11. juuli 2020 - tagasi "Suurel maal" ja puhkamisest taastumas

Elu on näidanud, et minu jaoks kvalifitseerub "puhkuse" alla lähenemine: riputan jalad seinale ja ei tee midagi ja laen akusid. Seega kuigi oleme juba paar päeva Hiiumaalt tagasi, ei ole ma viitsinud teist postitust teha - põhimõtteliselt olen veetnud aja arvutimängude ja grilliga ning praegu juba tunnen, et elada võib. Ega väga küll kirjutada ei viitsi, aga kuna eelmine postitus jäi poole peale, tundus kuidagi "õige" siis teine pool reisist ka kokku võtta. Eriti kuna Hiiumaa oli väga tore (ja ilmselt järgmine kord ei oota enam 33 aastat et sinna minna). 

Teisel päeval võtsime ette tuletornituuri - ehk siis järjest Tahkuna, Kõpu ja Ristna, kõik isemoodi toredad ja külastamist väärt. Eriti toredaks tegi asja see, et tegemist oli parasjagu tuulise päevaga, mis tähendab, et "vaateplatvormil" oli selline tuul, et väga ei tahtnud telefoni taskust välja võtta, et see ära ei kaoks.

Tahkuna tuletorni kõrval oli selline mälestusmärk Estonias hukkunutele (kui lähim koht Eestis hukkumiskohale), väidetavalt väike tugeva tuule puhul kell "heliseb". Seekord päris nii tugev tuul ei olnud.

Torn ise ka...

Pärast Tahkuna majakat üritasime leida rannapatareid - aga kui välja jätta teeviit suure tee ääres, siis igasugused edasised viited puudusid (kusjuures see äkki on mingi kohalik kamuflaaž, sest täpselt sama häda tabas meid ka Ristnas...). Igatahes leidsime küll mingi punkri ja paraadiplatsi ja künka, mis nägi välja nagu seda oleks disainitud, aga mis need täpselt olid, jäidki mõistatuseks.
Järgmiseks võtsime hoopis ette sellise veidra koha nagu Kaibaldi liivik. Kuigi see asub põhimõtteliselt keset sood, siis väljanägemiselt pakuks pigem randa või kõrbe. Tegemist olevat Eesti suurima lahtise liiva laiguga - ja no tõesti see tundus täiesti sürrealistlikuna. Ja veel veidram on see, et see on asi, millest keegi eriti midagi ei tea (mina kaasa arvatud kuni Hiiumaale minekuni, aga me saime vihje...)

Panoraampilt. Mitte nii igav liiv ja tühi väli....

Järgmiseks siis Kõpu tuletorn - see meeldis mulle ilmselt neist kolmest kõige rohkem (nägi ilus välja, ilus vaade igas suunas ja sees oli suht hea informatiivne ülevaade selle kujunemisest - Maarja versiooni kohaselt "liiga informatiivne", ilmselt oli tal õigus). Tõsi, torni alumise osa trepp oli väga järsk, väga kitsas ja väga kõrge ja kuna rahvast oli palju, oli balansseerimist üksjagu.

Ilmselt kõige klassikalisem pilt, mida sellest tornist teha saab.

 Ristna torn tundus järsku kuidagi "madalana" - vähemalt kuni torn ronimiseni. Eks ta oli teistest ka mingi kümmekond meetrit madalam. Tuvastasime tornist toreda rannariba ja tegime tiiru seal. See  nägi välja, nagu ei olekski tegu Eestiga - vett ja laineid järjest tuli ja mingid tüübid üritasid seal surfata (mitte küll liiga edukalt, või peabki surfamine lõppema laualt ümberkäimisega?)

Tegin ka väikse klipi, kuna see riba seal taga nägi välja nagu mingi troopiline rannariba (ilmselt lähem vaatlus oleks paljastanud, et tegu pole palmidega ja Jack Sparrow rummivaati sealt ka ei leiaks). Maarja kusjuures leidis, et käib selles vees ujumas. Mina ekstreemspordiga ei tegele (laineid ma ei karda, aga külma vett ei salli)

Viimasel päeval võtsime asju rahulikult ja sõitsime Lõuna-Hiiumaale. Alustuseks võtsime Kõpu sadama, kus oli armas väike meremuuseum. Seejärel Käina Tuuletorn - ehk siis mingi Ahhaa-tüüpi asutus Hiiumaise kodulookallakuga (ehk siis loodus, inimesed, keel jms) ning  lõpuks Suuremõisa mõisahoone. Kokkuvõttes oligi paras "viimase päeva" programm enne äraminekut.

Tuuletorni katusel oli tore haugikujuline tuulelipp, mis oli kokku pandud väiksematest haugikujulistest juppidest.

Kokkuvõttes võib öelda, et selliseks "kultuurireisiks" oli Hiiumaa täpselt paraja suurusega. Talitasime arhetüüpsete turistidena ja vaatasime enamuse "pruune silte" järgi, aga kõike ei viitsi kirja panna. Ilm oli ilus ja saar samuti, mis eriti tore oli, oli see, et tegelikult oli kõik käe-jala juures - vähemalt inimesele, kes on harjunud ketaste viskamiseks 40+40 km sõitma...). Kui vahepeal tekkis mõte, et kui me juba sinnakanti sattusime, siis võiks ju päeva veel venitada ja Vormsil ära käia, aga "ei viitsinud" ja vast jääb tulevikuks.

Heltermaa sadamas on kuju papist, kes olevat oma kitse sadamasse toonud, et talle laeva näidata. Leidsin siis, et võiks Michelangelo "Inimese loomise" poseeringu tekitada. Šansid on head, et järgmine kord satun Hiiumaale vähem kui 33 aastase lüngaga, seal oli mõnus. Ja ilmastikku arvestades sattusime väga heal ajal: vältisime vihma ja tänaseid tuuleuudiseid lugedes ei olnud see, mis meile Hiiumaal tuulisena tundus ilmselt üldse mainimist väärt...