Eesti Paaride Karikas ilma ekraanideta: miks tuleks Rummelile orden anda ja stagneerumise ohud õhinapõhises tegevuses

Kuigi ma nädalavahetusel juba väljendasin oma nördimust vokaalselt, otsustasin selle siiski ka kirjalikul kujul jäädvustada, sest ütleme ausalt – tegemist oli äärmiselt nõmeda ning pettumustvalmistava asjaga. Ja sellest kasvas välja üldisem mõtiskelu.

Nimelt siis mängiti Eesti Paaride Karikavõistlus taas kord üle pika aja ekraanideta. Ehk siis „tagasi eelmisse aastatuhandesse“.

Arvestades, et tegemist on ühega Eesti kolmest-neljast tähtsaimast turniirist, on tegemist suhteliselt kurioosse juhtumiga. Et asi veelgi piinlikum oleks: lisaks sellele, et tegu on Eesti koondise valiku arvestuses olulise võistlusega, oli sel aastal see ka Läti koondise valiku etapp, mis tähendas, et 45-st osalenud paarist olid koguni 10 Lätist. Ja kui üldiselt on viimasel ajal pigem trend, et lätlased väga meie turniiridel ei käi, oli selline esindatus vägagi tervitatav, kasvõi seepärast, et muidu oleks osavõtt eriti kasinaks jäänud – aga ma kardan, et ka neile võis asjast halb maik manu jääda. Ma ei taha praegu kedagi milleski süüdistada – ja ega polegi otsest põhjust – ning meie paari ebaõnnestumise juures mängisid põhiosa ikkagi iseenda vajakajäämised, kuid siiski mainin ära, et ekraanide puudumine tekitas minu jaoks kohe esimesest voorust alates negatiivse fooni; ma olen alati olnud veendumusel, et ekraan on minu sõber.

(Kui mõni mittebridžlane siia satub, siis lühidalt kokku võttes: ekraanid on abivahend, mis poolitab mängulaua sel moel, et paarilised jäävad kumbki ühe vastaspaari esindajaga erinevale poole ekraani. See aitab kaasa, et illegaalse informatsiooni – kas siis tahtliku või tahtmatu – kärpimisele. Maailmas jõuti tõdemusele, et need on vajalikud, juba 1970-ndatel.)

Kui ekraanide puudumine oli juba iseenesest halb, siis põhjus, miks neid ei olnud, oli tõeliselt halenaljakas (siinkohal vabandan, kui ma millestki valesti aru olen saanud, vahendan kuuldut) – nimelt ei suudetud leida kedagi, kes oleks need viitsinud kohale tuua!

Point siis selles, et üldiselt on need ekraanid olnud inimese juures, kes on need – enamasti kellegi kaasabil –mängukohta toimetanud. Sel korral olevat tal selg haige olnud ja seetõttu jäid asjad toomata. Iseenesest võib ju öelda, et „ikka juhtub“ ja selliste saatuse viperuste eest pole keegi kaitstud – aga nagu ma aru sain, siis see asi ei juhtunud üllatusena, vaid oli teada juba varem!

Oma pahameele väljendamise eest sain Spordi-Tehnilise Komisjoni (STK) liikmetelt kaks kommentaari, mille umbkaudne sõnastus oli selline:

- „Neid on raske vedada ja me oleme seda kogu aeg teinud ning mitte kedagi teist see ei huvita, kuidas ekraanid autosse ja maha saavad“

- „Kui sa oled rahulolematu, tee ise paremini!“

Minu meelest ei kvalifitseeru kumbki „vabandus“ ligilähedaseltki adekvaatseks. Kuigi mul pole kellegi suhtes pretensioone, et nad ei viitsi ekraane vedada (need on tõesti vastikult rasked), on sellise olukorra tekkida laskmine ilmselge hoolimatus.

Tegemist on turniiriga, millelt osalejad eeldavad teatud väljakujunenud standardi hoidmist ja soovitatavalt parendamist (lisaks võiks teatud pakutavale standardile viidata ka osavõtumaks – 60€ paarilt – mis küll otseselt ei ole ülihirmus, arvestades, et tegu oli kahepäevase turniiriga, kuid konteksti loob see, et tegu on Eesti ühe kallima turniiriga). Kui vastutajad teavad juba ette, et ekraanide transpordiga on raskusi, siis tegelegu sellega aegsasti, mitte ärgu lasku üle nurga – hoolimata sellest, et Tallinna klubi viimasel ajal järjest kokku kuivab, siis mängijaid peaks seal linnas ikkagi täitsa palju olema. Igatahes ma tunnen, et mind on petetud.

Mis puutub kommentaari „tee ise paremini“, siis seda loen ma juba isiklikuks solvanguks. See on võimalik, isegi tõenäoline, et ma ei suuda turniiri paremini korraldada – aga see ei ole ka minu asi. Kuigi ma olen ETBLi juhatuses, siis minu peamine rida seal on hoida silma peal, et meil oleks noori, kes söandaksid turniiridele nägu näidata  – ehk siis otsimine, julgustamine, õpetamine jms. Kahtlemata saaks sedagi paremini teha, aga julgen väita, et oma rolli olen ma täitnud suhteliselt hästi – ja et ma midagi rohkem sarnase pühendumusega suudaks teha (vähemalt Eesti, mitte Tartu BK tasemel), eeldaks juba, et ma teeksin seda tööna.

Ja nüüd siis jõuamegi selleni, et miks on Rummel ära teeninud ordeni ja miks õhinapõhises tegevuses – mida bridži edendamine kahtlemata on – on ohtlik, kui kogu aeg tegelevad asjadega samad inimesed.

Juhuks kui keegi veel ei tea, siis Rummel on ETBLis see inimene, kes põhimõtteliselt tegeleb „peaaegu kõigega“ – ja seda suhteliselt väsimatult juba paarkümmend aastat. Ning üldiselt kui keegi omad asjad tegemata jätab, kipuvad need samuti tema peale jääma. Näiteks bridžitreeneri kutsestandardi alaliidupoolsed nõuded, millega vastutav isik ei suutnud üsna mitme aasta jooksul hakkama saada, on praegu samuti otsapidi tema kätte jõudnud. Võib imestada, et kuidas ta sellega hakkama saab, võib kiruda, et ta võiks üht-teist paremini teha, kuid fakt on see, et hetkeseisuga nõuaks tema asendamine umbes kolme inimest. Võib-olla isegi rohkem. Nii et pikka iga ja palju jaksu talle. Kusjuures huvitava kurioosumina ei osalenud ta ülalnimetatud turniiril ja me lõõpisime, et "olnuks Rummel kohal, siis sellist pornot poleks juhtunud"

Õhinapõhise tegevusega on see häda, et entusiasm on ressurss, mis võib väga kergesti läbi kuluda, ning kerged on tekkima mõttekäigud teemal – „aga miks mina pean kogu aeg…“, mis ilmselt viiski ülalkirjeldatud ekraanisaaga tekkimiseni. Isegi kui inimene puhtalt kohusetundest teeb asju edasi, jääb mingi edasiviiv säde puudu.

Ma arvan, et näiteks Tallinna klubi allakäik on väga suuresti sellise stagneerumise tagajärg: pole kedagi, kes tuleks ja teeks asju. Ma pole seal küll ligi 20 aastat mänginud, kuid mulle tundub, et see toimub praegu suuresti inertsi jõul – ja pagan teab, kauaks seda jagub. Kuigi võib väita, et tegelikult on Tallinnas kõik hästi, sest seal on mitu bridžiklubi, siis faktid räägivad seda keelt, et inimesed selles „põhilises“ ei käi – vanad lahkuvad ja noori ei tule (eriti) peale, samuti toimub asukoha suhtes geograafiline marginaliseerumine.

Tartu klubil on sarnane periood selja taga – see oli väga pikka aega peaasjalikult Allar Padari vedada. Ta tegi seda täiesti viisakalt ja kohusetundlikult, talle oleks patt selles suhtes midagi ette heita, kuid mingi „power“ jäi puudu. Ning nii vähenes ka paaride arv vaikselt, aga kindlalt kuskil 25-28 pealt 18-20 peale. Praegu on see taas 30 paari kandis – ja kui veel üsna lähiminevikus oleks tundunud uskumatu, et Tartu klubiõhtu kogub kokku rohkem mängijaid kui Tallinn (pigem kogusime vähem kui Rakvere), siis viimasel ajal on see suhteliselt rutiinseks muutunud. Ma loodan, et see muutub – mitte selle läbi, et Tartu klubi väiksemaks jääks, vaid tulenevalt sellest, et Tallinn suudab oma tsükli ümber pöörata – aga praegu tundub sellega pahasti olevat.

Kuigi ma arvan, et me (Tomm, Hendrik ja mina) oleme oma ülesandega Tartu BK juhatuses hakkama saanud hästi või väga hästi, siis tegelikult ma tajun, et meil hakkab vaikselt vaim maha käima – siinkohal taas vabandan, et ma lambist teiste eest sõna võtan. Nii et kevadel ilmselt tuleb leida inimesed, kes klubi juhtimise üle võtaksid – ka meie tahame mingil hetkel tulla kohale kella kuueks, mitte kolmveerand tundi varem, lahkuda kohe pärast viimase jaotuse mängimist (aeg-ajalt laua koristamata unustades) ja jõuda koju pool kümme, mitte pool tundi hiljem, ning analüüsida jaotusi, mille keegi on sisse toksinud – kui just keegi hoolas inimene ei viitsi korraldada mugavat võimalust arvutijaotuste organiseerimiseks.

Samuti tasuks ilmselt mõelda ka verevärskendusele ETBLi juhatuses: mulle tundub, et nii mõnigi juhatuse liige on seal lihtsalt kas kohusetundest (kuna keegi teine ei taha) või harjumusest – ning proaktiivset tegevust oma „haldusalal“ kipub nappima. Igatahes järgmisel suvel peaks olema liidu üldkoosolek ja uue juhatuse valimine ning tasuks juba varakult hakata mõtlema, kas meil on inimesi, kes võiks ja tahaks ka midagi aktiivselt ette võtta.