Sellel
sügisel oli mul võimalik tegeleda bridži õpetamisega tavapärasest erinevas
kontekstis. Nimelt oli Jõgevamaa Gümnaasiumis ühe valikainena tunniplaanis
„bridži algkursus“. Kursus ise polnud seal esimest korda – kevadel oli üks
selline juba toimunud, läbi viis seda kooli direktor, osales ca kümme inimest, kes
kursuste perioodil olid küll väga aktiivselt BBOs mängimas, kuid pärast seda
kadusid (ühe erandiga) täiesti ära, nii et neid ei olnud võimalik saada mängima
ei klubisse, BBOsse ega juuniorturniiridele – aga esmakordne oli selline kogemus
minu jaoks. Siin postituses siis üritan kokku võtta, mis seal toimus,
mis kukkus välja hästi, mis halvasti ja mida ma ise selle käigus õppisin.
Kõigepealt natuke kursuse ülesehitusest:
Valikainete
valimine käis koolis „turu“ põhimõttel – ühel päeval korraldati kooli
aulas erinevate õppeaasta jooksul esinevate valikainete tutvustus (neid oli
50+) ja seejärel oli õpilastel paar päeva aega, et endale sobivad välja valida.
Järgmisel esmaspäeval ootaski mind e-mail õppejuhilt sõnumiga „grupp on koos,
täna algab“. Ma küll olin arvestanud paaripäevase reageerimisajaga, aga õnneks
on elus juba piisavalt palju tutvustamisloenguid peetud, nii et võisin lihtsalt
kohale sõita ja pihta hakata.
Gümnaasiumist
registreerus 11 inimest ja kuna Ülis oli varem küsinud, kas ta oma tütre ka
mulle võib saata, sobis see ideaalselt, saigi täpselt kolm lauda kokku. Nagu hiljem
selgus, oli osa rahvast entusiastlikum ja osa „mitte-nii-entusiastlik“ –
ühesõnaga üsna ootus- ja tavapärane kaader. Kuna kursus oli tunniplaani osa, käisid ka „mitte-nii-entusiastlikud“
kohusetundlikult kursuse lõpuni mängimas. Üldiselt olid noored toredad ja
õhkkond väga positiivne, ning selle kursuse läbiviimine andis mulle väga palju
häid emotsioone.
Kokku oli
mul kursusel kasutada 18 75-minutilist tundi. Kuna oli võimalik valida, kuhu
perioodile ja millistele päevadele ma need sooviksin paigutada, ehk siis valik
oli kas teha kaks korda nädalas ühel trimestril või kord nädalas kahel; otsustasin,
et parim on kohe septembrist pihta hakata ja mängida kaks korda nädalas
(esmaspäeviti ja neljapäeviti). Kursusele lisandus ja jätkub ka pärast kursuse
lõppu neljapäeviti ka huvialaring. Neljapäev sai välja valitud väga proosalisel
põhjusel – neljapäeviti käib koos ka Jõgeva bridžiklubi ning ma leidsin, et kui
juba bridži pärast Jõgevale tulla, siis võiks ju seda ära kasutada, et klubis
mängida. Lisaks on see hea variant, et ringist mõni entusiastlikum käsi kaasa
võtta: treenerite seminaridel rõhutati, et seotus kohaliku klubiga on tähtis,
et algajad ka mängima jääksid – ning kuna esialgu on nende tase suhteliselt
madal, vajavad nad eriti algusperioodil keskmisest rohkem mentorlust ja julgustamist.
Kuigi mulle olnuks isiklikult mugavam kursuste jaoks mõni muu periood
võtta (alustasin tööd ka omandatud haridusele vastaval ametikohal, st.
ajalooõpetajana), valisin toimumisajad ennekõike lähtudes strateegilistest
kaalutlustest. Septembris ja kaks korda nädalas alustamine oli plaani võetud
sellise mõttega, et noored oleksid oktoobri lõpuks –
novembri alguseks piisavalt pädevad, et saaksid ka „võõras“ seltskonnas
mängimisega rahulikult hakkama. Asja idee oli nimelt selles, et sel ajal toimuvad
kaks üritust, kus algajad saavad koos viibida ja aega veeta ka teiste
bridžinoortega – ehk siis Reaalkooli laager Imaveres ja Druvas Duzis (Läti
juunioride meistrivõistlused).
Kursuste
üldiseks lähenemisviisiks võtsin eesmärgi, et anda üldine ringvaade võimalikult paljudest erinevatest bridžiga
seotud aspektidest. Metodoloogiliselt leidsin, et mida
rohkem nad mängivad, seda parem. Nagu elu on näidanud, siis igal oma algajate kursusel
õpetan ma niikuinii järjest vähem teooriat ja lasen rohkem mängida, ning
sellist lähenemist soovitasid ka treenerite seminaril jagatud juutide
materjalid – nad arvasid, et 90-minutises tunnis võiks seletamisaega olla
maksimaalselt 15 minutit. Nad tegelesid küll noorematega kui mina – 11-13
aastastega, kuid minul oli aega kasutada natuke vähem. Seega panin paika üldise
plaani, et tunni alguses piirdun põgusa teoorialoengu paari aspekti kohta ning
enamuse ajast peab kuluma mängupraktikale. Kuna bridžimängija „küpsetamine“
nõuab suhteliselt palju aega ja nagu elu näitab, siis kursus kedagi hästi
mängima ei õpeta, see tuleb isiklikust huvist ja mängupraktikast; sättisin enda
jaoks kursuse põhilisteks eesmärkideks:
A) Inimestel
peab olema tore – st. mänguga peavad kaasnema positiivsed emotsioonid
B)
Mänguprotseduur ja tempo võiksid olla suhteliselt kiired – st. et inimesed ei
oleks kramplikult kinni selles, et nad peavad „õigesti“ mängima, vaid et nad
söandaksid midagi proovida, mitte ei kõhkleks kogu aeg.
C)
Eesmärgiks on, et võimalikult paljud kursustel käijad jääksid ka edaspidi
bridži mängima: st. ideaalis hakkaksid nad käima turniiridel ja haakuksid
juunioride seltskonnaga.
See oli siis
ettevalmistusfaas – reaalses tegevuses kukkusid mõned asjad välja paremini ja
mõned halvemini ja altpoolt saab siis lugeda minu hinnangutest erinevatele
kursuste aspektidele. Kuigi ilmselt on vara asjale päris lõplikke hinnanguid
anda, leian ma siiski, et lõppenud kursused võib lugeda korralikuks
õnnestumiseks.
* Õpilaste
varane „väljasaatmine“ – ehk siis Imaverre, Druvasse ja Jõgeva kluppi mängima organiseerimine
on õnnestunud. Kaks noort käisid nii Imaveres kui Druvas mängimas ja tundusid
asjadega suht rahule jäävat ning praeguseks hetkeks on Jõgeva klubisse jõudnud juba
neli septembris alustanut. Kirsiks tordile võib muidugi lugeda selle nädala
(26. novembri) klubi tulemused: mu algajatele – üks paaris minu, teine
Mirjamiga – laekus sealt kaksikvõit. Lisaks on entusiastlikumad kaasanud
ringitundidesse ka oma tuttavaid. Üldse on hea, kui on võtta mõni osavam või
vähemalt natukenegi osavam inimene, keda algajale esimestel turniiridel
paariliseks panna.
*Kaks korda
nädala mängimine on hea võte, sest hoiab inimesed pidevamalt mängu juures – kes
loobub, loobub niikuinii, aga kellel on huvi, saab seda aktiivsemalt arendada.
Kui mul eelmisel aastal tundus, et HTG ringis on kaks korda nädalas ikkagi
palju, ühest korrast piisab (sest kui keegi ei saa käia ühel päeval kahest,
võib tal tekkida tunne, et pole üldse mõtet käia), siis sel aastal kord nädalas
HTG-s mängimine on ikkagi osutunud pigem läbikukkumiseks, nii et kui seal
järgmisel aastal jätkame, siis ilmselt tuleb ikkagi kavva võtta kahel korral
nädalas mängimine – lihtsalt kui see ainuke päev vahele jääb, jääb kontakt
liiga hõredaks.
*Metoodiline
põhimõte „learning by doing“ – ehk siis vähe teooriat ja palju mängu, oli minu
hinnangul samuti õige, kuid siinkohal ma ilmselt oleksin võinud üht-teist
paremini menetleda. Oli näha, et teatud asjad, mida ma pidasin väga lihtsateks
(ennekõike avapakkumiste leidmine) ei olnud seda teps mitte ja valmistasid/valmistavad
kohati üllatavalt suuri probleeme. Nii et kui ma järgmine kord midagi sellist teen, kärbin „kava“ veelgi. Arvestades,
et keerulisemad kontseptsioonid niikuinii väga selgeks ei saa, on mõistlik
tõmmata need kokku ja vähemalt algkursuses loobuda „üldisest kogu mängu
hõlmavast ülevaatest“, vaid pühendudagi ainult mängimiseks hädavajalikule raamistikule
ning primitiivsete mänguvõtete õpetamisele.
*Kui juutide
soovitused olid alguses üldse mitte pakkumist õpetada, vaid piirduda minibridži
„pakkumisega“ ning õpetada kaartide mängimist, siis mulle see variant hästi ei
sobinud. Nagu eelpool mainitud, oli mu eesmärgiks saada inimesed võimalikult
ruttu bridži mängima – ja see ei ole võimalik ilma pakkumiseta. Seega pärast
mänguprotseduuri õppimist esimesel korral pühendasin paar tundi pakkumisele ja
siis hakkasin rääkima kaartide mängimisest ning hiljem võtsin veel paar korda
pakkumised sisse. Ma arvan, et see lähenemisviis oli õige – või vähemalt sobis
kokku minu eesmärkidega.
*Mida ma
kehvasti tegin, oli see, et oleksin võinud/pidanud rohkem ülesandeid koduseks
tegemiseks andma – aga kui ma tuvastasin, et inimesed neid niikuinii väga teha
ei viitsi (ja kohati teiste pealt teevad), leidsin, et ka mul pole mõtet liigselt
nahast välja pugeda. Siinkohal tuli mängu ka see, et uues põhitöökohas oli mul
alguses sisseelamisega seotult ka rohkem energiat ja aega kohanemise all kinni.
Ilmselt pidanuks olema järjekindlam ja nõudma natuke rohkem.
*Sama teema
on näitejaotustega – alguses üritasin ma küll silmas pidada põhimõtet, et
inimesed peaksid mängima läbi neid asju, mida nad parasjagu õpivad, kuid
käsitsi dubleerimine on aja- ja töömahukas. Ma lootsin kasutada selleks jaotustemasinat,
kahjuks aga andis Ülise käsutuses olev aparaat otsad. Seega läksid mängitavad
jaotused suhteliselt vara ikkagi juhuslikuks ja ma lootsin silma peal hoida
jooksvatel sündmustel, et neid siis käigu pealt korrigeerida. Nii et kuigi
siinkohal oli paljuski tegu paratamatusega, peaks võimaluse korral kindlasti
kasutama ettevalmistatud jaotusi.
*Mänguvõtete
puhul tuleks alustada ainult väga konkreetsete asjadega ja esialgu mitte anda
neile võimalusi mänguplaani valida – algajad ei suuda neid hallata. Näiteks
trumbiga lepingus õpetada esimese asjana selgeks, et „korja ära vastaste
trumbid“. Kui see on käes, siis liikuda edasi seisude juurde, kus see ei ole
mõistlik. Praegu ma üritasin anda mitmeid variante, aga kuigi see on
teoreetilisel tasemel õige, siis õpetamispraktiliselt tekitab see pigem
segadust. Huvilised jagavad ilmselt praktikas ette tulevate seisude (või
pärastise seletamise põhjal) ära, et vahel on mõistlik ka midagi muud teha, aga
„reakäpale“ ilmselt piisab baasteadmistest. Lõikus on asi, mille omandamine
nõuab ka üllatavalt palju vaeva. Ma ei hakanud seletama sundidest ja
sissevisetest, aga tundub isegi, et peetamine on natuke liiga palju.
*Pakkumissüsteem.
Siin ma arvan, et ma olen põhimõtteliselt õigel teel, kui õpetan süsteemi,
mille põhjaks on Ranna-Ruutu koos 14-16 1NT-ga ning kogu teine kõrgus on
poolblokid. See tähendab, et igale jõuvahemikule on väga konkreetne
avapakkumine. Teine hea põhimõte on mängida 2/1 FG.
Need mõlemad
tähendavad, et väga lihtne on peale saada geimisundiv pakkumisjärgnevus
(vähemalt teoreetiliselt, alguses kipuvad algajad suht suvalistes kohtades passima,
kui nad ei täpselt ei tea, mida teha). Üks suurem probleem siiski on: inimestel
on psühholoogiliselt raske avada 1♦ kui neil on ristimast või ühtlane leht.
Seega võib ikkagi kaaluda 2♣ avapakkumist avangujõu ja 6+♣-ga teha ja võib-olla
isegi 2♦ samasuguseks viia, ning käsitleda 1♦ avangut kui pakkumist „0NT“. Aga
ma arvan, et sellel pole siiski mõtet.
*Omaette
küsimus on see, et mida teha 1NT järel. Ma olen alati olnud arvamusel, et parem
on õpetada ülekandeid, kuid praegusel kursusel selgus, et see tekitab
suhteliselt palju segadust. Üldiselt tunnevad inimesed ära, kui see 1NT järel
teha (või pärast paari katastroofi jääb meelde) – kuid milles on probleem, on
see, et nad hakkavad kahtlustama ka muudes seisudes, et „äkki nüüd oli ülekanne“,
sama häda on ka Staymaniga. Seega arvan ma praegu, et õppimisfaasis võiks
ülekannetest pigem ikkagi loobuda ja tutvustada neid sel hetkel, kui algaja
„välja saata“ – soovitatavalt siis kellegi osavamaga. Kui üldine
pakkumisprotseduur ja jõubalansid on paigas, siis saab neid väga hästi treenida
ka kahekesi.
*Punktiarvestussüsteem.
Ma panin nad kohe algusest mängima turniiri punktiarvestuse mittetsooni
variandiga (ehk siis kohandatud Chicago). Ma arvan, et see oli hea mõte: seni
üldiselt kasutatud roberi punktiarvestussüsteem ei rõhuta geimide pakkumise
vajadust piisavalt hästi ja rober üldse on (minu isikliku arvamuse kohaselt)
aegunud ja väljasurev mänguvorm. Tsoonide tutvustamise jätsin üsna lõppu – ja no
tegelikult oleks võinud selle ka ära jätta, aga ma tahtsin kursuse lõpetada
individuaalturniiriga. See toimuski – osales 13 mängijat (kogu kursus +
kevadisest kursusest üks huviline) ja õnnestus suhteliselt hästi. Mängisime
13x1 jagu ja turniir sai läbi umbes kahe tunni ja 10 minutiga.
*Mis puutub
algajate haldamisse, siis ma leian, et õppimise ajal peaks lähenemine olema
võimalikult seltskondlikku aspekti ja vähem võistlusaspekti rõhutav (nad
leiavad ise endale rivaliteedid, kui nad laua taha maha istuvad), kuid
huvilisemate jaoks tuleb kasutada lähenemist: „ruttu välja, leia neile osavam
partner“. Ühesõnaga – umbes-täpselt see, mida ma korraldasingi. Selles suhtes
on väga hea, et mul on olnud võimalik kasutada Tartu (ja kohati Tallinna)
noori, kes on olnud heameelega nõus algajatega mängima. See tekitab sideme
olemasoleva kommuuniga ja näitab, et on olemas noori, kes mängivad. Ühes bridgewinnersi
artiklis oli mõttetera: „kui 40-aastane inimene otsustab hakata bridži mängima
ja läheb kohalikku kluppi, on ta tõenäoliselt seal kõige noorem mängija ja
nooruselt järgmine on ta 65-aastane isa“ – mõnes Eesti klubis see vist ka nii
oleks – aga noorte jaoks on vanainimeste
üleküllus, pigem küll noorte puudumine, pigem peletav tegur, hoolimata sellest
kui hästi need noortesse suhtuvad. Osavam partner on kasulik mitmes mõttes:
esiteks hoiab tulemuse kontrolli all (ei tule silmapaistvalt kehv), teiseks
saab jooksvalt õpetada ja kolmandaks hoiab ära õpetuste ülekülluse
heasoovlikelt, aga kohati mitte väga hea pedagoogilise vaistuga vastastelt.
Võtaksin
siis selle postituse kokku kõigepealt tänusõnadega oma õpilaste suunas, kes muutsid
kursuste pidamise minu jaoks väga meeldivaks kogemuseks ning tänusõnadega ka
kõikide inimeste suhtes, kes on olnud abiks sellega, et nendega mängimas on
käinud. Lõpetuseks esitan üleskutse teistelegi, et nad võiks algajatega paaris
mängimisega sagedamini tegeleda. Kuigi tulemused ja laua taga toimuv võivad
alguses olla natuke šokeerivad, on bridži õpetamine tegevus, mis annab palju
positiivseid emotsioone. Lihtsalt sa pead arvestama, kes on su partner, milline
on ta olemasolev tase ja info vastuvõtuvõime ja millised on sellest tulenevalt eesmärgid.
