6. juuli 2020 - Meretagune värk

Nagu mu sotsiaalmeediat jälgivad kodanikud on ilmselt aru saanud, viibin praegu mere taga. Ehk siis kui kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et kunagi, täitsa mitu aastat tagasi, tekkis meil Maarjaga idee, et peaks Hiiumaale minema - me teoorias oleme seal mõlemad küll korra käinud, aga see käik jääb üsna lapsepõlve - minul näiteks umbes 33 aasta taha. Kuna vaba aeg ei kasva puu otsas, siis sai seda minekut sobiva aja ja initsiatiivi puudumisel edasi lükatud. Nüüd aga tuli taas kasutusse lahendus "ega head kriisi tasu raisku lasta!" - ehk siis võistluskalender tühjenes, välismaale minek on nii ehk naa natuke kahtlane ja miks siis mitte toetada siseturismi ja saarel ära käia. Genereerisime siis plaani, et läheks esimesel päeval Haapsallu, turistitaks natuke seal (jälle meie mõlema jaoks üsna tundmatu maa) ning edasi paariks päevaks Hiiumaale. Ehk siis mis nii viga, kui kohustusi ei ole ning on võimalik mõne päevaga plaanid visandada.

Mõeldud-tehtud, eile siis lõime masinale hääled sisse ja selgitasime välja, et kodust jõuab Haapsallu ilusti kolme tunniga (esimese tunni lõpuks Imaveres, teise tunni lõpuks Raplas...). Ilm oli nagu ta oli, aga ega me suhkrust ole ja tegimegi väikese tuuri linna peal: kõigepealt Rannarootsi muuseum, seejärel raekoja muuseum ning siis Haapsalu linnus.
Tuleb tunnistada, et täiesti tasus käia - muuseumid olid väikelinnale kohaselt meeldivalt väikesed ja hubased, nii et ei olnud vajadust poolt päeva varuda, et asjad üle vaadata, samuti olid nad meeldivalt maalähedased. Mis oli aga huvitav: tundub, et Haapsalus on ortograafiaga väga kahtlased lood - suur osa infotekste sisaldasid elementaarseid õigekirja- või tähevigu, Rannarootsi muuseumis minu meelest ka faktivigu...
Piiskopilossis tekkis tunne, et ma oleks nagu seitsmenda klassi ajalooõpikusse sattunud, nii temaatikalt kui ka illustratsioonidelt, eriti lõbus oli selle lõpuks leida väljapanekut erinevate kellamehhanismide kohta, mida sai ka katsetada, veekell küll väga hästi ei toiminud. Ja keldris oli tore atraktsioon et sai käpa külge panna keskaegsete relvade mudelitele. (Mis mind natuke segas oli see, et vitriinides olevate näidiste juurde oli kirja pandud nt "1400-1450", kui ilmselgelt oli tegemist märksa uuemate koopiatega, aga noh jäägu nii).

Veekell. Vändaga vesi üles ja siis hakkab tööle. Välja arvatud, et väga hästi ei hakanud, võib-olla väntasin liiga vähe.

Soovitasin Maarjale, et ta võiks silmad kinni siduda, siis on nagu aus kohtuametnik, sest kotti võib ju kaaluna kasutada kui teda balansseerivalt käes kõigutada. Maarja keeldus. (Ise ma peagi algavale kooliaastale mõeldes panin pähe raske kiivri ja haarasin kätte hellebardi)

Haapsalu linn oli ka väga tore, ikkagi näha, et ajalooline kultuurkiht all ja meenutas linna (erinevalt näiteks Jõgevast, mis ikkagi tundub olevat suur küla oma olemuselt). Ma olen küll Haapsalus tegelikult ca 10 korda käinud erinevatel asjaoludel, aga kuidagi sattus nii, et mere äärde jõudsin seal üldse alles esimest korda - ja rannaosa on ikka väga ilus, nüüd ma mõistan küll, miks inimesed seal suvitamas käivad. Vette küll veel ei jõudnud (ilm oli siiski kõle ja vihmane ja ma nkn ei olnud selleks valmis), äkki kunagi veel.

Teisel päeval (ehk täna) sõitsime edasi Hiiumaale: alustuseks oli plaanis Kärdlasse sõita ja ringi vaadata, aga kuna ilm oli imeilus - kui välja jätta suur tuul - tegime plaanid ümber ja tegelesime loodusturismiga. Ehk siis kõigepealt läksime Suursadamasse, et kasutada ära meile antud vihje söögikoha Ungru kohta ja siis tegime omalaadse kaheksa ja suundusime Kassarile, eesmärgiga võtta Sääretirp - ning Kärdlasse jõudsime alles õhtuks.

Vanapaganakivi Pühalepas. Ma siis tuletasin meelde lapsepõlves omandatud skillid, et ronida selle otsa, veendumaks, kas seal on va sarviku sõrajälg olemas, nagu legend väidab. Kui välja jätta marrastatud põlved, sain sellega suurepäraselt hakkama

Midagi oli...

Suursadamas tegime väikese tiiru metsade vahel ja siis läksime Ungrusse sööma ja tuleb tunnistada, et koht oli reklaami väärt, täiesti mõnus väike kohake heade kalasöökidega (äkiline säinas ja väga kalane kalasupp - kalasupi kohta küll pean tunnistama, et ta oli napilt soolasem kui ma harjunud olen, aga samas vähemsoolane oleks võinud ka äkki vesiseks jäänud). Tundub, et selle reisi eesmärgiks võibki võtta "gastronoomilised elamused". Kui veidi tagasi Haapsalusse kerida, siis külastasime kohta nimega "Kärmas küülik" (nad küll ülikärmed ei olnud, kuigi kindlasti mitte ka aeglased ning küülikuga juhtus ka see halb asi, et kui ma tahtsin seda tellida, siis tunnistati ta otsalõppenuks), kus Maarja võttis põdra ja mina veise ning mõlema toit oli väga mõnus. Veider oli see, et kui vaikimisi eeldaks, et põder on haruldasem, siis veis maksis rohkem...

Sääretirp on selline veider kiviklibust mõne meetri laiune maasäär, mis asub Kassari (pool?)saare lõunatipus natuke suurema maasääre otsas ja suundub lõunasse Saaremaa poole - umbes kilomeetri jagu lihtsalt klibu - ning siis ta lõppeb lambist ära. Tänase tuulega oli kitsaimas kohas kuiva jalaga (kuid mitte kuiva tallaga) läbitav koht vast mõnikümmend cm lai ja tuul tahtis prillid peast ära viia - aga edasi-tagasi me seal ära käisime.

Kassari kabel oma imearmsa "tornikiivriga". Ma ironiseerisin, et see võib olla madalaima torniga kirik, mille puhul üldse tornist juttu saab teha, aga teadetetahvlilt võis lugeda, et see olevat vähemalt Baltikumis ainuke, mille tornikiiver on pilliroost.

Leigri kuju. Väidetavalt olevat Sääretirp tema töö olnud, hakanud Saaremaale teed tegema, aga siis enam ei viitsinud. Loogiliselt võttes oleks mõistlikum alustada sellega lõuna poolt, Emmaste kandist, aga legend annab seletuse ka sellele, et miks mitte. Ta ei olevat kõige kirkam kriit olnud.

Sääretirbi ots. Sinna ta kaduski.

Ja tagasivaade saare poole, päris pikalt jooksis. 

 Õhtu lõpetuseks võtsime ühe Hiiumaa muuseumi maja ja tulime oma baaslaagrisse Kärdlas. Tegime ka väikese retke Kärdla sadamasse, aga siis leidsime, et on juba käidud küll (22 600 sammu päevanormiks on üsna okei) ning tulime tagasi, et jalgu homseks säästa - plaanis on teha majakatuur, mis ilmselt tähendab trepijooksu.
Ja kui nüüd Kärdlat "diagnoosida", siis see tundub iseloomult olevat mitte isegi suur, vaid keskmine küla, midagi linnalikku küll ette ei tulnud. Ning kõnniteede pealt hoiavad nad kokku, neid sisuliselt pole.

Hiiumaal armastatakse puust karukujukesi. Ma ei saa aru, miks - ma ei mäleta, et sõnapaar "Hiiumaa" ja "Karud" oleks kuidagi seotud, ma üldse ei imestaks, kui selguks, et Hiiumaal karusid üldse pole. Äkki kompenseerivad?