Võsu bridžinädal

Möödunud nädalal toimus iga-aastane Viru Bridge – ühesõnaga bridžiturniir Võsul. Viimased viisteist aastat olen ma seal vähemalt mingi osa aega kaasa mänginud ja päris viimased paar aastat olen vist olnud kohal enam-vähem kogu nädala. Nii ka seekord. Aga sel korral otsustasin, et liigun sinna natuke ebatraditsioonilisi teid pidi – nimelt Hendrik käis välja plaani, et sõita rongiga Tapale ja sealt ratastega edasi (ta ise on seda varianti korduvalt kasutanud) ja kuigi minu näol on tegemist ülekaalulise ja vormist väljast ebasportliku tüübiga (va. kaardimängu alal, selles distsipliinis olen ma väga sportlik) ning rataski on mul selline suur ja raske kolmekäiguline rauakolakas, mille puhul ma reaalselt vaid üht käiku kasutan, leidsin, et miks mitte proovida – Võsu vahel on rattaga väga mõnus liigelda ja vahemaad on täpselt sellised, et päris jala käia on nats tüütu. Nii leidiski esmaspäeva hilishommik mind legendaarsel Tapa-Loobu maantelõigul pedaalimas. Ma arvan, et kui selle koha nimi ei oleks „Loobu“ ja ta ei haakuks nii hästi Tapaga, siis ilmselt ei näitaks sinna küll ükski viit, aga tee oli hea ja autosid oli vähe ning mõnus oli sõita – seda enam, et Hendrik oli suurepärane vedur ja minu mure oli ainult tuules püsida (tagasiteel ma sisuliselt ainult seda varianti kasutasingi). Kokku läks aega alla kahe tunni (ja kilometraaži näitas pardakompuuter midagi 46 km komadega) ja reisi lõpuks söandasin omadega isegi merre minna. Tavaliselt on Eestis vesi minu jaoks liiga külm (va. mingites väikestes järvedes) ja tõe huvides tuleb mainida, et see kehtis ka sel korral, aga muidu oleks olnud liiga jälk olla.

Mäng kulges suhteliselt hästi – esmaspäevase paariturniiri me Leoga võitsime, kolmapäevase IMP-paarika samuti (selle üle ma olen täitsa uhke, sest esiteks oli meil suhteliselt viisakas saal vastas ja teiseks me mängisime seda väga hästi), samuti laekus esikoht GP-paarikate esimeselt etapilt (kolmest) ja võistkondlikult. Segapaaride meistrikas (mängisin Maarjaga) jäi kesiseks, või pigem tavapäraseks – kaheksas koht nagu eelmiselgi aastal - ja GP-paarikate teine-kolmas sessioon ebaõnnestusid. Sellest hoolimata saime ka GP-kongressi üldarvestuses teise koha ja kogu bridžinädala arvestuses kolmanda – kuna ma individuaalturniiri ei mänginud, andsin ma teistele natuke liiga palju ette.

Segapaaridel oli Vamps või tema masin taas tõelise käkiga hakkama saanud – hommikused  jaotused olid samad, mis Pärnu võistkondlikul turniiril. Ma jagasin selle küll umbes viiendas voorus (15-st) ära ja mainisin Vampsile ja Svenile, aga need midagi ei liigutanud. Mäng muidugi kulges nii, et ma poleks elu sees uskunud, et ma nende jaotustega juba ühe turniiri olen (pikalt) ära võitnud, midagi head meil ei sündinud ja sportlikust printsiibist lähtudes ilmselt ei ole vahet, kas need tulemused jõusse jäeti või ei, aga sellest hoolimata fakt ise on pehmelt öeldes nõme. Aga OK, mis seal ikka üleliia halada – nagu ma ütlen, ei mõjutanud see tõenäoliselt lõpptulemusi, sest sama turniiri mängis veel kuus inimest ja ülejäänutest kõige kõvem (Maks) teatas, et temale küll need tuttavad ette ei tulnud (ja ta jäi kokkuvõttes veel minustki taha). Aga kolmapäeval lõmpsisin enne turniiri inimestega, et kas neil kodutöö on tehtud, sest mine tea, milliseid jaotusi me taas mängima peame hakkama – ning teises voorus teataski meie vastu istunud Hannu, et „ahjaa, eelmine kord kui me Igoriga seda jagu mängisime, parandasin ma 6♦ 6NT-sse, mis tuleb välja, aga Igor parandas omakorda 7♦-sse ja trumpäss läks ära. Ja olidki samad jaotused, mis Pärnu kohvikuturniiril. Seekord leiti, et turniir on nii algusjärgus, et lükati asi uuesti käima. No lahe. Pärast tundus mulle ka, et mõned asjad on nagu häguselt tuttavad, aga ma ei suutnud meenutada, kust kohast ja kuna ma eriti pole mänginud, siis võisid need olla kas väga vanad asjad või siis lihtsalt oli alateadvus pehmeks tehtud.

Võsul laagerdada oli üldiselt tore, kuigi sel aastal jäi seltskondlikuks tegevuseks vähe aega, sest mängugraafik oli tihe. Nagu ma mainisin, siis individuaali ma ei mänginud (ja pühapäeval võisin ma võistkondliku ajal logeleda, sest teised kaks paari olid tules), aga kui ma seda oleks ka teinud, oleks mul olnud võimalik mängida põhimõtteliselt esmaspäeva õhtust kuni pühapäeva lõunani pisikeste lõuna- ja pikemate ööpausidega. Ning oli inimesi, kes nii mängisidki.

Esimesel ööl magasin ma väga kehvasti (ennekõike oli palav) ja ma ärkasin öösel korduvalt üles – ning hommikul kuulsin ma enda üllatuseks, et ma ei lasknud ka kellelgi teisel magada, kuna ma olin kõvasti norsanud. See norskamise osa mind ei üllata (mul tõesti on selline viga küljes), küll aga see, et oma arust ei saanud ma üldse magada – ning ärkveloleku ajal ma ju ei norska! Igatahes kolisin järgmiseks ööseks veranda peale kušetile magama ja magasin värskes õhus, see oli päris hea mõte (ja nädala kaks viimast ööd magasin põrandal ning läksin magama peale seda kui teised olid juba ära vajunud, ning enam mind vähemalt teiste une tapmises ei süüdistatud). Kuigi jah, unevõlg kogunes mulle endale päris korralik, sest sekka sattus ka selliseid asju, mille kohta ma Postimehe-stiilis mainisin – „veetsin öö vastu kolmapäeva Mairiga ja magamisega me küll ei tegelenud“ (tegelikult me veinitasime ja ajasime juttu ja mingi hetk selgus, et kell on juba palju saanud, aga noh, inimeste mõtlemine on ju teadagi rikutud).

Igatahes võib selle nädalaga täiesti rahule jääda. Tagasiteeks olin ma küll päris ära kurnatud ja hoidsin rattaga kogu tee Hendriku tuulde (ja tegin talle märkuse, et ärgu allamäge pressigu, see on koht, kus ma tahan jala sirgeks lasta), aga õhtu lõpuks olin väsinud ja õnnelikuna kodus. Järgmine aasta üritan kindlasti taas bridžinädala ja rattaretke ühendada ja soovitan ka teistel seda teha. See oli tõesti tore, nii et hakake harjutama!