Uitmõtte ajel sai esmaspäeval Tartu klubi asemel (mille koha pealt on mul kuri kahtlus, et see sootuks ära jäi) hoopis Võsu avapaarikat mängima mindud. Partneriks Tomm, kellega varasem kokkumäng puudus ja süsteemi me leppisime kokku ka nii napilt kui vähegi võimalik. Mäng oli suhteliselt agressiivne ja jõhker – 24-st jaost oli meie lauas 8 lepingut kontraga (kolm välja ja viis taha, meie saldo 5:1, vastastel 0:2) Mängisime me tegelikult suhteliselt hästi, kuid kahjuks tala turniiri viimases jaos (see leps, mis vastastel kontraga välja tuli!) nihutas meid teiselt kohalt seitsmendaks. Nüüd siis veidi jagudest (kuna tegu ei olnud baromeetriga ja me liikusime, siis need ei ole mängimise järjekorras):

1.jagu pakuvad vastased:
1♣ - 1♠
4♦ - 4NT
5♣ - 5♠
6♠ - p

1♣ oli tugev, 4♦ splinter. Ja mina pean nüüd sooritama avakäigu kollektsioonist:

♠S2
♥ES4
♦E8764
♣ES7

Käisin ruutut, mis osutus saatuslikuks, sest vastaste lehed olid järgnevad:

♠ÄK6_____♠98543
♥KT63____♥72
♦S________♦ÄK953
♣ÄKT95___♣6

(ei olnud just pakkumine, mida alaealistele näidata – ennekõike 4♦ splinter, aga antud ajahetkel toimis hästi).

Ruutut käisin ma ennekõike seepärast, et tegu on maksipaarikaga – suvaline muu avakäik võib väga kergesti ületihi müüa (vaadates oma üheksat punkti emandates-soldatites ei looda ma elu sees, et partneril on piisavalt nuppe, et see leping kuidagi taha läheks). Kui seda jagu Vallole näitas, siis ta arvas täiesti õigesti, et ilmselt suure ärtu avakäik võtaks lepingu taha ja argumenteeris seda, et ilmselt ilmub pakkumise järgi lauda hea ristimast (sest ärtut võiks ju pakkuda, kui mõni mast maha salatakse, on ilmselt tegemist ristiga). Ja lehti vaadates oli tal 100% õigus, kuigi ma ei ole argumentatsiooniga päris nõus – slämmi minnes võiks sama hästi pakkuda ka ristit ja teisest küljest, kui on teada üheksane klapp (kolmese toega teevad splinterit vaid kivipallurid), siis võib ju sama hästi ka ärtu maha salata (sest kui 5-4 klapp on olemas, sinna kõrvale 5-3 klapi otsimine on mõttetu) ja splinderdajal võib ka kolmjalg olla (miks peaks eeldama, et tal üldse mingi hea kõrvalmast on?). Aga nojah, praktika on tõe kriteerium ja seekord oli tõde raudselt minu vastu. Saime jaost terve punkti, taha võtmine oleks maksi andnud (ja juhtus see eelviimases voorus). Ebaõnn…

3. jagu: kujutle oma tundeid, kui pakkumine käib nii (sina odavas vastane kallis):
_________1♦__DBL
1NT__p___p___2♣

ja sul on võimalik seda kontreerida trahviks, omades kaarti:

♠T65
♥Ä75
♦843
♣KES3
ja see jääb mänguks (reaalselt näib, et küsimus on selles, kas tuleb 500 või 800). Kui tolm on haihtunud, siis toksid sa bridgemate’i sisse -380, sest partner oli avanud ja pärast kaks korda passinud kaardiga:

♠E982
♥9864
♦ÄKT72
♣-

Väljamängijal on teadagi ruutulühidus (3415 jagu 14 pp-ga) ja kuigi su KES3 on ässa taga, saad sa nendega vaid kaks tihi, kuna eelviimasel tihil oled sa K3-ga käigul ÄT kahvli vastu. Autš. Õnneks juhtus selline lugu vastaste, mitte meiega.

Jaod 5 ja 6 (viimane voor) olid selle poolest märkimisväärsed, et lõppesid kokkuvõttes praktiliselt viigiga: kõigepealt meil 3♥ kontraga väljas (vastasele null), siis neil 4♠ kontra ja ületihiga väljas (meile üks)

Jagu 15: vastased pakuvad (sina odavas, vastased kallis) 1♠ - 2♣ ja sul on käes:

♠4
♥9543
♦ET975
♣Ä76
Kuna näpud sügelevad, pakud sellega 2♣ ja vastane jõuab nelja patta. Partneril pole probleemi ruutu avakäigu leidmisega oma K62-st, mis on ainus, mis hoiab vaenlased 11 tihi peal. Õnnetud vastased saavad jaost vaid 4 punkti.

veidrad asjad juhtusidjaos nr. 23

aga noh, kergelt tulnud – kergelt läinud, järgmises jaos andsime peaaegu kõik punktid tagasi ilma et vastane oleks pidanud üldse midagi tegema:

♠S54_______♠ÄK3
♥3_________♥KST742
♦652_______♦ES
♣ES7654___♣32

3♣_______3♥
3NT______p
ja kuueta. Pakkumiste tõlge siis umbes selline:

3♣: klassikaline random tõke esimesest käes odavas tsoonis: mingi malts, kus risti on pikem kui muud mastid

3♥: pole väga harjunud sellise tõkkestiiliga, optimistlik üritus leida unelmate klapp ärtus koos ruutulühidusega partnerilt ja kui seda pole, siis äkki 4♣-ga midagi halba ei juhtu

3NT: sitt lugu siilike… aga äkki 3♥ oli forssiv ja 4♣ ei tundu ka üldse meeldiva alternatiivina

Eile õhtul tegin sellise asja, et liitusin Premier League Fantasy Football'iga - ja mul tekkis mõte, et võiks oma sõpradest-tuttavatest teha kohaliku miniliiga kui huvilisi on. Asi oleks meelelahutuslik ja tasuta üritus (kui just keegi minuga midagi vahele panna ei taha) ja asja point on järgmine (seletus võib olla kohmakas, aga tegelikult on asi lihtne):

Soccernet.com'i peal on tehtud kasutajaliides, kus sa saad kokku panna "oma" Inglise kõrgliiga jalgpallimeeskonna. Selle jaoks on sulle antud pappi 100 miljonit (ilmselt naela), igale mängijale on kehtestatud oma hind (kõige kallimad on minu mälu järgi Gerrard ja Lampard 12,5 miljoniga) ja sa pead 100 miljoni eest hankima 15 mängijat (väravavaht, 4 kaitsjat, 4 poolikut, 2 ründajat ja 4 varumeest suvalistel positsioonidel, pärast võib võistkonna asetust ka muuta), lisaklausliks on, et üle kolme tüübi ühest võistkonnast võtta ei või. Seejärel paigutad sa 11 mängijat platsile, neli pingile ja määrad kapteni. Aasta jooksul on sul võimalik teha 30 ostu-müügitehingut (voore on 38), et vahetada välja vigasaanud või üritada võistkonda tugevdada (näiteks mängijate hind muutub vastavalt Soccernetis kõigi mängijate seas aset leidvale pakkumise-nõudluse suhtele ja kui sul õnnestub kuskilt pappi juurde saada, kuna tüüpide hinnad tõusevad, võid võib-olla mõned maha müüa ja mõne staari juurde palgata). Kuni 15. augustini (1. mängupäev) võib vabalt vangerdusi teha, ilma et see su tehingute arvu kärbiks, peale seda võid vabalt tüüpe navigeerida vaid oma pingi ja platsi vahel, muud tehingud on limiteeritud.

Nagu enamustes mängudes, on ka siin eesmärgiks saada punkte - ja punkte saab vastavalt sellele, kuidas sinu valitud seltskond Premier League'i mänguvoorus esines - nagu ikka heade asjade eest saab plusse, halbade eest miinuseid. Igaks mänguvooruks võib üles anda uue rivistuse (eelnevaid vahetuspiiranguid arvestades) ja kui sa seda ei tee, jätkab automaatselt sama seltskond, kelle sa eelmine kord platsile panid. Kui sinu poolt platsile pandud tüüp ei mängi, võetakse asemele sama positsiooni mängija sinu pingilt, kui sul pole pingil sama positsiooni mängijat, siis jääb see koht tühjaks.
Kaasa löömiseks tuleks teha endale kasutajakonto SIIN

ja sealt leiab ka põhjalikuma ülevaate reeglitest. On olemas suur ülemaailmne arvestus, aga on võimalik moodustada oma miniliigasid ja ma tegin ühe, millega liitumiseks tuleks passwordi saamiseks pärast (või enne) oma võistkonna moodustamist minuga ühendust võtta - kas siis meilitsi (lauri.naber@gmail.com), telefonitsi või MSNitsi. Oma võistkonnaga on võimalik liituda ka mitmete liigadega, sestap soovin seda liigat hoida enda sõprade-tuttavate jaoks - sellepärast see passwordki. Nii et loodame, et vähemalt neli kätt kokku saab - seltsis ikka lõbusam.

Lõpuks keerasid Rumeenias ilmad nii ilusaks, et tegelikult ei tahtnudki ära tulla (ja oleks tahtnud ise ka kaarte mängida). Ära pidime tulema bussiga, mis läks mängukoha eest 12.00, aga kui ma meenutasin, et sinna oli buss sõitnud 3,5 tundi ja mainisin seda Rumeenia Bridžiliidu bossile, siis ta tõstis selle pool tundi varasemaks, millest arvas piisavat. Asjade pakkimine ja lahkumine kulges hästi (isegi Erika poolt kaotatud võti oli vahepeal hotelli baarist üles leitud - mitte et ta väga napsitamas oleks käinud, aga meile anti seal lihtsalt süüa) ja läksime siis 11.30 bussile (lisaks veel ka Türgi ja Inglise tibid). Bussi pagasivedamiskapatsiteet oli suhteliselt nadi, sestap oli vahekäik inimeste ja asjade pealelaadimise lõpuks pilgeni täis. Ja siis liikuma - esialgu ikka mööda mägiteid. Rumeeniast jäi pilt kui väga agraarsest maast - tee ääres oli igatsugu pudulojuseid - hobuseid, lehmi, lambaid, isegi üks eesel eksis ära - ja umbes pooletunnise sõidu järel ootas meid mägitee peal ees lehmakari - enamus küll jalutas rahulikult mööda teeperve, aga mõned panid ringi ka keset teed ja mõned üritasid üle tee siiberdada. Õnneks jäi kokkupõrge siiski ära ja lennujaama jõudsime parasjagu tunnise (+natuke) varuga. Edaspidi läks asi ludinal, va. 20-minutiline viivitus Budapesti lennujaamas. Tallinnas ootas meid ees juba tuttav olukord - kui pagasilint enam ei liikunud, polnud meie kohvrit kusagil. Seekord oli sama saatus tabanud ka kaksikute sumadanni, vaid Erika pamp oli suutnud end kuidagi läbi murda - eks näis, kas me oma asju veel näeme (hommikul kell 9 nad meid igatahes ei oodanud, 1 punkt Rumeenia kasuks). Edasi siis tahtsime võtta kakaod ja burksi, aga sattusime ilmselt ühte vähestest maailma Statoilidest (Tallinna Järvevana tee Statoil), mis on öösel kinni! Õnneks see ei olnud midagi katastroofilist, tõstsime ekipaaži Käreveres Siimu peale ja vurasime koju, hoolimata fauna üleküllusest (Tallinn-Kärevere tee kõrval kits, Kärevere-Kärkna otsa peal enesetapjast kass, kes loodetavasti siiski auto alla ei jäänud) ja Kärkna-Vedu otsa peal jänes) ühtegi kägarat ei korraldanud. Kodus näitas kass meie saabumise puhul üles suurt entusiasmi ja tervitas meid näugumise ja öö läbi igasuguste krabisevate asjade krabistamisega (mis teadagi ei ole väga meeldiv, kui sa ise oled reisist zombistunud ja tahad üle kõige magada), aga tundus, et ta oli meie tuleku üle väga rõõmus. Tore igatahes.
Ja reisi ja elamise võib siis kokku võtta, et igati positiivne oli - kuigi esialgu oli paar asja lahtised laabus kõik siiski õlitatult (va. lennupagas), rumeenlased olid suht abivalmis ja meeldiv rahvas ning ei muutunud pealetükkivaks. Süüa anti suhtkoht hästi (kodused söögid, kuigi kodus on nad muidugi ikka nats paremad), õlu kõlbas juua, kuigi midagi väga geniaalset ei olnud. Aga ikkagi hea meel, et tagasi sai, there's no place like home!
Eks nüüd hakkan mängu analüüsimisega tegelema ja vaatan, kas sealt midagi huvitavat välja koorub.

Nüüd siis sai asi pidulikult lõpetatud – kuigi Pihlal-Maarjal viimane istung ebaõnnestus, tegid lahtises toas taanlased selle kõik kuhjaga tasa – näiteks kui meie jäime osamängu (slämm seisab), siis taanlased sinna slämmi küll jõudsid, aga puterdasid taha. Kui ühte osamängu poleks geimik kontreeritud (Deep Finesse väidab, et seal saab kaks ületihi võtta), oleks olnud variante isegi Taanist mööda tõusta, kuid nüüd jäi sellest nõks puudu, tulemuseks kuues koht, millega võib täitsa rahule jääda (kuigi mängu suhtes seda väita ei saa), lõppeks ei tohiks vist ühegi Eesti võistkonna kohta, millel tiitlivõistlustel medalist 15 VP-d puud jääb, et see on läbi kukkunud – vähem on medalist puudu jäänud vast ainult 2001 tudengite EMil, kus meil vist jäi puudu ca 10. Igatahes piinlik tagasi tulla küll ei ole. Kõige rohkem rõõmustasid meie tulemuse üle hollandlased, kellel oli viimane matš Türgi vastu ka untsu läinud (lõpetasid viigiga) ja kes pelgasid medalilt ära kukkumist ja rootslased, kes jõudsid punktiga Taanist mööda. Esikoht lahenes lõpuks ausas heitluses – Poola nüpeldas prantslasi 20:10 (18:12 oleks ka piisanud). Kui seda Erika ja Tuulega vaatasime, siis leidis Tuul, et tema on prantslaste poolt, Erika toetas poolakaid. Ma leidsin siis, et prantslased on lärmakad ja jalutavad igal pool suits näpus ringi, sestap ma olen ka poolakate poolt, aga: „oot, aga miks sa Erika prantslaste vastu oled?“
Vaba aega kasutasime selleks, et hotelli tagant üles mäkke minna – õigemini küll suusatõstukivaguniga vedada. Väga kena vaade oli, kadedaks tegi, seda hoolimata sellest, et suht külm hakkas mäetipul olles. Ei tea, kui kaugele näeb, kui oled ligi 2 km kõrgusel merepinnast? Peale allatulekut turistitasime natuke turul ja nüüd olemegi ooterežiimil tagasitulekuks ja togime Katani mängida. – 2 tundi hiljem selgus, et seekord mulle šansse ei jäetud, kuigi mängu lõpuks oli metropol peal.
Huvitav, kas Rumeenas on düsgraafikute protsent suurem kui mujal maailmas – nimelt leidsime vaateaknalt sildi „made in Itlay“ ja taarapunktilt sildi „Platsic“…
Et siis järgmine postitus plogisse tuleb juba kodumaalt ja vahepeal järgneb siis tulemustest läbi närimine ja analüüs.

12. juuli – lõpuks jõudis kohale ammulubatud vihm, eile õhtust saadik tilgub midagi väikeste pausidega. Norra vastu tuli mul poolajal elavalt meelde nende vastu Jesolos mängitud matš, kus IMPe muudkui kadus ja kadus ja lõpuks laekus 1:25 kest. Õnneks seekord oli teine pool parem ja tüdrukud võitlesid 4 VP-d tagasi, kaotusnumbriteks jäid siis 11:19. Seekord olid siis peamisteks kirstunaelteks kõigepealt jagu, kus sai agressiivselt ära kontreeritud vastaste 3♦ - kuid kahjuks ei saatnud seda agressiivsust õigustav kaitse ja teises jälle pakkumises ujuma minek, kui viiene ärtu venitati hullema kartusel kuueseks ja maandutigi 5-2 klapiga viiendal kõrgusel. Lisaks veel paar keskeltläbi kehva otsust ja saigi vastane kokku 66 IMPi. Kuna sekka tuli ka häid ja ilusaid asju, jäi meie skooriks 49. Tüdrukutel (vähemalt kaksikutel) näod pikad ja tuju morn, loodetavasti ei teki minnalaskmismeeleolu – kolm matši vaja siiski veel ära mängida. Ma küll saan aru, et kest tuju heaks ei tee (eriti seal toas, kust võis loota paremat tulemust), aga tulemus on endiselt ainult -5, nii et plussimängimisšansid on veel täiesti olemas.
Inglise vastu oligi matš kohe teine tera. Soojenduseks panid Maarja-Pihel ära slämmi, kus on kaks tihi pealt minemas (õnneks ei võetud) ja üldiselt kippusid asjad hästi välja kukkuma. Suurem kogus IMPe kadus ära kolmes jaos, millest ühes eksiti taas reegli „kui sa oled oma lehe ära kirjeldanud, pea edaspidi lõuad“ vastu, teises tegutses vastane lihtsalt õnnestunult ja pressis ära piiripealse geimi ning teises toas võttis meie tüdrukud pakkumisest maha ja kolmandas andis väljamängijale võimaluse geimis eksida, mille too ka ära kasutas. 24:6 võit tekitas hea tuju ja tõstis meid kaks vooru enne lõppu taas plussi (+4 seega), järel on veel Tšehhi ja Taani, viimased võitlevad medalite pärast ja tšehhid on meist napilt ees. Minu prognoosile esikolmiku kohta, mis vahepeal tundus päris adekvaatne olema, pani see voor igatahes põntsu – nimelt Saapamaa tibid andsid Madalmaade tibidele 24:6 koslepi. Ilmselt saab võitja suhtes otsusta vaks viimase vooru Prantsusmaa-Poola heitlus – ja vean kihla, et see on vugraphis.
Tšehhi matšis juhtus veider lugu, kuidas tüdrukud kontreerisid ära vastaste 3NT (neil on 26 ühtlast ja meie tüdrukuil mõlemal ühtlane käsi, 13 vastu 1 pp)… vaatasin ja vaatasin ja välja ei mõelnud, kuidas see juhtuda sai (võib-olla avakäigukontra, kuigi kolmese masti ja partneri eeldatava null-lehe vastu tundus see tsutt veider?) – pärast asja uurides selgus et sellega tegu oligi. Kahjuks on mind mingi tõvealge ründamas, sestap ma väga ei jälginud, mis viimases matšis toimus vaid kasutasin võimalust tunnikeseks tukastamiseks, aga seda suurem oli mu heameel, kui üles ärgates selgus, et laekunud on 20:10 võit. Enne viimast jagu oli seis isegi 22:8, kuid seal toimunud ekspertiisi tagajärjel (12 punktiga ei vaevutud avanud partneri vastas geimikutset tegema) kadus 10 IMPi ja 2 VP-d. Peale seda ei olnud partner just väga roosilises tujus, õnneks jäeti märkeleht siiski ühte tükki. Homme siis viimane matš, vastaseks Taani, kes ilmselt tuleb laua taha täie tahtmisega maksimaalselt suur võit korjata – nimelt on neil šansid kolmandaks kohaks, kuna Hollandi puterduste tagajärjel on kaks võistkonda suhteliselt koos. Esikoht läheb kas Prantsusmaale või Poola.

11.juuli – tundub, et nagu ma ei tohi vaadata Tartu Rocki või Eesti jalgpallikoondise mänge (kui ma seda teen, siis saavad nad 90% mängudest tappa), laieneb mu kuri pilk ka tüdrukute tulemuste vaatamisele vugraphis. Esimene asi, mida ma seal tulemusi näitaval tablool nägin, oli see, kuidas vastasel on välja tulnud täielikult lootusetu 6♣. Pärast kuulsin, et meie kaitsja, olles avakäigu ässaga saanud, kartis et väljamängija saab oma tihid kokku ja üritas leida partnerilt teist ässa, käies nii oma kuninga alt välja (kaitseplaan mis sisuliselt nõuab väljamängijalt kümnest ristit). Seekord küll sellist masti ei olnud, aga lõpu eel suudeti ikkagi kümnene mast välja jagada (kadedaks teeb, mul pole sellist veel kunagi kätte juhtunud). Mõlemas toas avati ette 1♦ (meil rand, vastastel NAT) ja pakuti 5♣ vahele. Nüüd meie tüdrukud jõudsid 6♥ lepingusse (kaheta), vastased aga 6♦-sse, mille peale 10-se mastiga veel ka 7♣ öeldi, mis vastased seitsmesse ruutusse ajas (kontraga kaheta).
Igatahes mulle aitab, vugraphi ma enam ei lähe! (tegelikult ilmselt lähen küll, kus ma ikka pääsen). Igatahes oli meie poolt üsna must matš, kuid õnneks patserdasid ka vastased mehiselt (kui tütarlaste kohta on sobilik nii öelda) ja paaril korral päädis patserdamine kerge ehmatusega (nt. tahapatserdatud geim jaos, kus vastane slämmi jõudis ja täislastud geim jaos, kus meie teine paar paremat geimi mängis). Jagude generaator oli tütarlaste vastu äärmiselt helde olnud – seitsmeseid maste jagus hulgana ja nii mõnigi matš lõppes ühe poole 25 VP-se võiduga.
Rumeenia matš kinnitas mu kahtlusi vugraphi suhtes – niipea kui ma sinna nägu näitasin, vähenes tüdrukute 19-IMPine algedu kahanes kolme jaoga 5 IMPi peale. Seepeale tegin kiiresti sääred ja tulemuseks oli massimõrv – 114 IMPist võitu 20-jaotuselises matšis mina küll kusagilt ei mäleta! Naljakas oli see, et esimeses jaos pidi Maarja genereerima ärtugeimi vastu avakäigu lehest:
♠ÄExx
♥Ex
♦Äxxx
♣Äxx
sikutas siis ristiässa ära (vahet pole, mida ta käib, kuni ta just padaässa ei tõmba) ja leping läks üheta. Selle peale siis kukkus vastane teda õpetama ja rääkima, et järgmised 10 korda ta müüb niimoodi tihi… Suurt midagi muud pole sellest matšist mõtet rääkida, tüdrukud ei mänginud kindlasti mitte veatult, aga vastaste tase muutis selle ebaoluliseks.
Viimases matšis Prantsusmaa vastu tundub, et tüdrukutel lihtsalt ei jopastanud suurte svingidega – Esimese kaheksa jao jooksul oli kolm suuremat väljaminekut, millest kahes ma muud kui halba õnne süüdistada ei oska (eeldusel, et ma sündmused õigesti genereerida suutnud olen), ühes küll 3♥ pakkumine kallis tsoonis odava vastu 7-2-2-2 jaotuse ja kesise mastiga (KE8xxxx) oli vast nats üle pingestatud (kuigi alati ei istu taga neljas ÄST9 ja trahvikontra võimalus), seekord laekus igatahes -1400. Selles voorus kanti BBOs üle Rootsi-Läti matši ja mul oli kiibitseda seda väga privilegeeritud kohalt – nimelt vedelesime läpakatega meie hotellis ja minu paremal käel istus Tihas ja vasakul käel Rootsi kapten ja treener. Ühes jaos panid nad vahele 2 õlle, kas rootslased pakuvad ära 7♣ või mitte – kusjuures niipidi, et mõlemad lootsid kaotust (seega Tihas ütles, et pakuvad ja rootslased, et ei paku). Aga meite jaoks oli see jagu igati abiks – prantsustibid piirdusid 6♣-ga (Tuul ja Erika segasid päris jõhkralt vahele) ja Pihel-Maarja pakkusid ära 7♣. Lehed olid sellised:
♠Ä8764
♥-
♦E4
♣KS9762

♠-
♥ÄKS642
♦ÄK76
♣ÄET
Vahepeal leidis kinnitust ka Uperkuudis Tuule kurtmise juures (et ta ei oska kunagi soldatit õigelt poolt lõigata) ära mainitud fakt, et Erika lõikab need alati õigesti. Oli mingi 3NT, mis sõltus ♦S leidmisest ja kust meile laekus 10 IMPi. Ma ei olnud just väga üllatunud, kui tuvastasin, et väljamängijaks oli Erika.
Üldiselt oli matš täitsa variantidega, aga kahjuks viimases jaos ei istunud trumpmast 2-2, mis tähendas 12 miinust sama arvu plusside asemel ja 11-19 kesta. No mis parata.
Õhtu lõpetasime Kataniga (Maarja passis), mis kestis ligi kaks tundi ja oli mu elu raskemaid mänge ses suhtes, et tuli ikka väga tõsiselt pingutada, et ära võita – jupp aega passisid kolm inimest 11-12 punkti peal (võiduks vaja saada 13) ja võit tuli tänu sellele, et platsi nurka sai ehitatud küla, see oli viimane koht platsil, kuhu üldse veel midagi ehitama mahtus.
Rääkisin vahepeal all Norra kapteni Lars Eidega juttu. Too väitis, et kuigi Norral on alati vinged juuniorid, siis uute mängijate leidmiseks ei tehta piisavalt tööd. Bridžiliidu palgal on küll inimene, kelle ülesandeks on tekitada juurde uusi mängijaid ja siinseal toimuvad kursused ja bridžiõpetajate väljakoolitamine, ning on tehtud isegi kaks erinevat programmi uute mängijate leidmiseks – üks sportlik (peamiselt siis noored) ja teine sotsiaalne (vanemas eas alustajad, kellel on vaja natuke lahedamat ja vähempingelist õhkkonda, et saaks rahulikult kaarte tihisse loopida ja aega surnuks lüüa), aga enamus uutest mängijatest on ikka sellised, kellel üks või mõlemad vanemad juba mängivad jne. Näiteks nende noortekoondises olevat vaid üks selline, kelle vanemad juba ei ole bridžimängijad. Seda juttu kuuldes tuli mulle pähe mõte, et hea et Eestis üldse keegi bridži mängib – mängijate leidmine sõltub peamiselt sellest, kuidas keegi viitsib peamiselt oma entusiasmist lähtudes kedagi õpetada ja kui inimestel endal on mänguhuvi, siis mingit õpetust leida on raske ja bridžlaste lapsed eriti bridži ei mängi (väheste eranditega, ennekõike tuleb mulle pähe Võhandu). No ja mingit täiskasvanute koolitamist, et need õpiksid selgeks sotsiaalsel tasemel bridži (et see siis omakorda kunagi oma lastele selgeks teha) pole ammugi. Ma isegi ei tea, kas nn. „metsbridžlasi“ üldse veel järel ongi… Soomlastel olevat omakorda jälle lood päris puus omadega – Kauko mainis,et neil on küll 2 inimest bridžiliidu palgal, aga üks jääb augustist sundpuhkusele ja teine aasta lõpust, kuna pole pappi et neile palka maksta.
Aga mis Lars Eide veel rääkis, oli see, et algajaile tuleb õpetada kaardimängu, kaardimängu, kaardimängu ja pakkumist esialgu nii vähe kui võimalik. Ma just tüdrukute mängu vaadates tajun, et ennekõike jääbki puudu oskustest kaartidega midagi geniaalset pihta hakata, kuigi pakkumine on enam-vähem tasemel (mõnede kurioossete eranditega). Ja kui inimene tunneb, et ta suudab hästi välja mängida, siis see lubab tal pakkumises veidi rohkem riske võtta (kui kaitse eksib, kasutame ära!) ja väga sageli ka s…st saia teha. Aga jah, häda on selles, et pakkumist on oluliselt lihtsam õpetada, eriti kui õpetajaks olen mina (oma hinnanguil on mu pakkumine, eriti võistlev, oluliselt parem kui väljamäng).

10.juuli – teise matši viimasest jaost (see õnnetu topeltgeim) on juttu ka tänases daily bulletinis, kuna topeltgeimisving juhtus ka vugraphis peetud matšis. Siin siis umbkaudne tõlge bülletääni artiklist:
"Kui tähtis võib olla üks pealtnäha lihtne otsustamiskoht – kas pakkuda Osti kaardiga 1♠ või mitte. Ma ei arva, et pakkumine vastase vahelepakkumise järel oleks eritähendusega võrreldes sellega, kui 1♥ vahele ei pakuta ja kuna Ost oleks kindlasti pakkunud 1♠, kui Nord poleks sekkunud, seega toetan ma Lhuissier’d (prantslane pakkus 1♠). Aga sellest hoolimata, tundub mulle, et Nistor (rumeenlane passis) ei olnud nii karmi karistust ära teeninud – näiteks kui Südil oleks olnud käes kõigest 3♥ väärt kaart, oleks olnud Westil lihtne panna väljavõtukontra" (ta 1♦ avang sisaldas ♠ÄES3, ♥9, ♦Ä983,♣KE64).
Tõsi küll, eelnevat juttu lugedes tuleb silmas pidada, et see on naturali kontekstis

ahjaa, „master bidi“ definitsioon: pakkumine, mis lubab sul võita post-mortemi, kuigi samal ajal toob kaasa roberi kaotamise.

Türgi vastu lõi välja üks teine tüüpiline Eesti häda – nõrkadelt ei saa kuidagi punkte kätte (tuleb meelde kasvõi eelmine EM Jesolos, kus Läti tüdrukud meie vastu oma ainsa võidu said, mille peale Tihas lõpubanketil mainis, et „aitüma et ikka kohale tulite!“. Seekord läks kaks kogu matši peale korda lollil kombel IMPe loosirattasse – kõigepealt ei suudetud teha head tõket vastaste kalli tsooni 4♥ vastu (4♠ läheb odavas üheta) ja teine jagu oli veel veidram:

♠KESxx____♠Ä
♥K________♥STxx
♦xx________♦ÄE9xxx
♣ÄKExx____♣Tx

nende lehtedega suutsid tüdrukud ühepoolses pakkumises purjetada 7♦sse, „õnneks“ kontrat ei tulnud. Algas see kõik niimoodi:
1♣____2♦
2♠____3♥
4♣____4♦
5♣
Kui nüüd üks kindel süü leida, siis on see kindlasti 4♣ pakkumine – mina võtaks seda asja kindlasti ärtu kooskõlastuse ja cuena, ei ole nagu erilist põhjust, miks peaks üle 3NT nivoo minema, kui partneri mastid ei klapi (kui tal on sobivad kaardid, oskab ta seda ise teha). Peale 5♣ pakkumist võiks partner võib-olla halba aimata, aga käsi väriseks küll päris kõvasti, kui peaks potentsiaalset cuebidi mängima jääma… Miks pakkumine lõpuks 7♦sse maanduma pidi, ei oska ma küll öelda (ja kui aus olla, pole oma tuju rikkumise hirmus küsida julgenud)…
Äärepealt oleks kadu piirdunud kõigest 3 IMPiga, kui teises toas väljamängija oli taha patserdamas 5♣ lepingut. Kaks tihi oli juba ära antud, kuid kahjuks järgnes sellele trumbikäik Sx-st ja trumbimastis ei olnudki enam kadujat…
Matši lõpus suutsid sarnase naljaga hakkama saada Ungari tüdrukud, kes pakkusid ühes teises jaos 7♠ kahe keycardita. Kahjuks üks oli neist trumpäss ja seetõttu sai ka leping kontra ja läks kaheta.

Teine matš Poola vastu lõppes suure kestaga, 6:24. Enamuse 45-IMPisest kaotusest moodustasid kaks matši keskel järjest ette tulnud jagu. Kõigepealt käidi kergemeelselt taha kalli tsooni slämm, valides vale baaskäe ja seetõttu kehvema mänguplaani (ja nagu ikka, kui eestlased juba nii teevad, siis saavad nad ka vastu näppe – oleks seda teinud vastased, oleks ilmselt asi paremini jagunud ja leping välja tulnud). Ja kohe tuli teisest toast kalli tsooni geim otsa, seekord üritas väljamängija kaval olla, aga pakkumata 3-2 mastis tuli löök sisse. Hetkel siis on kohaks „tagant kolmas“ – kuigi mäng iseenesest NIII vilets ei ole olnud, et tibide konkurentsis tappa saama peaks. Ilmselt jääb puudu oskustest plusse genereerida ja selle tõttu on need paar patserdust, mis igas matšis vääramatu järjekindlusega sisse tulevad, ka väga valusad.

Õhtune matš Itaalia vastu algas sellega, et Maarja-Pihel küsisid vastaste signaalide kohta (süssikaardil olid need suht puudulikult kirjas). Selgus, et see oli viga – üks hakkas seletama, teine hakkas vastu vaidlema ja järgnes pikk omavaheline arutelu, mille käigus signaalid kokku said räägitud (kuues voor turniiril!). Matš oli kapteni jaoks jälle tõeline kannatuste rada – esimesed 5 jagu, +31, järgmise viie jao järel oli seis viikis. Lõpp kuulus õnneks headele.

Kaks suuremat tala tuli sisse ka selles matšis, aga kuna vastane oli üsna pehmeke, tuli siiski 19:11 võit (ja sellistest oleme me paari punktiga maas!!!). Üks taladest oli selline, kus lehtedega
♠ÄES
♥Äxx
♦KSxxx
♣Kx

♠Kxx
♥KETxx
♦xx
♣Äxx
meie tüdrukud piirdusid geimiga, Itaalia jõudis slämmi. Ruutus on ÄE mõlemad teadagi ees. Naljakal kombel 2/3 juunioridest seda slämmi ei pakkunud, aga 3/4 tibidest pakkusid. Teine tala oli aga märgatavalt anekdootlikum, tuues mulle sisse ühe õlle. Nimelt vedasin Balašovsiga kihla, et suudan ära täpse pakkumisjärgnevuse, millega tüdrukud 4-1 klapiga 4♥ lepingusse jõudsid. Avab ülemine leht:
♠KESx
♥Ä
♦xxx
♣KESxx

♠xx
♥K9xx
♦ÄKxxx
♣xx

Saadud võit igatahes mõjus hästi võistkonna moraalile ja söögiisule (või siis oli tänane õhtusöök erakorraliselt hea?) ja elu tundub oluliselt helgem ja lõbusam, homme hommikul ootavad järge rootslased. Tüdrukute koondise kaptenina kohtab ilmselt probleeme, mida muudes klassides ette ei tule, eile õhtul oli pikk arutelu teemal, et mis värvi särgid selga panna. Võib-olla oleks parem, kui kõik särgid oleksid ühte karva (nagu Hollandil oranž) siis seda häda ei tekiks. Halbadest asjadest tuleb mainida, et nett hotellis jukerdab ja pagan seda teab, millal ma oma postituse ülesse saan – ilmselt 11. juuli hommikul mängukohas (mis asub tegelikult meie elukohast vaid paarsada meetrit eemal, nii et kui väga tahaks, võiks ju ka õhtul asju üles riputamas käia).

9. juuni – seekord siis Maarja sünnipäev – oli esimene mängupäev, sestap polegi muust suurt midagi rääkida. Igaks juhuks mainin ära, et ilm on endiselt ilus ja elul pole väga vigagi – toidetakse rohkelt. Hommikul esimese matši Hollandi vastu mängisid tüdrukud kohati päris ilusti, kuigi teiste kohtade pealt andsid piisavalt järele, et laekuks napp 14:16 kaotus (nagu ikka, siis vähima IMPipiiri peal). Suurim miinus tuli jaost, kus lehtedega:
♠ÄK
♥54
♦53
♣ÄKS9653
♠E93
♥K982
♦Ä
♣ET874
vastased jõudsid slämmi, aga meie paar kahjuks mitte. Ristislämm Osti käest oleks muidugi tõkestamatu, aga Westi käest mängides peab ärtu äss ees olema või vastane avakäigul eksima. Ärtu äss muidugi oligi ees.
Asi oleks võinud hulleminigi lõppeda, aga 14 jaos esines Tuul väga hästi: kõigepealt ajas vastased neljast ärtust korruse jagu kõrgemale ja siis tegi „tuhande taala avakäigu“ –
♠KEST98
♥8
♦T5
♣ÄK83
1♠____2♣___p____4♥
4♠____5♥___DBL_p…
ja kui nüüd avakäigul eksida, siis läheb see kontra 5 IMPi maksma (teisest toast tuli 5♥ täpselt välja). Selle asemel, et käia musta masti, pani Tuul lauale oma ärtusingli, Erika võttis ässaga ja käis teise trumbi tagasi, mis oli ainuke variant see leping taha võtta! Niipalju kui ma vaatasin, ei olnud keegi ei tüdrukutest ega openist ärtukäiku leidnud.
Veider lugu juhtus 5. jaotuses, kus Tuul-Erika jõudsid süsteemsete arusaamatuste tõttu 21 pildipunktiga 3NT-sse, mis läks odavas tsoonis kolmeta. Maksma läks see vaid 2 IMPi, sest teises toas läks 3♥ kaheta, aga näiteks vugraphis kontreerisid hollandlased Austrial ära juba 1NT ja kuigi seda lepingut võib võita, siis peale ühe soldati valesti arvamist läks see juba neljata.
Kahjuks jäid kasutamata kaks head šanssi plussi teenimiseks. Kõigepealt jäi ühes toas kontreerimata vastaste tõke (tekkis naljakas pakkumisjärgnevus ja viimasel käel oli suht ebamugav kontreerima hakata, kui tal piiratud avangu vastas on peamiseks väärtuseks seitsmes pada KS, millele partner on kolmest-neljast tuge lubanud) ja siis juhtus selline piinlik lugu, et hollandlased jäid normaalse 4♥ asemel mängima hoopis 3NT, kus neil on ristis mõlemas käes kaks kliberit. Kahjuks suudeti mast:
KET9 vastu ÄS842
kinni blokeerida ja leping tuli täpselt välja (kuigi 2 IMPi plussi siiski laekus). Nimelt tuli avakäiguks ♣E (küsib julgustust) ja peale sellega tihi saamist jätkati ♣9-ga, millele mängiti soldat. Nüüd võiks kaaluda, et millisest kombinatsioonist avakäik tehti – partneril on kas E9 duublis või siis KET9 – ja vägisi tundub, et tõenäolisem on viimane variant. Kahjuks otsustas kaitsja tõmmata siiski ässa ja nii see mast blokki jäigi.

Teine matš Ungari vastu algas kehvasti, poolajaks olime taga 9:25, mille sisse läks üks halvasti õnnestunud vahelepressimine, kus teises liinis geim taha läks ja üks nadi väljamäng, kui trumbimasti
E74
vastu
ÄT8652
lahendati nii, et käidi väike vastu kümmet – tagant võeti singelsoldatiga tihi ja teises käes olev K9 andis kaitsele veel teisegi tihi.
Seejärel muutus elu ilusaks, järgmised kolm jagu tõid meile sisse 35 IMPi, lõpp oli aga jälle tüüpiline Eesti võistkonna õnnetus: viimase viie jaoga läks omakorda 39 IMPi välja (kusjuures üks jagu jäi viiki). Sinna sisse jäid vastase kontreerimine 300 eest, kui endal seisab kalli tsooni geim, arvamisest sõltuva geimi kaotamine (vastane nagu ikka võitis), tahapatserdatud kalli tsooni geim (mille juures kõige hullem oli see, et vastased olid osamängus, nii et oleks võinud tulla magus kasum) ja viimases jaotuses kalli tsooni topeltgeim. Küsimus nimelt selles, et kui pakkumine algab 1♦ - (1♥), kas öelda lehega:
♠K8754
♥T8
♦S4
♣S972
1♠ peale või passida. Vastane ütles ja leidis partnerilt neljase toe ärtu singliga, peale meie passi aga järgnes 4♥-p-p-p… Igatahes selle peale ma leidsin, et järgmises matši tehku tüdrukud (kui ajalimiit vähegi lubab) peale 15. jaotust metsapeatus ja tõmmaku lihtsalt paar minutit hinge. Ilmselt oli ka vastastel sama taktika, sest selgus, et hoopis nemad talitasid niiviisi.
Õhtu viimane matš Saksamaa vastu oli paras korvpall. Kõigepealt oli vaja teha avakäik 6♠ vastu, kui põhimõtteliselt oli valik võimalik teha kas ♥ET763 ja ♣KS7 vahel. Loomulikult oli õige käia ristit, aga pealtnäha normaalne ärtukäik lasi lepingu välja. Kohe järgmises jaos ronis vastane 5♦ tõkkesse, kus trumbimastis istus vastas EST98. Kahjuks oli kaitse ebatäpne ja laekus vaid 500, mis osutus oluliseks vaheks, sest teine paar suutis meil ikkagi 800 tekitada. Õnneks laekus kaks geimideltat, kus meie võitsime ja sakslased kaotasi 4 kallist ja siis juhtus jälle selline tore „natural not-forcing“ nali, et sakslased jäid mängima 2♦ ja Erika-Tuul 5♦, mõlemas lepingus 13 tihi (kui avakäigul üks võtmata jäeti). Õnneks kallis.
Erika suutis teha ka ühe „master bidi“, millest mina poleks pruukinud küll aru saada. Pakkumine nimelt siis nii:
1♦ (rand) – 1NT – p – p
2♥
selgus, et ta näitas sellega kalleid. Tagantjärgi mõtlema hakates tundub see küll loogiline (milleks lubada maksi, neljast ärtut ja kuuest ruutut), aga esimesed refleksid oleksid küll seotud täieliku mõistmatusega. Õnneks oli Tuulel ärtut küll ja leping tuli välja, +6 IMPi.
Päeva lõpuks jagame 10. kohta 40 VP-ga (miinus viis), aga esialgu pole katki midagi ja tuju pole ka veel kuhugi kadunud. Suurimad kaod on ilmselt minu närvirakkude seas, mis tulemusi oodates ja närveerides hävivad, aga ma kahtlustan, et laua taga kiibitsedes oleks mul kordi raskem. Homme hommikul esimesena menüüs Türgi.

8.juuni – hommikul kella üheksaks oli meie kaua kadunud kohver alla vastuvõttu kohale jõudnud, olles teinud reisi läbi Riia ja Müncheni ja keegi kurinahk oli ta natuke ära määrinud. Ise alustasime päeva väikse tiiruga linna peal, tundub selline vaikne kena kohakene olevat. Elumaju praktiliselt ei näinudki, puha hotell hotellis kinni ja sestap on ka Rumeeniale omast hallust oluliselt vähem kui kohale sõites maantee ääres näha võis. Käisin mängukohas asjatamas ja selgus, et jura on seal rohkem kui rubla eest. Esiteks tekkis probleem süsteemikaartidega – võistluse tingimusi lugedes oli mul kahe silma vahele jäänud, et igal võistkonnal peab olema 40 (nelikümmend!) süsteemikaarti! Ma olin valmis teinud kummagi paari jaoks ca 16 kaarti (iga vastase jaoks üks, üks staffile ja mõni omale), õnneks sai puudujäägid kohapeal paljundada, ning kuna pool tööd oli siiski tehtud, ei kasseeritud mult mitte 10, vaid 5 euri. Teine jama oli nimesiltidega (need peavad kõigil olemas olema) – nimelt Erika oma oli puudu. Pärast avatseremooniat passisin veel pool tundi Hospitality Deski juures vaid selleks, et lõpuks selguks, et see puudu jääbki, kuna tüüp, kes selle nime kirja pani, oli suutnud paberi ära kaotada. Nojah palju õnne… (juhuslikult oli Erikal täna sünnipäev ja ju siis oli see nende viis talle lugupidamist avaldada), loodetavasti homme hommikul nad suudavad selle siiski tekitada. Lisaks käisin kaptenite kokkusaamisel ja nende meistrikate esimene ametlik kild on selline: „the official language of these championships is broken english!“ Enne avatseremooniat õnnestus õhtusöögil kohati mingit absoluutselt söödamatut toitu – nägi välja nagu mingi rohekas pasteet ja maitses kirjeldamatult vastikult. Õnneks oli mul piisavalt oidu seda ainult noaotsaga testida. Avamistseremoonia oli kah omamoodi naljakas. Nimelt hakkas pihta ilge äike ja vihmasadu – ja täpselt sel hetkel, kui oli käes aeg avamisele siirduda. Ses suhtes muidugi vedas, et Vallo poolt mingilt Norra leheküljelt vaadatud ilmateade, mis lubas suht pidevat sadamist ja külma ilma, osutus udutamiseks (ilm on siin metsikult palav ja vihm jäi järgi poole tunniga), aga vastik ikkagi. Erikal oli piisavalt oidu panna selga bikiinid, jalutada nendes kohale ja siis kotist kuiv särk välja tõmmata (ja vahepeal ilmselt linnas liikudes kõvasti tähelepanu äratada). Avatseremoonia oli üks meeldivamaid, mida ma olen kohanud – kaks kõnet, mõlemad mõõduka pikkusega, seejärel mängiti ette kõikide osavõtvate riikide hümnid (me näiteks laulsime kaasagi) ja näidati taustaks pilte neist riikidest (Tartu raekoja esine purtskaev koos suudlevate tudengitega igatahes oli ka nende seas, eriti ei jälginudki mis seal veel oli, vist u. stiilis paar Tallinna vaadet, paar looduspilti ja Kõpu tuletorn). Aga hümnide mängimine tekitas ses suhtes elevust, et peale meid tuli kohe Soome hümn. Ja kui see mängima hakkas, siis vaatas saalis väga suur osa hämmeldunult ringi, et „midagi vist läks sitasti“… ja kui viimane hümn lõppes, siis unustati playlist kinni panna ja see hakkas otsast peale – õnneks mitte Austria vaid EBLi hümniga, mis tähendas et oli võimalik halva mängu juures hea nägu teha. Pärast anti väikseid snäkke (need olid head) ja tseremoonia lõppes sellega, et lorasin belglastega, kelle üks asjapulk mäletas isegi seda, et ta oli kirjutanud Leost artikli „Old-Fashioned Guy“ (kui ta kallis tsoonis kontrata seitsmeta keris ja -700 sai. Juhtus see aastal 2000 Antalyas).
Homme siis hommikul esimene matš Hollandi vastu, eks siis paista mis seal saama hakkab…

Reis Transilvaaniasse blondiinide seltsis on saanud piduliku alguse – õnnestus läbi suurte vintsutuste elusalt kohale jõuda. Ja aega läks sellele kõigest 18,5 tundi. ca 3 hommikul startisime Vedult (roolis teadagi kõige väiksema juhistaažiga tegelane) ja umbes 5.05 – Lennujaam. Kohe tekkis soojenduseks mingi probleem check-in’iga, kuna väidetavalt ei näidanud arvuti märke, et meil Helsingist edasi lendava otsa kohta elektrooniline pilet oleks. Nihutati meid laua tagant mingisse kassasse ja tagasi. tšekiti meid lõpuni ära ja 6.15 järgnes lend marsruudil Tallinn – Helsingi. Lend kestis ca 30 minutit, mida on oluliselt vähem kui selleks lennuks valmistumise kammajaa… Helsingi (Vantaa) lennujaamas kügelesime kuni üheksani Muumisid täistopitud poe taga ja seejärel lendasime Budapesti. Seal taas omakorda kaks tundi ootamist, mis päädis ungari naljadega. Nimelt värava taha, kus me ootasime Bukaresti lennukit hakkas järsku ilmnema suures koguses rätipäid. Mulle näis see kõik väga kahtlane ja asja lähemalt uurides selgus, et vahepeale on topitud üks Priština lennuk. Ja veel lõbusam, kui mulle natukese aja pärast asi veel imelikum näis, selgus, et Bukaresti lennuk on üldse ekraanilt kadunud (võib-olla seda teadustati, aga Budapesti lennujaama teadustamine on üks suhteliselt vaikne ja kehvastiartikuleeritud asi). Nojah, Bukaresti me siiski saime ja järgmine tore üllatus ootas meid ees pagasile järgi minnes. Nimelt minu ja Maarja kohvrit ei tulnud ega tulnud. Nurga taga pagasiosakonnast asja uurides selgus lahe tõsiasi, et meie pagas on veel Tallinnas! Eino uskumatud lontrused – väidetavalt ei olevat see Soome lennuki peale enam mahtunud (aitüma neile, kes meid check-inis jooksutasid, nii et me end viimasena regatud saime). Paluti siis jätta oma aadress ja pagas lubati esimesel võimalusel järgi saata. Siis tuli mängu tõsiasi, et ega me oma aadressi ju ka ei teadnud, veel hullem, me ei teadnud sedagi, kus hotellis me elame (väike kommunikatsioonihäire korraldajatega). Jätsime siis mängukoha nime ja hakkasime bussiga Poiana Brasovi poole vurama, lisaks meile samas bussis veel osa rootslastest, norrakaist, inglased ja Barry Rigal. Viimasega oli selline naljaks lugu, et Vallo tuvastas mälumängu MMil oma kohta otsides endaga umbes samast kohast (kui ma ei eksi, siis paar pulka kõrgemalt, aga see võis muidugi olla ka täpselt vastupidi) ühe samanimelise mälumänguri ja loomulikult tekkis meil huvi, et kas meiesuguseid oinaid on veel, kes neid kahte ala pressivad. Kasutasin siis juhust, et ta istus praktiliselt minu ees ja küsisin järgi – nagu arvata võis, oligi tegu sellesama mehega. Ise väitis ta, et tegi üle 15 aasta esimest korda quizi ja jäi päris rahule oma punktisaagiga.
Mis bussisõitu puutub, siis see oli tõeline kannatuste rada – üle nelja tunni loksumist lõõskava päikese all mägiteedel. Ja oleks siis veel vaade ilus olnud – loodus oli nagu loodus ikka ja inimtegevusest tekkinud asjad akna taga olid ennekõike hallid ja ilmetud, et mitte öelda inetud. Selline mulje oli, nagu oleks ajas paarkümmend aastat tagasi sattunud. Lõpuks jõudsime siis sihtmärgini ja suutsime mängukoha receptioni kaudu kohaliku korraldaja välja peksta, kes siis meile öömaja kätte näitas – selgus, et see on mängukohast linnulennult sadakond meetrit allamäge (jala minnes paarsada meetrit) ja meile oli tekitatud üks kahene ja üks kolmene tuba (vahepeal oli ka sellega segadust tekkinud, et mis konfiguratsiooniga toad me saame). Lisaks saime isegi ka õhtusöögi kätte – mulle maitses, tüdrukud närisid nats pika hambaga. Esmapilgul jätab elukoht igati meeldiva mulje – toad on korralikud ja wifi on sees – nii et kui välja jätta äpardus kohvriga ja pikk ning tüütu reisiprotsess, mille käigus vähemalt minul küll kuidagi sõba silmale saada ei õnnestunud, on seni kõik probleemid ilusti lahenenud ja tuju on suhteliselt hea.

Vahepealse eetrivaikuse ajal on elu kulgenud omasoodu rahulikku rada, ehk siis maakeeli öeldes, mitte midagi ülihuvitavat juhtunud ei ole. Aga natuke siiski - reede õhtul võtsime ette pisikese autoretke Riiga tagasitulekuga laupäeva lõunal. Kultuurprogrammis oli kohtumine abielupaar Weberitega (Maarja "abivanemad" kui ta Hamburgis semestrit veetis) ja käik loomaaias. Mõlemad plaanid kukkusid hästi välja, Riia linn oli tore (nagu ikka) ja ilmaga vedas ka. Isegi autoorienteerumine kukkus hästi välja, nii Sesame hotelli kui sealt loomaaeda õnnestus sõita kui mitte kõige lühemat teed pidi, siis vähemalt erilise tuuritamiseta (kui mitte arvestada seda, et vantidega silla peale saamiseks tuli kõigepealt kaks korda silla alt läbi sõita, seda oleks võib-olla õnnestunud hea tahtmise juures vältida - aga võibolla ka mitte).
Tagasiteel sain ühe suurepärase söömaelamuse osaliseks kohas nimega Braslas Krogs. Asub see kuskil poolel teel Riiast Valmierasse, Riia ja Cesise rajoonide piiril (veidral kombel rajoonide algust näitavate siltide VAHEL) Brasla jõe ääres (Krogs = kõrts, seega nimi väga fantaasiarikas ei ole). Selline ilus suur taluhoone tüüpi maja, kena õlg- (või roo-?)katus peal ja tundus, et on sobiv koht küll, kus söömapaus teha. Mõtlesin, et võtaks siis mingi praeolluse ja "isu tekitamiseks" mõned kartulipannkoogid pohlamoosi ja hapukoorega. See väike eelroog sisaldas endas 9 (üheksa!) korralikku kartulipannkooki ja koorega ei oldud ka koonerdatud. Peale seitsme hävitamist leidsin, et nendest mulle esialgu aitab, seda enam, et lauale ilmunud põhiroog ei olnud ka mitte väikeste killast. Kuigi see maitses hea, jäi lõpuks sedagi natuke järgi (minu puhul väga ebatavaline) ja kui tavaliselt on meil Maarjaga optimaalne koos väljas söömas käia (portsud jagunevad 1,5:0,5), siis seekord jäi tema ports minust küll puutumata. Igatahes selle koha ma pean meeles ja kui kunagi tekib vajadus Riia trassil midagi süüa, siis külastan seda taas.

Edasine peaks minema lõbusamaks - nimelt täna öösel (väljalend 6.15) stardime naisjuunioride koondisega (mina siis kaasas mittemängiva kapteni-treenerina) Helsingi ja Budapesti kaudu Rumeeniasse, kus Poiana Brasovi nimelises mägikuurortis toimub juunioride EM, mis kestab nädalakese. Üritan seal päevikut pidada ja kui netti on, siis ka jooksvalt üles riputada (kui ei ole, siis riputan suure portsuna lõpus). Eesmärgiks on (nagu ikka) medal, aga reaalselt olen rahul, kui tüdrukud keskmise välja mängivad (vähemaga ma rahul ei ole, aga katastroofiks ka ei pea). Ja esinen prognoosiga, et medalid lähevad Hollandile, Poolale ja Prantsusmaale (selles järjekorras). Aga eks näis ja loodame parimat!