Ilmselgelt olen ma veidi ära keeranud - normaalne tudeng lööks peale sessi lõppu jalad seinale ja puhkaks end välja. Mind aga hakkas närima, et mul jäi ühes aines paaris seminaris osalemata. Need ei olnud kohustuslikud, positiivse hinde saamine neis käimisest ei sõltunud, kuid nad andsid natuke lõpphinnet mõjutavaid punkte (täpsemalt öeldes kummagi eest sai 2 punkti kogu aine 148st). Ja kui mul selles aines kõik muud asjad olid tehtud ja viimane kodutöö esitatud, siis selgus mu arvutustest, et nimetatud seminarides mitteosalemine ruineerib mu teoreetilised šansid A saamiseks – punkte oli täpselt nii palju, et isegi kui õppejõud mu viimast kodutööd maksimumiga hindaks, jääks napilt puudu. 

Oleks ma need lihtsalt omast vabast tahtest vahele jätnud, ei morjendanuks see mind, kuid paraku oli mu puudumine põhjustatud muudest asjaoludest. Ühe seminariga oli asi lihtne ja klassikaline, tuli alluda aja ja ruumi seadustele, mis takistasid mul korraga kahes kohas viibimise – ja kuna konkureeriv üritus oli eksamile pääsemiseks kohustuslik, valisin tolle. Teise seminari puhul aga oli tegemist tõeliselt nõmeda infosuluga – kõigepealt ei olnud seminari aeg jõudnud õppeinfosüsteemi, seejärel õnnestus õppejõul järelseminari toimumise asjaolude suhtes niimoodi mööda rääkida, et ka see jäi pidamata ja kuigi ta oli nõus veel ühe lisaseminari korraldama, ei leidunud enam piisavalt inimesi, keda see huvitanud oleks, enamusel oli juba villand (vahemärkusena pean tunnistama, et mul on pedagoogika õppejõududest arusaamisega tõeliselt suuri raskusi – isegi filosoofiaõppejõud, kes minu jaoks seni TÜ suurimate udupasunate tiitlit omasid, on konkreetsemad ja suudavad end paremini mõistetavaks teha). Igatahes võtsin kätte ja tegin midagi enda jaoks mitteomast – hakkasin ajusid liigutama, et kuidas jätta endale püsti šansid A jaoks (seni olen alati hinnetesse suhtunud kui „mittearvestatud-arvestatud“ kategooria suhteliselt vähemtähtsasse alaliiki). 

Üks variant oleks olnud ilmselt ära oodata kuni tulevad viimased punktid ja siis vaadata, kas seminaride omadest üldse piisaks ja kui jah, siis uurida, mida teha annab, aga kui ei, siis asi lihtsalt sinnapaika jätta. See variant mulle ei meeldinud, sest ma pole kunagi pidanud normaalseks tegelasi, kes pärast hinde teada saamist üritavad seda kuidagiviisi kõrgemaks rääkida – samas kui asjaga tegeleda enne lõpliku selguse saamist tundus mõnevõrra loomulikumana (lõppeks pidin ma niikuinii kodutöö eest praktiliselt maksimumi saama, et mul üldse mingeid variante oleks). Leidsin siis, et küsija suu pihta ei lööda ja saatsin vastavale õppejõule meili, kus küsisin võimaluste kohta seminarid asendada, pakkudes omalt poolt välja, et võin vastaval teemal kirjatöö teha (üldiselt tavaline praktika sarnaste probleemide lahendamiseks). Paar päeva hiljem saingi positiivse vastuse ning hoolimata tekkinud 38-kraadisest palavikust kirjutasin asja juba samal päeval ära, et sellega kindlasti enne valmis jõuda, kui tulevad viimased tulemused. Õppejõule mu kirjatöö sobis, kandis punktid sisse ja juba järgmisel hommikul selguski tõsiasi, et kodutöö oli ka aine teisele õppejõule piisavalt meeltmööda olnud, et mind maksimumiga hinnata - ja kui ma poleks näidanud üles omapoolset initsiatiivi, olekski täpselt üks punkt puudu jäänud.

Nagu ma mainisin, otsustas möödunud nädalal mind rünnata mingi tõverajakas. Tea, kas see oli tingitud stressi lõpuga kaasnenud pingelangusest või  millestki muust, aga igatahes õnnestus mul järjekordselt teisipäeval haigeks jääda (ma arvan, et julgelt üle kolmveerandi mu haigestumistest leiab aset peale esmaspäevast bridžiklubi kas kohe samal õhtul või siis järgmisel hommikupoolikul). Kuni neljapäevani tiksusin 38-se palavikuga ja see tõi kaasa muid huvitavaid probleeme – nimelt tekkis meil probleem, kas me Eesti võistkondlikeks meistrivõistlusteks võistkonna kokku saame. Meil on võistkonnas küll 6 inimest ja vaja on, et korraga neli oleks olemas, kuid kogemata kombel kukkusid kokku sellised asjad, et Sven pidi pühapäeva lõunast lahkuma ja Leo sai täpselt sel nädalal isaks ja pidi naisele toeks olema. Igatahes oli kuni laupäevani lahtine, kumb meist võistlustele (Rakverre) end kohale veab, lõpuks leidsin, et ma olen ilmselt piisavalt tervenenud, et saan asjadega hakkama (palavik oli juba üsna napiks kahanenud) ja kui saabus pühapäev, valasin endale hommikul tassi Coldrexi kurku, lõin autole hääled sisse ja kütsin Virumaa suunas minema. Tuleb tunnistada, et lõpuks kukkus asi päris hästi välja, esimese etapi järel (kolmest) meie võistkond juhib ja ise ka väga suuri sigadusi uimase pea kiuste kokku ei suutnud keerata.

Kuna plogi kannab pealkirja „isikliku edevuse laat“ ja konkreetne postituski on niikuinii juba sellesse teemasse kõrvuni sees, siis lihtsalt edevuse pärast fototõend mu esimesest sessist, kuhu ma magistrantuuris jõudnud olen (kui eelmine kord magistriks saada üritasin, ei õnnestunud erinevatel põhjustel ühelgi semestril omadega sessini välja vedada).