Yoshua Tree - 30. märts

Täna jõudis siis kätte see kurb päev, kui pakkisime Phoenixis oma seitse asja kokku ja tulime tulema. Esialgu küll veel ainult Los Angelesse, siit liigume homme edasi.

Et tänast päeva mitte ainult logistikale kulutada, tegime tagasiteel väikese ringi läbi Joshua Tree rahvuspargi. See on koht, kus otsapidi jooksevad kokku kaks kõrbe: Colorado kõrb ja Mojave kõrb: ning mis siin salata, taimestik oli pargi mõlemas otsas üsna erinev. Lisaks veel mäed ja veidrad kivid siin seal. Eks pikemalt pajatan pildiallkirjades, aga meie arvates oli tegemist küll väga huvitava ja ilusa kohaga. Omapärane on see, et see ongi suuresti mõeldud autoga läbi sõitmiseks: sõidad ühe tahvli juurest teise juurde ja siis vaatad natuke maalilisi vaateid. Loomulikult on ka variant jalgsimatk ette võtta, aga see nõuab tõsiseid matkamisentusiaste/ekstremiste. Meie seda ei ole.

Maastikuvaade veidrate kivimoodustistega

Maarja leidis mingi kõrbetaime õite vahelt lepatriinu

See "väät" Maarja taga on ocotillo. Näeb välja nagu kaktus - suur, kuri ja okkaline, aga väidetavalt pole seda (ma ei oska öelda, mis ta täpselt on, selleks oleks vaja vist botaanilisi teadmisi). Ning ta võib õitseda viis korda aastas - aastaajad teda ei morjenda, küll aga vee kättesaadavus. Praegu nad õitsesid ja seal pargis oli neid üsna palju.

Mingi veider täpiline õieke.

Kõige sürrim vaatepilt kogu reisi vältel - ja selle kahe nädala jooksul sai nähtud nii mõndagi kummalist. Ehk siis tasandik, mis oli täis cholla-kaktusi. Nägi välja nagu mõne deliiriumis ulmekirjaniku väljamõeldud maastik...

Mina ühe suurema hatifnatipuu, vabandust - chollakaktuse - kõrval.

See on siis see puu, mille järgi park oma nime on saanud - Joshua tree. Eesti keeli vist peaks ta olema yukkapalm. Useless trivia - "Joshua Tree" oli  ansambli U2 kõige kõvema plaadi nimi

Veel üks veider kivihunnik keset kõrbe

Palmid. Hunnik pisikesi kahtlaseid palmipuid...

Muidu kulges tee rahulikult. Õnneks meie poolt tulles ummikut praktiliselt ei olnudki – kuigi vastutulevate autode rodu hakkas teosammul roomama ca 50 miili enne LA piiri, siis me pääsesime ikkagi suht valutult kõigest läbi. Kuid sellest hoolimata oli reis rõvedalt pikk: startisime Phoenixist natuke enne kümmet ja hotelli jõudsime seitsme paiku. Maarja sai teravaid elamusi, kui Joshua Tree ja Los Angelese vahel tuuleiilid üritasid autot teelt välja kiskuda, kuid ta lahendas selle väärikalt kümne küünega rooli külge klammerdudes ja auto liikles täpselt sinna, kuhu vaja. Nüüd siis hankisime õhtusöögiks junkfoodilaksu – ikkagi Ameerika ju. Välja valitud saikoht nimega Popeye’s – ehk siis teoorias Louisiana köök – ehk siis praktikas frititud vürtsised mereannid. Otsus: süüa kõlbab, kuigi teist korda ma ilmselt sinna ei läheks, välja arvatud juhul kui energialaksu vaja on või konkreetselt millegi sellise järgi isu tekib. Ja magustoiduks Pizza Hutist kaneelipulgad.

Meie kaneelipulgad. Paar tükki kadusid kuhugi ära, enne kui pildile saime. Kuna ameeriklased arvavad, et magus magusale liiga ei tee, siis panid nad karbiga juurde mingi suhkruglasuuriolluse. Me dippisime paar korda pulki sinna sisse, aga siis jõudsime tõdemusele, et ikka teeb küll ning ülejäänud läksid ilma lisamagusata.

Ning selgus, et Maarja suutis mulle eile poest hankida testimiseks ühe huvitava õlle. Põhjuseks teadagi see, et Olaf kogub õllekorke (ja mitte ainult "kogub", vaid on ilmselt Eesti suurima kogu omanik, seal on vist suurusjärgus mitukümmend tuhat erinevat korki). Eksemplar oli selline, millest isegi Olaf ei olnud varem midagi kuulnud: asjal nimeks Belching Beaver („röhitsev kobras“). Ning väidetavalt olla isegi poemüüja seda artiklit suure huviga põrnitsenud.

Rööts!

Edit: olles nüüd selle õlle ära proovinud, siis ma aiman, miks üks tõsine õllesõber sellest kuulnud ei ole. Seda on defineeritud kui peanut-butter milk stout ja maitse peaks olema lisaks kohvine-šokolaadine. Ja sobib hästi talveõhtutel soojendama. Esimene refleks proovides oli, et ma täitsa mõistan kobrast pildil, aga tegelikult harjus maitsega üsna ruttu ära ja pole suurt häda midagi...