Tuvastasin, et mu plogimisse on jälle päris pikk vahe sisse tulnud. Selle põhjust ei ole vaja üldse kaugelt otsida – selleks on kool oma mõrvarliku koormusega.

Elu on nimelt kulgenud sedasoodu, et kogemata kombel on õppimine esmakordselt prioriteedistunud: tutvusringkond on välja kujunenud ja elukaaslane on olemas; tööd mul parasjagu ei ole, bridžialased ambitsioonid on täitunud (ja mälumängualaseid pole mul eriti kunagi olnudki) – ühesõnaga erilisi segavaid tegureid pole ja mul võimalik õppimisele keskenduda. Ja kuna mul on loomu poolest omane kalduda liialdustesse, siis ilmselt on juhtunud tavapärane lugu, et ma olen asja liiga tõsiselt ette võtnud, ilmselgelt peaks olema võimalik mingites kohtades veidi lõdvemalt lasta. Detsembri keskel tuvastasin, et alates ca 10-st novembrist on mul olnud umbkaudu kolm hetke, kus ühegi töö tähtaeg kuklasse hingamas pole – ja nendel hetkedel on mul tavaliselt olnud mingi kooliväline kohustus. Kui nüüd päris aus olla, siis praegunegi plogimine on lihtsalt üks prokrastineerimise viise – tegelikult on mul homseks (jah, see tähendab 28. detsembriks!) paar tähtaega kukil (õnneks üks neist optional), paar tähtaega ähvardavad veel aastalõpus ja 4. jaanuaril on esimene eksam tulemas – ning kuigi ma jõuluaja lihtsalt molutasin maha, ei viitsi ma veel „midagi päris asjalikku“ teha (lumi sai kah tänavalt juba ära lükatud…).

Nüüd väike assortii vahepeal juhtunud seikadest – nii koolis kui muidu:

Praktiliselt ainuke märkimisväärselt ebameeldiv lugu vahepeal oli see, kui helistas mu ema ja teatas, et „nüüd on tema peres kõige vanem ja võtab järjekorda!“. Nimelt suri tema ema, kes oli mu viimane elusolev vanavanem – 90. sünnipäevast jäi tal poolteist kuud puudu. Mis seals’ ikka, surematu pole meist keegi ja inimesed teatud vanuses ikka surevad, aga nats kahju ikkagi. Head teed talle!

Positiivse poole pealt on selgunud, et hoolimata oma kõrgest vanusest on mul õppimisvõime täiesti säilinud – muuhulgas sain ma enamasti aru isegi sellest, mida räägiti majanduse- ja õiguse sissejuhatavates loengutes – nimelt need kaks ala olid minu jaoks seni täiesti võõras maa, kummagagi oli varasem kokkupuude nullilähedane. Iseenesest sissejuhatavatest loengutest ilmselt suur asi ei tohiks olla, kuid nagu näitas osalusvaatlus, oli paljudel nendega päris suuri probleeme. Üks mu kursavend näiteks kirus pärast tunnikontrolli majanduses, et õppejõul võiks olla teatav reaalsustaju tema ainesse sattuvate ajaloolaste suhtes ja ta võiks paremini hinnata seda, kui inimene suudab asja mehhanismile ikkagi pihta saama, mis siis, et ta seda teistpidi lahendama asus (ja seega täpselt vastupidisele tulemusele jõudis). Tsiteerin (umbkaudu): „No see oleks nagu see, kui matemaatik satuks kirjanduse loengusse ja õppejõud nõuaks soneti kirjutamist õnnetust armastusest ning pärast virutaks mitterahuldavaga, sest kuigi tegemist oli tõepoolest sonetiga, siis see armastus seal tundus päris õnnelik olevat!“.

Üks pedagoogika aine sisaldas muuhulgas moodulit nimega „kooli ajalugu“. Tegemist on üleõpetajakoolituselise ainega, st. seda õpivad nii baka- kui magistriõppe üliõpilased ja alates KELAst, kehalisest kasvatusest ja LOTEst lõpetades usuõpetuse, kunstiajaloo ja ajalooga. Ma ei tea, kas selle mooduli hindamine on diferentseeritud vastavalt õpitavale erialale (ja õppeastmele), kuid ma kujutan ette, et käärid tööde kvaliteedi vahel on ikka tohutud. Ei saa ju eeldada, et inimesed, kes õpivad bakaõppe esimesel kursusel lasteaiaõpetajateks suudaks antud teemal kirjutada ligilähedaseltki samal tasemel kui need, kellel on juba ajaloobaka käes – neil lihtsalt puudub vastav treenitus ja pädevus. Sellega ei taha ma öelda midagi halba KELA’de (ega kellegi muu) kohta, kahtlemata oleks asi vastupidine, kui küsimus oleks selles, kuidas ohjata karja koolieelikuid. Igatahes meie seminarigrupis oli pädevuse erinevus selgelt  vaadeldav – nimelt on ajaloolased veidral kombel ühes grupis koos kehakultuurlastega. Kui kontrolltöö kirjutamiseks läks ja peagi üks „meie“ inimene läks uut paberit küsima (ja mina palusin tal enda jaoks ka ühe kaasa võtta, kuna „niikuinii ühest paberist ei piisa“), siis hakkasid sportlased muhelema, aga kui selgus, et enam-vähem kõik ajaloolased käisid järjest lisapaberi järel, siis nad enam niiväga lõbusad ei tundunud, eriti kui nemad järjest oma töid ära käisid viimas ja ajaloolased kõik edasi kirjutama jäid. Ma küll teiste inimeste tulemusi ei tea, aga minu jaoks olid need ühed lihtsamad maksimumpunktid ever (mõnevõrra aitas kaasa, et üks kolmest kontrolltöö teemast oli väga sarnane minu valitud referaadi omaga, aga ma usun, et ka muidu poleks probleeme tekkinud).

Ühes teises moodulis oli kontrolltöö lahtiste materjalidega. Minu jaoks oli selleks netti ühendatud läpakas. Küsisin siis õppejõult, et kas ma võin paberi raiskamise asemel oma kontrolltöö arvutisse trükkida ja aja lõppedes talle meilida (seda enam, et tegelikult kirjutan ma arvutiga rutem kui käsitsi, käekiri on parem ja jutt saab paremini jälgitav, kuna ma ei pea sodima ja vahele kirjutama). Õppejõud oli nõus – ja nagu selgub, tegin ma väga võitva otsuse. Nimelt olin ma ajapuuduse tõttu sattunud ülalkirjeldatud „õnnetu armastuse“ juhtumi otsa ja veidi teemast mööda kirjutanud. Kuna õppejõul oli mugav mulle tagasisidet anda, siis saatis ta mulle peagi vastuse ja ütles, et sisuliselt on kõik õige, aga…. Selle peale vahetasime paar meili, mille käigus ma jõudsin äratundmisele, et ma oleks pidanud lihtsalt paari asja rõhuasetust natuke muutma (muutes praktiliselt ainult sõnade järjekorda ja sidesõnu!) ja õppejõud jäi mu seletustega rahule ning kirjutas mulle paar punkti rohkem, kui tal esialgu plaanis oli.

Üks mu õppejõududest on Maarja kolleeg. Tema jaoks selgus tõsiasi, et mina olen Maarja elukaaslane üsna omapärasel moel – nimelt tekkis tal minu isikuga seotult väike surikaadiefekt (kursusel on vähe inimesi ja mina nende seast ilmselt kõige sõnakam ja lisaks sattusin samal ajal Kuldvillakusse) ning  ametkondlikul väljasõidul tegi ta Maarjaga juttu, et kas ta sellist bridžimängijat teab… Veidral kombel ei olnud see ainuke sarnane juhtum – mingitel asjaoludel sattusid Maarja ja Kadri rahandusministeeriumi tegelastega nõupidamisele ja kui kuidagi tuli hiljem bridžimäng jutuks, siis mainis üks viimastest, et tal olla kunagi olnud üks väga tark ja väga laisk klassivend, kes ka bridži mänginud (siinkohal õige inimese äraarvamise eest punkte ei saa!)… Suuremat sorti piinlikku momenti aitas vältida see, et ta juhtus seda küsima Kadrilt, mitte Maarjalt. Mitte et ma sellisest hinnangust häiruksin – pigem võtan hoopis komplimendina (ma ei pea end silmapaistvalt laisaks, pigem on mul motivatsioonialased erivajadused ning rumalat inimest parandab vaid haud). Igatahes siinkohal tervitused Elole ja lisavihje ülejäänutele – kui keegi Tartu kandis mängib vähemalt pooltõsiselt bridži (eriti kui tegu on noorepoolsemate kenade naisterahvastega), on šansid, et ta teab ka mind, üsna suured.

Ahjaa, Kuldvillak… 16.-30. novembril olin ma kolmel korral seal saates eetris (saated ise võeti linti augustis), kui keegi nad maha magas, siis on need asjad netist järelevaadatavad. Üldiselt mängisin hästi, kõige paremini küll selle mängu, mille ma lõpuks Tiidule kaotasin (heitlus oli vinge, aga villakuõnn saatis teda), aga ma arvan, et oma sellealasest karjäärist kirjutan ma kunagi eraldi postituse kui vaba aega tekib. Nalja sai igatahes palju.

Paar nädalat tagasi sain kätte oma popkultuurilaksu – järjestikustel õhtutel sai ära vaadatud Näljamängud (kodus plaadi pealt) ja Kääbik I (3D kinos). Üldiselt ei kahetse kummagi vaatamist, kuigi mõlemas oli asju, mis mulle natuke pinda käisid. Näljamängudes käitusid tegelased veidralt ja ebaloogiliselt, aga visuaalis toimuv mõjus realistlikult (niivõrd-kuivõrd, aga alati on hea vabandus, et „asi toimub tulevikus, kus tehnika on piisavalt arenenud, et panna mateeria õhust ilmuma“ – tõsi küll, see tõstatab mus alati küsimusi, et miks tehniline areng peab teiselt poolt kaasa tooma ühiskondliku taandarengu ja enda järeldused antud teemal süvendavad mu isiklikku skepsist teadus-tehnilise progressi suhtes), Kääbikus jälle olid tegelaste käitumise motiivid minu jaoks arusaadavamad, aga häiriv oli võitlusstseenide ebaloogiline dünaamika ja vigastuste tõsisuse eiramine (mul tekkis sama küsimus, kui Tuulel: „kas oleks väga vastuoluline paluda, et fantaasia veidi realistlikum oleks?“), lisaks sellele olid need pikad ja igavad. Actioni ju oli, aga mul tekkis alati tunne, et „ok, sain aru, et neil on lahing ja te suudate sellest vinge balleti teha, aga kerige nüüd palun edasi ja rääkige asjast“.  Aga jah, oma üllatusena pidin tõdema, et kuigi raamat oli õhuke sellest suudetakse välja venitada kolm filmi, siis igav kindlasti ei hakanud (kui võitlusstseenid välja jätta), minu jaoks tuli filmi lõpp pigem üllatavalt ruttu kätte (ju siis silmad ja põis on piisavalt vastupidavad).

Nagu ma Hirvelossi Kääbiku-postituse juures juba kommenteerisin, siis tekkis mul Kääbiku päkapikkudega seoses kaks mõtet – 1. hea, et nad said orkidega kakelda, korvpallis oleks nende šansid suhteliselt nadid ja 2. – miks pagana pärast tähendab „päkapikk“ nii Tolkieni (ja Pratchetti jt) lugude barbaarset kullaahnet väikesekasvulist kaevur-sõdalast kui ka jõuluvana pisikesi perversseid abilisi, kes aasta otsa alaealiste peal vuajerismi harjutavad ja siis detsembris susside sisse panema hakkavad?

Sai selline mammutpost siis seekord (isegi hoidsin end tagasi ja võtsin nõuks, et üle kahe A4 lehekülje kindlasti ei kirjuta) ja peaks vist asjalikuks hakkama. Eks näis, millal jälle midagi siia kribada jõuan – aga kõigile lugejaile soovin kena aastate vahetumist!