Sellel nädalal käisin üle 16 aasta esmakordselt koolitunnis. Ja mitte ühe, vaid koguni kaks korda, kõigepealt korra kiibitsemas ja seejärel ise "tulejoonel".
Nimelt ühe ülikoolis võetava aine raames
pakuti meile võimalust minna kiibitsema ajalootundi Karlova koolis. Ma siis
läksin ja vaatasin. Teema oli Egiptuse jumalad ja loeti seda kuuendale klassile.
Üldiselt kulges tund ilusti, üks kuuendik sai hakkama sellise pärliga, et kui
jutuks tulid jumalad Geb ja Nut (põhimõtteliselt Taevas ja Maa) ja et nad olid
omavahel abielus, siis pomises ta omaette, et „abielu ongi kepp ja nutt!“
Õpetaja kas ei pannud seda tähele või lihtsalt targu ignoreeris ja suuremat
elevust sellest ei tulnud. Hoolimata sellest, et õpetaja pidada olema rangemat
tüüpi, olid õpilased sellised mitte-väga-rahulikud, aga pigem entusiastlikul
moel, mitte häirival. Nagu õpetaja kommenteeris – kuues klass ja kuues tund,
mis neist ikka oodata. Ja see asi hakkas mulle muret valmistama, kuna asjalood
olid kulgenud sedasoodu, et sama aine raames oli meil ette nähtud ka
praktikapäev Lähte koolis, st. et ühel päeval anname meie ajalootunde. Ja kuidagi
oli sattunud nõnda, et minu peale jäi kuuenda klassi tund. Teema veel umbluum
kui Egiptuse jumalad – nimelt Mesopotaamia suurriigid (mis on üsna konkreetselt
selline asi, millest keegi juba nädala pärast niikuinii enam midagi ei mäleta)
ja tegemist samuti kuuenda tunniga. Seda enam, et mul oli plaanis pigem loengu
stiilis tund teha. Nii et palju õnne mulle.
Reedel siis oligi mul esmakordselt võimalik klassile tundi
anda – ja seda hulga kiibitsejate (kaastudengid, õppejõud ja kaks kooli ajalooõpetajat)
silma all. Ja tuleb tunnistada, et see kukkus päris hästi välja – õpilased töötasid
kaasa üllatavalt entusiastlikult ja kui ma neilt midagi küsisin, üritasid innukalt
vastata – vähemalt mõned neist. Kui esimese veerandtunni järel veel mõni kiikas
aknast välja ja mõni vaatas üle õla seinakella poole, et kui kaua veel kannatama
peab, siis sealtmaalt edasi nad seda ei teinud. Ja kui mul alguses oli mure, et
kas ma ikka kogu tunni suudan ära täita, siis see kukkus ka ideaalilähedaselt
välja – tunni lõpuks oli mul plaanitud töölehtede täitmine, aga ma mingi hetk
katkestasin selle, et kontrollida, mida nad on teinud ja sealt jäi paar viimast
laused kodus lõpetada. Igatahes alustuseks sain ma õpetamisest küll igati
positiivse kogemuse. Loomulikult ma saan aru, et mul oli praegu ilmselt ses
suhtes kerge, et ma sain tegeleda lihtsama osaga – nimelt tunniandmisega ja ma
ei pidanud tegelema paberimäärimise või aruandlusega, samuti olid ilmselt
õpilased natuke taltsamad, kuna hunnik kõrvalisi inimesi oli nende selja taga
tagapinkides. Aga ikkagi, mulle meeldis.
Ahjaa, lõbus seik juhtus veel. Kui me pärast teist tundi klassist
väljusime, siis küsis õpetaja minult, et kas ta tunneb mind kuskilt või miks ma
nii tuttav välja näen. Ma ise olin ka juurelnud, et miks tema mulle tuttav
tundub ja kuna tal tekkis sama mõte, siis ilmselt ei olnud tegemist luuludega. Lõpuks
mõtlesin välja teooria – väga tõenäoliselt oli ta üks viimaseid inimesi, keda
ma pidin üle lugema oma rahvaloendajapõlves. Vähemalt mulle tundus, et mingi
temalaadse olemisega naisterahva puhul oli tekkinud e-loendusel mingi tõrge
(seoses Lähte tänavanimede muutmisega) ja ma pidin seal kohapeal käima ja teda
uuesti üle lugema. Mälu peab kinni ikka imelikke asju.
1 comment:
Kui öpetaja teemat hästi valdab, siis ongi öpilastel huvitav. Kahjuks ei ole just liiga palju öpetajaid, kelle puhul oleks selge, et nad teavad märksa rohkem kui öpikus kirjas on.
Ma arvan, sul poleks neid muid tegelasi sinna klassi vajagi laste taltsutamiseks :) saaksid täitsa ise hakkama.
Post a Comment