Liepaja - 13. juuli

Suvi peaks teadagi olema see aeg, mil õpetajad puhkavad – aga minu oma on seni kulgenud selles taktis, et puhkuseks saab seda nimetada ilmselt ainult tööandja seisukohalt. Nagu eelnevatest postitustest võib aru saada, siis juba juuni keskpaigas tuli mul reisida Budapesti, et kaitsta kodumaa au välismaiste kaardiladujate vastu – mis ka niivõrd-kuivõrd korda läks, pärast seda oli natuke aega taastumiseks ja eelmisel nädalal „hakkas jälle pihta“.

Kõigepealt oli reedel Eesti juunioride võistkondlikud meistrivõistlused, millele ma olin lubanud minna korraldajaks/kohtunikuks. Need õnnestusid hästi: osales 12 võistkonda (rekord), muuhulgas üks Kuressaarest ja üks Jõgevalt. Suur osa selles oli Ants Soosõrval, kes oma mõttemängude bande kaardilauda saatis ja niiviisi tekitas 4 võistkonda, aga ka ilma selleta oli täitsa viisakas üritus. Kahjuks küll midagi üllatavat ei juhtunud: medalid jagasid need võistkonnad, „kes pididki“ (õnnitlused Johanna-Aleks-Milvi-MartinV suunda, kes kolme tugevama võistkonna konkurentsis pikima kõrre tõmbasid ja kulla said); niisamuti moodustasid esikuuiku tagumise poole ka need, keda arvata oligi.

Igatahes järgnes Pärnu suveturniir, mille ma oleks meeleldi vahele jätnud, kuid kahjuks ootas üks vana võlg õiendamist – nimelt meie võistkonna A-Liiga võit oli veel tähistamata jäänud ja me teame kõik väga hästi, mis juhtub võistkondadega, kes oma edu korralikult ei pühitse. (Nendele, kes siiski ei tea, võin öelda: nad jäävad järgmisel aastal teiseks. Kehvemal juhul isegi kolmandaks!). Pühapäev ei olnud küll mu kõige lemmikum päev kaartide mängimiseks, aga kuidagi venitasime end tahtejõu najal läbi kivide ja Kändude esikohale välja. Aga see ei ole veel kõik…

Nimelt hakkasid täna pihta juunioride Euroopa meistrivõistlused. Kuigi ma pean passi vaadates kahetsusega nuutsatama, et minu osalusvõimalused jäävad 10 aasta kaugusele minevikku, olen ma siiski eesti juuniorbridžiga suhteliselt seotud – ja sestap läksin sinna noortega kaasa, seda enam, et ürituse lõpetab bridžitreenerite seminar. Siin kavatsen viibida 20. juulini (vahepealse ekskursiga tagasi sõbrale pulma ja siis taas Liepajasse), ning kui see läbi saab, jääb paar päeva taastumiseks ja jätkame Võsu bridžinädalaga. Õnneks jätkus mul tervet mõistust mitte kandideerida Iisraeli-reisile, mis peaks sellest kohe järgmisel päeval hakkama (küll neid tuleb veel) ja luban, et augustikuu veedan jalad seinal puhkamisest taastudes!

Nii, aga Liepajast. Kui keegi juhtumisi ei peaks teadma, mis see on, siis see on Läti ekvivalent Pärnule: Läti lõunapoolsem suurem sadamalinn ja põhimõtteliselt nimigi on sama: „liepa“ = „pärn“ läti keeles. Ühtegi teadaolevat bridžimängijat ma siitkandist tuvastanud veel pole, aga igatahes juhtus kuidagi nii, et juunioride EM tekkis siia.

Linn ise näeb välja väga lahe – vähemalt see rajoon, kus me oleme: täis igasuguseid keskmises vanuses uhkeid puuehitisi igasuguste nikerduste ja katustega, sekka ka mõned kiviehitised, ning mis siin salata, ka nõukogude okupatsioon on oma näotu jälje siin-seal arhitektuuri jätnud. Majadest mul väga pilte ei ole, äkki neid saab lisada Johanna.

Mäng toimub spordikompleksis, mida nad olümpiakeskuseks nimetavad. Meie elame ühes nõukogude „arhitektuuripärlis“, mis asub sellest ca 2,5km eemal – ehk siis paras hommikune jalutuskäigu distants turniirile. Linnapilt, nagu ma ütlesin, on üldiselt tore – ja mida ma pean tunnistama, siis nii palju kasse siiberdamas kui siin, pole ma kunagi varem näinud. Eilne jalutuskäik andis tulemuseks (vist) 12 looma, täna saime selle varakult täis ja (vist) jäime 15 peale minnes pidama. Nad ei tundu üleliia rääbakad ja on suhteliselt rahumeelsed, Susanna on nii mõndagi neist rahulikult paitada saanud.

Meie elamine (lisaks mulle on korteris Johanna ja Susanna) asub ilmselt viiekordse maja „lisakorrusel“ – st. korteri number (26-a) viitab, et katusealune on tehtud omamoodi penthouse’iks. Ühelt poolt avaneb vaade merele, teisel pool on mõnus pooleldi katuse all olev terrass vaatega linna kirikutornide poole. Sisustus on tipp-topp, enamvähem kõik, mis vaja on olemas. Ainuke probleem on see, et ta on viiekordse maja lisakorrus. Nimelt kui ma olen õigesti aru saanud, siis nõukaajal pidi kõrgematesse kui viiekordsetesse majadesse lifti ehitama – mille pöördtehe tähendab, et viikordsetesse ei pidanud. Seega meil ei ole seda.

Eile oli turniiril avatseremoonia, mis tehti läbi rekordkiirusel (vähem kui 25 minutit), täna algas mäng. Esimest korda minu mälu kohaselt leidsid kohtunikud, et võiks inimeste dresscode’i kallal iriseda – no ja kuna Eesti juunioridel ei ole univormi, siis meie jäime muidugi kõvasti hambusse. Tõsi, ka kohtunikud olid inimesed, peakohtunik ütles, et nad ei ole üliranged ja inimesi tagasi ei saada, ning lubati mängida ka turniiri särgis. Viimase kohta leidsid küll meie saarepiigad, et see on inetu ja nemad ei taha. Mis seals’ ikka peaks järgmiseks korraks juunioridele ka koondise särgid tekitama.

Üritus algab segapaaride turniiriga, kus osaleb 52 paari ja formaat on selline, et kõik mängivad omavahel 2 jagu läbi. Suurimad delegatsioonid on kuue paariga Läti, Inglismaa, Prantsusmaa ja üllatus-üllatus Eesti. Enne turniiri arutasime Karlis Rubinsiga, et kes võiksid siin etteotsa tulla (niipalju kui me arvata oskasime), ta prognoosis, et mõni Läti paar võiks hästi esineda ja medali saada, aga kulda pakkus, et mõni prantslane. Mina käisin välja mõtte, et see võiks olla Fagerlund-Mylläri Soomest: mõlemad mängisid Budapesti EMil kaasa, Fagerlund lahtises, Mylläri naiste koondises ja vähemalt individuaalselt peaksid tasemel olema. Eesti paaride kohta esinesin prognoosiga, et neli paari võiks/peaks 50% täis mängima, kahe puhul võib kahtlane olla.

Just neil hetkedel on esimene päev läbi saanud ja Manglus-Hanna on meie omadest parimal kohal – nad on koguni 5. Maasik-Susanna ja Aleks-Johanna (kas pole toredad tüdrukunimed, meil oleks veel mõnda –anna lõpuga neiut vaja) on teise kümne lõpus. Lätlastel nii hästi pole läinud, esimeses pooles me neid veel ei leia. Ja soomlaste ainus paar on hetkel kolmas. Nii et homme hoian siis pöialt esmajärjekorras omadele ja seejärel naabritele!

Pilte ka:

Ukse avanedes vaatas meile vastu selline kaadervärk - esimene mõte oli, et mingi sadomaso pesa

Lähemalt vaadates selgus, et tegemist on kangastelgedega, mis on kujunduselemendina kasutust leidnud. Kes kurat nad küll kuuendale korrusele (ilma liftita) vedada viitsis?

Susanna leidis neile ka praktilise rakenduse statiivina

Vaade meie korteri linnapoolsel küljel asuvale terrassile

Ja vaade, mis omakorda sealt avaneb

Liepaja on kasside linn. Johanna sobib sinna hästi. Ja kes olen mina, et mitte koos kassiga pildile ronida?

Vaade korteri aknast ranna poole. See asi seal taga on meri - aga kuna puud on lehtedes, siis me seda väga hästi ei näe.