Möödunud nädalal toimus iga-aastane Viru Bridge – ühesõnaga bridžiturniir
Võsul. Viimased viisteist aastat olen ma seal vähemalt mingi osa aega kaasa
mänginud ja päris viimased paar aastat olen vist olnud kohal enam-vähem kogu
nädala. Nii ka seekord. Aga sel korral otsustasin, et liigun sinna natuke
ebatraditsioonilisi teid pidi – nimelt Hendrik käis välja plaani, et sõita
rongiga Tapale ja sealt ratastega edasi (ta ise on seda varianti korduvalt
kasutanud) ja kuigi minu näol on tegemist ülekaalulise ja vormist väljast
ebasportliku tüübiga (va. kaardimängu alal, selles distsipliinis olen ma väga
sportlik) ning rataski on mul selline suur ja raske kolmekäiguline rauakolakas,
mille puhul ma reaalselt vaid üht käiku kasutan, leidsin, et miks mitte
proovida – Võsu vahel on rattaga väga mõnus liigelda ja vahemaad on täpselt
sellised, et päris jala käia on nats tüütu. Nii leidiski esmaspäeva hilishommik
mind legendaarsel Tapa-Loobu maantelõigul pedaalimas. Ma arvan, et kui selle
koha nimi ei oleks „Loobu“ ja ta ei haakuks nii hästi Tapaga, siis ilmselt ei
näitaks sinna küll ükski viit, aga tee oli hea ja autosid oli vähe ning mõnus
oli sõita – seda enam, et Hendrik oli suurepärane vedur ja minu mure oli ainult
tuules püsida (tagasiteel ma sisuliselt ainult seda varianti kasutasingi).
Kokku läks aega alla kahe tunni (ja kilometraaži näitas pardakompuuter midagi 46 km komadega) ja reisi
lõpuks söandasin omadega isegi merre minna. Tavaliselt on Eestis vesi minu
jaoks liiga külm (va. mingites väikestes järvedes) ja tõe huvides tuleb
mainida, et see kehtis ka sel korral, aga muidu oleks olnud liiga jälk olla.
Mäng kulges suhteliselt hästi – esmaspäevase paariturniiri
me Leoga võitsime, kolmapäevase IMP-paarika samuti (selle üle ma olen täitsa
uhke, sest esiteks oli meil suhteliselt viisakas saal vastas ja teiseks me
mängisime seda väga hästi), samuti laekus esikoht GP-paarikate esimeselt
etapilt (kolmest) ja võistkondlikult. Segapaaride meistrikas (mängisin
Maarjaga) jäi kesiseks, või pigem tavapäraseks – kaheksas koht nagu eelmiselgi
aastal - ja GP-paarikate teine-kolmas sessioon ebaõnnestusid. Sellest hoolimata
saime ka GP-kongressi üldarvestuses teise koha ja kogu bridžinädala arvestuses
kolmanda – kuna ma individuaalturniiri ei mänginud, andsin ma teistele natuke
liiga palju ette.
Segapaaridel oli Vamps või tema masin taas tõelise käkiga
hakkama saanud – hommikused jaotused olid
samad, mis Pärnu võistkondlikul turniiril. Ma jagasin selle küll umbes viiendas
voorus (15-st) ära ja mainisin Vampsile ja Svenile, aga need midagi ei
liigutanud. Mäng muidugi kulges nii, et ma poleks elu sees uskunud, et ma nende
jaotustega juba ühe turniiri olen (pikalt) ära võitnud, midagi head meil ei
sündinud ja sportlikust printsiibist lähtudes ilmselt ei ole vahet, kas need
tulemused jõusse jäeti või ei, aga sellest hoolimata fakt ise on pehmelt öeldes
nõme. Aga OK, mis seal ikka üleliia halada – nagu ma ütlen, ei mõjutanud see
tõenäoliselt lõpptulemusi, sest sama turniiri mängis veel kuus inimest ja
ülejäänutest kõige kõvem (Maks) teatas, et temale küll need tuttavad ette ei
tulnud (ja ta jäi kokkuvõttes veel minustki taha). Aga kolmapäeval lõmpsisin
enne turniiri inimestega, et kas neil kodutöö on tehtud, sest mine tea,
milliseid jaotusi me taas mängima peame hakkama – ning teises voorus teataski
meie vastu istunud Hannu, et „ahjaa, eelmine kord kui me Igoriga seda jagu
mängisime, parandasin ma 6♦ 6NT-sse, mis tuleb välja, aga Igor parandas omakorda
7♦-sse ja trumpäss läks ära. Ja olidki samad jaotused, mis Pärnu kohvikuturniiril.
Seekord leiti, et turniir on nii algusjärgus, et lükati asi uuesti käima. No
lahe. Pärast tundus mulle ka, et mõned asjad on nagu häguselt tuttavad, aga ma
ei suutnud meenutada, kust kohast ja kuna ma eriti pole mänginud, siis võisid
need olla kas väga vanad asjad või siis lihtsalt oli alateadvus pehmeks tehtud.
Võsul laagerdada oli üldiselt tore, kuigi sel aastal jäi
seltskondlikuks tegevuseks vähe aega, sest mängugraafik oli tihe. Nagu ma
mainisin, siis individuaali ma ei mänginud (ja pühapäeval võisin ma
võistkondliku ajal logeleda, sest teised kaks paari olid tules), aga kui ma
seda oleks ka teinud, oleks mul olnud võimalik mängida põhimõtteliselt
esmaspäeva õhtust kuni pühapäeva lõunani pisikeste lõuna- ja pikemate
ööpausidega. Ning oli inimesi, kes nii mängisidki.
Esimesel ööl magasin ma väga kehvasti (ennekõike oli palav)
ja ma ärkasin öösel korduvalt üles – ning hommikul kuulsin ma enda üllatuseks,
et ma ei lasknud ka kellelgi teisel magada, kuna ma olin kõvasti norsanud. See
norskamise osa mind ei üllata (mul tõesti on selline viga küljes), küll aga
see, et oma arust ei saanud ma üldse magada – ning ärkveloleku ajal ma ju ei
norska! Igatahes kolisin järgmiseks ööseks veranda peale kušetile magama ja
magasin värskes õhus, see oli päris hea mõte (ja nädala kaks viimast ööd
magasin põrandal ning läksin magama peale seda kui teised olid juba ära
vajunud, ning enam mind vähemalt teiste une tapmises ei süüdistatud). Kuigi
jah, unevõlg kogunes mulle endale päris korralik, sest sekka sattus ka
selliseid asju, mille kohta ma Postimehe-stiilis mainisin – „veetsin öö vastu
kolmapäeva Mairiga ja magamisega me küll ei tegelenud“ (tegelikult me veinitasime
ja ajasime juttu ja mingi hetk selgus, et kell on juba palju saanud, aga noh,
inimeste mõtlemine on ju teadagi rikutud).
Igatahes võib selle nädalaga täiesti rahule jääda.
Tagasiteeks olin ma küll päris ära kurnatud ja hoidsin rattaga kogu tee Hendriku
tuulde (ja tegin talle märkuse, et ärgu allamäge pressigu, see on koht, kus ma
tahan jala sirgeks lasta), aga õhtu lõpuks olin väsinud ja õnnelikuna kodus.
Järgmine aasta üritan kindlasti taas bridžinädala ja rattaretke ühendada ja
soovitan ka teistel seda teha. See oli tõesti tore, nii et hakake harjutama!
