Los Angeles - 31. märts

Viimane päev Ameerikas - ja ega väga palju enam ette ei võtnud. Selgitasime välja, et USA kolmetärnihotell (Best Western) on tõesti natuke parem kui kahetärnihotell (Flagstaffis testitud Super8), aga vahe on suhteliselt minimaalne - vähemalt minu arust. Mul oli turistitamisest natuke villand ees ja ei viitsinud enam LA-s midagi huvitavat otsida (ilmselt jääks ka ühest päevast natuke väheks) nii et aja surnuks löömiseks veetsime päeva Los Angelese loomaaias. Suurlinnale kohaselt oli hommikul tung sinna metsik, peotäis koolibusse tõi õpilasi field tripile ja piletisaba võttis aega 19 minutit. Muidu loomaaed ise oli enamvähem: loomi oli, muuhulgas selliseid, keda varem näinud pole, aga eks neil oli ka keskeltläbi palav ja nad väga entusiastlikud üldiselt ei olnud - erinevalt ringisibavatest jõnglaspealtvaatajaist, kes pidevalt sahmisid ja kilkasid. Lapsed...
Loomade puurid/võred olid paraku sellised, et pildistada väga hästi ei õnnestunud, midagi siiski klõpsisime.

Surikaat valvepostil päikest võtmas.

Gaavial

Kui Maarja nägi, et snäkiputkas müüakse churrot, siis ta leidis, et churro tuleb hankida. Ehk siis tegu on põhimõtteliselt sõrniku või kohupiimapontšikuga natuke muudetud kujul.

Mingi kaljukänguru - Austraalia vaste kaljukitsedele. aga ta nägi väga dekoratiivne välja.

Gerenuk oli sama elegantne nagu Phoenixi loomaaias.

Loomaaed dubleeris ka botaanikaaiana. Leidsime sealt mõned "pisikesed" agaavid

Jõehobudele anti süüa. Nad ei näinudki nii verejanulised välja kui võiks eeldada loomast, kes saadab hunniku inimesi aastas teispoolsusesse.

Süüa anti ka raisakotkale. See, mida ta rapib, on/oli vist jänes.

Reibas elevants

Kroonkurg nägi välja nagu iibiste kuningas. Ühesõnaga istus keset puuri majesteetlikus poosis ja hunnik iibiseid (k)iibitses tema ümber

Kuigi babirussa veidraimaks jooneks on tema kihvad, selgus, et ta on üleni veidra väljanägemise ja liikumisstiiliga.

 Pärast loomaaeda tulime hea varuga lennujaama. Autosõit LA-s on ikka veel hullem kui Phoenixis, ühesõnaga põhimõtteliselt hinga sisse ja pressi, muidu ei jõua kuhugi. Tee, mis ilma liikluseta olnuks ca pool tundi võttis aega julgelt poolteist ja autosid vooris katkematult kõigis suundades. Kõrvalistuja koha peal olla oli paras põrgu ja ega Maarja oli roolis ka päris tige, nii et vaevalt talgi palju kergem oli (Ameerikas sõitmise omapära - kõrvalistuja kohal olla on oluliselt närvesöövam kui ise roolis olla - liiklus on paras organiseeritud kaos ja kui lisaks piloodi sõidustiil enda omaga kokku ei lange, siis kogu aeg värised ja üritad mõttes pedaale vajutada. Ja ilma sõitmata ju ka ei saa...). Auto tagastamine oli õnneks ülilihtsaks tehtud: sõidad sinna, tüüp vaatas numbri üle ja teatas, et "Ok, võite asjad võtta ja jätke võti armatuurile". Ning rendifirma buss viis inimesed terminalidesse.
Praegu istumegi siin ja ootame oma lennuki väljumist.

Kuigi jätsime LA avastamata, klõpsisin autoaknast siiski ühe pildi, kui pilvelõhkujad välja ilmusid.