Väidetavalt
on jaanuari kolmas esmaspäev aasta kõige kurvem päev: siis visatakse üle parda
enamus uusaastalubadusi, kuna neid ei suudeta ikkagi pidada (nii räägiti mulle
möödunud neljapäeval koolitusel „Harjumused ja nende muutmine“ – kui viitsin,
teen kunagi sellest ka omaette postituse) – aga ma leidsin, et nüüd on sobiv
hetk võtta kokku eelmise aasta lubadused ja neid uuendada.
Eelmise
aasta lubadused said igatahes suurepäraselt valitud: kuna enamus jäi täitmata,
siis pole muret, et sel aastal peaks midagi uut välja mõtlema – seega võib vabalt
need asjad uuesti päevakorda tõsta, väikeste variatsioonidega.
Esiteks
võib välja visata need lubadused, mis olid seotud teiste inimestega, ehk siis „õpilased
esinegu hästi olümpiaadidel“ ja „rohkem toredaid noori bridžikäsi“. Lihtsalt –
liiga raske hinnata ja kui just tulemused ei ole silmapaistvad, siis alati jääb
üles, et saaks paremini. Seega kuna ma eelmise aastaga olen mõõdukalt rahul,
siis oletagem, et vähemalt nende asjade puhul ma täitsin endapoolse otsa ära ja
rohkem seda tüüpi lubadusi ei anna.
Ülejäänud
neli lubadust jäid sirgelt täitmata ja lähevad sel aastal uuendamisele.
Meeldetuletuseks, et need olid:
- „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.
- „Klaver kaob!“
- „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva
Jaotusesse!“
- „Ennast rihmaks ei tõmba!“
Kõige lihtsam on
seletada, miks klaver ei kadunud. Ma tegelikult mingi hetk isegi kaalusin
kolimisfirmadega konsulteerimist, et palju maksaks, kui tuleks tüübid ja selle
mul teisele korrusele lohistaksid, aga vahepeal sekkus valemisse see, et üks
Maarja sõbranna olevat mõõdukat huvi tundnud selle pilli vastu – no ja sel
juhul tundub kobaka teisele korrusele vedamine juba mõttetu. Tundub, et see oli
selline klassikaline „aga äkki…“ olukord ja ilmselt päevakorrast maas, aga
vähemalt olen ma enda jaoks asja välja vabandanud ja nüüd on jälle aasta aega
sellele mõelda.
Ülejäänute puhul on
saatuslikuks ilmselgelt saanud viimase
lubaduse „ennast rihmaks ei tõmba“ mittepidamine. Kuigi ma lükkasin oma
ülikooliõpingud pausi peale, siis enamust oma mitte-nii-formaalsetest
kohustustest ei ole õnnestunud kuhugi sokutada. See ei pruugiks olla halb, ma
olen tegelikult õppimisvõimeline ja muutun üha tõhusamaks, aga kevadel sain
kaks „pakkumist, millest ei saa keelduda“: ehk siis võimalused asuda tööle
gümnaasiumiõpetajana ning põhikoolis õppealajuhatajana (mõlemad
osakoormustena). Kuna mõlemad pakkumised olid väga intrigeerivad – ja ei saa
salata, äkki on CV-s kasulik vastavaid ridasid omada – siis tegin oma
aja-logistika kalkulatsioonid ja võtsin mõlemad pakkumised vastu. Ja seega mu
töökoormus suhteliselt kahekordistus (nii et kui JmG-s sel aastal bridžigruppi
kokku ei saanud, ei suutnud ma selle üle isegi mitte kurta). Ma ei kahetse seda
otsust, aga jah, kuna mõlemad asjad on minu jaoks uued ning lisaks on mu tööpõld
väga fragmenteerunud, siis aja- ja ajumaht millegi muuga tegelemiseks on üsna
piiratud. Loodetavasti sel aastal oskan endale rohkem vaba aega ja vähem
kohustusi kombineerida…
Kui
eesmärk oli teha „Päeva jaotusesse“ 50+ postitust, siis ma jõudsin 30-ni. Isegi
ei oska öelda, miks see nii jäi – kuigi jaotuse leidmine ja sellest kirjutamine
on tegelikult keskmiselt nõudlik vaimne pingutus, siis ei ole see ka midagi
üleliia keerulist ja huvitavatest jagudest põhimõtteliselt puudu ju ei tohiks
jääda. Kuidagi on sattunud nii, et praegu ma mängin bridži 4-6 päeva nädalas (E
klubi, T koolis kaheksandikega, K HTG + koondise treening, N Jõgeva klubi ja
aeg-ajalt on nädalavahetusel turniirid) – ja kõik, va. võib-olla teisipäev on
potentsiaalne – ja sageli reaalne allikmaterjal. Ilmselt siis ikkagi läheb
sinna üldise vaimse kurnatuse ja ajahäda rubriiki.
Raamatute
lugemine on huvitavam teema. Kui eesmärgiks sai pandud 50 raamatut, siis
tegelikult jõudsin 32-ni (tegelikult sisuliselt 33-ni, kuna ma lugesin
bridgewinnersist tahtliku protsessina läbi kõik Kit’s Korneri artiklid, mis
hakkasid pihta aastast 2010 – ja leidsin, et seda võib raamatuna käsitleda). No
ja tegelikult peaaegu võiks selle programmi täidetuks lugeda, kui eeldada, et „õpik
= raamat“: 7 ainet põhikoolis (x2 õpikut aine kohta, sest nad on niimoodi üles
ehitatud) ja gümnaasiumiõpik; aga see selleks. Raamatute lugemise juures
igatahes ilmnes selgelt korrelatsioon sellega, et töö takistab inimesel
normaalselt elamast: juunis ja augustis lugesin kummaski kuus raamatut (juulis,
kus ma olin rohkem hõives, piirdusin neljaga) – samas aprillis-mais suutsin lugeda
vaid üheainsa ning septembrist novembrini lugesin kolme kuu peale kokku neli
raamatut, millest üks oli üsna suurte mööndustega (näppu jäi üks lasteraamat, „Peep
ja sõnad“, mille siis poole tunni jooksul läbi lasin).
Eelmise
nädala koolitusel sain kaks soovitust. Esimene oli, et „võta lühemad raamatud“,
teine aga tõsisem: „arvesta lehekülgedega“. Mööngem, ka lehekülg võib
korralikult varieeruda, aga see on ilmselt siiski kõige mõistlikum kriteerium,
tähemärkide kokkulugemine oleks juba liiga tüütu tegevus. Seega ilmselt on
paslik võtta aluseks keskmise raamatu pikkus – ja selle aluseks võtsin selle,
et Maarja ja Elo pidasid oma lugemuse üle arvet Goodreadsis ning said
tulemuseks, et neil kummalgi oli keskmise raamatu pikkus natuke alla 300 lk.
Seega ilmselt on selle aasta eesmärgiks 50*300 = 15 000 lehekülge. Ja no
eesmärk ei ole need leheküljed hambad ristis „täis teenida“, vaid ikkagi lugeda
pigem asjade kohta, mis huvi pakuvad, et ise olla natuke targem, ilusam ja
huvitavam.
Lugemispäevikust
– kuigi ma kahtlustan, et ega kedagi väga ei huvita, meeldib mulle endale
veidraid kokkuvõtteid teha, nii et ei saanud kiusatusele vastu panna:
Kuna raamatu
keskmine pikkus alla 300 lk tundus mulle instinktiivselt liiga väike, tegin ise
guugli abiga väikse uurimistöö ja lõin kokku, et ma loengi vist keskmiselt
pikemaid raamatuid – keskmine loetud raamat oli mul 313 lehekülge (sees oli
paar väga lühikest, paarikümneleheküljelist, asja) ja kokku lugesin üsna
täpselt 10 000 lehekülge.
Eelmise
päeviku täiendus toimus umbes pool aastat tagasi, ehk siis 17 raamatu pealt,
siis nüüd lühike kokkuvõte paari kommentaariga, (enamasti) lugemise
järjekorras:
18. Robert
Bryndza Tüdruk jääs. Suht tavaline
krimka, aja tapmiseks sobib hästi, midagi väga huvitavat ja paeluvat ei olnud,
pigem actionile kui analüütilisusele üles ehitatud
19. Vladimir
Sergejev ja David Vseviov Venemaa –
lähedane ja kauge. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini. Väga hea ja
põhjalik raamat, mõnusalt ning loetavalt kirjutatud, nii detaile kui tausta
piisavalt avatud. Kui ma kunagi kirusin ühe prantsuse ajaloolase (Troyat’) Boriss Godunovi, siis Venemaa… on samal teemal hoopis teine
tera.
20. Aare
Olander Tartu kadunud vaated. Pigem
küll pildi- kui juturaamat, aga sellegipoolest sai lugeda üsna palju huvitavat.
Tasub vaadata, vähemalt inimestele, kellele need vaated tänapäevases versioonis
midagi ütlevad.
21. – 22. –
23. Kevin Hearne Staked; Grimoire of the
Lamb; Scourged. Kõik ühest samast Rauddruiidi sarjast fantast. Ilmselt ei
ole suuremat sorti kõrge kunst (tegevust on palju ja jumalaid/mütoloogiaid
natuke liiga palju ühte patta panna), aga mulle meeldib: mütoloogiad ning
veidrad olendid on mulle alati huvi pakkunud ja ma pean monoteistlikku maailmapilti
igavaks ja kuritahtlikuks. Ühesõnaga selline paras rämpstoit, mida on mõnus
reisil lugeda ja selle käigus sorteerida oma teadmisi jumalate, eriti gaeli
panteoni, kohta.
24.
Charles King Vabaduse viirastus.
Räägib Kaukaasia rahvaste ajaloost. Käsitlus on kohati küll üsna „läbi latvade“,
kui kasutada õppejõud Enn Küngi väljendit üldkäsitluste kohta, kuid mulle sobis
selles suhtes hästi, et ega ma selle piirkonna ajaloost eriti midagi ei tea,
va. päris viimase aja kohta. Nii et kurssiviimiseks sobib hästi.
25. – 26.
David Bird ja Boye Brogeland Bridge at
the Edge, Jeppe Juhl ja Peter Fredin Master
of Bridge Psychology. Ei lugenud küll järjest, aga põhimõtteliselt sama
kategooria raamatud – tuntud bridžimängija karjääris mängitud huvitavad jaod
koos teatava määra õpetussõnadega, mille keegi teine on kirja pannud. Üldise
teksti mõttes on Bird palju parem (Juhli raamatu keel on suht nõme), samuti on
Juhlil mingeid analüüsivigu sees, aga lugeda kannatavad mõlemad, paneb fantaasia
hästi tööle. Kahjuks eeldab see pigem ADV++ taset bridžis, et sellest reaalset
kasu oleks, aga ka allpool võib olla huvitav vaadata. Endale meeldis mulle
hoolimata puudustest Juhl-Fredini raamat rohkem – võib-olla seetõttu, et paljud
Fredini tehtud asjad on sellised, millesarnast ma ise olen ka üritanud ja
ülejäänud nägid välja nagu asjad, mida ma võiks üritada.
27. Isaac
Asimov Seal kus lõpeb maa. Kuigi
Asimov on tuntud ulmeautorina, siis see on aus populaarteaduslik raamat, mis
seob Maa polaaralade füüsikat, klimatoloogiat, bioloogiat, ajalugu jms. Hea ja
kasulik lugemine, kuigi mulle tundub, et bioloogia ei olnud toimetaja
tugevamaid külgi (mõrtsukvaal moondus kuskil mõrtsukhaiks ja paar pisiasja veel,
millest isegi mina aru sain, et ei klapi). Mulle meeldis kõige rohkem see tõdemus,
et Antarktika on Arktika vastand ka muudel põhjustel kui asukoht: idee poolest
on Arktika meri, mida ümbritseb maismaaring ja Antarktika manner, mida
ümbritsevad mered.
28. Andres
Adamson Mida koolis ei õpetatud. Eesti
ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita. Pealkiri on intrigeerivam kui raamat ise –
tegelikult selline keskeltläbi põhjalikkusega üldkäsitlus teatud Eesti ajaloo
peatükkidest. Õiglasem pealkiri oleks Mis
jäi kooliprogrammist mahu tõttu välja. Ühesõnaga midagi põhjapanevalt uut
ei leia, detaile ja konkreetseid teadmisi küll, mõnes kohas ka natuke kahtlast
infot. Kui huvi on, võib lugeda, kui lugemata jätta, ei juhtu ka midagi.
29. Eno
Raud Peep ja sõnad. Lasteraamat,
sattus hõimlaste juures näppu ja kuna polnud midagi targemat teha parasjagu,
lugesin läbi. Ehk siis teemaks piltlikud väljendid („ninapidi vedama“ jne.) ja
vastavale vanusele ilmselt sobib hästi.
30. Terry
Pratchett Small Gods. Klassika ja ega
ma seda nüüd ka esimest korda ei lugenud, pigem umbes kolmandat – aga häid
raamatuid tulebki aeg-ajalt üle lugeda. Hea religiooni, eriti organiseeritud
religiooni toimise ja psühholoogia paljastamine ja lahkamine ja kirjutatud
mõnusate kohatiste puäntidega (kohati muidugi läheb liiga heietamiseks, aga mis
parata).
31. John
Hattie ja Gregory Yates Nähtav õppimine
ja teadus sellest, kuidas me õpime. Ilmselt mu eelmise aasta lemmikraamat.
Suht tihe ja põhjalik erinevaid õppetöös ette tulevaid asju lahkav raamat,
peamiselt sellest vaatepunktist, kuidas õpilased asju tajuvad. Selline
pragmaatilis-küüniline lähenemine, mis mullegi meeldis, summeeritult võiks
kõlada „tegelege lähtuvalt realiteetidest, mitte ideaalidest“. Põhimõtteliselt
võib kasutada ka käsiraamatuna või enesereflektsiooniks ja ma tundsin seda
lugedes, et ma saan neid põhimõtteid järgides kui mitte paremaks õpetajaks,
siis paremaks inimeseks ikka.
32. Lars Ericson Wolke Johan III. Hea ja põhjalik ülevaade kuningast, kes valitses (meie
jaoks oluliselt) Liivi sõja teisel poolel. „Kollast kirjandust“ on vähe, kuid
ajastule/olustikule iseloomulikke detaile põhjalikult. Huvilistel tasub lugeda,
mittehuvilistele jääb ilmselt liiga raskeks.
Kui nüüd
kogu aasta kokku võtta, siis võib loetu grupeerida järgnevalt:
12 ajalooraamatut; mis
teemapiirkondade järgi jagunesid:
Venemaa-Nõukogude
Liit: 5 (7); Rootsi 2; Eesti 2; Viikingid 1
Aja järgi
torkab silma, et 3 raamatut olid 16. sajandi lõpu kohta – samas kui üldkäsitlused
välja jätta, siis midagi muud vahemikust 11. sajandist kuni 20. sajandini ei
olnud.
7 fantaasiaraamatut – samas
ei mingeid õudukaid ega sci-fi-d
5 bridžiraamatut
4 populaarteaduslikku väljaspool
ajalugu – meditsiin, õppimispsühholoogia, astrofüüsika, üldine loodusteadus
2 ilukirjanduslikku novellikogu
1 krimka
1 lasteraamat
No comments:
Post a Comment