Võsu bridžinädal 2020 - läbi raskuste tähtede poole ehk "esimese maailma probleemid".

Lõppenud Võsu bridžinädal näitas, et koroonaoht huvilisi ei peata - või siis võib-olla oligi tegemist kasvanud mängunäljaga, mis tõi võistkondlikule kohale 23 võistkonda, GP-paarikale 62 paari (mõlemad väga lugupidamist väärivad kogused), lisaks veel hulga inimesi, kes mängisid teisi turniire. 

Enda esinemise kokkuvõtteks võin ma  ilmselt öelda "läbi kannatuste tähtede poole" - ja nüüd siis kõigest lähemalt. Siinkohal on ilmselt sobiv hetk ära mainida, et ma saan küll aru, et mu tulemuste üle kurtmine on tõeline esimese maailma probleem - 90% mängijaist oleksid vast vähemagi üle rõõmsad - aga mul tekkis esmaspäevast alates juba selline keskajakriisi (ajalooõpetajatel on ju keskaja-, mitte keskeakriis, eks?) tunne. Kõik nagu kulgeb niivõrd-kuivõrd ja pealtnäha on kõik hästi, aga midagi jääb ikkagi puudu ja tahaks enamat.

Ehk siis kõik halb hakkas pihta juba esmaspäeval, kui Leo ilmselt ei olnud veel parimas teravuses ja turniiri algul tegi paar kahtlast liigutust, mis väga hästi ei toiminud. Kui tolm oli hajunud, olime lõpetanud napi teise kohaga. 

Tõenäoliselt oleksin saanud ka ise parem olla (aga ei mäleta, kuidas), kuid võib-olla segas natuke keskendumist see, et tegelesin asjaga, milles ma samuti väga osav olen - ehk siis paaride moodustamisega. Ma olen juba päris ammu lõõpinud, et kunagi ma teen arvutimängu nimega "Partnership Manager", kus tuleb kokku panna bridžipaare ja -võistkondi lähtudes inimeste mängutasemest, ambitsioonidest ja iseloomust ning leida ripakil kätele sobiv paariline. Põhimõtteliselt sama asi, mida ma Tartu klubis ja Eesti juunioride seas juba aastaid teen... Aga igatahes tuvastas Susanna, kes ei pidanud üldse Võsule tulema, et meil on kirjas 21 paari ja teatas, et kui talle meeldiv partner leida, võib ta kohale jõuda, et meid vabast voorust vabastada (registreerimisaeg oli ammu läbi). See kõlas nagu väljakutse ning mõningase asjaajamise järel oli talle leitud Margus Tuvikene. Kui paar kirja sai pandud, siis järgnesid poolkohustuslikud naljad teemal, et "nüüd on siis lõpuks turniirile võitjad leitud" ja järgmisel päeval mängisimegi 22 paariga, ehk siis 11 täislauda. 

No ja nuta või naera - "uue paari efekt" toimis täiega ja Susanna-Margus võitsid esikoha korraliku 3,5%-se edumaaga. Nagu ma alati öelnud olen, siis tegelikult ongi ilmselt mu suurim talent olla kupeldaja...

Et asi eriti piinlik oleks, siis ma ise koos Maarjaga jäin selle "tagajärjel" teiseks.  Tõsi, nii suure vahe puhul see eriti ei kripelda, pealegi on mul võitjate üle väga hea meel - on ju Susanna mu vanim õpilane "praegusest juuniorkonnast" ning Margus üldse vist üks väheseid inimesi, kellega ma suhtlen alates sellest ajast kui ma veel bridži ei mänginud. 

Kuna turniir toimus teisipäeval, aga autasustamine laupäeva õhtul, jõudis naispooltest pjedestaalile ainult Maarja, ülejäänud olid juba Võsult lahkunud. Nagu mainitud, Susanna sai kulla, aga ka Andres Sauli partnerina pronksi võitnud Ljudmilla Ljulko on täiesti märkimisväärne eksemplar. Nimelt on tegu ca 70-aastase Pärnu daamiga, kes on bridži mänginud ainult paar aastat. Tulles turniiril meie lauda, siis ta väga viisakalt teretas mind, väljendades oma suurt respekti, et ta nii tugevate vastastega mängima peab (ta teadis kuskilt, et ma olen olnud Olavi Oja - ehk siis tema õpetaja - võistkonnakaaslane, ju siis oli pilti näinud). Pärast esimest jagu ta vabandas, et ta tahab korra teisele poole ekraani vaadata, et näha, kellega ta veel mängib, ja siis vaatas ka Maarja üle. Igatahes ta kogemust arvestades oli 3. koht kindlasti talle suur ja tore kordaminek.

Susanna võitjana õhtul suvilas tähistades selfil.

Kõrvalteemana tuleb siinkohal ära mainida, et ühe reaalse tünga ma endale sellega siiski tegin. Võsul on kogu bridžinädalat hõlmav punktiarvestus, mida kõnekeeles "juustupunktideks" nimetatakse. Turniiri võitja saab 100 punkti, teine koht 90, kolmas 80 ja edasi läheb kahe kaupa 74-st allapoole. Iga päeva lõpu liider saab kollase "liidrisärgi" ning kes nädala kokkuvõttes ära võidab, on viimastel aastatel saanud auhinnaks spa paketi kahele + kunstilise klaasist vaasi/karika, sellel aastal selgus (poole nädala peal), et kohalik baar, mille kundedest vaiksel nädalal moodustavad bridžimängijad väga suure osa, oli sellele lisanud pudeli Hennessy VSOPi. Ja esikümnele on väike kotike karastus-lahjaalkohoolsete jookidega ning paar juppi juustu.

Kuna ma individuaalturniire ei mängi, siis põhimõtteliselt pole mul reaalseid šansse nädala koguarvestust ära võita (ma mängin 8 turniiri 10 asemel ja kõik läheb arvesse, on olnud aastaid, kus ma võidan neist kaheksast turniirist neli, aga ikkagi kokkuvõtet mitte. See-eest kümne sekka tulen ma lõpuks vist sisuliselt alati). Sellest tulenevalt on mu eesmärk esmaspäeval või teisipäeval see kollane särk endale saada - mulle meeldivad kollased särgid. Ja kuna esmaspäevasel turniiril olime napilt teiseks jäänud, siis seda päeva ma juba ei liiderdanud. Liitsin teisipäeva õhtul kokku need punktid, mis ma sain segapaaride kummagi sessiooni eest ja võrdlesin neid esmaspäevaste võitjate omadega (nood mängisid meespaaride turniire samal ajal) ning avastasin oma rõõmuks, et peaksin neist punktiga ees olema. Head uudised kaua ei kestnud, kontrollisin igaks juhuks üle ka Marguse punktid ja avastasin, et temal on neid kaks rohkem. Hüvasti särk.

Ülalmainitud pudel, suurusega 3 liitrit. Teave selle kohta tuli alles kolmapäeval, varasema info korral oleksin äkki individuaali mängimise ette võtnud (spaa mind väga ei motiveeri). Mitte, et mul oleks mainimisväärsed neelud konjaki järgi, aga see auhind on lihtsalt "uhke". Nagu  võistkonnakaaslane Sven, kes on nädala kokkuvõttes mitu korda ära võitnud, korraldajale kommenteeris, et ta on kade, et nendel kordadel sellist "lisa" paketis pole olnud.

Kolmapäevane turniir ka ikaldus, üldiselt ei olegi sellest väga midagi rääkida (kohad, kust välja läks, ei olnud päris meie süü, aga inspiratsiooni ei jagunud), välja arvatud selline kurioosne seik mängupausi mõjudest, et korraldasime Leoga pika pakkumissarja, mis lõppes suure slämmiga pajas. Kõik nägi väga professionaalne välja, aga kui vastane küsis enne avakäiku meilt meie pakkumiste tähenduse kohta, pidin talle tunnistama, et "ma tegelikult ühe korra ajasin süsteemi sassi ja teisel korral juba pakkusin igaks juhuks meelega valesti, aga ma eeldan, et Leo arvab, mis mul on (üks vastustest oli "võimatu") - ning samas mul on tunne, et ka Leo tegi ühe pakkumise valesti". Leo päris ära ei arvanud, mis mul oli, aga olulises oli tal õigus ja leping oli probleemitu.

Neljapäeva õhtul hakkas pihta võistkondlik turniir. Kuna mängisime kolme paariga, anti mulle kaks viimast matši vabaks ja kasutasin seda, et minna külla kolleega Maretile Jõgevalt, kes samuti Võsul suvitas. Kuna ma olen väga "loominguline" telefonilaadija, oli minu aparaat väljasuremise äärel ja laenasin selleks Vahur Kurigu agregaati. Kuigi juhtnöörid olid suhteliselt üldsõnalised, olid need täiesti piisavad, et ilusti rattaga kohale veereda - esimesed kahtlused tekkisid mul alles siis, kui olin juba jõudnud õigesse kohta. Küsisin teed mööda vastu tulevailt inimestelt, et "vabandust, kus siinkandis on Sambla..." ja selle peale pistis kolleega pea auto tagant välja ja teatas "tere, Lauri!". Tiksusin siis mõned tunnid seal, mille käigus sain küüne- ja hambajäljed käe peale tema šarmantselt ja üldiselt sõbralikult kassilt, kes ei oska "ilusti mängida", aga noh, see pole suurem häda. Vähemalt minu kõõlused jäid terveks (kõigil pole nii hästi läinud). 

Ilus ja šikk kiisu. Kusjuures temaga kaasneb selline huvitav detail, et kui mulle teda tutvustati - "see on minu Aadu-kass" -, taipasin koheselt küsida, et tegu on siis ilmselt emase loomaga - nagu oligi. Miks ma taipasin - varasem elu on mind kokku viinud veel kahe Aadu-nimelise kassiga, ja need mõlemad olid. Nii et huvitaval kombel on Aadu praktikas emaskassi nimi.  Tolle konkreetse looma puhul olevat taustaks ikkagi olnud loomaarstide patserdused, sarnastel asjaoludel juhtus ju ka Vahtra Tommil nõnda, et tal oli kodus kastraatkass Annabel.

Mängisime kolleegiga ka ühe partii turakat ning nädala üldise tooniga kooskõlas, sain ka selle tappa. 

Vahepeal tabas kolleeg kogemata kombel telefonis Vahuri numbrit, tekitas talle vastamata kõne ning kui Vahur uuesti tagasi helistas, et kontrollida, kas kõik on hästi, siis arenes nende vahel lühike ja sundimatu vestlus, kus Maret küsis viisakalt, kuidas Vahuril turniirid lähevad jne ja kui vastus oli, et "lähevad ka, aga mitte liiga hästi", jätkas ebadiplomaatilise küsimuse/avaldusega "sa vist ei oska siis mängida?" (igaks juhuks mainin, et tegemist ei ole inimestega, kes väljaspool seda telefonikõnet teineteise olemasolust üldse teadlikud oleks). Ühesõnaga rõõmus lõõp, aga miks ma selle kirja panin, on see, et tulen selle juurde veel tagasi...

Võistkondlik kulges ka nagu ameerika mägedel: neljapäev oli kahvatu, reedene hommikupoolik läks hästi ja kolm võistkonda (lisaks meile Eksprompt ja Teine Laine) hakkasid teistel eest ära libisema. Kui me 9. voorus (11.-st) nüpeldasime kuivalt Eksprompti (ehk siis võistkonda, kes oli Eesti parim enne meie oma tekkimist ja on senini enamasti meie põhikonkurent), tundus, et asi jääb kahe võistkonna vahele, sest vahemaa tagumistega oli juba päris suur. 

Paraku tabas meid viimases kahes voorus mõõdukas kollaps - suur kaotus ja viik. Muuhulgas tõestas Olavi veelkord definitsiooni, et "ekspert on inimene, kes suudab leida kaotava plaani lepingus, mida keegi teine kaotada ei suuda".  Selle asemel, et kasutada ära 50%-ne šanss ja käia vastu kuningat, luges ta oma arust jaotusest välja asja, mida seal ei olnud ning valis 25%-se šansi. Me ei olnud rõõmsad (kuigi tõe huvides pean mainima, et ka mul on tekkinud psühholoogiline tõrge lihtsate 50%-ste šansside võtmisel). 

Teine Laine (Maarja, Mirjam, Hendrik, Taavi) mängis ka kaks viimast vooru väga edukalt ning esikoha saavutamine meil reaalne niikuinii ei olnud, kuid halb on see, et me kaotasime ka teise koha - soomlased libisesid napilt poole punktiga mööda - ning see oli juba väga valus. Tõsi - meil oli juba reaalne oht neljandaks kukkuda ja võib-olla võime rõõmsad olla, et niigi läks. 

Võitja suvilas šampanjapudelitega. Lisaks võidule oli Taavil ka sünnipäev, nii et oli, mida tähistada.

Hannes Linnamägi kaadri tagant: "Lauri, vaata ülemisele pjedestaali astmele!". Tegelikult, täpselt nagu segapaarika puhulgi võisin esikoha võitjate üle ainult rõõmu tunda - võitjavõistkond oli "meie suvilast" ning koosnes mu headest sõpradest, õpilastest ja naistest (mõne puhul on siis võimalik teha linnuke kahe või kolme kategooria juurde).

GP-paarikate vahepeal toimus klubide esindajate koosolek ning uue Bridžiliidu juhatuse valimine. Kõik kulges üsna konsensuslikult ja üksmeelselt (no mis saab probleem olla, kui põhiline info oli, et "üllatuslikult" on tegevuskulud sel aastal väiksed olnud) ning juhatuses toimus kaks vangerdust. Minu sain oma kohustustest vabaks -  juuniorikupja amet läks üle Meelisele, aga Maarja tegevus de facto naisbridži koordinaatorina sai formaliseeritud tema valimisega juhatusse. 

Paarikad ise kulgesid juba kätteharjutatud rütmis: "polnud viga, aga midagi jäi kogu aeg puudu" - ehk siis saime Leoga esimesel turniiril oma järjekordse napi teise koha, teiselt turniirilt laekus kaheksas, mille kiskusime küünte ja hammastega metsiku lõpuspurdi toel välja ning kolmandalt kuues koht. Ehk siis kokkuvõttes "soliidne, kuigi ilmetu nädal".

Nüüd aga tekkis see hetk, kui pilved läksid laiali ja sealt vahelt tulid välja päiksekiired. Kui tulid välja kogutulemused, selgus, et GP paarikatel ei olnud kellelgi läinud silmapaistvalt hästi ning meie kõrge stabiilsus oli täpselt piisav, et turniir kokkuvõttes napilt ära võita - vahe teise kohaga jäi 0,18%.  Ehk siis kokkuvõttes ikkagi võit laekus!

Partneri seitsmeaastane tütar pätsas ära ema telefoni, et sellega fotograafi mängida. Värsketest võitjatest tuli täitsa tore ja meeleolukas pilt.

Kui aga kogu nädala punktisaaki kokku lugema hakati, järgnes kiirtele ka kogu ülejäänud päike. 

Hoolimata sellest, et mul polnud reaalset šanssi üldvõidu nimel konkureerida (kahe individuaalturniiri mittemängimine) ning ma ei olnud nädala jooksul ühtegi turniiri üksikult ära võitnud (esikohal on korralikud boonused), tuli välja, et ka keegi teine ei olnud esinenud silmapaistvalt hästi. Ma aimasin, et ma oma hea üldmänguga olen esikümnes sees, aga kuna Ülisel ei edenenud jooksva seisu ülesriputamine eriti hästi, siis oli minu jaoks kuni viimase päeva alguseni saladuses, et ma olin esikohakonkurentsis: viimasele paarikale läksin vastu kolmandana, kaotades esikohale 28 ja teisele 14 punktiga. Ning kui tulid ka viimase paarika tulemused ja ma leidsin end kuuendal kohal (= 70 punkti), siis hakkasin südamevärinal otsima, kus on mu konkurendid. Kõigepealt leidsin liidri 34. koha pealt (ehk siis 14 punkti ning kõik selge!) ning teise koha omaniku 14. kohalt. Tegin kiire arvestuse, et kui ta on must kaheksa kohta maas, siis saab ta 16 punkti vähem - ja kuna vastus tundus liiga ilus, et olla tõsi, lugesin selle ka näppudel üle: 6. koht 70 punkti, 7. koht 68 punkti, 8. koht 66 punkti jne... Ka näpud kinnitasid seda tulemust. Seega siis täiesti ootamatult ja radarialuselt oli mul õnnestunud Võsu bridžinädala koguarvestus ära võita! Teiseks tuli Vahur Kurig (aka "Puukäsi") - ja nüüd jõuame tagasi kolleega kommentaarini talle "sa vist siis ikka ei oska mängida?" - kogemata kombel sattus ta siis nädala jooksul suhtlema kahe edukaima mängijaga (ja võitis neist ühte turakas :) )

Esikolmik pjedestaalil: I - Lauri, II - Vahur, III - Aivar. Põhiline mõte minu peas tollel hetkel: "loodetavasti käsi ei hakka selle palavaga kõvasti higistama, kolmeliitrise pudeli katkipillamine ei oleks väga tore...."

Nagu Leo seda kommenteeris, et põhimõtteliselt õnnestus mul kuidagi grupiga kaasa loksuda ja lõpuspurt hästi ajastada - kordagi ei juhtinud, ühtegi särki ei saanud, aga finišijoone ületasin täpselt õigel hetkel. See särgi mittesaamine natuke küll kripeldas (kordan - mulle meeldivad kollased särgid), kuid kõik muu teadagi korvas selle kuhjaga. 

No ja siis tund aega hiljem helistas mulle võistluste korraldaja ja teatas, et "üks asi ununes" - nimelt oli ka üldvõitjale siiski särk ette nähtud, aga oli jäänud mulle üle andmata. Ning kuna ma olin veel Võsul, siis kirsiks tordile sain sellegi kätte! Ta küll ütles Spordihoone valvelauda, et sellele tuleb järgi üks tigeda näoga noormees, ning kuigi ma selle "noormees" osas tunnen end mõõdukalt meelitatud, siis see "tigeda näoga" veidike tekitab küsimusi...

Kogu nädala tulemused leiab SIIT

Lõpp hea, kõik hea. Kui Maarja juba nkn aeg-ajalt kurdab, et kogu pesumasin on mu kollaseid särke täis, siis üks rohkem ju ei sega?

11. juuli 2020 - tagasi "Suurel maal" ja puhkamisest taastumas

Elu on näidanud, et minu jaoks kvalifitseerub "puhkuse" alla lähenemine: riputan jalad seinale ja ei tee midagi ja laen akusid. Seega kuigi oleme juba paar päeva Hiiumaalt tagasi, ei ole ma viitsinud teist postitust teha - põhimõtteliselt olen veetnud aja arvutimängude ja grilliga ning praegu juba tunnen, et elada võib. Ega väga küll kirjutada ei viitsi, aga kuna eelmine postitus jäi poole peale, tundus kuidagi "õige" siis teine pool reisist ka kokku võtta. Eriti kuna Hiiumaa oli väga tore (ja ilmselt järgmine kord ei oota enam 33 aastat et sinna minna). 

Teisel päeval võtsime ette tuletornituuri - ehk siis järjest Tahkuna, Kõpu ja Ristna, kõik isemoodi toredad ja külastamist väärt. Eriti toredaks tegi asja see, et tegemist oli parasjagu tuulise päevaga, mis tähendab, et "vaateplatvormil" oli selline tuul, et väga ei tahtnud telefoni taskust välja võtta, et see ära ei kaoks.

Tahkuna tuletorni kõrval oli selline mälestusmärk Estonias hukkunutele (kui lähim koht Eestis hukkumiskohale), väidetavalt väike tugeva tuule puhul kell "heliseb". Seekord päris nii tugev tuul ei olnud.

Torn ise ka...

Pärast Tahkuna majakat üritasime leida rannapatareid - aga kui välja jätta teeviit suure tee ääres, siis igasugused edasised viited puudusid (kusjuures see äkki on mingi kohalik kamuflaaž, sest täpselt sama häda tabas meid ka Ristnas...). Igatahes leidsime küll mingi punkri ja paraadiplatsi ja künka, mis nägi välja nagu seda oleks disainitud, aga mis need täpselt olid, jäidki mõistatuseks.
Järgmiseks võtsime hoopis ette sellise veidra koha nagu Kaibaldi liivik. Kuigi see asub põhimõtteliselt keset sood, siis väljanägemiselt pakuks pigem randa või kõrbe. Tegemist olevat Eesti suurima lahtise liiva laiguga - ja no tõesti see tundus täiesti sürrealistlikuna. Ja veel veidram on see, et see on asi, millest keegi eriti midagi ei tea (mina kaasa arvatud kuni Hiiumaale minekuni, aga me saime vihje...)

Panoraampilt. Mitte nii igav liiv ja tühi väli....

Järgmiseks siis Kõpu tuletorn - see meeldis mulle ilmselt neist kolmest kõige rohkem (nägi ilus välja, ilus vaade igas suunas ja sees oli suht hea informatiivne ülevaade selle kujunemisest - Maarja versiooni kohaselt "liiga informatiivne", ilmselt oli tal õigus). Tõsi, torni alumise osa trepp oli väga järsk, väga kitsas ja väga kõrge ja kuna rahvast oli palju, oli balansseerimist üksjagu.

Ilmselt kõige klassikalisem pilt, mida sellest tornist teha saab.

 Ristna torn tundus järsku kuidagi "madalana" - vähemalt kuni torn ronimiseni. Eks ta oli teistest ka mingi kümmekond meetrit madalam. Tuvastasime tornist toreda rannariba ja tegime tiiru seal. See  nägi välja, nagu ei olekski tegu Eestiga - vett ja laineid järjest tuli ja mingid tüübid üritasid seal surfata (mitte küll liiga edukalt, või peabki surfamine lõppema laualt ümberkäimisega?)

Tegin ka väikse klipi, kuna see riba seal taga nägi välja nagu mingi troopiline rannariba (ilmselt lähem vaatlus oleks paljastanud, et tegu pole palmidega ja Jack Sparrow rummivaati sealt ka ei leiaks). Maarja kusjuures leidis, et käib selles vees ujumas. Mina ekstreemspordiga ei tegele (laineid ma ei karda, aga külma vett ei salli)

Viimasel päeval võtsime asju rahulikult ja sõitsime Lõuna-Hiiumaale. Alustuseks võtsime Kõpu sadama, kus oli armas väike meremuuseum. Seejärel Käina Tuuletorn - ehk siis mingi Ahhaa-tüüpi asutus Hiiumaise kodulookallakuga (ehk siis loodus, inimesed, keel jms) ning  lõpuks Suuremõisa mõisahoone. Kokkuvõttes oligi paras "viimase päeva" programm enne äraminekut.

Tuuletorni katusel oli tore haugikujuline tuulelipp, mis oli kokku pandud väiksematest haugikujulistest juppidest.

Kokkuvõttes võib öelda, et selliseks "kultuurireisiks" oli Hiiumaa täpselt paraja suurusega. Talitasime arhetüüpsete turistidena ja vaatasime enamuse "pruune silte" järgi, aga kõike ei viitsi kirja panna. Ilm oli ilus ja saar samuti, mis eriti tore oli, oli see, et tegelikult oli kõik käe-jala juures - vähemalt inimesele, kes on harjunud ketaste viskamiseks 40+40 km sõitma...). Kui vahepeal tekkis mõte, et kui me juba sinnakanti sattusime, siis võiks ju päeva veel venitada ja Vormsil ära käia, aga "ei viitsinud" ja vast jääb tulevikuks.

Heltermaa sadamas on kuju papist, kes olevat oma kitse sadamasse toonud, et talle laeva näidata. Leidsin siis, et võiks Michelangelo "Inimese loomise" poseeringu tekitada. Šansid on head, et järgmine kord satun Hiiumaale vähem kui 33 aastase lüngaga, seal oli mõnus. Ja ilmastikku arvestades sattusime väga heal ajal: vältisime vihma ja tänaseid tuuleuudiseid lugedes ei olnud see, mis meile Hiiumaal tuulisena tundus ilmselt üldse mainimist väärt...

6. juuli 2020 - Meretagune värk

Nagu mu sotsiaalmeediat jälgivad kodanikud on ilmselt aru saanud, viibin praegu mere taga. Ehk siis kui kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et kunagi, täitsa mitu aastat tagasi, tekkis meil Maarjaga idee, et peaks Hiiumaale minema - me teoorias oleme seal mõlemad küll korra käinud, aga see käik jääb üsna lapsepõlve - minul näiteks umbes 33 aasta taha. Kuna vaba aeg ei kasva puu otsas, siis sai seda minekut sobiva aja ja initsiatiivi puudumisel edasi lükatud. Nüüd aga tuli taas kasutusse lahendus "ega head kriisi tasu raisku lasta!" - ehk siis võistluskalender tühjenes, välismaale minek on nii ehk naa natuke kahtlane ja miks siis mitte toetada siseturismi ja saarel ära käia. Genereerisime siis plaani, et läheks esimesel päeval Haapsallu, turistitaks natuke seal (jälle meie mõlema jaoks üsna tundmatu maa) ning edasi paariks päevaks Hiiumaale. Ehk siis mis nii viga, kui kohustusi ei ole ning on võimalik mõne päevaga plaanid visandada.

Mõeldud-tehtud, eile siis lõime masinale hääled sisse ja selgitasime välja, et kodust jõuab Haapsallu ilusti kolme tunniga (esimese tunni lõpuks Imaveres, teise tunni lõpuks Raplas...). Ilm oli nagu ta oli, aga ega me suhkrust ole ja tegimegi väikese tuuri linna peal: kõigepealt Rannarootsi muuseum, seejärel raekoja muuseum ning siis Haapsalu linnus.
Tuleb tunnistada, et täiesti tasus käia - muuseumid olid väikelinnale kohaselt meeldivalt väikesed ja hubased, nii et ei olnud vajadust poolt päeva varuda, et asjad üle vaadata, samuti olid nad meeldivalt maalähedased. Mis oli aga huvitav: tundub, et Haapsalus on ortograafiaga väga kahtlased lood - suur osa infotekste sisaldasid elementaarseid õigekirja- või tähevigu, Rannarootsi muuseumis minu meelest ka faktivigu...
Piiskopilossis tekkis tunne, et ma oleks nagu seitsmenda klassi ajalooõpikusse sattunud, nii temaatikalt kui ka illustratsioonidelt, eriti lõbus oli selle lõpuks leida väljapanekut erinevate kellamehhanismide kohta, mida sai ka katsetada, veekell küll väga hästi ei toiminud. Ja keldris oli tore atraktsioon et sai käpa külge panna keskaegsete relvade mudelitele. (Mis mind natuke segas oli see, et vitriinides olevate näidiste juurde oli kirja pandud nt "1400-1450", kui ilmselgelt oli tegemist märksa uuemate koopiatega, aga noh jäägu nii).

Veekell. Vändaga vesi üles ja siis hakkab tööle. Välja arvatud, et väga hästi ei hakanud, võib-olla väntasin liiga vähe.

Soovitasin Maarjale, et ta võiks silmad kinni siduda, siis on nagu aus kohtuametnik, sest kotti võib ju kaaluna kasutada kui teda balansseerivalt käes kõigutada. Maarja keeldus. (Ise ma peagi algavale kooliaastale mõeldes panin pähe raske kiivri ja haarasin kätte hellebardi)

Haapsalu linn oli ka väga tore, ikkagi näha, et ajalooline kultuurkiht all ja meenutas linna (erinevalt näiteks Jõgevast, mis ikkagi tundub olevat suur küla oma olemuselt). Ma olen küll Haapsalus tegelikult ca 10 korda käinud erinevatel asjaoludel, aga kuidagi sattus nii, et mere äärde jõudsin seal üldse alles esimest korda - ja rannaosa on ikka väga ilus, nüüd ma mõistan küll, miks inimesed seal suvitamas käivad. Vette küll veel ei jõudnud (ilm oli siiski kõle ja vihmane ja ma nkn ei olnud selleks valmis), äkki kunagi veel.

Teisel päeval (ehk täna) sõitsime edasi Hiiumaale: alustuseks oli plaanis Kärdlasse sõita ja ringi vaadata, aga kuna ilm oli imeilus - kui välja jätta suur tuul - tegime plaanid ümber ja tegelesime loodusturismiga. Ehk siis kõigepealt läksime Suursadamasse, et kasutada ära meile antud vihje söögikoha Ungru kohta ja siis tegime omalaadse kaheksa ja suundusime Kassarile, eesmärgiga võtta Sääretirp - ning Kärdlasse jõudsime alles õhtuks.

Vanapaganakivi Pühalepas. Ma siis tuletasin meelde lapsepõlves omandatud skillid, et ronida selle otsa, veendumaks, kas seal on va sarviku sõrajälg olemas, nagu legend väidab. Kui välja jätta marrastatud põlved, sain sellega suurepäraselt hakkama

Midagi oli...

Suursadamas tegime väikese tiiru metsade vahel ja siis läksime Ungrusse sööma ja tuleb tunnistada, et koht oli reklaami väärt, täiesti mõnus väike kohake heade kalasöökidega (äkiline säinas ja väga kalane kalasupp - kalasupi kohta küll pean tunnistama, et ta oli napilt soolasem kui ma harjunud olen, aga samas vähemsoolane oleks võinud ka äkki vesiseks jäänud). Tundub, et selle reisi eesmärgiks võibki võtta "gastronoomilised elamused". Kui veidi tagasi Haapsalusse kerida, siis külastasime kohta nimega "Kärmas küülik" (nad küll ülikärmed ei olnud, kuigi kindlasti mitte ka aeglased ning küülikuga juhtus ka see halb asi, et kui ma tahtsin seda tellida, siis tunnistati ta otsalõppenuks), kus Maarja võttis põdra ja mina veise ning mõlema toit oli väga mõnus. Veider oli see, et kui vaikimisi eeldaks, et põder on haruldasem, siis veis maksis rohkem...

Sääretirp on selline veider kiviklibust mõne meetri laiune maasäär, mis asub Kassari (pool?)saare lõunatipus natuke suurema maasääre otsas ja suundub lõunasse Saaremaa poole - umbes kilomeetri jagu lihtsalt klibu - ning siis ta lõppeb lambist ära. Tänase tuulega oli kitsaimas kohas kuiva jalaga (kuid mitte kuiva tallaga) läbitav koht vast mõnikümmend cm lai ja tuul tahtis prillid peast ära viia - aga edasi-tagasi me seal ära käisime.

Kassari kabel oma imearmsa "tornikiivriga". Ma ironiseerisin, et see võib olla madalaima torniga kirik, mille puhul üldse tornist juttu saab teha, aga teadetetahvlilt võis lugeda, et see olevat vähemalt Baltikumis ainuke, mille tornikiiver on pilliroost.

Leigri kuju. Väidetavalt olevat Sääretirp tema töö olnud, hakanud Saaremaale teed tegema, aga siis enam ei viitsinud. Loogiliselt võttes oleks mõistlikum alustada sellega lõuna poolt, Emmaste kandist, aga legend annab seletuse ka sellele, et miks mitte. Ta ei olevat kõige kirkam kriit olnud.

Sääretirbi ots. Sinna ta kaduski.

Ja tagasivaade saare poole, päris pikalt jooksis. 

 Õhtu lõpetuseks võtsime ühe Hiiumaa muuseumi maja ja tulime oma baaslaagrisse Kärdlas. Tegime ka väikese retke Kärdla sadamasse, aga siis leidsime, et on juba käidud küll (22 600 sammu päevanormiks on üsna okei) ning tulime tagasi, et jalgu homseks säästa - plaanis on teha majakatuur, mis ilmselt tähendab trepijooksu.
Ja kui nüüd Kärdlat "diagnoosida", siis see tundub iseloomult olevat mitte isegi suur, vaid keskmine küla, midagi linnalikku küll ette ei tulnud. Ning kõnniteede pealt hoiavad nad kokku, neid sisuliselt pole.

Hiiumaal armastatakse puust karukujukesi. Ma ei saa aru, miks - ma ei mäleta, et sõnapaar "Hiiumaa" ja "Karud" oleks kuidagi seotud, ma üldse ei imestaks, kui selguks, et Hiiumaal karusid üldse pole. Äkki kompenseerivad?