Võsult tagasi

Eile lõppes järjekordne Võsu bridžiturniir. Selle kohta nagu eriti midagi öelda ei olegi, vähemalt enda vaatevinklist: mäng kulges ja ei kulgenud ka: parim tulemus IMP-paarika 2. koht Maarjaga, segapaarikas traditsiooniliselt ebaõnnestus, individuaali järjekordselt targu vältisin. Bridživäline elu oli ka suht-koht tavapärane – segasummasuvila ja hilisõhtune jutupuhumine veinitamisega. Mis oli aga positiivne: ETBLi, bridžimängijate ja Rakvere BK koostöö tõi turniirile mängima enneolematult palju juuniormängijaid. ETBLi juurde loodi bridžimängijate annetustel põhinev fond (kõigi omapoolne panus on oodatud!), et katta juunioride osavõtumaksud, RBK kui Võsu turniiri korraldaja leidis neile võimaluse odavaks ööbimiseks põrandapinna näol – ja oma juunioriajast mäletan ma hästi, et see on enamvähem kõik, mida entusiastlik bridžijuunior kaasalöömiseks vajab. Tulemus: vähemalt ühel üritusel mängis kaasa 18 juuniori, suurem osa neist osales enam-vähem kogu nädala.

Kõige eriskummalisem seik, mis mulle meelde tuleb, oli hoopis ühe Läti paari saatus, kes sõitis turniirile, otsis üles spordihalli ja helistas korraldajale, et miks turniiri ei toimu? Selgus, et nad olid hoopis Võrus… Huvitav, kummast nad selle vea sisse lasid – kas sassi läksid Võsu ja Võru või siis Viru (turniiri nimi oli Viru Bridge) ja Võru.

Minu jaoks oli märksa sündmusterohkem tagasisõit. Üldine kava oli sõita rattaga Tapale ja sealt rongiga edasi. Rongile jõudsime Mirjamiga minutilise täpsusega – kui meie perroonile jõudsime, oli rong juba ees, aga ilmselt mõjus kõrvetavas kuumuses pressimine mulle kehvasti – mul oli tõsine vedelikupuudus ja rongis hakkas lisaks halb. Mõtlesin Maarja järgikutsumise võimalusele, aga kuna pärast oksendamist polnud enesetundel enam väga viga, siis leidsin, et veeren hästi rahulikult ikkagi Kärknast koduni ära. Ja hakkasingi veerema, kuni Sootagani läks päris hästi, aga siis isegi liiga hästi ja otsustasin piduritega seda natuke kärpida. Selle tulemusema õppisin päris mitu asja:

*Kui unustada rattakiiver maha, siis Murphy seadus kindlustab sulle just sellel korral kägara

*Lõualuu on tugevam kui kodarluu

*Marrastused käeselgadel ja põlvedel on tühine ebameeldivus

*Kui parmul (tohmusel/sõgedikul) on võimalik verd lakkuda, siis ta hammustada ei pruugigi tahta. Kärbeste puhul kehtib ilmselt sama.
*3-4 km võib sõita ka ühe funktsioneeriva käega, seda isegi leebel vooremaastikulisel kruusateel. 

*Kiirabitöötajad on täitsa heatujulised ja toredad, kuigi traumapunktis endiselt kõik venib.

*Lõua õmblemisel tehtav torge on rahus üleelatav ka tuimestava süstita.

*Ärapõrutatud lõuapära närimiseks ei sobi, see-eest tuleb jogurt ka läbi kõrre kui pingutada.

*Kui murtud ja kipsis on vaid üks kodarluu ja seegi vasak, siis võib täitsa elada.

Eks siis 14. augustil lähen end jälle haiglasse näitama.