Belfast

Asjaolude kokkusattumusena viibin ma praegu Põhja-Iiri pealinnas, mitte aga Rakveres (kus toimuvad Eesti võistkondlikud meistrikad). Nimelt umbes kuu aega tagasi saatis Aarne Rummel mulle sõnumi, kus küsis, kas ma tahan osaleda Belfastis toimuval Euroopa Bridžiliidu nõupidamisel/seminaril. Tõenäoliselt oli see küll kaval plaan saboteerida minu võistkonda A-liigas (kõik bridžimängijad mäletavad väga hästi, kuidas eelmisel aastal lõppes see etapp, mida ma ei mänginud kuna käisin selle ajal Arizonas, mulle on seda juba 4-5 korda meelde tuletatud), aga Aarne vabandas seda sellega, et neil on varukätega raskusi. Ma ei olnud küll erilises vaimustuses, aga noh, mõnikord on nii, et kodumaa kutsub ja tõenäoliselt ülejäänud alternatiivid siia saatmiseks oleksid olnud kehvemad (ja asja Ülise kraesse nihutamine kukkus ka läbi).

Temaatiline lauluke ka:

Reis kulges nagu tavaliselt napikate tähe all. Esiteks oli kodust Tallinnasse sõitmine mööda Tartu-Tallinna maanteed paras ekstreemsport, õnneks keset ööd on teed siiski suht tühjad,  nii et kahtlastest asjadest mööda navigeerimine õnnestus hästi ja nõmedamad kurvid sõitsin tuima näoga 70 km/h. See mulle erilisi probleeme ei tekitanud, õnneks liikusin sobiva ajavaruga. Heathrow lennujaamas tabas mind aga huvitavam probleem – nimelt kodus check-ini tehes sain sõnumi, et olgu ma kena ja korjaku viimase lennu otsa (London-Belfast) pilet üles lennujaamas. Heathrow’s ma küll ühtegi selleks sobivat kohta ei leidnud, kuni lõpuks olingi passikontrollis (mis soovib näha ka boarding passe). Seletasin siis neiule oma mure ära, selle peale anti mulle kleepekas ja kästi Aer Linguse letti minna kui kontrollist läbi olen. Kuna logistika oli üsna minuti peale läinud, siis nägin oma õuduseks, et letil on silt, et suletakse 45 minutit enne väljumist, samas kui väljumiseni oli aega 50 minutit ja minu ees veel neli inimest, kellest kahega oli mingi pikem seletamine. Ma küll reaalselt suutsin end veenda, et ega mind ilmselt maha ei jäeta, eriti kui ma sappa jõudsin sobival ajal, aga noh, liiga mugavalt ma end ei tundnud. Lõpuks muidugi mingeid probleeme ei tekkinud, nagu tavaliselt. See-eest Belfastis läks logistika imeilusalt: bussijaamast läks buss otse hotelli kõrvale. J

Nüüd on kaks päeva seminare peetud, kohtutud mitmete vanade tuttavatega ja leitud paar uut. Selle kohta ilmselt kirjutan kokkuvõtte, aga kas ma seda plogis avaldan, ei oska veel kommenteerida. Graafik on üldiselt väga tihe, nii et linna peale ma reaalselt ei jõuagi. Täna oli küll teoorias „vaba õhtu“ aga see hakkas millalgi pärast kuut, ehk siis „väljas oli juba pime“ – ja kui mul algul oligi mõte, et jalutaks natuke linnas ringi, siis leidsin, et ma ikkagi ei viitsi seda teha ja üle tee asuvast Tescost, kus varustasin end esmatarbekaupadega (vein+juust), kaugemale ei jõudnudki. Nii et praegu on mul muljed linnast üsna napid:  peamiselt see, mida konverentsil aknast (12. korruselt) näha on – see on ilus, ning see, mida ma hotelli lähiümbruses kohtasin – see on suht masendav, kubiseb kerjustest.

Hotell ise on omapärane – suht viisakas, aga täiesti masendava liftimajandusega. Esiteks on seal süsteem selline veider, et lifti sees nupud ei tööta, nendega võib pm. klaverit mängida (tehtud). Et õigele korrusele minna, tuleb number valida juba lifti tellides. Teiseks on neid ilmselgelt vähe sellise hotelli kohta – ehk siis poolteist (julgustatakse kasutama ka teeninduslifti). Nii et närvide söömist ja segadust on päris palju. Aga mis hotelli kohta head võib öelda, on see, et vähemalt süüa antakse siin korralikult ja loomaliha on olnud super. Nii et nälga ma ei jää!