Jälle mõned
rindesõnumid.
Esialgu
jahuks eluolu kohta: tundub, et see maja, kus elame (uhke nimega Hydro Palace)
on esialgu kavandatud hotellilaadseks tooteks – all on uhke vestibüül
valvelauaga, majas sees on kolm paralleelset lifti ja ka korterite paigutus on
natuke hotellilik. Muidu pole väga vist pointi, et sisse tulles vaatab vastu
selline pilt:
Vaade uksest sisse astudes. Suur merikarbikujuline valamulaadne toode jäi napilt pildist välja... |
Korter ise
on suht okei, täiesti suur ja adekvaatne nurk, kus seltskonnaga koos vedeleda,
on olemas, kahjuks pole siin rõdu – ja aknaid ka täiesti avada ei saa. Mis
muidugi arvestades kohalikke tuuleolusid ei pruugi ka halb olla. Akna taga
hõljuvad kajakad – meie aknad seitsmendamal korrusel on kuidagi just parasjagu
nende hõljumiskõrgusel. Hommikul turniirile jalutades saime näha, kuidas mingi
kajaka hõljumist hakkas üks vares (või hakk) segama, käis ja tüütas ja
pikeeris. Kajakas manööverdas end rahulikult eest ära, kuni tal siiber sai ja ta
hakkas ise varest kiusama, see pages nagu tiivad võtsid.
See firma,
kes meile korterit vahendab, on samas natuke jobud (Ines väljendub natuke
karmimalt, aga ma vist jään „jobude“ juurde) – ehk siis ühtegi ülearust
omapoolset liigutust, et meil hea elada oleks, nad tegema ei kipu, kuigi
lisavõtme tekitamisega said nad hakkama. Nimelt siin korteris on kumus mingi
müstiline ventilaator, mis käib edasi isegi siis, kui ta on nulli lükatud.
Teoorias pidi see öösel välja lülituma, kuid praktikas seda juhtunud ei ole ja
pidevalt mühiseb. Selle elab veel üle, aga mingi päev hakkas ta piiksuma – iga poole
minuti tagant tuli mingi läbitungiv piiksatus. Ja selline alarmpiiksatus on ju
disainitud nii, et igalt poolt läbi lõikab, seega kui keegi öösel üles ärkas,
siis magama jäämine oli edasi raskendatud (selle ohvriks langeski Ines).
Viskasin kontori ukse vahele sildi, et leiutagu palun mõni elektrik, sest
vendiga on probleemid – igatahes kahel päeval pole midagi juhtunud.
Piiksumisest vabanesime hoopis kummalisel moel – tahtsin vaadata kumu sisse, et
äkki saab seal midagi vaigistada ja kui olin alumise paneeli lahti võtnud, siis
jäi piiksumine vait. Panin paneelid tagasi, vaikus säilis.
Praegu
paistab ilusti välja, kuidas vaikselt rannahooaeg tuure kogub: randa tekivad
järjest uued atraktsioonid, rahvast voolab juurde (võib-olla see on ka
nädalavahetusega seotud) ning ilm hakkab suvisemaks minema, praegu on juba
päris okei soojus, ainult need 20m/s tuuleiilid ei klapi hästi üldisesse pilti.
Muidu valiti
vahepeal Euroopa Bridžiliidule uus president: Yves Aubry asemel on selleks nüüd
Jan Kamras. Seni on pealtnäha asjaliku ja mõistliku inimese mulje jätnud (Aubry
oli pigem selline lõuna-euroopa õlitüüpi inimene). Ma küll ei arva, et ta EBLi
presidendina halb oleks olnud, aga väike muutus on ikka abiks stagnatsiooni
vältimiseks.
Mäng käib
endiselt natuke longates: tänase päeva alguseks tuli suur kest Iisraelilt ja
mõõdukas kest Lätilt – ja sel hetkel olime vist tabelis juba eelviimaseks
kukkunud. Õhtu lõpuks tuli taas tõdeda, et „kui kuskilt mujalt punkte ei saa,
siis Poolalt ikka“ – arvestades, kuhu kipuvad poolakad turniiridel platseeruma
(ehk siis medalite kanti) ja kuhu meie, siis vähemalt minu subjektiivse
sisetunde järgi tundub, et me võidame neid ebaproportsionaalselt sageli…
Naiste
koondis mängis ka oma esimesed voorud ära. Ungarilt tuli küll paras kest
(kahjuks viimase jaotuse näpukas maksis) ja õhtuks Portugalilt napp ja valus
kest, aga sinna vahele mahtus tõsine maiuspala: 16 jagu Inglismaa (kes vähemalt
enne turniiri võiks olla üks medalikandidaate) vastu lõppesid meie poolt
vaadates 55:20! Tegemist on tiitlikaitsjatega, viis mängijat kuuest oli
Budapestis 2016 EMi võitnud võistkonnaga, nii et see oli väga magus tulemus…
1 comment:
Jobutamise osas - welcome to Belgium!
Post a Comment