Lauri isikliku edevuse laat: Phoenixi reis: 19. märts

Sinna – ja võib-olla kunagi tagasi ka

Kuna Tuul kolis ajutiselt teisele poole maakera, ehk siis Phoenixisse, ja kunagi kergekäeliselt ja pahaaimamatult sõpru külla kutsus, leidsime Maarjaga, et kasutame selle võimaluse ära. Kuna märtsi lõpp on Eestis teadagi milline, siis tundus see hea ajana, eriti arvestades, et üks nädal sellest kahest jääb niikuinii koolivaheaja alla ja igasuguste jooksvate asjade korraldamine on mulle poole lihtsam.

Nii siis juhtuski, et pärast neljapäevast tundide lõppu viskasin oma seitse asja kohvrisse ja startisimegi Tallinna suunas. Minek oli planeeritud nii, et lennukiga Tallinn – Helsingi – London – Los Angeles ning edasi võtame üüriauto ning sõidame ühe soojaga Phoenixisse välja. Plaani hea külg oli see, et kui kõik laabub, siis ei teki meil raskusi aklimatiseerumisel – jõuame siia kohale umbes kesköö paiku ja väsinult ja nkn keerame magama, plaani halb külg aga see, et minek võttis aega (alustades ärkamisest Tallinnas) ca 31 tundi – mis tähendab seda, et selleks ajaks, kui me auto rooli saame asuda, oleme reaalselt juba üle ööpäeva teel olnud. Ja kes teab, mis konditsioonis me sel ajal oleme. Ühesõnaga taustal oli ka variant, et ööbime kuskil tee peal, kui ikka üldse ei jõua.

Minek läks suuremate raskusteta, kuigi aega lennukis oli vaja palju surnuks lüüa, siis sain ma seoses ekraanide olemasoluga ilusti hakkama. Magamine mul küll väga ei õnnestunud (tunnike või umbes nii), aga Maarjal see-eest läks sellega paremini, mis eesootavat autosõitu arvestades oli hea märk.

USAsse sisse saamine läks suht kiirelt ja rahulikult – vist ca pool tundi kõigi asjatoimetustega kokku ja olimegi üle piiri. Viimane tõke meie teel oli päris huvitav – tolliametnik, orientaalse päritoluga meesterahvas, vaatas meie paberimajanduse üle, luges ette meie nimed (kusjuures täiesti korrektselt) ja kommenteeris „from Estonia? Welcome and „aidaa!“. Ju siis sattus keeltehuviline.

Auto rentimisega läks nii, et kui meil oli alguses plaanis hankida compact klassi auto (paberimajanduse järgi „Nissan Verso või parem“) ning juurde võtta GPS, siis seal pakuti, et mitte väga kallimalt saab klassi võrra kõrgema auto, millel on juba navi sees ja kui me tahame Phoenixisse sõita, siis oleks meil võib-olla nii mugavam. Lasime end siis ära rääkida, et saame Nissan Maxima (tüüp leti taga küsis, et kas me eelistame Jaapani või USA autot ja oli üllatunud, kui me eelistasime Jaapani oma), aga kui platsile läksime, siis lasime end seal tütarlapsel ära rääkida, et võtku me mingi Chrysler (kuna Nissanit parasjagu käepärast ei olnud, aga oleks võinud lasta organiseerida – aga me leidsime, et meil on savi ja oodata ka ei viitsi). No ja siis saimegi mingi kuradima tangi – ning sõites ei jõudnud mulle küll kohale, et see eriti parem oleks kui meie kodune Auris. Tõsi, kui vahepeal 90mph sisse lükkasin, siis oli näha, et ujub paremini, aga ma ilmselgelt ei ole suure auto inimene.

Meie kasutuses olev aparaat: Chrysler 300C

Sõitsime siis vaheldumisi juhtides Phoenixisse kohale, liiklus oli suht rõve, nagu arvata oligi. Sõitsime LA äärelinnu pidi paarkümmend miili tunnis keskmise kiirusega. Vahepeal olime mõlemad küll üsna kustunud, aga saime kõrvalistmel täpselt parasjagu taastuda, nii et jõudsime ilma suuremate probleemideta kohale. Ainuke huvitav hetk tekkis bensujaamas, kui tuvastasime, et me ei tea, kuidas bensuluuk lahti käib (selle me leidsime üles) ja veel hullem – milline kütus sinna sisse käib. Selle lahendasime ära telefonikõne abil. Ning siis veel lisaks ka see, et kuidas kohapealne tankimiskord käib, aga sellegagi probleeme ei tekkinud – teenindajad on siinkandis tõesti üsna sõbralikud ja abivalmis.

Nagu arvata oligi, siis kohapealse ajaga aklimatiseerumine probleeme ei valmistanud, ärkasime kaheksa paiku üles. Kliima on siin suht troopiline – ehk siis hommikul on meeldivalt soe ja päev rõvedalt soe, palmid kasvavad igal pool ning rõdu peal käivad koolibrid tassist joomas – kaks meetrit eemal istuv inimene neid ei morjenda. Hommikupooliku siis veetsime tagahoovis basseinis ligunedes, isegi mina hulpisin vees (võrdlusmomendiks: Eestis ei ole piisavalt soe, et ma suvel üldse vette jõuaksin). Ning pärast seda läksime Maarjaga kohalikku kaubanduskeskust avastama. Hetkel peame siestat ja eks õhtul vaatame natuke lähikonnas ringi ja teeme plaani, et mis edasi saama hakkab. Ainuke kindel punkt on hetkel see, et ma tahan Suurt Kanjonit näha, kõik muu on paindlik.