Sunday, February 21, 2021

Värskelt vaktsineeritud

Haridustöötajana olen ma suhteliselt rõõmus uue haridusministri üle, kes suutis käivitada koolipersonali vaktsineerimise pigem varem kui hiljem. Nii sain minagi üleeile oma süsti kätte - ja saatuse irooniana ei ole ma juba ammu nii haige olnud, kui pärast kaitsesüsti. Ehk siis eile hommikul ärkasin varakult üles ja tundsin, et süstimiskohas on selline tuim lihasevalu ja muidu ka uimane olla ning kui ma lõuna paiku tulin mõttele end kraadida, sain 38,6 temperatuuri. Paar tundi hiljem oli see tõusnud 38,9 peale ja seepeale võtsin rohu sisse ning kerisin magama. 15 tundi hiljem ärkasin juba palju parema enesetundega, kuigi väikese palavikuga, lihasvalu oli alles ja eks olen edasi taastumisega tegelenud. Õnneks sattus see kõik nädalavahetusele, seega las läheb kirja sundpuhkusena.

Ma üldiselt usun vaktsineerimisse ja sellesse, et hoolimata kõrvalmõjudest ning võib-olla pigem keskpärasest tõhususest on need samm õiges suunas. Isegi kui peaks selguma, et mul on 50% šanss, et saada immuunsus ja selle nimel pean ühe päeva palavikuga kodus istuma, ei kõla see nagu halb kaup ("tõenäosused" on võtmesõna!"). Sellegipoolest: kuigi ma ei dramatiseeri seda palaviku tekkimist väga üle, ikka juhtub, siis sellegipoolest on asju, mis tekitavad tigedust - nimelt kommunikeerimine.

Esiteks kui on väidetud, et kõrvaltoimete protsent on väga madal, siis seoses oma ametiseisundiga olen ma informeeritud ka mitmete teiste inimeste saatusest (ma pole selle nimel midagi ebaseaduslikku teinud, lihtsalt inimesed on ise jaganud) - ja selle põhjal ütleks ma, et kõrvaltoimete tekkimise šanss on umbes 50%. Keegi teine küll päris nii karmi laksu kätte ei saanud, aga sellegipoolest valutav süstimiskoht ja palaviku tekkimine olid üsna tavalised. Seega ma kahtlustan, et see kõrvaltoimete tekkimise protsent on võetud selle järgi, kui paljud on vaevunud teavitama - mitte mingi juhu-uuringu alusel, mis püüaks võrku ka need, kes ei pea vajalikuks teavitada.

Teine - üritasin siis ravimiameti kodukal läkitada teadet kõrvaltoimete kohta, ja avastasin, et lisaks sellele, et puudub ilmne koht, kuhu oma kaebused esitada, on lehekülg üles ehitatud väga kohmakalt. Pigem on see rõhuga pikemaajaliste ravimite peale ning kohati täis küsimusi, mis ei haagi praeguse situatsiooniga. Seega protsessi ebamugavus juba tingib, et nii mõnigi kaebus jääb esitamata. Minagi alguses mõtlesin ka, et ei viitsi jantida, kuna telefonis oli seda äärmiselt ebamugav täita, aga siis leidsin, et võtan arvuti ja tegin asja ikkagi ära. Kui on teada, et praegu on meil käimas selline suuraktsioon, siis kas ei oleks lihtne ja praktiline teha suur ja punane nupp "covid-vaktsiini kõrvaltoimed", koos lihtsustatud ankeediga?

Nagu ma mainisin, ma üldiselt usun vaktsineerimisse. Ma ka mõistan, miks on praktiline selliseid asju pigem maha vaikida - hirmul on suured silmad ning tänapäeval on normaalne diskussioon paljudel teemadel raskendatud; eriti kui üritada korrektselt argumenteerida, sest kõva kisa emotsionaalselt tasandilt on kiire tulema. See on ka põhjus, miks ma oma pahameelt ei vala välja sotsiaalmeedias, vaid lihtsalt oma plogis - aga ma leian, et päris vait ka ei taha olla...


Sunday, February 14, 2021

Algaja direktori esimesed muljed...

 

Vahepeal olen pika kirjutuspausi pidanud – seda ennekõike seetõttu, et kogu aeg juhtub midagi, ning selle kõige kõrvalt on päris keeruline leida energiat tegemaks asju, mida hädapärast pole vaja. Nüüd kuidagi on tekkinud selline hetk, kus kõik kogu aeg ei põlegi, seega lihtsalt murran eetrivaikuse…

Mis siis minuga juhtunud on – praegusel hetkel kõige silmapaistvam asi on, see et toppisin oma nina taas sinna, kuhu väga vaja polnud. Ehk siis – detsembri alguses sai Maarja-Magdaleena põhikooli direktoril lõpuks mõõt täis ja kuidagi sattus nii, et kui küsimuse all oli asendaja leidmine, siis tuli lototronist välja minu nimi, hoolimata sellest, et olin korduvalt deklareerinud, et direktori amet ei ole päris see, mida ma ihaldan (eriti kuna meil on koolis ka õpilaskodu ja oma köök). Kuna see kõik ei tulnud mulle üllatusena ei tulnud – mul oli aega juba üsna mitu aastat vaimu valmis panna, et mingil hetkel selline asi võib juhtuda – siis võtsin pakkumise vastu. Lõppeks mingi kiusatus ju siiski on, ning kuna kooliga ühendatakse järgmisel sügisel lasteaed ning kevadel tuleb uus konkurss direktori kohale, oleks ju nüri tasuta prooviperioodi mitte ära kasutada ja välja selgitada, kuidas see kõik mulle istub. Selline asi nagu “Peteri printsiip” ütleb, et iga inimene edutatakse tema ebakompetentsuse tasemele – ja nüüd on siis võimalik testida, kas see jõuab mulle praegu kohale või kunagi hiljem.

Igatahes esmamulje järgi tundub, et ma saan oma asjadega täiesti rahuldavalt hakkama. Esimene hetk tundus, et ma olen sattunud hullumajja – kogu aeg tuli erinevaid asju peale, aasta algus ja vaheaja lõpp komplitseerimas ning õppealajuhatat mulle ei eraldatud. Igatahes õhtul kodus uinumisega raskusi polnud, sest väsimus tappis, siis praegu on asjad enam-vähem balanssi jooksnud. Kiire-kiire on küll endiselt, aga mitte enam tapvalt.

Mõned tähelepanekud esimesest kuust:

*Õppealajuhatajata on suhteliselt keeruline midagi ette võtta – palju energiat läheb siseringlusele asjade peale, mille muidu võiks delegeerida õppejuhile ja jätta tiksuma.

*Tegeleda tuleb igasuguste asjadega, milleks pole muidu vähimatki eelsoodumust (detailid köögi, õpilaskodu, lastekaitse ja kurat-teab-millega).

*Mul on väga vedanud lähemate kaastöölistega, kes töövad oma asjad ilusti ära.

*Kool ei saa väga abi toetavatelt struktuuridelt – eeldatakse, et me tegeleme asjadega, mis pole meie pädevuses.

*Ma ilmselt jään ellu.