Baskimaa - Navarra - Languedoc - 1. päev Bilbao

Saabuva vanaduse tundemärgina olen juba teist korda selle aasta jooksul välismaal, ilma et mul õigustuseks bridžiturniiri oleks. Nimelt kui Maarja töökohapõhiselt pakuti välja turistitamine marsruudil Baskimaa – Navarra – Languedoc, siis hakkasid mul selle peale koheselt kõrvad liikuma, kuna tegemist on kandiga, kuhu ma olen juba ammu tegelikult tahtnud tulla. 2008 olin ma küll natuke „teisel pool“ – ehk siis Gaskoonias, aga plaan natuke ringi vaadata torpedeerus liiga heade esituste tõttu bridžilaua taga, mis tähendas, et tuli mängida ka finaalvoorus. Mitte, et see nüüd halb uudis olnuks.

Täna oli siis reisi esimene päev – ja nagu tavaliselt, kipuvad need olema suht rõvedad ja rasked. Öösel kell 2 Tartusse mineva bussi peale asjatamiseks leidsin, et ei hakka magama, küll lennukites ja bussis tukun ja hoolimata sellest, et mul õnnestus seda tõesti minimaalselt teha, on olek endiselt üsna zombi. Igatahes lendasime kahes jupis Tallinn – Frankfurt – Bilbao ja jõudsime suuremate sekeldusteta kohale. 

Esimeseks atraktsiooniks oli planeeritud Biskaia sild. Tegemist on maailma vanima transpordisillaga, mille point oli siis, et ühest küljest oli vaja ühendada kaks jõekallast ja teisest küljest teha seda nii, et ookeanilaevad läbi paaseksid. Lahendus: keegi Gustave Eiffeli innukas õpilane lükkas kummagi silla otsa metallsõrestikuga torni püsti ja nende vahele täiendava sõrestiku, mis asus ca 50 meetri kõrgusel – ja seda sõrestikku kasutati parve edasi-tagasi nihutamiseks. Toimib tänapäevalgi, sõitsime sealt korra üle ja tagasi tulime mööda ülemist galeriid ning imetlesime vaadet. Kõik oli muidu suurepärane, kui ilm poleks natuke siga olnud – st. sompus oli ta juba varemgi, kuid kui me sillale jõudsime, hakkas esialgu sadama ja seejärel tuli äikesekõminat. No ja äikese ajal viibida struktuuris, mille ülesehitus meenutab väga piksevarda oma (kõrge ja hunnik metalli) võtab mõnevõrra kõhedaks. Aga see-eest vaade oli tõesti ilus, üldse tundub Bilbao olevat äärmiselt ilus ja tore kant.

Maarja Biskaia silla juures. Jalakäijatesild (sinna sai piletiga) on seal üleval sõrestikus

Sellise asjaga veeti inimesed ja ja autod üle - keskmises osas olid siis autod (ja rattad) ning äärmistes, katusealustes osades jalurid

Tagasiteel "ülevalt" vaade sadama poole

Hea kindel tunne, kui väljas on küll vihm ja äike, kuid sina oled ümbritsetud metallsõrestikuga. Oi, see vist ei käinud päris nii...

Vaade sillalt alla - seal oli ilus ümmargune plats purskkaevuga

Seejärel tegime väikse patseerimise kesklinnas Guggenheimi muuseumi ümbruses (sisseminekuks napib natuke aega ja natuke ka tahtmist, nii et selle võib kunagi tulevikku jätta). Oli jõge, sildasid ja kujusid ja kinnistus esmapilgul tekkinud hea mulje. Pärast pisikest peatust hotellis läksime vanalinna avastama. See käik kinnitas arusaamist, et tegu on toreda linnaga – vanalinn oli küll natuke kitsas ja räpane (ilmselt viitab see vanalinna autentsusele), aga majade kallal nikerdamisega oldi vaeva nähtud, oli toredaid parke ja laste mänguväljakuid jms.

Guggenheimi muuseum. Ma tõesti ei tea, mida see arhitekt tarbib.

Guggenheimi muuseumi juures oli selline armas ämblikuskulptuur. Õhus on tegelikult rohkem niiskust, kui hädapärast vaja - lisaks vihmale oli muuseumi juurde installeeritud mingi aurushow 

Teisel pool jõge oli silla all selline pisike seinamaaling

Vinge jalakäijate sild, disainikunsti tippsaavutus (kuigi insenerid olevat kurjad olnud) ja palju draamat. Nimelt tegi silla valmis Calatrava, aga üks jaapanlane, kes oli silla otsa juurde tornmajad planeerinud muutis sillalt mahatulekut. Calatrava solvunud, kuna tema autorlusele tuldi kallale jne ja andis asja kohtusse. Natuke sai hüvitistki...

Guggenheimi muuseumi juures oli selline lilledega kaetud loomaskulptuur. Tagant nägi välja nagu kass, eespoolt pigem meenutas koera.

Päeva lõpetasime söögiga kohalikus turuhoones, kus meil midagi natuke tõlkes kaotsi läks ja tellisime kahekordse mereandidega paella koguse. Sellegipoolest närisime end sellest enamuses läbi (Maarja suutis isegi kaheksajalga hammustada) ja kõrvale pakutud kohalik valge vein oli ka imehea.

Homme on varane start ja päeva alguses minek kuhugi mere äärde, õhtul San Sebastian.

Püha Antonius linna vanima kiriku torni otsas.

Ooperiteatri tagakülg. Nikerdada nad armastavad, täitsa ilus vaadata.

Eelroog - mingi huvitav snäkk. Maarja võttis kala- mina singivariandi.

Ja meie koos paellaga. Paella oli täitsa söödav, aga minu meelest mõnevõrra ülemaitsestatud (ennekõike ülesoolatud) - ja ma ei ole just väga tundliku maitsemeelega.

Väike pilk sellele, kui palju oli meie pannil veel paellat pärast seda, kui sealt kaks suurt portsu (vt. eelmist pilti) ära tõstetud sai. Tõe huvides tuleb mainida, et kogu riisi ei jõudnud me ära hävitada.