Baskimaa - Navarra - Languedoc. 3. päev - Prantsuse Baskimaa

Tänane hommikupoolik möödus San Sebastianis. Turistitasime rahulikult vanalinnas, vaatasime nännipoode ja kirikuid. Lõpuks otsustas Maarja, et käib ikkagi meres ka ära. Laine oli küll kõrgem kui tema pea, aga kuidagi ta sealt välja sai ja rõõmustas, et seal olla soojem kui väljas. Mina ei tea, mina ekstreemspordiga ei tegele.

San Sebastian vanalinna üle valvab mingi kuju, tõenäoliselt Jeesus

Eepiline vastasseis - Maarja vs Biskaia laht

Pärastlõunal tegime väljasõidu Põhja-Baskimaale – ehk siis sellesse osasse, mis kuulub Prantsusmaale. Esimene sihtkoht oli küla nimega Espellette. See on küla, mis on tuntust kogunud sellega, et neile meeldivad piprad. Või õigemini – baskid armastavad (punast) pipart ja Espellette on selle kasvatamise keskus, tonnide kaupa aastas. Turism oli üles ehitatud igasugusele pipraga seotud nännile – ja eks me siis käisime seal ka poed läbi ja varusime üht-teist mustadeks päevadeks. Teine huvitav asi on see, et kui Lõuna-Baskimaal tundub rõhk olevat veiste kasvatamisel, siis Põhjas kubises lammastest. Sai ära proovitud ka lambapiimast tehtud jäätis, erilist vahet tavapärasega ei suutnud tuvastada.

Espellette'i kirku juures käisime surnuaial hauatähiseid vaatamas, need olid päris uhked. Vasakpoolsel kujutatud haakristi (või ristikheina) sarnast sümbolit kutsutakse laburu ja see on Baskimaal kasutuses kohaliku sümbolina (tavaliselt on see mingi puna-rohe-valge kombinatsiooniga, ehk siis lipuvärvides)

Nagu mainitud - Espellette'is on pipar oluline

Tüüpilised Põhja-Baskimaa majad - ilusad valged, punaste katuste ja detailidega

Mingi teema oli neil ka kahekordse t-tähega, kohe selle Ttipia kõrval asus ka koht nimega Antton. Need jubinad seinal, mis moodustavad risti, on  - üllatus-üllatus - piprad

 

Sealt edasi liikusime rannikule, kohta nimega Saint-Jean de Luz, mida reklaamiti meile kui vana korsaaride pesa. Kohapeal korsaaridest küll mingit märki ega juttu ei olnud, küll aga tutvustati meile linna kolme tähtsamat maja. Nimelt toimus seal 1660. aastal Louis XIV pulm Hispaania infantaga ja kolm tähtsaimat maja olid siis A) See, kus Louis XIV sel ajal peatus, B) See, kus Maria Theresia sel ajal peatus ja C) Kirik,  kus nad omavahel paari pandi. Kirik iseenesest oli tõsiselt uhke, poleks oodanudki sellist asja ühest Prantsusmaa väikelinnast…

Seejärel üritasime endale midagi hamba alla leida, kuid meid tabas taas see prantslaslik debiilsus, mis on mind paar korda varemgi ärritanud – ehk siis eeldus, et kõigil inimestel läheb kõht tühjaks samal ajal. Söögikohti oli linn täis, aga kõik olid „veel“ kinni. Lõpuks siiski õnnestus leida koht, kus sai (täiesti mõnusat) quiche’i, ning peale selle pintslissepistmist varusime endale makroone, ning läksime merekaldale end lõbustama surfarite jälgimisega – nad olid küll innukad, kuid püsti püsimine ei olnud nende tugevaim külg. Ilm oli muidugi nende tegevuse jaoks vist suht ideaalne – tundub, et Biskaia lahe maine tormise kohaga on 100% õigustatud, mingid iilid käisid taas täie hooga.

St. Jean de Luz - maja, kus Louis XIV ootas, kuni ta pruut talle valmis pannakse

Kohaliku kiriku sisevaade

Ja siis see maja, kus Maria Theresia asus

Baskid väitvat, et hoopis nemad olevat leiutanud makroonid - ja see sündinud selles majas. Ma küll kahtlustan, et see on sama tõeväärtusega lugu kui see, kuidas Popov raadio leiutas, aga mine võta kinni. Maarjal on igatahes nägu küll peal nagu makroonipoe juures olema peab