Iganenud Mõtlemise lõksus

Leidsin Bridgewinnersist ühe huvitava artikli ja otsustasin selle tõlkida eesti keelde ja avaldada autori loal ka oma plogis.

Natuke taustast: aeg-ajalt kerkib ikka üles diskussioon teemal, kui palju peaks kasutatavaid süsteeme piirama, kui palju lubama. Bridgewinnersis on viimasel ajal ilmunud täitsa mitu artiklit, kus inimesed toovad välja argumente, miks piirangud ei ole head jne. 

Antud artikkel on kasvanud välja sellestsamast – aga kuna see oli üldiselt hästi kirjutatud ja nii mõnedki näited on ka meie jaoks „elust enesest“, siis leidsin, et see võib olla üldhuvitav lugemine – mitte ainult bridžist, vaid mõtteviisi(de)st.

Kõigega ma küll ise päris nõus ei ole, aga see polegi nii oluline.

Vabandan, kui tõlge natuke rustikaalne välja kukkus, tegin selle lihtsalt oma lõbuks ja käigu pealt.

David Yates: „Iganenud Mõtlemise lõksus“

Kogu diskussioon teemadel nagu „segamine“, „meetodid“ ja „soovituslikud kaitsed“ põhineb ekslikul eeldusel, et õigesse lepingusse jõudmine on oluline.

Enne kui teil tekib automaatne reaktsioon „Yates on lõplikult segi keeranud“ (ups, hilja juba) – tahaksin ma seda mõttekäiku mitmel tasandil arendada.

Esiteks, enamasti ACBLi [Ameerika bridžiliidu] turniiridel mängides ei ole praktilisest vaatevinklist oluline, et sa jõuaksid õigesse lepingusse.

Eile klubis saime me hakkama järgnevaga:

* Me jätsime pakkuda kaks lumist väikest slämmi

* Me mängisime suhteliselt hea suure slämmi asemel väikest ja puterdasime selle 12 tihile

* Me mängisime pärast jobu pakkumisjärgnevust tõsiselt halba 6NT lepingut, kaheta

* Läksime taha tõsiselt lootusetus ja kehvas geimis (pidanuks olema -2, oli -1)

* Valisime vale geimi ja läksime taha.

Ei ole just hea saatekiri, kui me peaksime otsima pädevaid võistkonnakaaslasi Vanderbilti [üks USA suurturniire] jaoks. Sellegipoolest saime me esikoha ja ACBL premeeris meid 4,08 meistripalliga. Peaaegu sama palju, kui Vanderbilti avavooru võidu eest saab ja aega kulus poole vähem – nii et milleks meile üldse võistkonnakaaslased? Tundub, et 64% on uus 43% - ja kusjuures, tegemist oli ühe suurema klubiga riigis.

Sellest lähtuvalt on empiirilised tõendid, et õigesse lepingusse sattumine on oluline, napid. Õige leping on lihtsalt üks petlik idee, mille on su pähe istutanud liigne tagantjärgi vastamine laua taga tekkinud küsimustele.

MIS TOIMUB

Ok, et täiesti aus olla, võib-olla õiges lepingus olemine siiski on veidike oluline. Eelmises klubis me ei saanud esikohta, kuna mu partner otsustas kontreerida vastaseid 3♠ lepingus, kui nad olid teel nelja, mis läheb üheta. Nood omakorda rõõmsalt rekontreerisid ja skoorisid selle eest 960. Eriti kurb selle juures on see, et ma ei olnud kordagi pakkunud, et julgustada partnerit 5pp-ga kontreerima ja pakkujad, kes „segasid“ teisi vastaseid, ajasid nood sageli 3NT-sse, mis tuleb välja ületihidega.

Ühes teises jaos otsustas mu partner passida sisse mu toetuskontra ja me saime jaotusest 6%. Emma-kumma tegemata jätmisest oleks võitmiseks piisanud. Õiges lepingus olemine on abiks, kuid see ei pruugi olla hädavajalik.

Ja ainuke põhjus, miks me pidime ise mõnevõrra hoolikad olema, oli meie vastaste tulemus 16. jaotuses:

 2♣ ei oleks minu valik, aga see selleks.

4NT = „blackwoodi tegemata ei tohi ju slämmi pakkuda?“

6NT = partner ilmselgelt tegi kvanteteku!

7NT = jah, ma tunnen, et täna on minu õnnepäev!

Pärast seda ilmselget pakkumisjärgnevust selgus, et ♥Ex on soldati ees ja selmet minna neljata, said vastased puhta maksi.

Nad olid loomulikult selle üle väga rõõmsad ja õnnitlesid üksteist pakkumise eest, kuigi neil polnud õrna aimugi, mida tähendab 4NT – ja seda hoolimata aastatepikkusest kogemusest.

Seega kui te arvate, et veidrate konventsioonide lubamine segaks olulisel määral ACBLimaa pakkumissüsteemide õlitatud masinavärki, siis ilmselgelt olete te suitsetanud liiga palju meditsiinilist kanepit.

AMMUSTEL AEGADEL

Vanal hallil ajal ei kasutanud inimesed konventsioone. Võib-olla ainult Staymani ja Blackwoodi – ning nad olid nendega rahul. Aga neil ei olnud vaja mingeid nõmedaid leiutisi nagu „uus odavmast sunnib“, „2-way uus odav“ või spiraalreleed.

Meil olid „naturaalsed“ süsteemid. Ja meil oli intonatsioon. Selle abil teadsid mängijad alati, kas pakkumine oli võistlev, kutsuv või sundiv. Seega ei olnud vaja mingeid maksi näitavaid kontraid. Ja kui sellest veel ei piisanud, siis tõenäoliselt kuulsid sa vähemalt korra pealt, kuidas seda jagu saalis pakuti, enne kui see sinu lauda jõudis.

Mu isa ütles kunagi mulle: „Ära lase kellelgi rääkida vanadest headest aegadest, see on vale. Ma tean, sest ma elasin neil headel aegadel: Majanduskriisid, sõjad, genotsiid, eelarvamused, segregatsioon ja lintšimine. Vanad ajad sakkisid.“

Seega võtan ma enda peale selle, et tunnistada, et vanasti olid ACBLi bridžimängijad vastikud, õhk oli suitsust paks ja pakkumine põhines uskumatul kogusel illegaalsel teabel. Bridž oli täpselt selline, nagu Ron Andersoni räägitav lugu sellest, kuidas tema ema bridžiseltskond täpsustas 1♣ avapakkumisi, öeldes kas:

„Üks risti.“

„Risti“

„Ma alustan ühe ristiga“.

ACBLi turniirid olid selle kõige suhtes vaid pisut paremad – nagu ka bridžimängijad. Selline siis oligi bridži kuldajastu.  Nagu on öeldud: „Kui midagi on mäletamiseks liiga valus, siis me lihtsalt unustame selle…“

Seega võib öelda, et õigesse lepingusse jõudmine ei olnud ka neil ilusatel aegadel oluline, kuna paljude inimeste pakkumisskillid olid suuresti seotud nende vokaalse võimekusega. Kuna kõik jõudsid niikuinii samasse lepingusse, luges ainult mänguoskus.

Näete siis? Mul on jälle õigus.

MIS BRIDŽIMÄNGUGA JUHTUS

Aja jooksul muudeti mäng üha puhtamaks. Sisse toodi pakkumiskaardid, seda hoolimata nutvatest ja karjuvatest bridžimängijatest, kes keeldusid neid kasutamast. Illegaalse teabe kasutamisega tegelevad reeglid sõnastati ümber – vanad reeglid lubasid argumenteerida, et mängija valitud käitumisviis oli loogiline, mitte et ka teised variandid on mõistuspärased. Kit Woolsey lood  „Neljas Otsuses“ ei olnud midagi ebatavalist – ainult et sel puhul oli illegaalse teabe kasutamine nii nahaalne, et Kit ja ta partner kaebasid, kuigi tulutult. Enamasti sa ei näinud sellise asjaga isegi vaeva, kuna sul polnud mingit võimalust saada normaalset otsust. Eriti kui sa olid noor.

Bridžimaailm siiski arenes edasi, isegi nii kaugele, et suitsetamine laudades lõpetati.

Arenes ka pakkumine. Eksperdid muidugi olid alati aru saanud pakkumisteooriast ja meetoditest. Edgar Kaplan kahtlemata teadis, mida ta laua taga tegi – kuid sama ei saa väita paljude kohta, isegi kui nad mõnda või isegi kõiki tema raamatuid lugenud olid. Nüüd aga pidi ka ülejäänud maailm aru saama ning kasutama süsteeme ja meetodeid, et sagedamini korralikku lepingusse jõuda.

Need meetodid olid tahes-tahtmata märksa keerulisemad kui senine kontreerimine vaiksel või kõval häälel. Nagu Larry Edwards armastas lõõpida: „kui ma kontreerin vaikselt, siis ei tohi sa sealt pealt ära minna!“ Nüüd on meil Bridgewinnersi foorum täis postitusi teemadel „mida see kontra tähendab?“ või „kas see on sundiv?“ ja hulk päris häid mängijaid mõlemas leeris ning mõned vastust võlgu jätmas.

Unustage ära sellised asjad nagu Tugev Pass või Multi. Või 1NT avamine singliga. Fakt on see, et suur enamus ACBLi liikmeid ei suuda hakkama saada 2/1ga rohkem kui Ron’i daamid oma naturaalse pakkumisega ilma oma „lisadeta“.

KUIDAS ASJAD TEGELIKULT ON

Ma ei eitagi, et Tugeva Passi või ülekandeavangute lubamine oleks segav. Kuid segav on ta hoopis muudel põhjustel kui need, mida inimesed tavaliselt ette kujutavad.

Isegi tänapäeval on laua taga palju illegaalset infot. Oletagem, et avajal on suhteliselt tugev leht mõlema kallismastiga ja ta avab 1♠ ning vastajal on 1-3 või 2-3 kallismastid. Arvestades kui halvasti paljud mängijad pakuvad, õpivad nad ajapikku sellist olukorda lahendama tempoga.

Versace-Laurial on omad meetodid selliste asjade väljaselgitamiseks. Jimmy Cayne’l on meetodid. Meckwell ja kogu Diamondi võistkond avavad sellise lehega 1♣ ja neil pole probleeme.

Juhan Tuhal ei ole meetodeid, kuid ta üritab infot edastada tempoga. Kui ta seda teha ei saa, siis talitab ta juhuslikult. Kuid kui vaadata tulemusi, võib tuvastada, et mängijad, kes ekraanide taga lahendaksid need asjad juhuslikult, saavad ilma ekraanideta asjaga hakkama märksa paremini kui eeldada. 5-4ga teevad nad oma hüppe aeglaselt ja 5-5ga kiiresti.

[Lauri: Minu kogemuse kohaselt on meil tavaline probleemiallikas inimesed, kes mängivad vahelepakkumisele trahvikontrat. Õnneks neid küll palju ei ole, aga siiski aeg-ajalt kohtab järgmisi asju: „mõttepaus + kontra“ = jõudu on, aga otsest vastasseisu pole, „mõttepaus+pakkumine“ = oli neljane mast jne.]

Siinkohal üks jagu hiljutiselt regionaalilt. Kõik tsoonis, partner avas esimeselt käelt 2♥ (nõrk), vastane passis ja mul oli ♠Sxxxx / ♥ KET / ♦Sx /♣Äxx. Ma tõstsin selle 3♥-sse ja see jäi mänguks. Brian Glubok tegi avakäiguks ♦10-ne. Panin oma kaardid lauda, partner vaatas neid ja küsis „mis see 3♥ oli?“, millele vastased kommenteerisid „raamatu järgi!“. Ja kui partner lõi teise ruutu kinni, lõõpis Brian „näed, leidsimegi oma klapi!“. Ning kõik tundsid end hästi.

Saalis oli teisigi häid mängijaid, kuid meie vastased olid tõenäoliselt parim paar. Kuna Glenn Robbins passis neljandast käest tempos, said nad sellest jaotusest 12%. Vastastel tuleb 5♦ välja, kuna selle võitmiseks tuleb üles leida ♣S, mida ei saa valesti panna. Hiljem ütles Glenn, et ta arvas, et ta polnud piisavalt tugev, et tsoonis neljandal kõrgusel pakkuda ja arvas, et Brian tõenäoliselt balansseerib ning ta saab pakkuda kontra peale 5♦ ja 3♠ peale 4♦. Paraku oli Brian kontra jaoks natuke nõrk. Aga pakkunuks Glenn 4♦ - kuidas saaks Brian mitte tõsta geimi kaardiga ♠ÄT98 / ♥S /♦T965 /♣KT43? Kui Gluboki käsi balansseerib, kuidas ta partner ei paku geimi lehega ♠E / ♥xxx / ♦ÄKExxx / ♣Exx?

Märkelehelt selgus, et POOLED paarid olid täpselt neljas ruutus. Kuus paari olid selles lepingus ja vaid kolm geimis. Ma usun, et seda annab selgitada tempoga, mis ütles, et ülepakkuja oli suhteliselt nõrk. Teised mängijad mõtlesid liiga kaua ja lõpuks pakkusid 4♦, mille peale partner teadis oodata nõrkust. Loomulikult paarikal võtad sa alati kindla plussi, mis annab rohkem kui +50, kuid geimi tõstmata jätmise põhjust võid sa ilmselt otsida tempost. Ma ei süüdista kedagi valemängus. Ja võib-olla algas pakkumine mujal teisiti. Aga mida ma tahan öelda, on see, et „kaardihinnangut“ mõjutab sageli ka eetiliselt küsitav käitumine.

Pärast jagu naljatasin ma vastastega, et nad on kangekaelselt eetilised ja kõik naersid selle üle, aga kõik me teadsime, et tegelikult said nad sealt jaost tünga.

Aga tagasi kallismastide manu.

VEIDRATE MEETODITE KASUTAMISE TEGELIK MÕJU

Juhan Tuhk suudab jõuda oma parimatesse lepingutesse üle ootuste edukalt, kui arvestada tema puuduvaid meetodeid. Pakkumise (pass) 1♠ - 1NT, aeglane 3♥ järel pakub ta partner 1-3 kallismastidega 3NT.

Kuid kui lubada erinevaid pakkumisvigureid, leiab Juhan end mängimas Carrotti avangu vastu. Ning passi asemel ootab teda ees 2♥ avapakkumine, mis lubab ♥♣ või ♠♦ kahemastilehte ning 6-11pp. Ning vaene tuhajuhan ei suuda end sellest korralikult välja tempotada. Selleks ajaks kui tema või ta partner ikkagi mingi pakkumise lauale suudab panna, on tal puudu harjumuspärane infolekitamiskontekst, mis neil oleks olnud ühepoolses pakkumises (ja ma juba demonstreerisin artikli alguses, kuidas inimesed pakuvad ühepoolses pakkumises).

Küüniline, aga nii see on. Võib-olla „vanade heade aegade“ naturaalne pakkumine oleks sellistest meetoditest tõsiselt segatud. Kuid me juba segasime neid meetodeid piisavalt pakkumiskaartide kasutussevõtuga. Ning ekraanid oleks tähendanud nende jaoks harjumuspärase bridži täielikku lõppu.

Häälsignaalide täpsuse kao kompenseerimiseks tuli kasutusse võtta täiuslikumaid meetodeid – aga olgem ausad, enamus inimesi ei saa nendega hakkama. Mõnikord on meil endiselt tempoprobleeme ja paljud mängijad ei saa kas konventsioonidest aru või ei ole partneriga samal lainel. Viimase kohta kõlbavad taas näiteks kõik need „mida kuradit see tähendab?“ postitused Bridgewinnersis, mille kohta ka parimad mängijad sageli kokkuleppele jõuda ei suuda.

Tänapäeva maailmas on paarid, kes suudavad pakkumispõhimõtetele pihta saada ja paarid, kes seda ei suuda. Ning vähemalt ACBLis on viimaste osakaal väga suur, mistõttu me tõstame järjest A-Grupi meistripallide arvu. Kunagi oli see 500 MP-d, nüüdseks vähemalt 3000 MP-d. Ning selles pole süüdi ainult MP-de inflatsioon. Et liikmete arv püsivana hoida, värbame me pensionäre. Me müüme neile mängu, mille vastu neil nooremana, kui nende eakaaslased mängisid, erilist huvi ei olnud. Aga nüüd on nad „vanad“ ja teevad seda, mida „vanainimesed ikka teevad“.  Nii et nad hakkavad nüüd bridži mängima.

Ning enamjaolt nad ei saa lihtsalt asjadele pihta. Inimesed, keda me kümme aastat tagasi mängima õpetasime, ei lähe endiselt A-gruppi mängima, kuna nad saaksid seal haledalt tappa. Rick Zucker ütles mulle kunagi, et ta usub, et praktiliselt keegi, kes hakkab mängima hiljem kui 40selt, ei hakkagi asjadel pihta saama. Ma ei tea, miks ma temas kahtlesin. Ta on suurepärane mängija ja õpetaja ning on sellega tegelenud juba aastakümneid, seega ta peaks neid asju teadma. Ning nüüd, kui ma ise õpetan, ei kahtle ma tema sõnades grammivõrragi.

Seega võite te südamerahuga väita, et nad ei suuda mängida Carrotti vastu. See on tõenäoliselt tõsi. Paraku on tõsi ka see, et nad ei saa hakkama ka Ameerika Standardiga. Selles veendumiseks kontrollige lihtsalt märkelehti.

ÜKS VÕIMALIK VAATEPUNKT

Vaadelgem väidetavat probleemi hoopis teisest vaatevinklist. Miks peaks õigesse lepingusse jõudmine oluline olema?

Kui te sellest küsimusest aru ei saa, siis ma kahtlustan, et teil võib olla probleeme aegunud mõtlemisega. Kõrvalmärkusena mainin, et ma kahtlustan, et ACBLimaa on kannatanud aegunud mõtlemisviisi all vähemalt alates sellest hetkest, kui mina sellega liitusin. Loomulikult on asjad natuke muutunud, kuid ainult selles suhtes, mida aegunud mõtlemine usub olevat bridžimängule ohuks.

Vastused nagu: „seepärast, et nii on reeglites kirjas“ ja „aga alati on nii olnud“ on kindlad märgid aegunud mõtlemisest. Ükski noor inimene ei oleks selliste vastustega rahul – tõenäoliselt isegi mitte sina ajal, kui sa veel noor olid.

Mu enda kogemus ütleb, et ajal, kui ma bridži õppisin, ei olnud õige leping kunagi oluline. Päriselt ka. Mu ema pani lehed lauda ja ütles mulle, kui palju tihisid on vaja võtta trumbita mängus. Hiljem tuli juurde ka trump. Pakkumine polnud oluline, kuna ma ei teadnud, mis see selline on.

Kui sa tahad saada heaks mängijaks, siis pole õige leping endiselt oluline. Toome mängu taas Rick Zuckeri, kes väitis, et heaks mängijaks saab läbi halva pakkumise. Kui ta oli noor, tahtis ta alati väljamängijaks jääda, seega ta lihtsalt pakkus vastastest üle. Sageli lõppes see mingis jobus lepingus, kus tuli välja mõelda, kuidas seda üldse võita annaks. [Lauri: sarnase mõttekäiguga on esinenud ka Leo, kes kommenteeris kunagi Reese’i ja Kelsey bridžiraamatuid – „Vaadates, milline seal pakkumine oli, siis pole ime, et nad oskasid ülihästi kaarte mängida!“]

See on moodus, kuidas juuniorid õpivad. Mängijad peaksidki õppima kaarte mängima ja omandama pakkumisoskusi aja jooksul. Ei ole mõtet õppida pakkuma teravaid geime, kui mängija ei ole piisavalt tasemel, et need välja mängida.

Aga ega me siis pensionäre niimoodi õpeta. Meil on tunde ja tunde ja tunde pakkumise teemal. Klubid ja pro’d armastavad pakkumistunde (raha tuleb!). Tuleb õppida selliseid asju nagu  Michael’s cue, DONT, ebatavaline trumbita, uus odavmast sunnib, Bergeni tõsted, Gämbling 3NT, 4-mast-sunnib, splinterid jms (raha tuleb!)

Seega on meil tegemist süsteemiga, mille majanduslik huvi on status quo säilitamine. Seega siis jäägu kestma see süsteem, mis meil alati on olnud. Ja meil on alati olnud süsteem, millel on psühholoogiline kiindumus selle suhtes „mida me alati teinud oleme“. Meil on alati olnud süsteem, mis ütleb sulle, mida sa peaksid mõtlema ja pakkuma. Isegi kui pakkumine progresseerub teosammul.

Ja siis me küsime, et miks noored inimesed ei taha sellega tegeleda – mis on ülim näide aegunud mõtlemisest. Kui sa pead seda küsima, siis tähendab see seda, et sa ei saa aru noorte mõttemaailmast.

Seega, mis täpselt juhtuks, kui me laseksime süsteemipoliitika vabaks? Ma mõtlen et lisaks kümnele katkule, massihüsteeriale ja ühiskonna alustalade kokkuvarisemisele?

KÕIGE TÕENÄOSEMALT JUHTUB SEE

Alguses kõik TÄIEGA VIHKAVAD muutusi. Kindla peale. Bridžimängijad on alati vihanud muudatusi, isegi enne seda kui Stayman võttis ära naturaalse 2♣ vastuse. Muutuste vihkamine läheb tagasi aega, kui Culbertson kutsus välja nn. Ametliku Süsteemi (tiitel, mille rajajad olid sellele ise andnud). Inimesed kardavad muutusid. Eriti kui see ähvardab midagi, kuhu on majanduslikult ja emotsionaalselt investeeritud. Seega on inimesi, kes alati vihkavad muutusi ja kaeblevad. Noored – ja bridžimängijad olid toona palju nooremad kui praegu – jooksid pärast võitu üle Culbertsoni leeri.

Tegelik laissez-faire’i efekt võib vabalt olla süsteemide tähtsuse vähenemine.

Oletagem, et usukaitsjatel on õigus ja selline süsteemide vabakslaskmine ja Tugeva Passi süsteemid on märgid saabuvast maailmalõpust ning ACBLi turniirid langevad juhuslikkusse ja kaosesse. Kellele see kaos kahjuks tuleb?

Vastus: See tuleb kahjuks parematele mängijatele, kellelt võetakse ära eelis, mis neil juba pakkumises on. Seega see aitab põhimõtteliselt nõrgemaid mängijaid, neidsamu, keda „väravavalvurid“ väidavad end kaitsvat. See on tõsi, välja arvatud kui inimesed suudavad juhust ja kaost ohjata läbi bridžiloogika. Kui paar suudab kasutada oma meetodeid veidruste vastu hakkama saamiseks paremini kui teised paarid, tähendab see, et kaardihinnang ja bridžiloogika muutuvad üha tähtsamaks. Ja kas see ei olegi see müütiline Nirvaana, mida traditsioonide kaitsjad, kes manavad kunstlikkust ja muutusi, peavadki mängu sihiks. Seega miks peaks sinna viima vaid üks tee? Ainult seepärast, et nad väidavad seda? Pähh – tõendid, nagu näiteks Austraalia kogemus, näitavad, et vanamoodsate argumendid on puhas pask. Aga eks kitsa silmaringiga inimesed leiavad kõrbest üles rohuriba ja seejärel teatavad, et maailm ongi lopsakas, ignoreerides ümberringi valitsevat tolmust tegelikkust.

„Kaos“ ei ole muud, kui suurenenud variatiivsus. Hal Sims ja tema Neli Ratsanikku tulid ja läksid ning bridžiapokalüpsis jäi tulemata. Hoolimata nende bluffidest.

No-Limit pokkeriga kaasnev suurem variatiivsus oli oluline faktor pokkeribuumis. Vaevalt keegi elaks üle limiidiga üks-ühele mängu Phil Ivey vastu. Aga kui sa muudad selle no-limitiks, on ka autsaideril šansid. Asenda üks-ühele mäng turniiriformaadiga ja äkitselt võib võita ka juhumängija nagu näiteks Chris Moneymaker. Muuhulgas võib ta välja lüüa ka sellesama Phil Ivey. Nüüd öelge mulle, kuidas see kõik pokkerile kahjuks tuli?

PAKKUMISMEETODID – VALIGE RELVAD

OK, sind just loositi vastamisi Diamondi võistkonnaga. [Diamond-Platnick, Greco-Hampson, Bathurst-Lall – üks USA tippvõistkondi, mängivad Precisioni]

1. Hinda oma võiduvõimalusi, kui sinu tiim mängib Precisioni
2. Hinda oma võiduvõimalusi, kui sinu tiim mängib 2/1
3. Hinda oma võiduvõimalusi, kui sa mängid mingit Austraalia veidrust

Iga sammuga hindan ma oma šansse üha paremaiks. Loomulikult kui sa just ei suuda paremini mängida ja kaitsta kui vastased, siis sama süsteemi mängimine on halvim võimalik variant. Diamondi vastu võivad mõned sellega heal päeval hakkama saada, kuid teiste jaoks on see väga ebatõenäoline või võimatu. Kui sa mängid 2/1, on sul vähemalt lootust, et äkki õnnestub sul skoorida mõned süsteemist tingitud svingid. Süsteemist tulenev sving – teisisõnu juhuslikkus – tuleb kasuks autsaiderile, mitte favoriidile.

Autsaideri parim šanss on kolmas varianti – hakata HUMMima. Rohkem juhuslikkust pluss võimalus panna vastane keerulisse ja tundmatusse olukorda. Zia kirjutas oma 1980te Pakistani tiimist ja sellest, et üks paaridest kasutas väga veidraid tõkkemeetodeid. Juhtus, et selline asi tuligi ette ja tõi sisse olulise svingi.

ACBL aga kannab hoolt, et sellist asja ei juhtuks. Eeldatavasti selleks, et „kaitsta lapsi“.

Seega ACBLimaal toimub praegu see, et kõikides klubides mängitakse enam-vähem sama pakkumissüsteemi. Kunagi ma vaatasin vastaste süsteemikaarte, aga praegu ma klubis seda enam ei viitsi. Isegi kui meil on erakordselt halb päev raskete jaotustega, ei hooli ma sellest eriti. Kõik teised leiavad need jaod samuti problemaatilised olevat, kuna nad kasutavad samu meetodeid.

Mõnikord suhtun ma põlglikult kui mängijad väidavad, et nad „kardavad prosid“, kuigi tegelikult oma point neil on. ACBL annab mängijaile mõõgad ja käsib neil minna ja lüüa Miyamoto Musashit [legendaarne jaapani samurai]. Minul ei ole lootust mingitele eelistele, kui ma mängin standardit maailma tippude vastu. Ning klubimängijatel ei ole loota mingeid eeliseid minu vastu, kui nad mängivad standardit. Nende parim šanss on palgata pro. Ma ei väida sellega seda, et nad ei võida kunagi, kui nad standardit mängivad, aga nad ei ole favoriidid ja nende šansid oleks paremad, kui nad mängiks midagi veidrat. ACBL võtab neilt selle võimaluse selle nimel, et neid kaitsta. Irooniline.

Veidrused ei ole Austraalia bridžile kuidagi halba teinud – neil on turniiridel poole rohkem osalejaid, kui võrrelda USAga.

Muideks, Musashi väidetavalt ei käinud kunagi vannis, kuna ta ei raatsinud oma mõõgast loobuda (tundub, et mõned bridžimängijad on sama taktika kasutusse võtnud). Kuid mõnede duellide puhul, kui ta vastaseks oli osav mõõgamees, kasutas ta hoopis kaigast.

Sa võid tule vastu tulega võidelda. Aga enamasti kasutavad tuletõrjujad siiski midagi muud. Näiteks vett.

MOTT.

KUI MA OLEKS DIKTAATOR

Lisaks maa põliselanikele tagasi andmisele…

Uustulnukad õpiksid bridži teistmoodi. Leping ei oleks oluline ja mäng oleks. Leping ei oleks oluline, kuna pakkumist ei oleks [Lauri: põhimõtteliselt siis minibridži idee]

Mängijad õpiksid lihtsat seejärel lihtsat pakkumissüsteemi üldiste põhimõtetega. Ilmselt oleks neile hea õpetada lihtsat risti süsteemi [Lauri: ma ei tea, kas ta on siin mõelnud tugevat ristit, aga tõenäoliselt lihtsalt tavalist naturali], kuid kuna me oleme nii palju investeerinud neisse õudseisse 2/1 süsteemidesse, õpetaksin ma uutele mängijatele lühikese risti süsteemi koos ülekannetega.

See, et ACBLi keeldub sellist süsteemi kõigil turniiridel lubamast, on haige. Ma usun, et see on esiteks standardist märksa parem, kuid samuti on see noobidele märksa arusaadavam. Mida uued mängijad peaksid alguses õppima on see, et põhimõtteliselt on olemas kaht tüüpi käsi: trumbitakallakuga ja mastimängukallakuga, ehk siis üldisemalt ühtlased ja ebaühtlased. Kõik ühtlased käed – põhimõtteliselt peaaegu pooled käed - alustavad 1♣, 2♣, 1NT või 2NTga. Anna neile ette vahemikud ja nad õpivad vastama ühtlaste avangute peale kunstlikult. Kui nad sellele pihta saavad, on kõik järjepidev ja nad õpivad olulised põhimõtted nagu naturaalne vs kunstlik ja sundiv vs mittesundiv kohe algusest. Sellest on lihtne aru saada ja see on suhteliselt loogiline.

Kui inimene oskab kaarte mängida, siis saavad nad umbes poolte jagude pädeva pakkumisega hakkama umbes kahe tunniga. Aga ACBL arvab millegipärast, et see on probleem ja ajab inimesi segadusse (ning nagu nende SAYCi kraam ei ajaks?!). Ma isiklikult usun, et märksa lihtsam on õpetada inimestele „ülekanne ühtlaste, naturaalne ebaühtlaste avangute järel“.

Seega mängides piiratud üritustel, kasutavad mängijad kas lühikest ristit koos ülekannetega või lihtsat süsteemi. Avatud üritustel võivad süsteemid paljuski varieeruda.

Mõlemal juhul võiksid mängijad konsulteerida oma märkmetega, enne kui teevad kaitsepakkumise. Selle soovituse peale lähevad kindlasti paljud närvi, kuna „sellist asja pole kunagi ju olnud!“ (aegunud mõtlemine!). Kui te usute, et Vanderbilt või Bermuda Bowl peaks olema kõrgemate nõudmistega, ma ei vaidlegi vastu. Kuid ma leian, et on loomuvastane, kui  kohalikul turniiril unustab inimene ära Cappelletti ja seletab seda DONTina, seejärel kutsutakse kohtunik, kes katkestab mängu ja kulutab asjaolude väljaselgitamisele rohkesti aega, ning seejärel tuleb kokku komitee (isegi kui see on kohtunike kogu), mis peaks välja mõtlema selle, kui mitu tihi inimesed saavad täiesti ebaloogilises lepingus ja määrama sürreaalse tulemuse.

Ja needsamad inimesed ütlevad, et ma ei tohi avada Multiga, kuna see tekitab liiga palju segadust. Segadust? Päriselt või?! Ja inimestel nende kokkulepete unustada laskmine ei ole kaos? Minu meelest see tundub sedamoodi - -1400 3 ruutus kontraga ei ole midagi imelikku, lihtsalt bridž?! – See on ju regionaal! Saage ometi üle, jumala nimel, pooltel mängijatel on raskusi oma lastelaste nimede mäletamisegagi.

Kui ma oleks diktaator, keelaks ma Aegunud Mõtlemise. Aga see ei õnnestuks kunagi, sest inimesed hoiavad sellest kinni. „Nii nagu asjad olid…“. Või pigem nagu me kujutleme, et need olid. Kuidas oleks kui me ei elaks minevikus, kui me suudaks jõuda olevikku, äkki on isegi tulevik olemas.

BRIDŽ USAs AASTAL 2066

Võimalik, et bridži mängitakse veel. Ma küll ei teeks sellele panuseid. Siiski, kui see nii on, siis ei mängita enam SAYCi või 2/1. Võib-olla on standardiks Tugeva Passi süsteemid. Aga ACBL tegeleks siis tõenäoliselt küsimustega, et millise lehega võib avanguks passida. Kas „Pass“ on defineeritud pildipunktide või mängujõu pealt? Kui „Pass“ lubab 13+, võid sa oma lehte upgrade’ida kui sul on ♠- / ♥x / ♦ÄKESxx / ♣T9xxx või on see bluff.

Meetodid muutuvad. Inimesed mitte.