Baskimaa - Navarra - Languedoc. 4. päev - Navarra.

Tänane päev oli pikk ja raske. Start San Sebastianist oli hommikul kell kaheksa ja esimeseks sihtmärgiks oli Navarra ajalooline pealinn Pamplona – ehk siis linn, mis on kuulsaks saanud selle poolest, et Hemingwayle meeldis seal käia napsitamas ning selle poolest, et inimesed jooksevad seal härgade eest minema. Selleaastase härjajooksuni on aega küll veel nädal aega, aga linn elab vaikselt selles rütmis – puna-valget turistinänni on nõrkemiseni, isegi pesupoe vaateaken oli kaunistatud puna-valge pesuga ja jooksutrassi ääres on kohati puittõkked juba paigas.

Linn iseenesest tundus üsna ilus ja tore olevat, tuigerdasime seal natuke ringi, muuhulgas käisime vaatamas katedraali, kus parasjagu peeti jumalateenistust. Kui mu kirikuõpetajast de facto äi kurdab, et rahvast käib vähe, siis võib teda lohutada sellega, et mujal parem ei ole – kuigi kohal oli kolm uhkes rõivas vaimulikku ja kõik oli „nagu päris“, siis kogu Pamplona toomkiriku peale oli kohal umbes 50 inimest – nimetatud kolm jumalateenrit, umbes 7 inimest publikus ja 40 eesti turisti. Kirik ise oli muidugi üsna muljetavaldav, aga ma leidsin, et kuigi seal otseselt keeldu väljas ei olnud, siis ma ei hakka teenistuse ajal pilte klõpsima.

Kuri härg jooksutrassi ärres poe ees

Härjatara - vahele on jäetud piisvalt suured lüngad, et jooksjad läbi mahuks, aga härjad mitte

See on jooksjate edumaa: nemad alustavad Raekoja juurest mäe otsast, härjad mäe alt.

Kuigi ma katedraalis sees pilte ei teinud, võtsin väljaspool päiksekella õnneks. See nägi lahe välja.

Edasi keerasime otsa lõuna poole ja sõitsime väiksesse kohakesse nimega Olite. Koht ei oleks mainimisväärne, kui üks Navarra kuningatest ei oleks sinna 13. sajandi paiku ehitanud lossi. Ja mitte niisama lossi, vaid ikka uhke ja vinge, mida kaasaegsed rändurid kommenteerisid kui maailma ilusaimat. Nimelt oli tal abikaasaks Kastiilia printsess, kes keeldus muidu Navarrasse tulemast, kui piisavalt uhket elamist pole – ja andis siis kuningas Carlos oma parima ja pani püsti sellise palee, kuhu ta isegi rippaiad külge tegi. Seest on loss üsna dekoorivaba – pm. on alles ainult kivid – aga väljastpoolt on muljetavaldav ja saab ilusti ringi konnata ja tornides ronida. Ning tornides turnimise vastu on mul väike nõrkus olnud varasest noorusest saadik.

Kolme krooni torn - see kindlus nägi välja, nagu oleks dekoratsiooniks tehtud, mitte "päris"

Fotograafide duell.

Vaade lossi poolt linnale

Kolmas peatuspaik oli Navarra lõunapiiril asuv Bardenas Reales – mis on põhimõtteliselt savi(pool)kõrb. Päris kõrbeks seda nimetada ilmselt ei saa, vett seal siiski mingil määral oli ja kohati olid sinna tehtud isegi riisipõllud (ju siis savine pind hoiab vett kadumast). Ütleme ausalt, et vaade oli üsna muljetavaldav, pealtnäha ei tundunud asi grammivõrragi Euroopa moodi – pigem sarnanes Ameerika-tripil kohatud vaadetega. Isegi vinge kanjon oli olemas, tõsi, oluliselt väiksem, kui see auk Arizona põhjaosas.

Panoraam oli üsna arizonalik...

Vaade ühe künka otsast alla. Ei olnud taas just liiga lame tõus

Kui ma Suure Kanjoni juures lasin teha pildi endast üle serva jalgu kõlgutamas, siis siin tuli ka ometi selline teha

Päev lõppes vastupidavuskatsega – ca kuuetunnine bussireis meie järgmisesse ööbimiskohta, Põhja-Kataloonias asuvasse Arties’sse (lähim suurem koht linnake nimega Viella). Selle jaoks sõitsime läbi jupi Aragoni ja Katalooniat – ja tuleb tunnistada, et enne mägede algamist oli tegu harukordselt igava maastikuga – metsa ega ehitisi tee ääres eriti vaadata polnud, ainult igav savi ja tühi väli. Ainult kotkaid-kulle ja kurgesid nägi väga palju. Koomiline oli üks kirik, kus iga nelja nurga juures oli tornike ja iga tornikese otsas kurepesa. See-eest Püreneed olid täiesti lummavad (ka mägede vastu on mul ammune nõrkus), eriti sellised kohad, kus mägijõed või mägijärved tee äärde jäid. Üldse nägi see välja nagu mõni potentsiaalikas koht, kus Tolkieni filmile panna, nii et selles suhtes kohalike kasutatav termin selle ala kohta – Keskmaa – on üsna sobiv.

Meie tänane umbmäärane marsruut (võimalik, et detailid olid natuke teised)

 Hotell on ka suht lahe – ta kuulub Paradori hotelliketti, mis teeb oma hotellid ajalooliselt tähelepanuväärsetesse hoonetesse – et nagu natuke neid ka säilitada või nii (kett pidi kuuluma Hispaania riigile). Meie mõisas oli üks aadlipesa, kus oli sündinud üks California avastajaid. Eks ma homme vaatan siin rohkem ringi, aga tänane esimene tähelepanek on selline, et ma olen targemaks saanud, tänu Liepaja kogemustele. Kui leidsin hotellitoast trepi, ei olnud mu esimene mõte, et „nagu mismõttes mul voodi trepi all on?“. Ehk siis leiutati meile ööbimiseks sviit, junior suite, mitte presidendi oma, aga noh, patt oleks vist kurta. Eks hommikul näe, kuidas katuseaknast vaade paistab.

Maarja hotellitoea trepi juures