Baskimaa - Navarra - Languedoc. 4. päev - Navarra.

Tänane päev oli pikk ja raske. Start San Sebastianist oli hommikul kell kaheksa ja esimeseks sihtmärgiks oli Navarra ajalooline pealinn Pamplona – ehk siis linn, mis on kuulsaks saanud selle poolest, et Hemingwayle meeldis seal käia napsitamas ning selle poolest, et inimesed jooksevad seal härgade eest minema. Selleaastase härjajooksuni on aega küll veel nädal aega, aga linn elab vaikselt selles rütmis – puna-valget turistinänni on nõrkemiseni, isegi pesupoe vaateaken oli kaunistatud puna-valge pesuga ja jooksutrassi ääres on kohati puittõkked juba paigas.

Linn iseenesest tundus üsna ilus ja tore olevat, tuigerdasime seal natuke ringi, muuhulgas käisime vaatamas katedraali, kus parasjagu peeti jumalateenistust. Kui mu kirikuõpetajast de facto äi kurdab, et rahvast käib vähe, siis võib teda lohutada sellega, et mujal parem ei ole – kuigi kohal oli kolm uhkes rõivas vaimulikku ja kõik oli „nagu päris“, siis kogu Pamplona toomkiriku peale oli kohal umbes 50 inimest – nimetatud kolm jumalateenrit, umbes 7 inimest publikus ja 40 eesti turisti. Kirik ise oli muidugi üsna muljetavaldav, aga ma leidsin, et kuigi seal otseselt keeldu väljas ei olnud, siis ma ei hakka teenistuse ajal pilte klõpsima.

Kuri härg jooksutrassi ärres poe ees

Härjatara - vahele on jäetud piisvalt suured lüngad, et jooksjad läbi mahuks, aga härjad mitte

See on jooksjate edumaa: nemad alustavad Raekoja juurest mäe otsast, härjad mäe alt.

Kuigi ma katedraalis sees pilte ei teinud, võtsin väljaspool päiksekella õnneks. See nägi lahe välja.

Edasi keerasime otsa lõuna poole ja sõitsime väiksesse kohakesse nimega Olite. Koht ei oleks mainimisväärne, kui üks Navarra kuningatest ei oleks sinna 13. sajandi paiku ehitanud lossi. Ja mitte niisama lossi, vaid ikka uhke ja vinge, mida kaasaegsed rändurid kommenteerisid kui maailma ilusaimat. Nimelt oli tal abikaasaks Kastiilia printsess, kes keeldus muidu Navarrasse tulemast, kui piisavalt uhket elamist pole – ja andis siis kuningas Carlos oma parima ja pani püsti sellise palee, kuhu ta isegi rippaiad külge tegi. Seest on loss üsna dekoorivaba – pm. on alles ainult kivid – aga väljastpoolt on muljetavaldav ja saab ilusti ringi konnata ja tornides ronida. Ning tornides turnimise vastu on mul väike nõrkus olnud varasest noorusest saadik.

Kolme krooni torn - see kindlus nägi välja, nagu oleks dekoratsiooniks tehtud, mitte "päris"

Fotograafide duell.

Vaade lossi poolt linnale

Kolmas peatuspaik oli Navarra lõunapiiril asuv Bardenas Reales – mis on põhimõtteliselt savi(pool)kõrb. Päris kõrbeks seda nimetada ilmselt ei saa, vett seal siiski mingil määral oli ja kohati olid sinna tehtud isegi riisipõllud (ju siis savine pind hoiab vett kadumast). Ütleme ausalt, et vaade oli üsna muljetavaldav, pealtnäha ei tundunud asi grammivõrragi Euroopa moodi – pigem sarnanes Ameerika-tripil kohatud vaadetega. Isegi vinge kanjon oli olemas, tõsi, oluliselt väiksem, kui see auk Arizona põhjaosas.

Panoraam oli üsna arizonalik...

Vaade ühe künka otsast alla. Ei olnud taas just liiga lame tõus

Kui ma Suure Kanjoni juures lasin teha pildi endast üle serva jalgu kõlgutamas, siis siin tuli ka ometi selline teha

Päev lõppes vastupidavuskatsega – ca kuuetunnine bussireis meie järgmisesse ööbimiskohta, Põhja-Kataloonias asuvasse Arties’sse (lähim suurem koht linnake nimega Viella). Selle jaoks sõitsime läbi jupi Aragoni ja Katalooniat – ja tuleb tunnistada, et enne mägede algamist oli tegu harukordselt igava maastikuga – metsa ega ehitisi tee ääres eriti vaadata polnud, ainult igav savi ja tühi väli. Ainult kotkaid-kulle ja kurgesid nägi väga palju. Koomiline oli üks kirik, kus iga nelja nurga juures oli tornike ja iga tornikese otsas kurepesa. See-eest Püreneed olid täiesti lummavad (ka mägede vastu on mul ammune nõrkus), eriti sellised kohad, kus mägijõed või mägijärved tee äärde jäid. Üldse nägi see välja nagu mõni potentsiaalikas koht, kus Tolkieni filmile panna, nii et selles suhtes kohalike kasutatav termin selle ala kohta – Keskmaa – on üsna sobiv.

Meie tänane umbmäärane marsruut (võimalik, et detailid olid natuke teised)

 Hotell on ka suht lahe – ta kuulub Paradori hotelliketti, mis teeb oma hotellid ajalooliselt tähelepanuväärsetesse hoonetesse – et nagu natuke neid ka säilitada või nii (kett pidi kuuluma Hispaania riigile). Meie mõisas oli üks aadlipesa, kus oli sündinud üks California avastajaid. Eks ma homme vaatan siin rohkem ringi, aga tänane esimene tähelepanek on selline, et ma olen targemaks saanud, tänu Liepaja kogemustele. Kui leidsin hotellitoast trepi, ei olnud mu esimene mõte, et „nagu mismõttes mul voodi trepi all on?“. Ehk siis leiutati meile ööbimiseks sviit, junior suite, mitte presidendi oma, aga noh, patt oleks vist kurta. Eks hommikul näe, kuidas katuseaknast vaade paistab.

Maarja hotellitoea trepi juures

Baskimaa - Navarra - Languedoc. 3. päev - Prantsuse Baskimaa

Tänane hommikupoolik möödus San Sebastianis. Turistitasime rahulikult vanalinnas, vaatasime nännipoode ja kirikuid. Lõpuks otsustas Maarja, et käib ikkagi meres ka ära. Laine oli küll kõrgem kui tema pea, aga kuidagi ta sealt välja sai ja rõõmustas, et seal olla soojem kui väljas. Mina ei tea, mina ekstreemspordiga ei tegele.

San Sebastian vanalinna üle valvab mingi kuju, tõenäoliselt Jeesus

Eepiline vastasseis - Maarja vs Biskaia laht

Pärastlõunal tegime väljasõidu Põhja-Baskimaale – ehk siis sellesse osasse, mis kuulub Prantsusmaale. Esimene sihtkoht oli küla nimega Espellette. See on küla, mis on tuntust kogunud sellega, et neile meeldivad piprad. Või õigemini – baskid armastavad (punast) pipart ja Espellette on selle kasvatamise keskus, tonnide kaupa aastas. Turism oli üles ehitatud igasugusele pipraga seotud nännile – ja eks me siis käisime seal ka poed läbi ja varusime üht-teist mustadeks päevadeks. Teine huvitav asi on see, et kui Lõuna-Baskimaal tundub rõhk olevat veiste kasvatamisel, siis Põhjas kubises lammastest. Sai ära proovitud ka lambapiimast tehtud jäätis, erilist vahet tavapärasega ei suutnud tuvastada.

Espellette'i kirku juures käisime surnuaial hauatähiseid vaatamas, need olid päris uhked. Vasakpoolsel kujutatud haakristi (või ristikheina) sarnast sümbolit kutsutakse laburu ja see on Baskimaal kasutuses kohaliku sümbolina (tavaliselt on see mingi puna-rohe-valge kombinatsiooniga, ehk siis lipuvärvides)

Nagu mainitud - Espellette'is on pipar oluline

Tüüpilised Põhja-Baskimaa majad - ilusad valged, punaste katuste ja detailidega

Mingi teema oli neil ka kahekordse t-tähega, kohe selle Ttipia kõrval asus ka koht nimega Antton. Need jubinad seinal, mis moodustavad risti, on  - üllatus-üllatus - piprad

 

Sealt edasi liikusime rannikule, kohta nimega Saint-Jean de Luz, mida reklaamiti meile kui vana korsaaride pesa. Kohapeal korsaaridest küll mingit märki ega juttu ei olnud, küll aga tutvustati meile linna kolme tähtsamat maja. Nimelt toimus seal 1660. aastal Louis XIV pulm Hispaania infantaga ja kolm tähtsaimat maja olid siis A) See, kus Louis XIV sel ajal peatus, B) See, kus Maria Theresia sel ajal peatus ja C) Kirik,  kus nad omavahel paari pandi. Kirik iseenesest oli tõsiselt uhke, poleks oodanudki sellist asja ühest Prantsusmaa väikelinnast…

Seejärel üritasime endale midagi hamba alla leida, kuid meid tabas taas see prantslaslik debiilsus, mis on mind paar korda varemgi ärritanud – ehk siis eeldus, et kõigil inimestel läheb kõht tühjaks samal ajal. Söögikohti oli linn täis, aga kõik olid „veel“ kinni. Lõpuks siiski õnnestus leida koht, kus sai (täiesti mõnusat) quiche’i, ning peale selle pintslissepistmist varusime endale makroone, ning läksime merekaldale end lõbustama surfarite jälgimisega – nad olid küll innukad, kuid püsti püsimine ei olnud nende tugevaim külg. Ilm oli muidugi nende tegevuse jaoks vist suht ideaalne – tundub, et Biskaia lahe maine tormise kohaga on 100% õigustatud, mingid iilid käisid taas täie hooga.

St. Jean de Luz - maja, kus Louis XIV ootas, kuni ta pruut talle valmis pannakse

Kohaliku kiriku sisevaade

Ja siis see maja, kus Maria Theresia asus

Baskid väitvat, et hoopis nemad olevat leiutanud makroonid - ja see sündinud selles majas. Ma küll kahtlustan, et see on sama tõeväärtusega lugu kui see, kuidas Popov raadio leiutas, aga mine võta kinni. Maarjal on igatahes nägu küll peal nagu makroonipoe juures olema peab

Baskimaa - Navarra - Languedoc. 2. päev - San Sebastian

Hommikusöök Bilbao hotellis oli hea (mitte midagi enneolematut, aga üldiselt üsna nelja tärni väärt), aga mis ta huvitavaks tegi, oli selle juurde pakutavad mahlad. Lisaks tavapärastele (apelsin, virsik, ananass, greip), olid seal juures ka omapärased segud. Üks nägi välja väga kahtlaselt roheline ja kandis peal silti detox. Ma leidsin, et asi on liiga veider ja skippisin selle, hiljem küsisin seda testinud inimestelt, et millega tegu oli. Nad ei osanud ka täpselt öelda, aga nad ei hajutanud mu kahtlusi, et see niikuinii brokkolit sisaldas. Teine asi oli mingi ingveri ja slim-jimi mahl (misiganes see viimane on), see oli natuke lahja, aga maitses ingveri järgi küll. Ja apelsini-selleri mahl on tarbitav  - kui midagi paremat ei leia. Ta oli pigem soolane kui magus ja see selleri maik ikkagi ei olnud midagi toredat.

Hotellist lahkudes oli esimene sihtmärk Gaztelugatxe. Tegemist oli väikese kirikuga, mis rajati kaldast paarkümmend meetrit eemal asuvale kaljule – ja millalgi leiti, et nii suur eraldatus on ikkagi saatanast ja tõmmati sinna tee. Tänapäeval on see kasutuses matkarajana ja auhinnaks neile, kes sinna kiriku juurde kohale jõuavad jalutada on võimalus kirikukella helistada. Jalgsimatk meenutas küll natuke liialt sporti – pool tundi sinna, pool tagasi, mäenõlval pealeselle, aga tegime selle ära. Ilmselgelt diskgolfiketta järel mööda tõuse siiberdamine on mõjunud hästi, matk isegi silmapaistvalt ei väsitanud, ainult üsna palav oli.

Kirik oli kuidagi seotud "Ristija" Johannesega - ja see olevat tema jalajälg, millele oma jalga asetades saavat leevendust migreeni ja insomnia vastu. Giid küll mainis, et seda ei tasu väga tõsiselt uskuda, nimelt tee saarele rajati alles 12. sajandil...

Väike laskumispilt minekult.

Vaade kirikule. 

Maarjast küll üks sarnane pilt on, aga too oli tehtud Hiina Müüril...

Ja  Maarja on haaranud enda kätte kellanööri, et anda märku oma edukast saabumisest

Ei olnud väga lauge marsruut - pilt tehtud tagasiteel

Palavuse vastu saime rohtu järgmises sihtkohas – nimelt San Sebastiani lähedal asuvas Petritegi siidriköögis. Väidetavalt armastavad baskid väga siidrit. Ehk siis tõlkes – viinamarju neil ei kasva ja nad peavad alkoholi ajama muust käepärasest kraamist ning niiske ja jaheda kohana õunu neil jagub – ja seega nad toodavad seda suhteliselt palju, peamiselt küll kohapeal tarbimiseks. (Huvitaval kombel on baskidele omased mitmed prantslastele omistatavad stereotüübid: siider, baretid, bagetid…). Siidrihooaeg olevat jaanuarist maini, kuid Petritegi olevat umbes üks kolmest siidrikohast, mis on läbi hooajaringselt – nimelt on nad salakavalalt tekitanud endale kolm siidrikeldrit, kus temperatuur erineb ning seetõttu toimivad protsessid eri kiirustel. Huvitav on see, et siidrit valavad nad „võimalikult kaugelt“ – vaadist umbes meetri kauguselt ja pudelil oli juhend, et „vähemalt 30cm“ – ju siis mingi kohevuse lisamiseks. Tutvustati meid siis natuke siidritegemise protsessiga – ja järgnes lõunasöök, selline armas kuuekäiguline: 1. mingi vorstiollus, 2. tursaomlett, 3. kalafilee paprika ja sibulaga, 4. veiseliha, 5. juust, 6. vahvel. Nagu karta võis, kõhu sai täis hästi. Huvitav oli, et ilmselgelt „well done“ veiseliha on neil hoopis midagi muud kui meil – need, kes tahtsid „well done“ varianti, mitte „mediumi“, olid suht skeptilised toodud olluse suhtes, mis oli endiselt suht punane. Aga vähemalt ei kurtnud keegi, et see kehvasti maitsenuks. Huvitav on see, et lisaks vaadisiidritele tõid nad lauda pudeleid, kus A) tuli valada "läbi korgi" - st. korgi allservas olid uurendid, kust vedelik läbi tuli ja B) "parim enne" oli eelmise aasta novembris...

Sidreria ees oli väike valik ajaloolisi siidritegemisriistu. Sellega seonduvalt tekkis mul mõte, et äkki peaks sügisel ise ka midagi keldrisse tiksuma panema...

Siidrivaadid. Ruumis oli neid 15, vaadi peal oli silt, mis ütles 20 000 liitrit. Ehk siis 300 000 liitrit siidrit keldri kohta.

Kohalik valamistava vaadist oli selline, et lasti siider jooksma ja inimesed ootasid klaas käes sabas - kui üks ära võttis, pidi järgmine klaas kohe seal taga valmis olema, kraani vahepeal ei suletud.

Praad. :) 

Edasi tulime San Sebastiani, kus meil on hotell umbes paarisaja meetri kaugusel rannast. Rand on siin ilus – väike lahesopp, mille suudmes asub saar. Pärast asjade mahaladumist kohtusime ühe Maarja kirjasõbraga, kes oli meid tulnud Pamplonast vaatama ja kulgesime natuke linna peal. Kuigi päev oli alanud ilusa ilmaga, siis mingi hetk hakkas vihma sadama ja kui me ka selle olime bussijaama baaris üle elanud ja söandasime taas välja tulla, et mere poole jalutada, tabasid meid päris jõhkrad tormituuled. Olime tunnistajaks kahele omapärasele vaatepildile – vähemalt mina pole varem näinud ei seda, et tuul jalgratturi konkreetselt pikali puhuks ega ka sellele, et jõgi voolab mitte mere poole, vaid sellest eemale. Elasime ka selle stiihia üle ja õhtu lõpetame rahulikult hotellitoas jalgpalli ja veiniga. Siinkohal tervitused Ollile – avades selgus, et suhat juhuslikult valitud vein on tehtud kohas nimega Ollauri.

Pilk San Sebastiani rannale tuulevaikse ilmaga

Leidsime mingi Kurva Kuju Rüütli 

Sild oli seal uhke, ma alguses arvasin, et tegemist on ausammastega, mitte sillapäistega

Ja kui me tagasi jõudsime, siis rand enam väga rahulik ei olnud

Baskimaa - Navarra - Languedoc - 1. päev Bilbao

Saabuva vanaduse tundemärgina olen juba teist korda selle aasta jooksul välismaal, ilma et mul õigustuseks bridžiturniiri oleks. Nimelt kui Maarja töökohapõhiselt pakuti välja turistitamine marsruudil Baskimaa – Navarra – Languedoc, siis hakkasid mul selle peale koheselt kõrvad liikuma, kuna tegemist on kandiga, kuhu ma olen juba ammu tegelikult tahtnud tulla. 2008 olin ma küll natuke „teisel pool“ – ehk siis Gaskoonias, aga plaan natuke ringi vaadata torpedeerus liiga heade esituste tõttu bridžilaua taga, mis tähendas, et tuli mängida ka finaalvoorus. Mitte, et see nüüd halb uudis olnuks.

Täna oli siis reisi esimene päev – ja nagu tavaliselt, kipuvad need olema suht rõvedad ja rasked. Öösel kell 2 Tartusse mineva bussi peale asjatamiseks leidsin, et ei hakka magama, küll lennukites ja bussis tukun ja hoolimata sellest, et mul õnnestus seda tõesti minimaalselt teha, on olek endiselt üsna zombi. Igatahes lendasime kahes jupis Tallinn – Frankfurt – Bilbao ja jõudsime suuremate sekeldusteta kohale. 

Esimeseks atraktsiooniks oli planeeritud Biskaia sild. Tegemist on maailma vanima transpordisillaga, mille point oli siis, et ühest küljest oli vaja ühendada kaks jõekallast ja teisest küljest teha seda nii, et ookeanilaevad läbi paaseksid. Lahendus: keegi Gustave Eiffeli innukas õpilane lükkas kummagi silla otsa metallsõrestikuga torni püsti ja nende vahele täiendava sõrestiku, mis asus ca 50 meetri kõrgusel – ja seda sõrestikku kasutati parve edasi-tagasi nihutamiseks. Toimib tänapäevalgi, sõitsime sealt korra üle ja tagasi tulime mööda ülemist galeriid ning imetlesime vaadet. Kõik oli muidu suurepärane, kui ilm poleks natuke siga olnud – st. sompus oli ta juba varemgi, kuid kui me sillale jõudsime, hakkas esialgu sadama ja seejärel tuli äikesekõminat. No ja äikese ajal viibida struktuuris, mille ülesehitus meenutab väga piksevarda oma (kõrge ja hunnik metalli) võtab mõnevõrra kõhedaks. Aga see-eest vaade oli tõesti ilus, üldse tundub Bilbao olevat äärmiselt ilus ja tore kant.

Maarja Biskaia silla juures. Jalakäijatesild (sinna sai piletiga) on seal üleval sõrestikus

Sellise asjaga veeti inimesed ja ja autod üle - keskmises osas olid siis autod (ja rattad) ning äärmistes, katusealustes osades jalurid

Tagasiteel "ülevalt" vaade sadama poole

Hea kindel tunne, kui väljas on küll vihm ja äike, kuid sina oled ümbritsetud metallsõrestikuga. Oi, see vist ei käinud päris nii...

Vaade sillalt alla - seal oli ilus ümmargune plats purskkaevuga

Seejärel tegime väikse patseerimise kesklinnas Guggenheimi muuseumi ümbruses (sisseminekuks napib natuke aega ja natuke ka tahtmist, nii et selle võib kunagi tulevikku jätta). Oli jõge, sildasid ja kujusid ja kinnistus esmapilgul tekkinud hea mulje. Pärast pisikest peatust hotellis läksime vanalinna avastama. See käik kinnitas arusaamist, et tegu on toreda linnaga – vanalinn oli küll natuke kitsas ja räpane (ilmselt viitab see vanalinna autentsusele), aga majade kallal nikerdamisega oldi vaeva nähtud, oli toredaid parke ja laste mänguväljakuid jms.

Guggenheimi muuseum. Ma tõesti ei tea, mida see arhitekt tarbib.

Guggenheimi muuseumi juures oli selline armas ämblikuskulptuur. Õhus on tegelikult rohkem niiskust, kui hädapärast vaja - lisaks vihmale oli muuseumi juurde installeeritud mingi aurushow 

Teisel pool jõge oli silla all selline pisike seinamaaling

Vinge jalakäijate sild, disainikunsti tippsaavutus (kuigi insenerid olevat kurjad olnud) ja palju draamat. Nimelt tegi silla valmis Calatrava, aga üks jaapanlane, kes oli silla otsa juurde tornmajad planeerinud muutis sillalt mahatulekut. Calatrava solvunud, kuna tema autorlusele tuldi kallale jne ja andis asja kohtusse. Natuke sai hüvitistki...

Guggenheimi muuseumi juures oli selline lilledega kaetud loomaskulptuur. Tagant nägi välja nagu kass, eespoolt pigem meenutas koera.

Päeva lõpetasime söögiga kohalikus turuhoones, kus meil midagi natuke tõlkes kaotsi läks ja tellisime kahekordse mereandidega paella koguse. Sellegipoolest närisime end sellest enamuses läbi (Maarja suutis isegi kaheksajalga hammustada) ja kõrvale pakutud kohalik valge vein oli ka imehea.

Homme on varane start ja päeva alguses minek kuhugi mere äärde, õhtul San Sebastian.

Püha Antonius linna vanima kiriku torni otsas.

Ooperiteatri tagakülg. Nikerdada nad armastavad, täitsa ilus vaadata.

Eelroog - mingi huvitav snäkk. Maarja võttis kala- mina singivariandi.

Ja meie koos paellaga. Paella oli täitsa söödav, aga minu meelest mõnevõrra ülemaitsestatud (ennekõike ülesoolatud) - ja ma ei ole just väga tundliku maitsemeelega.

Väike pilk sellele, kui palju oli meie pannil veel paellat pärast seda, kui sealt kaks suurt portsu (vt. eelmist pilti) ära tõstetud sai. Tõe huvides tuleb mainida, et kogu riisi ei jõudnud me ära hävitada.