Phoenix - 20. märts

Täna käisime hommikul  linna peal laiamas – ehk siis kohtusime ühe Maarja „kirjasõbraga“. Huvitaval kombel langeb tolle nimi (nii ees- kui perekonnanimi) kokku Twilighti autori omaga  - ja Twilighti tegevus ju toimub kohati Phoenixis, aga ei, tegemist ei ole sama inimesega. Ja tal on sugulane, kes töötab loomaaia sõbralike gepardite valvurina – ma olen kade…

Maarja ja Stephanie brunchil

Läksime Tempe linnaossa brunchile – kohta, mis pidi olema „THE place for brunch“.  Sobis küll ja süüa anti hästi. Pärast seda tehti meile väike tuur läbi kvartali, kus ma sain kätte kirjandusliku ilmutuse, et paljud Iron Druidi sarjas mainitud kohad ja asutused on ju tegelikult Phoenixi linnastus – ma küll mäletasin, et tegu oli Arizonaga, aga Tempe ja Scottsdale jms. asjad mul küll enne siia tulemist mingeid kellukesi helisema ei pannud. Siin ka ei pannud, enne kui tänavanurgal Iiri pubi nimega Rula Bula nägin. Linnaosas oli ka pisike pargike, Alice Imedemaalt temaatikaga - jänesekujud ning hiiglaslik kroketiskulptuur.

Ameerikas on ka küülikud suuremad kui mujal

Kroket niisamuti

Hiljem sõidutas Stephanie meid natuke mööda linna ringi ja lõpetasime loomaaia ja botaanikaaia vahel pargis, kus oli üks kohalik vaatamisväärsus, mida tuntakse kui „auguga kivi“. Mulle tundus ta küll pigem künka, kui kivina, aga kui kivi siis kivi, lõppeks geoloogilised peensused pole mind kunagi eriti morjendanud. Ehk siis liivakivisse oli sisse uuristunud auk, mida väidetavalt iidsed hohokamid olid kalendrialaseks vaatlusteks kasutanud (päikesekella ekvivalendina, ma oletan).

Vaade auguga kivile

Pilk kivi otsast paremale...

... ja vasakule

Reisi lõpetuseks tiksusime natuke selle kivi juures oleva järve kaldal, mis nägi natuke sürrealistlik välja: ilus ja nagu päris järv koos päris puudega. Nagu polekski keset kõrbe. Järve kallas oli linde täis, kes olid suhteliselt julged, samuti lõugasid härgkonnad ning järves hulpis ringi ka kilpkonn.

Mõned järve ääres elutsevad linnud. Kilpkonn suutis paraku just pardi nina alt ära sukelduda

Edasi leidsin, et palava aja võib ka maha magada ning nüüd õhtul läks Maarja kohalikega kinno ning mina imiteerin töötegemist. Tegelikult siis hoopis peamiselt plogin ja veedan aega guugeldades mind reisist saadik kummitanud laulu „Run, rabbit, run“ – mis käis läbi filmist Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele. Laulu taust on päris huvitav ja veelgi huvitavam on, et youtube’ist kommentaare lugedes selgub, et ma pole kaugeltki ainus, keda see asi on kummitama hakanud.

Ahjaa, mingi ajalooõpetajana tegutsemine on mul siin siiski ette näidata. Nimelt võtsin kaasa paar õpikut (mingil hetkel tuleb siiski imiteerimisest samm edasi minna) ja Säde on 6. ja 7. klassi õpikud läbi lugenud – ta vist peaks olema umbes neljandas klassis. Huvitav, miks mu „päris“ õpilased seda teha ei suuda?