalutasin korra kohale, vaatasin, et kõik asjad kulgevad ja siis tagasi koju tukkuma.

Formaadid on sellised, et tüdrukud (ja U-16) mängivad omavahel läbi hunniku jaotusi (tüdrukutel lõpuks tuleb iga vastasega 8 jagu), U-26 ja U-21 mängivad 100 jagu kvalifikatsiooni ja seejärel saab 26 parimat paari finaali, kus mängitakse veel 50 jagu.

Kõige paremini kulges mäng U-21 kategoorias: nii Milvi-Martin V kui Mirjam-Rasmus hõljusid vahepeal esikümnes (Mirjam-Rasmus isegi esikolmiku piiril), lõpp küll päris nii hästi ei kulgenud kui oleks võinud, aga homsele päevale lähevad Milvi – Martin vastu 59 paari seas 9. ja Mirjam-Rasmus 13. kohal, protsendid on 55-56.

U-26-s on vastased teadagi karmimad ja seal meie omadel eriti hästi ei kulge. Osaleb kokku 61 paari ja meie parimad on Aleks-Jakob 30. kohaga (napilt üle 50%). Jon-Martin M on 48,35, Helina-Rao 44,24 ja Hanna-Manglus 41,45% peal.

Naiste turniiri kohta ilmselt on paslik tsiteerida Johannat (tema loal): „meil läheb sitasti ja ongi kõik“. Ehk siis 46,26% ja koht 15/20. Aga noh, homme veel 50 jagu ootamas.

Ilm on kohapeal üsna haiglaseks keeranud – vihm ja orkaanilaadsed tuulehood vahelduvad kena päikesepaistega. Ise ma tulen nüüd kaheks päevaks „koju“ ja eks kui tagasi jõuan, on näha, kas kõik paarid on omavahel juba nii tülli läinud, et enam ei mängi, või mõned ikka saavad veel hästi läbi.

Veidi olustikupilte ka:

Meie teele mängukohta jääb Janis Cakste väljak - see näeb tegelikult täitsa ilus välja, purskkaevud ja värgid, mis pimedas peaks värvilised olema. See pilt väga ilus pole, aga mis seals' ikka, läheb üles.

Tüüpiline Liepaja trammipeatus - ilusti kasse täis topitud.

Susanna on ohvri leidnud. Ohver on rahul.

Nagu näoilmest näha, siis tegelikult leidis oma ohvri ka Johanna - aga see ei mahtunud eelmisele pildile ära. Igatahes kassi silitamine on kindlasti võitlusvaimu kasvatav tegur.

Maasikule printisin ma hunniku süsteemikaarte välja, aga juuresolevalt pildilt on näha, kui palju sellest kasu oli. Igatahes kui tal nüüd midagi ära kaob, saab ta siit selle taastada.

Leidsin, et peaks "enne" ja "pärast" pildid tegema. See on siis Hanna "enne".

Olümpiakeskuse juures asub kirik. Kahjuks on see orienteerumiseks täiesti kasutu - tal pole torni.

Riia ja Turu rist. Nagu Tartus juba...

Vaade kanalile ja selle kõrval on mingi huvitav maja kogemata peale jäänud. Vist hotell

Liepaja - 14. juuli

Esimene võistlus – segapaarikas – lõppes täna. Medalid jagunesid nii, et esikoha siad šotlased Bailey ja Nakamaru-Pinder; hõbe tuli põhjanaabritele: Fagerlund – Mylläri ja pronksi said poolakad Moszczynska – Marks. Nii et ma ei saa bridžioraaklit mängida, kuigi vahepeal tundus, et soomlased libisevad ette, siis lõpus (nad sattusid viimaseks paariks vooruks vugraphi) oli üldse õnne, et nad medalilt välja ei kukkunud. Nende viimane leping oli 3♥ kontraga kaitse, mida ei ole võimalik kaotada – kuigi  nende vastane sai sellega siiski hakkama. Kui mu arvestused paika peavad, siis selle väljatuleku korral oleks nad jäänud neljandaks… Igatahes õnnitlused!

Eestlastel läks „normaalselt“ – ei üleliia hästi, ei häbiväärselt halvasti. Tänane päev pigem kõigil paaridel ebaõnnestus ja lõpptulemused olid sellised (52 paari seas siis):

21. Susanna – Martin M        52,04%

22. Johanna – Aleksis            51,48%

25. Hanna – Manglus             50,82%

34. Mirjam – Rasmus             49,69%

39. Helina – Rao                    47,19%

45. Milvi – Martin V             42,80%

Kokkuvõttes siis hindeks „rahuldav“: vahepealne seis lubas rohkemat, kuna kolm paari olid pikalt 20 parima sees, aga ju siis kogemuste/vastupidavuse/teravuse puudus ei lubanud lõpuni oma parimat mängu näidata. Eriti hullud tundusid olevat jaotused 61-70, mis ebaõnnestusid kapitaalselt.

Ma muidugi vahutan siin täiesti lambist, ega ma tegelikult ei tea, mis laua taga konkreetselt juhtus…

Lätlastel (no kellega sa end ikka võrdled, kui mitte nendega, lõppeks umbes sama taust ja sama tase) läks laias laastus nagu meilgi: nende parim paar Ginta Garkaje – Janis Ilzinš tõusis lõpuks meie omadest ette 16. kohale, 2.-3. Läti paar olid 26. ja 27. kohal, ning ülejäänud kolm paari platseerusid tagaotsa, kohtadele 47., 48. ja 51.

Homme jätkatakse siis „põhiüritustega“ (segapaarikas oli mõeldud pigem soojenduseks) neljas kategoorias. 

U-16 klassis meil ühtegi paari välja panna ei ole. 

Naisjuunioride seas mängivad Johanna – Susanna; 

„noorte“ (U-21) klassis Milvi – Martin V ja Mirjam – Rasmus; 

„juunioride“ (U-26) arvestuses Martin M – Jonatan, Hanna – Manglus, Helina – Rao, Aleksis – Jakob.

Kas midagi oodata ka tasub? 

Ei oska midagi arvata, aga „lambist“ eeldaksin siis, et 50%+ tulemust tahaksin näha Johanna – Susannalt, Mirjam – Rasmuselt ja Martin M – Jonilt. Teistelt muidugi ka…

Liepaja - 13. juuli

Suvi peaks teadagi olema see aeg, mil õpetajad puhkavad – aga minu oma on seni kulgenud selles taktis, et puhkuseks saab seda nimetada ilmselt ainult tööandja seisukohalt. Nagu eelnevatest postitustest võib aru saada, siis juba juuni keskpaigas tuli mul reisida Budapesti, et kaitsta kodumaa au välismaiste kaardiladujate vastu – mis ka niivõrd-kuivõrd korda läks, pärast seda oli natuke aega taastumiseks ja eelmisel nädalal „hakkas jälle pihta“.

Kõigepealt oli reedel Eesti juunioride võistkondlikud meistrivõistlused, millele ma olin lubanud minna korraldajaks/kohtunikuks. Need õnnestusid hästi: osales 12 võistkonda (rekord), muuhulgas üks Kuressaarest ja üks Jõgevalt. Suur osa selles oli Ants Soosõrval, kes oma mõttemängude bande kaardilauda saatis ja niiviisi tekitas 4 võistkonda, aga ka ilma selleta oli täitsa viisakas üritus. Kahjuks küll midagi üllatavat ei juhtunud: medalid jagasid need võistkonnad, „kes pididki“ (õnnitlused Johanna-Aleks-Milvi-MartinV suunda, kes kolme tugevama võistkonna konkurentsis pikima kõrre tõmbasid ja kulla said); niisamuti moodustasid esikuuiku tagumise poole ka need, keda arvata oligi.

Igatahes järgnes Pärnu suveturniir, mille ma oleks meeleldi vahele jätnud, kuid kahjuks ootas üks vana võlg õiendamist – nimelt meie võistkonna A-Liiga võit oli veel tähistamata jäänud ja me teame kõik väga hästi, mis juhtub võistkondadega, kes oma edu korralikult ei pühitse. (Nendele, kes siiski ei tea, võin öelda: nad jäävad järgmisel aastal teiseks. Kehvemal juhul isegi kolmandaks!). Pühapäev ei olnud küll mu kõige lemmikum päev kaartide mängimiseks, aga kuidagi venitasime end tahtejõu najal läbi kivide ja Kändude esikohale välja. Aga see ei ole veel kõik…

Nimelt hakkasid täna pihta juunioride Euroopa meistrivõistlused. Kuigi ma pean passi vaadates kahetsusega nuutsatama, et minu osalusvõimalused jäävad 10 aasta kaugusele minevikku, olen ma siiski eesti juuniorbridžiga suhteliselt seotud – ja sestap läksin sinna noortega kaasa, seda enam, et ürituse lõpetab bridžitreenerite seminar. Siin kavatsen viibida 20. juulini (vahepealse ekskursiga tagasi sõbrale pulma ja siis taas Liepajasse), ning kui see läbi saab, jääb paar päeva taastumiseks ja jätkame Võsu bridžinädalaga. Õnneks jätkus mul tervet mõistust mitte kandideerida Iisraeli-reisile, mis peaks sellest kohe järgmisel päeval hakkama (küll neid tuleb veel) ja luban, et augustikuu veedan jalad seinal puhkamisest taastudes!

Nii, aga Liepajast. Kui keegi juhtumisi ei peaks teadma, mis see on, siis see on Läti ekvivalent Pärnule: Läti lõunapoolsem suurem sadamalinn ja põhimõtteliselt nimigi on sama: „liepa“ = „pärn“ läti keeles. Ühtegi teadaolevat bridžimängijat ma siitkandist tuvastanud veel pole, aga igatahes juhtus kuidagi nii, et juunioride EM tekkis siia.

Linn ise näeb välja väga lahe – vähemalt see rajoon, kus me oleme: täis igasuguseid keskmises vanuses uhkeid puuehitisi igasuguste nikerduste ja katustega, sekka ka mõned kiviehitised, ning mis siin salata, ka nõukogude okupatsioon on oma näotu jälje siin-seal arhitektuuri jätnud. Majadest mul väga pilte ei ole, äkki neid saab lisada Johanna.

Mäng toimub spordikompleksis, mida nad olümpiakeskuseks nimetavad. Meie elame ühes nõukogude „arhitektuuripärlis“, mis asub sellest ca 2,5km eemal – ehk siis paras hommikune jalutuskäigu distants turniirile. Linnapilt, nagu ma ütlesin, on üldiselt tore – ja mida ma pean tunnistama, siis nii palju kasse siiberdamas kui siin, pole ma kunagi varem näinud. Eilne jalutuskäik andis tulemuseks (vist) 12 looma, täna saime selle varakult täis ja (vist) jäime 15 peale minnes pidama. Nad ei tundu üleliia rääbakad ja on suhteliselt rahumeelsed, Susanna on nii mõndagi neist rahulikult paitada saanud.

Meie elamine (lisaks mulle on korteris Johanna ja Susanna) asub ilmselt viiekordse maja „lisakorrusel“ – st. korteri number (26-a) viitab, et katusealune on tehtud omamoodi penthouse’iks. Ühelt poolt avaneb vaade merele, teisel pool on mõnus pooleldi katuse all olev terrass vaatega linna kirikutornide poole. Sisustus on tipp-topp, enamvähem kõik, mis vaja on olemas. Ainuke probleem on see, et ta on viiekordse maja lisakorrus. Nimelt kui ma olen õigesti aru saanud, siis nõukaajal pidi kõrgematesse kui viiekordsetesse majadesse lifti ehitama – mille pöördtehe tähendab, et viikordsetesse ei pidanud. Seega meil ei ole seda.

Eile oli turniiril avatseremoonia, mis tehti läbi rekordkiirusel (vähem kui 25 minutit), täna algas mäng. Esimest korda minu mälu kohaselt leidsid kohtunikud, et võiks inimeste dresscode’i kallal iriseda – no ja kuna Eesti juunioridel ei ole univormi, siis meie jäime muidugi kõvasti hambusse. Tõsi, ka kohtunikud olid inimesed, peakohtunik ütles, et nad ei ole üliranged ja inimesi tagasi ei saada, ning lubati mängida ka turniiri särgis. Viimase kohta leidsid küll meie saarepiigad, et see on inetu ja nemad ei taha. Mis seals’ ikka peaks järgmiseks korraks juunioridele ka koondise särgid tekitama.

Üritus algab segapaaride turniiriga, kus osaleb 52 paari ja formaat on selline, et kõik mängivad omavahel 2 jagu läbi. Suurimad delegatsioonid on kuue paariga Läti, Inglismaa, Prantsusmaa ja üllatus-üllatus Eesti. Enne turniiri arutasime Karlis Rubinsiga, et kes võiksid siin etteotsa tulla (niipalju kui me arvata oskasime), ta prognoosis, et mõni Läti paar võiks hästi esineda ja medali saada, aga kulda pakkus, et mõni prantslane. Mina käisin välja mõtte, et see võiks olla Fagerlund-Mylläri Soomest: mõlemad mängisid Budapesti EMil kaasa, Fagerlund lahtises, Mylläri naiste koondises ja vähemalt individuaalselt peaksid tasemel olema. Eesti paaride kohta esinesin prognoosiga, et neli paari võiks/peaks 50% täis mängima, kahe puhul võib kahtlane olla.

Just neil hetkedel on esimene päev läbi saanud ja Manglus-Hanna on meie omadest parimal kohal – nad on koguni 5. Maasik-Susanna ja Aleks-Johanna (kas pole toredad tüdrukunimed, meil oleks veel mõnda –anna lõpuga neiut vaja) on teise kümne lõpus. Lätlastel nii hästi pole läinud, esimeses pooles me neid veel ei leia. Ja soomlaste ainus paar on hetkel kolmas. Nii et homme hoian siis pöialt esmajärjekorras omadele ja seejärel naabritele!

Pilte ka:

Ukse avanedes vaatas meile vastu selline kaadervärk - esimene mõte oli, et mingi sadomaso pesa

Lähemalt vaadates selgus, et tegemist on kangastelgedega, mis on kujunduselemendina kasutust leidnud. Kes kurat nad küll kuuendale korrusele (ilma liftita) vedada viitsis?

Susanna leidis neile ka praktilise rakenduse statiivina

Vaade meie korteri linnapoolsel küljel asuvale terrassile

Ja vaade, mis omakorda sealt avaneb

Liepaja on kasside linn. Johanna sobib sinna hästi. Ja kes olen mina, et mitte koos kassiga pildile ronida?

Vaade korteri aknast ranna poole. See asi seal taga on meri - aga kuna puud on lehtedes, siis me seda väga hästi ei näe.