Nädalavahetusel mängisime Leoga Pärnu suveturniiri. Mängisime me päris hästi, eriti võistkondlikku (paarikal tuli sisse apsakaid), ja kuna mingeid superasju eriti korda ei saatnud, siis ei olegi nagu suurt midagi meeles. Võistkondliku turniiri esimeses matšis näitas Leo kaks korda järjest head taset:
Jagu 31

Jagu 32

paarika viimase vooru jagu aga sundis mind mõtlema distsipliini üle: oman käes lehte:
♠97
♥Ä32
♦ÄS9
♣E6543

ja Leo avab 1♣ (tugev) ning releetab välja mu jao ja 8-11 pp, ning teeb signoffi 5 ristisse. Leidsin, et krt, antud kontekstis on mul tugeva käe vastas kaks keycardi + trumpemand ja Leol ei ole võimalik teha mugavat kutset ja küsimisega ei pruugi ka kõik selguda (kui tal näib, et liiga palju nuppe on puudu, et ohutult jätkata), sestap tõstsin kuude. Distsipliinijumal pidas selle peale ilmselt peenikest naeru, sest vastane võttis kaks ässa pealt ära, Leo leht oli nimelt selline:
♠K
♥KE65
♦KE43
♣KS97

ja omapärasel moel saime sellest jaost keskmise tulemuse - suur osa saalist avas Leo lehega 1NT ja mina tõstsin kolme ning pada avakäigu korral tõmmati kuningas maha, võeti viis pada ja ristiäss ning leping läks kaheta. Kui Leo oleks otsustanud 1♦ avada, oleksin ma ilmselt ise 3NT täis gämblinud (kui Leo on ühtlane, on tal 14-16) ja kogemata kombel lepingu õigesse kätte keeranud - käiguga padaässa alt tuleks 3NT välja, sest punastes laekub kaheksa tihi. Aga jah, järgmine kord (võibolla) passin.

Paar aastat tagasi tuvastasin ma enda jaoks asja, mille ma ristisin "surikaadiefektiks" - enne polnud ma neist elajaist suurt midagi kuulnud, aga siis küsiti nad mingil mälumängul ära ja nad hakkasid igale poole ilmuma - loodussaadetesse, ajakirjandusse, uudisnuppudesse ja lõpuks isegi toodi nad Tallinna Loomaaeda (oleks nad seal varem olnud, küllap ma juba teadnuks, mis loomadega tegu). Hiljem on midagi sarnast juhtunud ka paari muu asjaga - et kuskil trehvad mingi juhusliku asja otsa ja siis hakkab see pidevalt esile kerkima, aga minu jaoks langevad nad kõik üldnimetaja "surikaadiefekt" alla. Viimane oli mälumängu MMil ette tulnud küsimus Singapuri riigi sümboli kohta, mis oli põhimõtteliselt lõvipeaga kala.Täna selgus MSNivestlusest Arkoga, et ma ei ole üldse mitte ainuke, kes seda on tähele pannud ja sellel nähtusel olevat ingliskeeles levinud nimeks "Baader Meinhof phenomenon" - sellele, kes esimesena taipas oma tähelepaneku suure kella külge riputada jooksis igalt poolt sisse nupukesi Baader-Meinhofi grupeeringu kohta. Aga nimetagu muu maailm seda kuidas tahab, mulle jääb see ikka surikaatidega seotuks.

Kuna uus arvutihiir on nadi, siis klikin nüüd minesweeperis "beginner" versiooni (pikema peale ma läheks närvi, kui hiir ei liigu nii hästi kui ma tahaks ja vahel jääb üldse seisma või hüppab edasi) - just õnnestus asi ära lahendada kolme kliki ja kahe sekundiga, jään ootama, millal juba avakäik platsi lahti teeb (st. kui ei tee, võin juba rahus uut mängu alustada, sest lootused rekordiks on kadunud)

oddee.com'is oli hiljuti artikkel "Most offending Captchas". Nüüd leidsin ühe lõbusa ka endale vastu naeratamas: "Perseste"

*captcha on see täherida, mida vahel tuleb turvakoodina sisestada, et kindlustada, et postitajaks on inimene mitte mõni spämmirobot

Eile mängisin klubis paaris Mihkel Orasega, kellega varasem kokkumängukogemus praktiliselt puudub. Kokkuleppeid tegime ka võimalikult vähe (tähtsaim nende seast oli see, et ta tarnib mulle turna keskel õlle) ja üritasime asja võimalikult lõdvalt ja rahulikult võtta (kuigi ma paaril korral hakkasin natuke siiski urisema, aga suhteliselt minimaalselt). Selles suhtes olid jaod lõbusad, et kui tavaliselt ei õnnestu õhtu jooksul ühtegi huvitavat väljamängu korda saata, siis eile tuli mul ette kaks sunnijagu ja Mihklil kaks sisseviskejagu (kuigi ühes neist oli vastane päris suureks abiks, nimelt võttis ta refleksiga ära tihi, mille kaine mõistus oleks käskinud puutumata jätta). Aga õhtu veidram jagu on siin, peale seda oli mul võimalus kontreerija käest küsida klassikalises stiilis: "Nojah, panid küll kontra, aga mitu tihi sa said?" ja tal mulle vastata: "Mis see sinu asi on!"

Sel laupäeval mängisin vahelduse mõttes mälu - nimelt toimus mälumängu MM. Praegu on tähtede seis selline, et eestlastel pole seal kokkuvõttes suurt midagi loota, seega toimus põhiline konkurents riigisiseselt ja kuna ma olen üldiselt sellest mängust taandunud, siis võisin rahulikult kohale minna ja mängida tulemusele mõtlemata. Lisaks kõigele muule ei olnud ma ka paar kuud ühtegi kasulikku raamatut lugenud, vaid piirdunud ulmekirjandusega - või vähemalt nii ma arvasin. Nimelt selgus võistluse käigus, et ulmekirjandusest on nii palju tolku, et selle pealt vastasin ära Lagrange'i punkti (mingi astrofüüsiline tasakaalupunkt). Mõnevõrra rohkem oli tolku (nagu tavaliselt) Civilizationi mängimisest ja kui punktid kokku löödi, selgus, et kohalikest olen loomade järel uhkel kolmandal kohal - 20 punkti Ove Põdrast ja 10 punkti Tiit Naaritsast maas, 4 punkti Indrek Salisest ees. Selles suhtes võisin mänguga rahule jääda, et letti jätsin ma üsna vähe punkte, ca 5-6 "kahest vale" valimist ja paar üksikut kokkujooksu, kus õige vastus lihtsalt keeldus mu peakolu sisse ilmnemast. See eest tulid aga meelde sellised asjad, millega ise väga rahul olin, näiteks ansambel Turtles (küsiti laulu "Happy together" järgi, laul on väga tuntud aga ansambel oluliselt vähem) ja maaliküsimustest tulid kolmest kahe maali pealkirjad meelde ("Arnolfini abielupaar" ja "las Meninas"), kolmandaga olin tõe jälil - nimelt küsiti, keda maalis Munch, ja ma mäletasin, et see mingi usuasi oli. Kirja läks Eeva, õige vastus oli Neitsi Maarja. Nojah, ei maksa ka liiga ahneks minna (seda enam, et selgus, et NII lihtsad need maalinimed ka ei olnud, kui Vallo, kes tunneb kunsti vastu oluliselt suuremat huvi, suutis nende minu poolt pihta pandud asjadega eksida). Kõige lollimaks veaks jäi see, et küsiti Kanada osariiki, mis koosneb Newfoundlandist ja ühest maismaal asuvast territooriumist. Panin siis tuima näoga kirja Nova Scotia ja probleemiga enam ei tegelenud - õige vastus on teadagi Labrador...
Maailma mastaabis andis see ponnistus ca 60. koha, kui ma nüüd õigesti mäletan, eks näis, kas järgmine aasta viitsin ka end välja ajada.

Samal ajal käisid Maarja-Pihel Lätis Tuule-Erika vastu bridži mängimas. Nimelt toimusid Läti naispaaride meistrikad ja reglement oli kuidagi väga veidralt korraldatud, mis tähendas, et kuna suur osa turniirist mängiti Itaalia süsteemis, siis enamuse ajast mängisid nad omavahel. Lõppes see hästi - Tuul-Erika võitsid, Maaja-Pihel said hõbeda. Äärepealt oleks Eestisse kolmikvõit tulnud, sest Kork-Relvik vajusid alles lõpuga neljandaks. Sedapsi siis...

Selle aasta Tallinna Festivalil piirdusin vaid paarika mängimisega. Reede õhtul suutsin kodunt startides kodukandis ära eksida. Nimelt küsisin hommikul Tommi käest, et kuidas oleks optimaalne Tallinna minna - kas Kobratust ringsõidu kaudu Tallinna maantee kaudu. Tema arvas, et see on üks variant, teine on tõmmata Piibe maanteele ja minna Koeru-Mäeküla kaudu. Ma siis leidsin, et võtan selle viimase tee. Kuna Hannes oli minu poolt läbi käies maininud, et Kukulinna kaudu saab normaalset asfaltteed pidi Lähte taha ja ma mäletasin Võsul käigust, et nats edaspidi Mustvee poole minnes näitab üks teeots "Kukulinna 6", siis panin sinnapoole ajama. Üsna kohe selgus, et see oli viga (ilmselt oli õige teeots see, millele oli kirjutatud "Saadjärve 5") - selline aus ja tolmav kruusatee vaatas vastu. Pressisin siis edasi ja leidsin Kukulinnast sildi, mis ühele poole näitas Lähte ja teisele poole Elistvere ja Tabivere suunas. Teades geograafiat, leidsin et ilmselt on siis kavalam minna Tabivere kaudu - ja sattusin teisele kruusateele, mis tolmas veel rohkem kui see eelmine. Lisaks sellele tuvastasin peagi, et minu taha on teele keeranud üks bemar ja leidsin et hui ma nende tolmu sisse hakkan hingama, ning tõstsin tempot (kuigi jäin lubatava piirkiiruse piiridesse) - taha tekkis selline tolmukate, et bemm oli peagi kadunud. Kuidagi ma siiski elusalt Tabivere alla jõudsin ja edasi erilisi ekstsesse ei juhtunud. Huvitaval kombel oli ka tagasitee selline "tunne Eestimaad" kruiis, aga see marsruut kulges täiesti plaanitult - selmet sõita Vihterpalust koju läbi Keila ja Tallinna, võtsime ette väiksemad teed marsruudil: Harju-Risti - Kuijõe - Piirsalu - Risti - Koluvere - Märjamaa - Rapla - Türi - Särevere - Kabala - Imavere - Kärevere - Kärkna - Kobratu - Vedu. Kuna ma alustasin sellest, et sõitsin Tallinnast Vihterpalusse (õigemini küll Pedasele, aga seal erilist vahet pole), siis olin paari väikse pausiga roolis üle nelja poole tunni järjest...

Paarikal oli loos selline, et ma sügavalt kahtlen, et see oli juhuslik - nimelt esimesel kahel laual istusid kahes esimeses voorus (ainsad, mis olid idee poolest vabaloosiga) lisaks meile veel Tiit-Maks, Olaf-Sven ja Tihas-Kõivukas. Ehk siis tsiteerides viimast - "võta nüüd kinni, oli see nüüd loos või "jumala tahe"".
Kuigi mäng läks käima suhteliselt normaalselt, ebaõnnestus lõpp totaalselt ja lõpetasime 20. kohaga. Mis seals’ ikka, järgmine aasta paremini… Kuna ma midagi tarka niikuinii teha ei viitsi, siis siin on ülevaade ennekõike asjadest, mis läksid untsu – ja sekka ka mõned, mis ei läinud. Kommentaarid teadagi teretulnud.

Jagu 1

Jagu 3

Jagu 13

Rubriigist – ka Norra koondislased eksivadJagu 16

Jagu 20

Suht õnnelikult lõppenud kaitsepudrutusJagu 21


Huvitaval kombel kui segapaarikal sellised „tundmuse pealt“ pandud kontrad kukkusid kõik läbi, siis Tallinna Festil need jälle töötasid: Jagu 26


Jagu 29

Siin vastase mõttepaus sõna otseses mõttes sundis mind bluffimaJagu 31

Mängutehnika vedas veidi alt: Jagu 33

Siin tegutses vastane õnnestunult: Jagu 36

Seda jagu mängisime laupäeva õhtul viimasena ja vale otsus lõpus oleks üsna põhja kaasa toonud: Jagu 38

Siin on tagantjärgi pakkumist vaadates Westist peaaegu et kahju, kuigi pakkumise ajal tundus mulle, et ta kurinahk alatult blufib, samas kui saastaga sõtta tulnud Ost ja Süd pidid ilmselt mõlemad elama üle mitmeid hirmuhetki Jagu 46

Kui senini oli turniir enam-vähem kulgenud, siis järgmine jagu sai murdepunktiks, kust kadus ära hea käik ja kõik hakkas kiiva kiskuma: Jagu 51

Jagu 52

Agressiivsus näiteks hakkas tagasilööke andma:
Jagu 53


Jagu 54


Ja mängutehnika logises:
Jagu 56

Ning süsteem kiusasJagu 57


Ja vahel ei saanudki aru, milles me jälle süüdi olime:
Jagu 61

Nii kõrgelt polnud varem ässasid küsinud – aga pakkumine oli mul ikkagi võib-olla veidi jobuJagu 65

Ja Josephine tuli ka ette, ehk siis jälle sellest, miks maksipaarikas on loll mäng vahetevahel: Jagu 68

Vampsi masin muidugi külvas taas hulganisti slämme:
Jagu 71

Ja kehva tsükli lõpetuseks sai taas vale otsus tehtud: Jagu 72

Hea, et rohkem mängima ei pidanud