Sunday, January 20, 2019

Eelmise aasta lubaduste kokkuvõte (ja lugemispäevik)


Väidetavalt on jaanuari kolmas esmaspäev aasta kõige kurvem päev: siis visatakse üle parda enamus uusaastalubadusi, kuna neid ei suudeta ikkagi pidada (nii räägiti mulle möödunud neljapäeval koolitusel „Harjumused ja nende muutmine“ – kui viitsin, teen kunagi sellest ka omaette postituse) – aga ma leidsin, et nüüd on sobiv hetk võtta kokku eelmise aasta lubadused ja neid uuendada.

Eelmise aasta lubadused said igatahes suurepäraselt valitud: kuna enamus jäi täitmata, siis pole muret, et sel aastal peaks midagi uut välja mõtlema – seega võib vabalt need asjad uuesti päevakorda tõsta, väikeste variatsioonidega.
Esiteks võib välja visata need lubadused, mis olid seotud teiste inimestega, ehk siis „õpilased esinegu hästi olümpiaadidel“ ja „rohkem toredaid noori bridžikäsi“. Lihtsalt – liiga raske hinnata ja kui just tulemused ei ole silmapaistvad, siis alati jääb üles, et saaks paremini. Seega kuna ma eelmise aastaga olen mõõdukalt rahul, siis oletagem, et vähemalt nende asjade puhul ma täitsin endapoolse otsa ära ja rohkem seda tüüpi lubadusi ei anna.

Ülejäänud neli lubadust jäid sirgelt täitmata ja lähevad sel aastal uuendamisele. Meeldetuletuseks, et need olid:
- „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.
- „Klaver kaob!“
- „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“
- „Ennast rihmaks ei tõmba!“

Kõige lihtsam on seletada, miks klaver ei kadunud. Ma tegelikult mingi hetk isegi kaalusin kolimisfirmadega konsulteerimist, et palju maksaks, kui tuleks tüübid ja selle mul teisele korrusele lohistaksid, aga vahepeal sekkus valemisse see, et üks Maarja sõbranna olevat mõõdukat huvi tundnud selle pilli vastu – no ja sel juhul tundub kobaka teisele korrusele vedamine juba mõttetu. Tundub, et see oli selline klassikaline „aga äkki…“ olukord ja ilmselt päevakorrast maas, aga vähemalt olen ma enda jaoks asja välja vabandanud ja nüüd on jälle aasta aega sellele mõelda.

Ülejäänute puhul on saatuslikuks ilmselgelt saanud  viimase lubaduse „ennast rihmaks ei tõmba“ mittepidamine. Kuigi ma lükkasin oma ülikooliõpingud pausi peale, siis enamust oma mitte-nii-formaalsetest kohustustest ei ole õnnestunud kuhugi sokutada. See ei pruugiks olla halb, ma olen tegelikult õppimisvõimeline ja muutun üha tõhusamaks, aga kevadel sain kaks „pakkumist, millest ei saa keelduda“: ehk siis võimalused asuda tööle gümnaasiumiõpetajana ning põhikoolis õppealajuhatajana (mõlemad osakoormustena). Kuna mõlemad pakkumised olid väga intrigeerivad – ja ei saa salata, äkki on CV-s kasulik vastavaid ridasid omada – siis tegin oma aja-logistika kalkulatsioonid ja võtsin mõlemad pakkumised vastu. Ja seega mu töökoormus suhteliselt kahekordistus (nii et kui JmG-s sel aastal bridžigruppi kokku ei saanud, ei suutnud ma selle üle isegi mitte kurta). Ma ei kahetse seda otsust, aga jah, kuna mõlemad asjad on minu jaoks uued ning lisaks on mu tööpõld väga fragmenteerunud, siis aja- ja ajumaht millegi muuga tegelemiseks on üsna piiratud. Loodetavasti sel aastal oskan endale rohkem vaba aega ja vähem kohustusi kombineerida…

Kui eesmärk oli teha „Päeva jaotusesse“ 50+ postitust, siis ma jõudsin 30-ni. Isegi ei oska öelda, miks see nii jäi – kuigi jaotuse leidmine ja sellest kirjutamine on tegelikult keskmiselt nõudlik vaimne pingutus, siis ei ole see ka midagi üleliia keerulist ja huvitavatest jagudest põhimõtteliselt puudu ju ei tohiks jääda. Kuidagi on sattunud nii, et praegu ma mängin bridži 4-6 päeva nädalas (E klubi, T koolis kaheksandikega, K HTG + koondise treening, N Jõgeva klubi ja aeg-ajalt on nädalavahetusel turniirid) – ja kõik, va. võib-olla teisipäev on potentsiaalne – ja sageli reaalne allikmaterjal. Ilmselt siis ikkagi läheb sinna üldise vaimse kurnatuse ja ajahäda rubriiki.

Raamatute lugemine on huvitavam teema. Kui eesmärgiks sai pandud 50 raamatut, siis tegelikult jõudsin 32-ni (tegelikult sisuliselt 33-ni, kuna ma lugesin bridgewinnersist tahtliku protsessina läbi kõik Kit’s Korneri artiklid, mis hakkasid pihta aastast 2010 – ja leidsin, et seda võib raamatuna käsitleda). No ja tegelikult peaaegu võiks selle programmi täidetuks lugeda, kui eeldada, et „õpik = raamat“: 7 ainet põhikoolis (x2 õpikut aine kohta, sest nad on niimoodi üles ehitatud) ja gümnaasiumiõpik; aga see selleks. Raamatute lugemise juures igatahes ilmnes selgelt korrelatsioon sellega, et töö takistab inimesel normaalselt elamast: juunis ja augustis lugesin kummaski kuus raamatut (juulis, kus ma olin rohkem hõives, piirdusin neljaga) – samas aprillis-mais suutsin lugeda vaid üheainsa ning septembrist novembrini lugesin kolme kuu peale kokku neli raamatut, millest üks oli üsna suurte mööndustega (näppu jäi üks lasteraamat, „Peep ja sõnad“, mille siis poole tunni jooksul läbi lasin).
Eelmise nädala koolitusel sain kaks soovitust. Esimene oli, et „võta lühemad raamatud“, teine aga tõsisem: „arvesta lehekülgedega“. Mööngem, ka lehekülg võib korralikult varieeruda, aga see on ilmselt siiski kõige mõistlikum kriteerium, tähemärkide kokkulugemine oleks juba liiga tüütu tegevus. Seega ilmselt on paslik võtta aluseks keskmise raamatu pikkus – ja selle aluseks võtsin selle, et Maarja ja Elo pidasid oma lugemuse üle arvet Goodreadsis ning said tulemuseks, et neil kummalgi oli keskmise raamatu pikkus natuke alla 300 lk. Seega ilmselt on selle aasta eesmärgiks 50*300 = 15 000 lehekülge. Ja no eesmärk ei ole need leheküljed hambad ristis „täis teenida“, vaid ikkagi lugeda pigem asjade kohta, mis huvi pakuvad, et ise olla natuke targem, ilusam ja huvitavam.

Lugemispäevikust – kuigi ma kahtlustan, et ega kedagi väga ei huvita, meeldib mulle endale veidraid kokkuvõtteid teha, nii et ei saanud kiusatusele vastu panna:
Kuna raamatu keskmine pikkus alla 300 lk tundus mulle instinktiivselt liiga väike, tegin ise guugli abiga väikse uurimistöö ja lõin kokku, et ma loengi vist keskmiselt pikemaid raamatuid – keskmine loetud raamat oli mul 313 lehekülge (sees oli paar väga lühikest, paarikümneleheküljelist, asja) ja kokku lugesin üsna täpselt 10 000 lehekülge.
Eelmise päeviku täiendus toimus umbes pool aastat tagasi, ehk siis 17 raamatu pealt, siis nüüd lühike kokkuvõte paari kommentaariga, (enamasti) lugemise järjekorras:

18. Robert Bryndza Tüdruk jääs. Suht tavaline krimka, aja tapmiseks sobib hästi, midagi väga huvitavat ja paeluvat ei olnud, pigem actionile kui analüütilisusele üles ehitatud

19. Vladimir Sergejev ja David Vseviov Venemaa – lähedane ja kauge. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini. Väga hea ja põhjalik raamat, mõnusalt ning loetavalt kirjutatud, nii detaile kui tausta piisavalt avatud. Kui ma kunagi kirusin ühe prantsuse ajaloolase (Troyat’) Boriss Godunovi, siis Venemaa… on samal teemal hoopis teine tera.

20. Aare Olander Tartu kadunud vaated. Pigem küll pildi- kui juturaamat, aga sellegipoolest sai lugeda üsna palju huvitavat. Tasub vaadata, vähemalt inimestele, kellele need vaated tänapäevases versioonis midagi ütlevad.
21. – 22. – 23. Kevin Hearne Staked; Grimoire of the Lamb; Scourged. Kõik ühest samast Rauddruiidi sarjast fantast. Ilmselt ei ole suuremat sorti kõrge kunst (tegevust on palju ja jumalaid/mütoloogiaid natuke liiga palju ühte patta panna), aga mulle meeldib: mütoloogiad ning veidrad olendid on mulle alati huvi pakkunud ja ma pean monoteistlikku maailmapilti igavaks ja kuritahtlikuks. Ühesõnaga selline paras rämpstoit, mida on mõnus reisil lugeda ja selle käigus sorteerida oma teadmisi jumalate, eriti gaeli panteoni, kohta.

24. Charles King Vabaduse viirastus. Räägib Kaukaasia rahvaste ajaloost. Käsitlus on kohati küll üsna „läbi latvade“, kui kasutada õppejõud Enn Küngi väljendit üldkäsitluste kohta, kuid mulle sobis selles suhtes hästi, et ega ma selle piirkonna ajaloost eriti midagi ei tea, va. päris viimase aja kohta. Nii et kurssiviimiseks sobib hästi.

25. – 26. David Bird ja Boye Brogeland Bridge at the Edge, Jeppe Juhl ja Peter Fredin Master of Bridge Psychology. Ei lugenud küll järjest, aga põhimõtteliselt sama kategooria raamatud – tuntud bridžimängija karjääris mängitud huvitavad jaod koos teatava määra õpetussõnadega, mille keegi teine on kirja pannud. Üldise teksti mõttes on Bird palju parem (Juhli raamatu keel on suht nõme), samuti on Juhlil mingeid analüüsivigu sees, aga lugeda kannatavad mõlemad, paneb fantaasia hästi tööle. Kahjuks eeldab see pigem ADV++ taset bridžis, et sellest reaalset kasu oleks, aga ka allpool võib olla huvitav vaadata. Endale meeldis mulle hoolimata puudustest Juhl-Fredini raamat rohkem – võib-olla seetõttu, et paljud Fredini tehtud asjad on sellised, millesarnast ma ise olen ka üritanud ja ülejäänud nägid välja nagu asjad, mida ma võiks üritada.

27. Isaac Asimov Seal kus lõpeb maa. Kuigi Asimov on tuntud ulmeautorina, siis see on aus populaarteaduslik raamat, mis seob Maa polaaralade füüsikat, klimatoloogiat, bioloogiat, ajalugu jms. Hea ja kasulik lugemine, kuigi mulle tundub, et bioloogia ei olnud toimetaja tugevamaid külgi (mõrtsukvaal moondus kuskil mõrtsukhaiks ja paar pisiasja veel, millest isegi mina aru sain, et ei klapi). Mulle meeldis kõige rohkem see tõdemus, et Antarktika on Arktika vastand ka muudel põhjustel kui asukoht: idee poolest on Arktika meri, mida ümbritseb maismaaring ja Antarktika manner, mida ümbritsevad mered.

28. Andres Adamson Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita.  Pealkiri on intrigeerivam kui raamat ise – tegelikult selline keskeltläbi põhjalikkusega üldkäsitlus teatud Eesti ajaloo peatükkidest. Õiglasem pealkiri oleks Mis jäi kooliprogrammist mahu tõttu välja. Ühesõnaga midagi põhjapanevalt uut ei leia, detaile ja konkreetseid teadmisi küll, mõnes kohas ka natuke kahtlast infot. Kui huvi on, võib lugeda, kui lugemata jätta, ei juhtu ka midagi.

29. Eno Raud Peep ja sõnad. Lasteraamat, sattus hõimlaste juures näppu ja kuna polnud midagi targemat teha parasjagu, lugesin läbi. Ehk siis teemaks piltlikud väljendid („ninapidi vedama“ jne.) ja vastavale vanusele ilmselt sobib hästi.

30. Terry Pratchett Small Gods. Klassika ja ega ma seda nüüd ka esimest korda ei lugenud, pigem umbes kolmandat – aga häid raamatuid tulebki aeg-ajalt üle lugeda. Hea religiooni, eriti organiseeritud religiooni toimise ja psühholoogia paljastamine ja lahkamine ja kirjutatud mõnusate kohatiste puäntidega (kohati muidugi läheb liiga heietamiseks, aga mis parata).

31. John Hattie ja Gregory Yates Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. Ilmselt mu eelmise aasta lemmikraamat. Suht tihe ja põhjalik erinevaid õppetöös ette tulevaid asju lahkav raamat, peamiselt sellest vaatepunktist, kuidas õpilased asju tajuvad. Selline pragmaatilis-küüniline lähenemine, mis mullegi meeldis, summeeritult võiks kõlada „tegelege lähtuvalt realiteetidest, mitte ideaalidest“. Põhimõtteliselt võib kasutada ka käsiraamatuna või enesereflektsiooniks ja ma tundsin seda lugedes, et ma saan neid põhimõtteid järgides kui mitte paremaks õpetajaks, siis paremaks inimeseks ikka. 

32.  Lars Ericson Wolke Johan III. Hea ja põhjalik ülevaade kuningast, kes valitses (meie jaoks oluliselt) Liivi sõja teisel poolel. „Kollast kirjandust“ on vähe, kuid ajastule/olustikule iseloomulikke detaile põhjalikult. Huvilistel tasub lugeda, mittehuvilistele jääb ilmselt liiga raskeks.


Kui nüüd kogu aasta kokku võtta, siis võib loetu grupeerida järgnevalt:

12 ajalooraamatut; mis teemapiirkondade järgi jagunesid:
Venemaa-Nõukogude Liit: 5 (7); Rootsi 2; Eesti 2; Viikingid 1
Aja järgi torkab silma, et 3 raamatut olid 16. sajandi lõpu kohta – samas kui üldkäsitlused välja jätta, siis midagi muud vahemikust 11. sajandist kuni 20. sajandini ei olnud.
7 fantaasiaraamatut   samas ei mingeid õudukaid ega sci-fi-d
5 bridžiraamatut
4 populaarteaduslikku väljaspool ajalugu – meditsiin, õppimispsühholoogia, astrofüüsika, üldine loodusteadus
2 ilukirjanduslikku novellikogu
1 krimka
1 lasteraamat

Friday, January 04, 2019

Segatiimide katsevõistlus ja miks ma olen veendunud, et ETBLi opereerimine ei ole jätkusuutlik


Jutu kirjutasin ma küll valmis juba kuu aega tagasi, aga kuidagi jäi viimistlemata ja lõpetamata – kuid seoses koolivaheaja lõpu lähenemisega, kui peaks mingeid asjalikke asju tegema, sunnib süda vägisi otsima asendustegevusi – seega siis lõpetasin loo ära ja panin üles.
Sündmusest endast (Eesti segatiiimide katsevõistlusest) oli ka kirjutamise hetkeks juba kaks nädalat mööda läinud....

Kõigepealt sissejuhatuseks sellisest asjast nagu segatiimid – kuna bridž on oma olemuselt üdini sotsiaalne mäng, on segapaaride üritused reeglina populaarsed, ja Maailma Bridžiföderatsioon leidis, et lisab võistkondlikele maailmameistrivõistlustele segatiimide kategooria. MM-ile pääseb maailmajao meistrikate kaudu – ja kuna Euroopa meistrikatel sellist asja pole varem olnud, tuli korraldada vastav EM, mis toimub veebruari lõpus Lissabonis. Seega omakorda oli vaja välja mõelda, millistel tingimustel läheb sinna Eesti koondis (lõpuks jäi sõelale variant: 50% osavõtumaksust ETBLilt, muud kulud enda kanda) ja mis kõige tähtsam: kuidas koondis välja selgitada.
Kuna mul arusaadavatel põhjustel oli kogu sündmuse vastu kõrgendatud huvi, siis olid mul koondise moodustamise reglemendi suhtes omad ideed - ja juhtus nii, et 90% nendest läkski käiku. Ideid olen tutvustanud juba ühes suvises postituses, aga eks neid võib ju alati üle korrata.

Mu peamine postulaat oli, et kvalifikatsioon peaks olema võistkondlik. See on küll erinev selle aastatuhande praktikast, kui lahtine koondis on moodustunud paaripõhiselt pikema perioodi kokkuvõttes, mis kulmineerub paaride valikturniiriga, seenioride koondis on vist koopteerunud keskaegsete linnaraadide eeskujul ja naiste koondis on natuke nende kahe süsteemi vahel – ehk siis kui võistlejaid oleks, oleks ka võistlust, aga seda kipub natuke nappima.

Ma pidasin võistkondlikku kvalifikatsiooni optimaalseks üsna mitmel põhjusel:
* Esiteks arvata oli, et huvilisi tekib selline ebamäärane arv, et korraliku paariturniiri hästi läbi pidada ei saa – või kui neid tekib piisavalt, saab tase olema üsna ebaühtlane – ja esikolmikusse sattuvate paaride asjus võib tulemus kujuneda üsna lotoks. Võistkondliku turniiri puhul on väga lihtne: eeldatavalt parim võistkond võidab – või vähemalt on seda võimalik käsitleda, et tegu on segatiimide võistlusega, mille esikoha auhinnaks on õigus esindada Eestit.
* Paariarvestuse puhul võib juhtuda, et võistkonda satuvad paarid/inimesed, kes omavahel väga hästi ei klapi või isegi kui klapivad inimestena, võib mõne paari sportlik ambitsioon ja tase tekitada küsimusi. Kui see on olukorras, kus kulud on kaetud, siis saab apelleerida inimeste professionaalsusele: mängid tellija tingimustel; kuid kui sa lähed suuresti oma kulu ja kirjadega, siis tahaks ju olla kindel, et teekaaslased on sellised, keda sa ise valinud oled.
Mööngem, et see küsimus ilmselt reaalselt oluliseks poleks osutunud, vähemalt enda kohta võin öelda, et sel korral polnud võistkonda, kellega ma poleks olnud nõus kaasa minema (kuigi võib-olla oleks küsimus tekkinud üldväsimuses ja kiires ajas), aga küsimus on põhimõttes. Ja kes teab, mis hõõrumisi inimestel omavahel olla võib.
* Isegi kui küsimus pole inimeste klappimises, siis võistkondliku arvestuse puhul on koondis juba kohe koos ja ei pea hakkama leiutamisega tegelema.

Võsul toimunud ETBLi juhatuse koosolekul oldi üldiselt nende argumentidega päri ja formaadiks saigi võistkondlik, lisaks ideena, et äkki seda formaati kasutada edaspidi ka teiste koondiste (ennekõike seenioride) valikturniiril. Reglemendi väljatöötamisega tekkisid veidrad probleemid, aga neid kirun postituse lõpus. Igatahes isegi formaliseerumata kujul osalesid kõik võistkonnad teadmisega, et neljaliikmelised võistkonnad mängivad ringsüsteemis ja võitnud võistkond valib endale kolmanda paari. Selles suhtes oli küll ebaselge, et kas see peaks olema teise koha võistkonnast või suvaline, aga eks see oleks hiljem selgunud. Ja nagu elu näitas, mõistlike inimeste puhul pole reglementi otseselt vajagi, piisas kaptenite koosolekul räägitust.

Turniir ise oli väga mõnus. Osales viis võistkonda, mis polnud küll ideaalne arv (paarisarv oleks paremini sobinud, meile esitatud idee, et mängitagu pättoni süsteemis viskasime joonelt üle parda), aga sellega pole ka midagi parata. Ma küll mõtlesin, et peaks viimasel hetkel tekitama ka kuuenda võistkonna – kuna võistlus toimus Tartus ja Tartu on naisbridžimängijatega mõnusalt hästi varustatud, siis küllap ma oleks sellega hakkama saanud, et tekitada võistkond, mis oleks küll autsaider, aga mitte poksikott, aga ma lihtsalt ei viitsinud: ilmselt on parem, kui kõik osalejad siiski on kas taseme või ambitsioonidega. Osalenud võistkondade tase oli ka sobivalt ühtlane: peetud kümnest matšist vaid kaks lõppesid suhteliselt suure võiduga ning võistkond, kes võitis kõik matšid edestas võistkonda, kes kaotas kõik matšid vähem kui 20VP-ga. Meie tiimil (mina Maarjaga, Irene-Hendrik) õnnestus see turniir ära võita ja kolmandaks paariks kutsusime teise koha tiimist Pihla-Indreku, kes sellega ka nõus olid. Aleks küll kommenteeris, et tegelikult oli turniir ilmselt suuresti selle peale, et kes saab koondise kolmandaks paariks (ma ei oska tegelikult arvata, mida ta sellega täpselt silmas peab, mul on ca 2-5 ideed, mida ta võib mõelda), aga vähemalt ma ise oleksin küll näiteks juhul, kui nende tiim oleks lõpetanud Mirjami omast tagapool sportlikust printsiibist lähtudes käinud välja idee, et kolmandaks kutsuda Mirjam-Rasmus.

Minu soovitus: sarnane formaat on mõistlik ja seda tasuks ka muude koondiste selgitamisel kasutada – vähemalt selliste puhul, kus kandidaatide ring on väike (seeniorid, naised). Hea ja lihtne – ja isegi kui tekib mingi väike määramatuse aspekt sisse, siis ei kipu meil hetkel ükski koondis medalite nimel võitlema (kuigi naistel jäi MM-ile pääsust napilt puudu) – ja kui hakkab võitlema, siis peaks ta ju ka teistest üle käima. Võiks muidugi küsida, mida soomlased asjast arvavad, minu teada neil peetakse kõik koondise valikturniirid võistkondlikena. Mida ma järgmine kord muudaks – ma ei mängiks mitte 5x20 vaid 10x10 jagu kahekordse ringsüsteemina, nii et enne teist ringi korraldataks loos selliselt, et liidrid kohtuksid viimases voorus.

Aga jah, kuigi turniir ise oli õnnestumine, siis köögipoolelt leiab päris palju asju, millega ei saa rahule jääda. Kuigi ma ülalpool mainisin, et normaalsete inimeste puhul saab ka reglemendita, siis tegelikult koondise valiku puhul peaks see olemas olema.
Hetkel koosneski reglement sellest, et "neljased tiimid, ringsüsteem, umbkaudne jaotuste arv, võitja on koondises". Kui keegi vaikimisi eeldaski, et mina kui idee vedur peaksin ka reglemendi välja töötama, siis igal juhul minule seda soovi ei kommunikeeritud. Ma küll näiteks edastasin sekretärile lingi Soome koondise valiku reglementide kohta (see on siin), et võtku sealt inspiratsiooni, milleks ise jalgratast leiutada, aga see ei kajastunud küll kuskil.
Kui ma õigesti aru olen saanud, siis selliste asjade jaoks on meil olemas STK – aga kui isegi selle liikmeks olevad Hendrik ja Teno ei teadnud turniirile tulles, mida tegema peaks ja väidetavalt ei olevat isegi mingit arutelu toimunud, siis see on märk, et STK lihtlabaselt ei toimi.
Nii oligi siis segadus, et kui võitjavõistkonnaga on lihtne, siis millised on nõuded kolmanda paari valimise suhtes jäid üsna uduseks (Soome variant: osaleda võivad 4-6 liikmega tiimid, kõik peavad mängima mingi hulga jaotusi ning kui liikmeid on alla kuue, siis võivad nad kohad hiljem täita ning juhatus kinnitab koondise, kui leiab, et täiendus koondist ei nõrgenda).

No ja nüüd oleme taas selles kohas, kus ma ei saa jätta mainimata, et ETBL vajaks palgalist töötajat, kes haldaks ja koordineeriks toimuvat. Momendil on peamine ressurss, mille peale loetakse entusiasm – kuid mingist hetkest alates see ammendub (novembrikuine "Hea Kodanik" kusjuures käsitles vabatahtlike läbipõlemisega seotud küsimusi: leitav SIIT) ja kui puudub normaalne struktuur, siis ei ole võimalik inimesi enam korvata, ilma mitut sammu tagasi tegemata. Lisaks sellele saaks siis äkki jõulisemalt lõpule viidud asjad, millega peaks tegelema, aga ükski amatöör enda peale võtta ei viitsi (kasvõi treenerite atesteerimise teema, mida on ääri-veeri nakitsetud juba ca 8 aastat ja ikkagi ei toimi)... Igatahes enda puhul tunnen küll, et olen tegutsenud juba piisavalt, et olla elu lõpuni bridžikätega varustatud ja võin rahulikult edaspidi bridžiga tegeleda peamiselt tarbijana (ehk siis kavatsen sellest aastast ETBLi juhatusest lahkuda, ei näe pointi juhatuses lihtsalt "olla")