29. juuni 2020 - jalgrattamõtteid...

IT-tehnoloogia areng on jõudnud nii kaugele, et vahepeal mõlgutan mõtteid, kas peaksin endale hankima parema jalgratta – tõsi ma pole kindel, et mu olemasolev jalgratas on otseselt „halb“.

Mu kasutuses oleva aparatuuri näol tegemist on paraja tankiga (ma üritasin guugeldada, palju ta kaalub, aga kuskilt ei leidnud), millel on kõrge lenks ja mugav sadul, samuti teoorias kolm käiku, millest praktikas kasutan ühtainsat – vähemalt kui kevadel esimene väsimus on mööda läinud. Lisaks on talle peale on kirjutatud Minerva City  ja see on nimi, mis sobib ajalooõpetaja imidžiga imehästi!

Kunstniku nägemus Ateena Akropolist. Sapienti sat!

See kõik ei kõla nagu „püss“, kuid ei tasu unustada, mis eesmärgil ta hangitud sai. Ehk siis hankisin selle omal ajal (2012 kevadel) rahvaloendaja-töö eest saadud preemia eest justnimelt eesmärgiga, et natuke jalgrattaga ringi sõita ja elust rõõmu tunda - ehk siis sõita pigem püstiasendis, vaadata loodust ja loomi ning selle käigus natuke trenni teha.

Ja selles suhtes on meie elukoht super, et ümberringi on võimalik varieerida erinevaid marsruute ja ringikesi, jäädes kõvale kattele ja valida enda sisetundega kaasas käiv distantsipikkus ning mägisuse aste. Vooremaa loodus on imeilus ning igasuguseid linnukesi kuni kotkasteni välja on hulgim ja aeg-ajalt näeb ka loomi – nt. eile tötsas Saadjärve lähistel mingi väike kärplane üle tee, paar päeva varem aga tegi seda mingi väga veidra suuruse ja kõnnakuga loom, kes ei näinud välja ei kassi ega koeramoodi (igaks juhuks ma nüüd ei maini, et üks mu tore õpilane saatis mulle kuu aega tagasi lähikonnas tehtud video, kus nad oma hoovi pealt filmisid klipikese karuemast poegadega põllul ukerdamas...).

Ärgem ka unustagem, et ma olen ilus, ülitark kuid antud juhul ennekõike parajalt paks mees oma parimais aastates – talvel kipub kehakaal 110 kanti, et siis sügiseks jälle saja ligi alla tulla, kuid siiski kolmekohaliseks jääda. Seega ma väga ralliässaks ei kvalifitseeru nii ehk teisiti.

Sellisena on ratas toiminud suurepäraselt – ma olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ju mingi vingema ja kiirema pilli hankida, aga tegelikult ilmselt reaalne vajadus puudub. Kui ma soovin teha mingi poolteist-kaks tundi rattasõitu, siis see, et ma kiiremini edasi liigun ja pikema vahemaa läbin selle arvelt, et raskusjõu ja tuuletakistusega vähem võitlema pean, siis minu loogika kohaselt ei tähenda see, et ma paremini trenni teeks. Nii olengi üritanud hoida rütmi, kus kaks päeva kolmest sõidan rattaga ca 30km ja kolmandal päeval käin diskgolfiraja põõsastes oma kettaid otsimas.

Eile tegin siis naljaviluks ära ka „kiiruskatse“, et kui palju mul õnnestub oma pillist välja väänata: sõitsin natuke üle 35 kilomeetrise ringi natuke alla pooleteise tunni, seega ca 24km/h. Esimene ots läks eriti hästi – kodust mööda Tartu-Jõhvi maanteed kuni see otsa sai seoses Piibe maanteele suubumisega tuli 14 kilomeetrit poole tunniga (sekundeid ma ei viitsi lugeda, vaatan lihtsalt kellalt), eks see oli muidugi suht hea sileda asfaldiga ja hoolimata paarist voorenukist suht mõnus pedaalimislõik. Sportlikumad tüübid ilmselt veerevad must mööda nagu isttuvast kassist nkn, aga enda kohta jäin täitsa rahule.

Aga... juunis käisin mõnel päeval koolis jalgrattaga. See on mõnusalt meeldivas kauguses, ca 15km ja kui mul ei ole vaja varustust kaasa vedada, on see isegi suht palava ilmaga normaalselt läbitav vahemaa. Ja see kasvatas mus mõtte, et äkki peaks sügiselgi rattaga koolis käima.

Ühest küljest pole mul vaja kaasas vedada ei arvutit, ei õpikuid (kõik on võimalik kodus üles sättida ning koolis õige koha pealt avada - see ongi koht, kus IT-areng mängu tuli).

Teisest küljest olen ma loomu poolest laisk ja mulle sobib, kui ühildada vajalik kasulikuga – ehk siis ma ei armasta väga trenni teha, kuid kui mul on võimalik see kuidagi ühildada millegi muuga, siis on hoopis teine tera. Ja kui rattasõiduaega on võimalik nihutada võimalikult kaugele sügisesse, siis seda parem mulle – muidu ma tööpäevadel väga ei kipu enam õhtul midagi ette võtma. Talveprobleeme see küll otseselt ei lahenda (isegi kui kliima lubaks ratta või kettaga opereerida, siis pimedas ei taha), aga midagi ikka.

Ning seega tekkiski mõtteaine, et äkki peaks hankima vingema ratta väga veidral põhjusel – mitte, et sellega kiirusrekordeid teha, vaid et see oleks kasutatav reaalse transpordivahendina. Küsimus ei olegi niivõrd transpordile kuluvas ajas, vaid jõukulus (lõppeks ma oleks valmis ka kaks tundi Jõgevale oma teise töökohta sõitma ja pärast tagasi, kui ma oleks kindel, et ma selle käigus pilti taskusse ei pane...). Ehk siis äkki peaksin kelleltki laenama asjaliku ratta ja kõigepealt sellega testima – aga võib-olla kõik mu mõttekäik siin on lihtsustatud jura. 

Sügiseks selgitan ilmselt välja.