Eile oli esimene mängupäev, mis kulges meie jaoks igati hästi – alustuseks vaba voor, seejärel 19:11 võit Hongkongi üle ja õhtu lõpetuseks 24:6 Portugali vastu. Viimane oli eriti mõnus, kuna  Leo pool ekraani oli meie vastas mingi ibisejast tädi, kes hakkas juba teise jao ajal Luksi kallal norima, et miks ta kolmjalaga 1NT avas. Luks oli muidugi ka paras sooda, hakkas temaga midagi vastu seletama, et see oli „unsystemic bid“, aga kui ta tahab, siis ta võib sellega avada, selmet lihtsalt öelda, et „tahtsin ja avasin“ – seda enam, et antud juhtumil polnud ka mingit vahet mänguplaani valikul, ega milleski muus. Meile teadupärast meeldib ibisejatele kohta kätte näidata  (kellele ei meeldiks?) ja seekord saime me sellega väga hästi hakkama. Täna on tulemas väga raske päev – Prantsusmaa, Poola ja Uus-Meremaa, esimesed kaks on favoriidid edasipääsukohtadele ja Uus-Meremaa peaks olema laias laastus umbes meiesugused porijad. Aga eks näis, mis päev toob.

Mänguväliselt hakkas aga eile jälle mingi pornograafia pihta. Nimelt jõudsid eile õhtul kohale ka Sven ja Vasja (Sven pidi päeva peale poliitpulmas nägu näitamas käima – riigikogulase värk). Neile oli planeeritud täpselt sama marsruut, mis päev varem Tiidul, st. lennujaamade sassiajamisega. Kuna Tiit oli selle kadalipu eile läbi teinud, siis olid nad vähemalt toimuva suhtes ette hoiatatud ja leidsid endale varuplaaniks mingi rongi, millega kohale tulla. Paraku oli rong aga ümberistumisega ja selle sooritamine jättis tugevalt soovida – mingi hetk tuli kontroller ja piletit uurinult teatas neile, et nad on vale rongi peal. Selle peale ronisid nad Namuri linnas rongist maha (ma arvan, et eksimuse mastaap on umbes selline et kui hakata Paidest Pärnusse sõitma ja lõpetada hoopis Valgas) ning hakkasid alternatiive otsima. Lõpuks siis leidsid mingi variandi sõita Belgia piirilinna Tournai’sse ja sealt edasi 25km taksoga.

Võrreldes aga hotellis toimunuga oli see suhteliselt pisike ebameeldivus. Nimelt on meil siin selline säästuhotell, et mingit öövalvelauda ei ole ja et nad ei peaks tulles asjatama, läks Tihane nende jaoks võtit küsima (et kui tulevad, helistavad meile ja laseme nad tuppa, kõigil lihtsam). Selle peale tibi leti taga uuris ja puuris ja ei leidnud neid süsteemist. Tahtis näha mingit kinnitusmeili ja millegipärast vahendusfirma hotellivautšerist ei suutnud midagi välja lugeda (seepeale tekib küsimus, et milleks kurat see vautšer üldse oli?). Tihane näitas veel mingeid pabereid ette, mis meil selle kohta oli, aga tibi ei leidnud ikkagi süsteemist midagi üles. Lõpuks siis tegi ta järelduse, et kui tüüp nii palju pressib, siis tõenäoliselt ei tee ta seda tühjast kohast ja andis mingi toa võtme. Kui aga Tihas seda vaatamas käis, siis selgus, et seal on juba keegi sees elamas – no täitsa arusaamatu, kuidas siin info liigub. Sellepeale läks ta tagasi alla valvelauda, tibi lappas mingit pabermärkmikku ja andis talle uue võtme. Õhtul tulid siis Sven-Vasja kohale ja selgus, et ka tolles toas olid mingid inimesed sees! Täiesti uskumatu. Lõpuks siis improviseerisime ööbimise nii, et reisilt tulnud väsinud inimesed läksid panime meie apartemendi väikestesse vooditesse, Tihane sai minu (laia) voodi idapoolse serva ja Luks keris end põrandale rõngasse.  Krdi konnaõgijad, ma ütlen!