Kuigi ma
nädalavahetusel juba väljendasin oma nördimust vokaalselt, otsustasin selle
siiski ka kirjalikul kujul jäädvustada, sest ütleme ausalt – tegemist oli
äärmiselt nõmeda ning pettumustvalmistava asjaga. Ja sellest kasvas välja
üldisem mõtiskelu.
Nimelt siis
mängiti Eesti Paaride Karikavõistlus taas kord üle pika aja ekraanideta. Ehk
siis „tagasi eelmisse aastatuhandesse“.
Arvestades,
et tegemist on ühega Eesti kolmest-neljast tähtsaimast turniirist, on tegemist
suhteliselt kurioosse juhtumiga. Et asi veelgi piinlikum oleks: lisaks
sellele, et tegu on Eesti koondise valiku arvestuses olulise võistlusega, oli
sel aastal see ka Läti koondise valiku etapp, mis tähendas, et 45-st osalenud
paarist olid koguni 10 Lätist. Ja kui üldiselt on viimasel ajal pigem trend, et
lätlased väga meie turniiridel ei käi, oli selline esindatus vägagi tervitatav, kasvõi seepärast, et muidu oleks osavõtt eriti kasinaks jäänud –
aga ma kardan, et ka neile võis asjast halb maik manu jääda. Ma ei taha praegu
kedagi milleski süüdistada – ja ega polegi otsest põhjust – ning meie paari ebaõnnestumise
juures mängisid põhiosa ikkagi iseenda vajakajäämised, kuid siiski mainin ära,
et ekraanide puudumine tekitas minu jaoks kohe esimesest voorust alates
negatiivse fooni; ma olen alati olnud veendumusel, et ekraan on minu sõber.
(Kui mõni
mittebridžlane siia satub, siis lühidalt kokku võttes: ekraanid on abivahend,
mis poolitab mängulaua sel moel, et paarilised jäävad kumbki ühe vastaspaari
esindajaga erinevale poole ekraani. See aitab kaasa, et illegaalse
informatsiooni – kas siis tahtliku või tahtmatu – kärpimisele. Maailmas jõuti
tõdemusele, et need on vajalikud, juba 1970-ndatel.)
Kui
ekraanide puudumine oli juba iseenesest halb, siis põhjus, miks neid ei olnud,
oli tõeliselt halenaljakas (siinkohal vabandan, kui ma millestki valesti aru
olen saanud, vahendan kuuldut) – nimelt ei suudetud leida kedagi, kes oleks
need viitsinud kohale tuua!
Point siis
selles, et üldiselt on need ekraanid olnud inimese juures, kes on need –
enamasti kellegi kaasabil –mängukohta toimetanud. Sel korral olevat tal selg
haige olnud ja seetõttu jäid asjad toomata. Iseenesest võib ju öelda, et „ikka
juhtub“ ja selliste saatuse viperuste eest pole keegi kaitstud – aga nagu ma
aru sain, siis see asi ei juhtunud üllatusena, vaid oli teada juba varem!
Oma
pahameele väljendamise eest sain Spordi-Tehnilise Komisjoni (STK) liikmetelt kaks
kommentaari, mille umbkaudne sõnastus oli selline:
- „Neid on
raske vedada ja me oleme seda kogu aeg teinud ning mitte kedagi teist see ei
huvita, kuidas ekraanid autosse ja maha saavad“
- „Kui sa
oled rahulolematu, tee ise paremini!“
Minu meelest
ei kvalifitseeru kumbki „vabandus“ ligilähedaseltki adekvaatseks. Kuigi mul
pole kellegi suhtes pretensioone, et nad ei viitsi ekraane vedada (need on
tõesti vastikult rasked), on sellise olukorra tekkida laskmine ilmselge
hoolimatus.
Tegemist on
turniiriga, millelt osalejad eeldavad teatud väljakujunenud standardi hoidmist
ja soovitatavalt parendamist (lisaks võiks teatud pakutavale standardile
viidata ka osavõtumaks – 60€ paarilt – mis küll otseselt ei ole ülihirmus,
arvestades, et tegu oli kahepäevase turniiriga, kuid konteksti loob see, et
tegu on Eesti ühe kallima turniiriga). Kui vastutajad teavad juba ette, et
ekraanide transpordiga on raskusi, siis tegelegu sellega aegsasti, mitte ärgu
lasku üle nurga – hoolimata sellest, et Tallinna klubi viimasel ajal järjest
kokku kuivab, siis mängijaid peaks seal linnas ikkagi täitsa palju olema.
Igatahes ma tunnen, et mind on petetud.
Mis puutub kommentaari
„tee ise paremini“, siis seda loen ma juba isiklikuks solvanguks. See on võimalik, isegi
tõenäoline, et ma ei suuda turniiri paremini korraldada – aga see ei ole ka
minu asi. Kuigi ma olen ETBLi juhatuses, siis minu peamine rida seal on hoida
silma peal, et meil oleks noori, kes söandaksid turniiridele nägu näidata – ehk siis otsimine, julgustamine, õpetamine
jms. Kahtlemata saaks sedagi paremini teha, aga julgen väita, et oma rolli olen
ma täitnud suhteliselt hästi – ja et ma midagi rohkem sarnase pühendumusega
suudaks teha (vähemalt Eesti, mitte Tartu BK tasemel), eeldaks juba, et ma
teeksin seda tööna.
Ja nüüd siis
jõuamegi selleni, et miks on Rummel ära teeninud ordeni ja miks õhinapõhises
tegevuses – mida bridži edendamine kahtlemata on – on ohtlik, kui kogu aeg
tegelevad asjadega samad inimesed.
Juhuks kui
keegi veel ei tea, siis Rummel on ETBLis see inimene, kes põhimõtteliselt
tegeleb „peaaegu kõigega“ – ja seda suhteliselt väsimatult juba paarkümmend
aastat. Ning üldiselt kui keegi omad asjad tegemata jätab, kipuvad need samuti
tema peale jääma. Näiteks bridžitreeneri kutsestandardi alaliidupoolsed nõuded,
millega vastutav isik ei suutnud üsna mitme aasta jooksul hakkama saada, on
praegu samuti otsapidi tema kätte jõudnud. Võib imestada, et kuidas ta sellega
hakkama saab, võib kiruda, et ta võiks üht-teist paremini teha, kuid fakt on
see, et hetkeseisuga nõuaks tema asendamine umbes kolme inimest. Võib-olla
isegi rohkem. Nii et pikka iga ja palju jaksu talle. Kusjuures huvitava
kurioosumina ei osalenud ta ülalnimetatud turniiril ja me lõõpisime, et "olnuks Rummel kohal, siis sellist pornot poleks juhtunud"
Õhinapõhise
tegevusega on see häda, et entusiasm on ressurss, mis võib väga kergesti läbi
kuluda, ning kerged on tekkima mõttekäigud teemal – „aga miks mina pean kogu
aeg…“, mis ilmselt viiski ülalkirjeldatud ekraanisaaga tekkimiseni. Isegi kui
inimene puhtalt kohusetundest teeb asju edasi, jääb mingi edasiviiv säde puudu.
Ma arvan, et
näiteks Tallinna klubi allakäik on väga suuresti sellise stagneerumise tagajärg:
pole kedagi, kes tuleks ja teeks asju. Ma pole seal küll ligi 20 aastat
mänginud, kuid mulle tundub, et see toimub praegu suuresti inertsi jõul – ja pagan
teab, kauaks seda jagub. Kuigi võib väita, et tegelikult on Tallinnas kõik
hästi, sest seal on mitu bridžiklubi, siis faktid räägivad seda keelt, et
inimesed selles „põhilises“ ei käi – vanad lahkuvad ja noori ei tule (eriti)
peale, samuti toimub asukoha suhtes geograafiline marginaliseerumine.
Tartu klubil
on sarnane periood selja taga – see oli väga pikka aega peaasjalikult Allar Padari
vedada. Ta tegi seda täiesti viisakalt ja kohusetundlikult, talle oleks patt
selles suhtes midagi ette heita, kuid mingi „power“ jäi puudu. Ning nii vähenes
ka paaride arv vaikselt, aga kindlalt kuskil 25-28 pealt 18-20 peale. Praegu on
see taas 30 paari kandis – ja kui veel üsna lähiminevikus oleks tundunud
uskumatu, et Tartu klubiõhtu kogub kokku rohkem mängijaid kui Tallinn (pigem
kogusime vähem kui Rakvere), siis viimasel ajal on see suhteliselt rutiinseks
muutunud. Ma loodan, et see muutub – mitte selle läbi, et Tartu klubi väiksemaks
jääks, vaid tulenevalt sellest, et Tallinn suudab oma tsükli ümber pöörata –
aga praegu tundub sellega pahasti olevat.
Kuigi ma arvan,
et me (Tomm, Hendrik ja mina) oleme oma ülesandega Tartu BK juhatuses hakkama
saanud hästi või väga hästi, siis tegelikult ma tajun, et meil hakkab vaikselt
vaim maha käima – siinkohal taas vabandan, et ma lambist teiste eest sõna
võtan. Nii et kevadel ilmselt tuleb leida inimesed, kes klubi juhtimise üle
võtaksid – ka meie tahame mingil hetkel tulla kohale kella kuueks, mitte
kolmveerand tundi varem, lahkuda kohe pärast viimase jaotuse mängimist
(aeg-ajalt laua koristamata unustades) ja jõuda koju pool kümme, mitte pool
tundi hiljem, ning analüüsida jaotusi, mille keegi on sisse toksinud – kui just
keegi hoolas inimene ei viitsi korraldada mugavat võimalust arvutijaotuste
organiseerimiseks.
Samuti
tasuks ilmselt mõelda ka verevärskendusele ETBLi juhatuses: mulle tundub, et
nii mõnigi juhatuse liige on seal lihtsalt kas kohusetundest (kuna keegi teine
ei taha) või harjumusest – ning proaktiivset tegevust oma „haldusalal“ kipub
nappima. Igatahes järgmisel suvel peaks olema liidu üldkoosolek ja uue juhatuse
valimine ning tasuks juba varakult hakata mõtlema, kas meil on inimesi, kes
võiks ja tahaks ka midagi aktiivselt ette võtta.
