Slovakkia - 5. päev

Eile hommikul käisin linna peal jalutamas, giidi saatel. Jalutuskäik oli suhteliselt lühike, tiirlesime peatänava keskel paarisaja meetri raadiuses ja giid seletas olulisemate majade kohta, lisaks veel mõnede kohta mida me ei näinud, aga mille asukoha ta käeviipega paika pani. Kokkuvõttes suht tavaline asi – mingil ajal kiusasid katoliiklased protestante, mingil ajal vastupidi, siis tuli paavst Johannes Paulus II külla ja kuulutas kiusatud katoliiklased pühakuiks ning vabandas kiusatud protestantide ees. Siis selgus, et Kosice on Ungari ajaloos väga oluline olnud, muuhulgas on siia (ümber) maetud Ferenc Rakoczi II. Kapten Tenkeši kohta ei räägitud midagi... Viidi kohalikku kirikusse, see oli päris uhke nii seest kui väljast. Eriti seest, altar oli uhkelt kaunistatud ja vitraaže jagus ning seina peal oli ülalnimetatud Ferenc Rakoczi elukäiku kujutav maal. Ma küll magasin maha, aga ma arvan, et sinna kirikusse ta maetud oligi. Teine suurem kirik oli olnud kunagine jesuiitide pesa, mille tornid olid kahjustada saanud maavärinas. Ma ei teadnudki, et sealkandis maavärinaid on, ka giid ütles, et see oli midagi väga ebatavalist. Katedraali juures oli vinge purskkaevude patarei, mis võnkus muusika taktis, sellest ma isegi tegin mingeid pilte Maksi fotokaga, aga ma ei saa neid praegu üles riputada.

 

Mingi kuju kohta teadis giid rääkida, et see pandi püsti pärast katkuepideemiat ja see kujutas Neitsi Maarjat, aga mingi hetk tulid protestandid ja sodisid samba peale, et too ei ole neitsi. Siis tehti kujule neitsilikkuse kaitsmiseks voorusvöö – st. pandi ümber aed, mille sisse ehitati igasuguste muude kaitsepühakute kujud, tähtsaimatena nende seast Ungari Elisabethi (kes on ka linna kaitsepühakuks) ja Ungari Margareti omad. 

Samuti oli neil mälestusmärk linnavapile. Nimelt olevat Kosice esimene linn maailmas, millel olevat olnud oma vapp – või vähemalt vanim, kes seda tõestada suudab, kuna selle kohta on kirjalikud allikad. Mine võta nüüd kinni.

Päeva lõpuks oli meil võistkondlik turniir, peale viit vooru üheksast oleme üheksandal kohal, nii et midagi eriti head ei ole, aga igasuguseid šansse veel on. Vähemalt sai kahes viimases voorus hoolega slämminivool müdistatud. Eelviimases voorus tuli meil välja 28-punktine 7NT ja 6 ärtut rekontraga (pange jah Lightneri kontra...), viimases voorus tuli välja veel üks 7 ärtut. Suured slämmid olid tõsised reklaamjaod meie süsteemile, eriti 7NT, kui me olime kogu saalis ainsad, kes üldse trumbitat mängisid: jagu nr. 4 siin: http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv4t7-1.htm . 1 paar mängis 7 pada, 14 paari mängis väikest slämmi pajas  ja 14 paari piirdus pajageimiga. 

Luks, siga, tegi mulle ka veel tünga vastastele pakkumist seletades - ta ise väidab küll, et kogemata. Nimelt peale releejärgnevust teatas ta, et ma olen lubanud sellist jagu nagu mul oligi, 3 ässa, 1 kuninga ja ärtuemanda. Ma siis vaatasin oma lehte ja teatasin talle, et kuningat ma talle küll lubanud ei ole ja ega mul ei olegi ühtegi. Ikka tore elamus, kui sa pead jääma väljamängijaks seitsmes trumbitas! Seepeale Luks kohmas, et ahjaa, tõesti, aga et see ei olevatki tema jaoks oluline olnud, peaasi, et mu ärtuemand olemas on. 

Suure slämmi pakkusid ära vaid Tšehhi koondislased Kopecky-Macura, kes olid ka üks kahest paarist, kes suutis lisaks meile ära pakkuda 7 ärtut selle matši viiendas jaotuses (jagu 13): http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv5t9-1.htm . Aga jah, too matš meie vastastel ebaõnnestus täielikult niikuinii. Või pigem meil õnnestus täielikult. 70:3 kaheksa jaoga on ikkagi väga muljetavaldav saak. Nagu kiusamiseks – vastas olid needsamad sloveenid, kellega me väikeriikide EMil viimases voorus kohtusime ja seal oleks selline mõrv tähendanud meile esikohta. No mis parata.

Täna on siis ees ootamas viimased neli vooru võistkondlikul ja õhtul ilmselt mängime paarikat.