Arizona - 21. märts

Eilne päev läks väljasõiduks. Ehk siis leidsime, et laseme võõrustajatel natuke endast puhata ja kaome kaheks päevaks Arizona avarustesse ära. 

Hommikul võtsime auto ja sõitsime põhja poole, ilm oli ilus ja tee oli hea, õnnestus ära näha ka mingid suured kotkad tee juures hõljumas. 

Tüüpiline maanteevaade

Meie esimene siht oli Sedona – see on pisike huvitav linnake, ca 10 000 elanikku, kes tõenäoliselt tegelevad peamiselt jumalakummardamisega (nägime vähemalt nelja erinevat kirikut, millest ühe parklas tegime lõunapausil pikniku), kunsti loomisega (tee kõrval oli kunstilinnak – või noh, artistide pesa – ja mitu galerii sarnast värki) ja turismiga. Nimelt asuvad linna kõrval maalilised punased kivimoodustised, millest üks meenutab kella, vähemalt kaugelt vaadates, lähedalt on ta pigem kroon, ja teine kindlust. Käisime siis seal küngaste vahel jalutamas ja vahtisime natuke ringi.

Maarja taustal vasakul pool Castle Rock (siit nurga alt ei ole sarnasus linnusega nii suur) ja paremal Bell Rock

Mina sellesama Bell Rocki ees

Juhend, kuidas terviseradadel käituda. Hobuseid kardavad kõik.

Edasi sõitsime veel põhja poole. Turismiga tegelemine on kohalikel õnnestunud piisavalt hästi, et linn ära ummistada, ma arvan, et ca 10 km loksusime ummikus. Ja kui sealt läbi saime, siis sattusime huvitava tee peale, mis jooksis läbi kohalike mägede, vahepeal tõustes päris kõrgele (ca 7500 jalga üle merepinna) ja pakkus äärmiselt maalilisi vaateid. Eestlasena olen ma alati mägede peale kade olnud...

Nojah, aga ega me siis niisama ei sõitnud kogu seda aega, lõppsiht oli Suur Kanjon. Selle kohta polegi nagu palju öelda – vägev igatahes. Ainuke protest on, et loomad ei teinud kaastööd, üritasime pildile saada nii kotkaid kui ronki, aga kaamera väljavõtmise peale tegid nood lihtsalt sääred ja varjusid kuhugi. Ja isegi kohalikke ohtlikke oravaid ei näinud: seal olid mitmes kohas väljas sildid, et oravate eest tuleb hoiduda, sest "oravad hammustavad ja kannavad kirpe; kirbud hammustavad ja kannavad katku!"

Sõitsime ühte punkti, kus sai natuke mööda kanjoniserva alla ronida. See tegelikult oli päris lihtne ja oleks võinud vabalt põhja välja jalutada, aga mõte sellest, et pärast tuleks ka üles tagasi tulla, hoidis meid siiski tagasi ja peagi pöörasime otsa ringi. Tartu "aeglane surm" on igatahes selle kõrval poisike. 

Ka Maarja käis üle kuristiku serva kiikamas

Mina loomulikult ka - see on tehtud sellel rajal, mis alla viis

Rada ise on selline. Allaminek ei tundunudki nii halva ideega. Äkki, kui nad kunagi üles saamiseks lifti tekitavad, siis lähen.

Veel rajapilte

Edasi jalutasime mööda serva ringi ning mingi hetk kraamisime oma kompsud kokku ning tulime tulema. Me oleme suht kõrgel mägedes, sest kanjonist Flagstaffi tee ääres oli metsaalune kohati täitsa lumine ja mõned mäetipud niisamuti. Mäed olid jälle nii ilusad, et mul tuli jälle kadedus peale.

Öö veetsime ühes motellis Flagstaffi kõrval ja täna on plaanis oma ringreisi jätkata, menüüs eeldatavalt kanjon, meteoriidikraater, kivistunud mets ja kui mahti jääb siis Metsiku Lääne stiilis turistilõks.