Kolimisprotseduur on vaikselt kuid vääramatult liikvele läinud: hankisime Vedule paar konstruktorit (vitriinkapp ja raamaturiiul), mida on iga päev tulnud kokku ehitamas käia ja sellega seoses oleme autoga sinna igatsugu träni kohale vedanud. Eile üritasime siis tapetseerida - kuigi me erilised remontimisfännid ei ole, olid ühe toa seinad sellised, mis nõudsid viivitamatut sekkumist. Nimelt oli seal peal helesinine tapeet hobustega. Ei armasta ma ei kiiskavat sinist ega ka mitte hobuseid ja seetõtttu leidsime, et see tapeet läheb. Ja teadagi on kasulikum tapetseerida enne sissekolimist, sest siis saab ka mööbli sinna tuppa kohe ära varuda. Kuna minu kokkupuuteks tapetseerimisega on olnud abikäe rollis olemine ja Maarjal pole sedagi, siis leidsime, et hädasti oleks vaja kedagi kogu protsessi juhendama. Alguses mõtlesime Mairile, kuid kuna talle asjastus ei sobinud, siis sai selleks Tomm, kui üks süüdlasi selles, et me Vedule kolisime (tegi reklaami, et kannatab elada küll). Koheselt selgus, et füüreri hankimine oli päris hea mõte. Ma nagu mäletasin, et tapeedipanemine mingi eriline kunst ei olnud - laias laastus lõika paanid valmis, võõpa kliistriga üle ja löö seina, ainult nurkadega on rohkem mässamist; kuid selgus, et asi on ikka hulka maad hullem. Nimelt oli varem olnud tegu sirgelt ülalt alla jooksva mustriga, mis tähendas seda, et polnud väga oluline, kuskohast sa uue paaniga alustad - nüüd aga olid mingid jubinad tapeedil, mis tuli omavahel tsüklisse ajada (ega see ülihästi ei õnnestunud, aga nii enamvähem). Teine halb asi oli ka, et eelmine tapeet tuli maha kraapida - ja jälle sama teema, et oleks võinud ka paremini, aga enamvähem sai hakkama. Tomm lükkas protseduuri käima ja lõi ka ise aktiivselt kaasa ning peale kolme-neljatunnist võitlust saimegi toast jagu (ainult borde on vaja veel panna). Ilmselt oleks ta panus väärt, et teda nädal aega järjest joota, aga juba mu esimene sellealane katsetus kukkus läbi - selgus, et on inimesi,kes ei joogi Aleksandrit!!! Mu meelest väga üllatav juhtum...