Klaarin siin ära ühe oma vana võla. Kunagi lubasin poole suuga, et panen kirja oma saaga selle hooaja Kuldvillakus osalemisest. Vahepeal pole kirjutamiseks vajalikku inspiratsiooni olnud, aga märtsikuised sündmused tolles saates (naistepäeva-eri, mis enamust mu naissoost tuttavaist sügavalt solvas ja möödunud reedene mäng, mida mul isiklikel põhjustel väga koomiline vaadata oli) koosmõjus viitsimatusega midagi „asjalikku“ teha, ärgitasid mind piisavalt, et üritan oma loo kirja panna, enne kui see täielikult ununeb. Saated ise on netist leitavad ja järgivaadatavad (eetris olid nad alates 16. novembrist).

Ehk siis kui alustada päris algusest, siis tuleb ära mainida, et Kuldvillakus osalemine tundus minu jaoks logistiliselt võimatu ettevõtmisena. Sinna saatesse „suvalisi“ ei lasta, osalejakandidaatidele tehakse kiire test – 50 küsimust, mis ükshaaval normaalses tempos ette loetakse. Mõned küsimused on lihtsad, mõned mitte niiväga ja selleks, et üle lävendi saada, pidi õigesti panema vist vähemalt 30. Kuna testvoorud olid täpselt sellisel ajal, kus ma olin koondisega EM-il, ei saanud ma nendele minna ja leidsin seega, et „kunagi hiljem proovin taas“. Aga kui ma olin Iirimaalt naasnud, selgus tõsiasi, et neil on olemas ka üks täiendav aeg proovimiseks – ning mina olen tol päeval vaba. Õigemini peaaegu vaba, Leo pidas samal õhtul pulmi, kuid leppisin logistika kokku ja sõitsin Tallinnasse. Testi läbimisega mul probleeme ei tekkinud, aga seejärel kuulsin, et lindistus pidi olema sellisel ajal, kus ma taas pidin koondisega turniiril olema. Mainisin siis Margnale, et lugu on selline ja pangu mind rahus varunimekirja, lindistuste päeval istun ma Prantsusmaa palavuses ja loobin kaarte tihisse. Mingi hetk selgus aga taas, et lindistuste kuupäeva on edasi nihutatud – ja kuna tõenäoliselt mõni varem registreerunu oli loobunud, edutati mind mängijate sekka ja lasti kohale tulla.

Mängupäeva hommikul siis läksin kohale – ma pidin olema küll neljandas saates (neid lindistati viie kaupa), kuid taheti, et ma varem ilmuksin. Selgus, et see oli esimene mängupäev ja süsteemi veel katsetati. Esimeses saates olid prominendid (Villu Tamme, Mart Sander ja vist Hannes Rumm), teise saatesse pidi minema Igor Habal ja veel keegi, esimese saate võitja vastu siis. Selgus aga, et kolmandat kätt ei olnud võtta ja pidin ise Habali vastu lauda astuma. Nendele, kes ei tea, kes on Habal – on selline ca 25-ne nutikas tüüp, kellel on ambitsioone saada kõvaks mälumänguriks – ja õigemini ongi ilmselt Eesti TOP-5 seas praegu, spordi alal tõenäoliselt parim. Nii et ühesõnaga oli mulle vastu pandud tüüp, kes must reaalselt rohkem teab (tõsi küll, antud formaadi puhul on see „enam teadmine“ pigem juba väga väheoluline, sest mõlemad teame enamust asju ja teadmiste pealt seda mängu ei võida), kes aga on must noorem ja tõenäoliselt parema reaktsiooniga. Ütleme nii, et ma ei olnud väga vaimustatud. Kolmandaks käeks oli siis prominentide mängu võitnud Villu Tamme.

Mäng läks rahulikult käima, ainult et ma ei suutnud Falklandi sõda ajavarusse mahtudes välja mõelda, sest mul käis peas ringi nende saarte hispaaniapärane nimi (Arko pärast ütles, et ta oleks ka „Malviinide sõda“ õigeks lugenud). Kuna süsteemid hästi ei töötanud, siis millegipärast läks vajutamistega pidevalt lühisesse (umbes iga kolmanda-neljanda küsimuse järel) ja tekkis selliseid paariminutisi pause, peale mida tuli lavastamine ja vastamine uuesti „lavastada“, aga mäng kulges ikkagi edasi. Poolajal olime kõik kolmekesi enam-vähem viigis, aga teisel poolajal langes Villu statisti otsa. Ja mingi hetk sain ma pihta Hõbevillakule. Vaatasin, et olukord nõuab drastilisi meetmeid ja lükkasin oma nupud sisse (teema „Neitsid“ ja mingi keskmine küsimus). Küsimus oli, et millega ajas oma papi kokku Branson (Virgini firma) ja mul õnneks tiksus kuskilt ette, et see oli Virgin Records ja pomisesin „muusika“. Kohe järgmine küsimus oli uus Hõbevillak! Teema „Elavad vees“ ja mingi keskmine raskus. Lükkasin selle peale uuesti nupud sisse – edu on vaja ju suurendada – ja küsimus oli triviaalne: imetaja, kes muneb ja kellel on mürgised kannused (nokkloom ühesõnaga). Siis oli mul punkte juba tuhatkond Habali 300 vastu ja edasi käis mäng juba naljakalt. Kui mina teema ütlesin, siis natuke kügelesin ja ütlesin madalate punktidega teemasid (et aega läheks ja punkte mängu ei tuleks). Need vastas reeglina ära Habal ja tulistas kiiresti mõne kõrgete punktidega teema lauda. Need vastasin reeglina ära mina – nii et selles suhtes oli kõik ideaalses korras. Praegu kusjuures seda süsteemi kasutada ei saaks, nüüd tuleb teemad võtta alt ülesse (kuigi viimane kord ma panin tähele, et iga kord see nii ei toiminud). 

Nojah, kõik oli ilus, mul oli enam kui kahekordne punktiülekaal (ca 1450 600 vastu) ja laual oli veel kolm-neli küsimust, kui Habalile tuli appi Ameerika abi. Nimelt kohalviibiv superviisor emafirmast ütles, et see saade eetrisse ei lähe. Probleemiks olevatki olnud need rohked katkestused, millede väljalõikamine ja ärasilumine olevat esiteks äärmiselt mahukas ja teiseks jätaks mängu kulgemisest ebaloomuliku pildi. Et nulligu me nüüd skoorid ära ja alustagu algusest saadik.

Ütleme ausalt, et see tekitas mus paraja nördimuse. Uurisin siis esiteks Margnalt, et kas ma võin mõni teine päev mõnda muusse saatesse tulla (ja kas nad mul bensiinikulud katavad), leiti, et see on okei ja seejärel suhtlesin Habaliga, et kas tema kavatseb jääda või tulla mõnel teisel päeval tagasi. Ilmselgelt ei olnud ma huvitatud tema vastu kohe uue mängu mängimisest (eriti nördimuse foonilt) ja ma usun, et ka tema ei olnud huvitatud minu taastestimisest. Leppisin siis kokku, et tulen mõnel muul päeval tagasi (algul rääkisime pühapäevast, aga mulle helistati ja küsiti üle, et kas laupäev mulle paremini ei sobiks ning ma nõustusin tollega). Tolle mängu küsimused läksid pärast taaskasutusse Salis-Naarits matšis (kesiganes neil kolmas käsi oli). Habal võitiski viis saadet järjest ära ja väidetavalt olevat olnud peale seda suhteliselt ennast täis.

Laupäeval esimeses matšis olid mõlemad vastased minu jaoks tundmatud. Mäng läks üldiselt hästi (välja arvatud see, et Arko ei suutnud mu õiget vastust ära lugeda, kuna ta tahtis näha midagi muud ja kuna ma olin selle kobaga pooleks pakkunud, ei osanud ka kohe protesteerida). Kulges see täpselt samas võtmes, mis Habaliga mäng – mingi hetk sain hõbevillakule pihta, korjasin punktid ära ja kohevarsti tuli ka teine hõbevillak (orjandus, mingi keskmine), kuhu lükkasin nupud sisse ja vastasin orjade vabariigi (Haiiti) ära. Viimase küsimuse saabudes oli mul kahekordne edumaa sees ja kuigi küsimuse teema „õlu“ tekitas mulle riskitahtmise, leidsin, et kuna küsija on Arko, kes õllest suurt midagi ei tea, võib sealt tulla midagi tõeliselt vastamatut ja jäledat, ning mängin kindla peale. Küsimus oligi selline, kus ma vastust tegelikult ei teadnud. Küsiti mingit tegelast, kes oli avastanud lageri jaoks kasutatava hallituse (vms.), et millise õllefirma jaoks ta seda tegi. Kuna tüübil oli taani (või norra) nimi, siis tegin intelligentse arvamise, et see peab olema kas Carlsberg või Tuborg ja pakkusin esimest (kui tuntumat). Nii oligi.

Teises mängus olid mul vastas Hardo Lilleväli ja Laine Tangsoo. Mõlemad targad ja mälumänguga tegelenud isikud, kuigi mitte esimese ega teise suurusjärgu tähed (kui ma enda suurusjärku peaks paika panema, siis ma loen ennast kuhugi nende kahe järgu vahele). Selles mängus oli mul probleeme nupule vajutamisega – seal ei olnud ühtegi visuaalset märki, millal pult lahti tehakse ja ilmselgelt sai Hardo lugeja rütmile paremini pihta kui mina (sama häda tabas mind ka kolmandas mängus). Kuidagi ikkagi õnnestus ette rebida ja mingis seisus tuli mulle järjekordne hõbevillak – „kingid“ ja 80. Kuna eelmised olid olnud triviaalsed ja mängu lõpuni oli aega, läksin väiksele riskile ja panin sellise summa, mis õigesti vastamise korral oleks mulle reaalselt võidu andnud, aga valesti vastamise korral jättis mind Hardost tahapoole. Küsimus oli India suurlinna kohta, mille portugallased olid kunagi Inglise kuningale kinkinud ja kuna ma seda ei teadnud, pidin kobistama Calcutta ja Mumbai vahel. Pakkusin esimest, õige oli teine ja kui mängu teine osa oli läbi, olingi Hardost punktidega mõnevõrra maas.

Lõputeemaks oli XX sajand ja ma otsustasin mängida täispanusele. Küsimus oli minu jaoks lihtne (umbes: „selle XX sajandi tähtsündmuse juures mängisid olulist osa… ja loeti ette need rannad, kus Normandia dessant toimus“). Kirjutasin siis vastuse ära – ja kuulsin, et see lõpuküsimus läheb samuti tühistamisele. Keegi meist oli hakanud kirjutama enne, kui seda lubav muusika peale pandi! Eriliselt nõme lugu (ma muidugi ei välista, et see kiirkirjutaja ma ise olin), aga asi läks veel hullemaks. Nimelt korjati ära need tahvlid, kuhu me oma vastused olime kirjutanud ja ärakorjaja oli piisavalt hooletu, nii et ma nägin, millisele panusele oli mänginud Hardo – ja ta oli valinud sellise panuse, et juhul kui me mõlemad õigesti vastasime, olnuks ma temast ikkagi ees! Ta ise seletas pärast, et ta ei teadnud reglementi, et 2. ja 3. koht ei saa raha vaid kinkekaarte ja kohvi, muidu ta oleks rohkem vajutanud. Nojah, mis seals’ ikka, tuli edasi mängida. Uue küsimuse teema olid „talud“. Teemat nähes oli mul selline „palju õnne“ tunne – ilmselgelt oleks ma rõõmus, kui saaksin mängida üheeurosele panusele (pärast selgus, et selline panus vist oleks võitnud). Aga jäin kindlaks väljavalitud taktikale ja panin jälle kõik nupud mängu. Tuli küsimus mingi Kurgja naabertalu kohta, kus olevat karjas käinud J.W. Jannsen ja elanud ka Ernst Peterson. Tekkisid sellised väga eksistentsialistlikukd küsimused, et „miks ma siin olen?“ ja „mida ma olen teinud?“ ja „kes kurat selliseid asju üldse teadma peaks?“. Ainuke, mis mulle pähe tuli, oli see, et Ernst Peterson oli ju Peterson-Särgava ja lootsin, et äkki see Särgava on tulnud talu nimest. Kui vastus ette loeti, siis selgus, et nii oligi, ma olin täiesti huupi pihta tulistanud. Hardo oli taas samasuguse panuse teinud, mis ta külma kätte jätnuks, aga vastas niikuinii valesti ja võit oligi kotis.

Kolmandas mängus tuli mulle vastu Tiit (Naarits) ja üks minu jaoks tundmatu tegelane. Tutvustusringis selgus, et tegelikult ma tean seda inimest, aga kaudselt – nimelt olevat tegemist mu ema ülemusega merekoolist (või kuidas iganes seda õppeasutust nimetatakse). Nojah, tuleb tunnistada, et loosiõnn ei olnud talle naeratanud. Mäng kulges omasoodu – Tiit oli vist natuke nobedam kui mina, kolmas üritas ka oma parima anda, aga ei saanud meile väga hästi vastu. Otsustavaks sai see, et Tiit sai pihta mõlemale hõbevillakule (muidu oleks meil punkte olnud suhteliselt võrdselt, ühtegi küsimust me minu mälu järgi valesti küll ei vastanud) ja viimasele küsimusele läksin ma vastu seisus, kus Tiidul oli 1400 komadega, minul ca 900 ja kolmandal kohal ca 370. Tegin siis seisule hinnangu – kõige tõenäolisem variant on selline, et kui mina tean lõpuküsimuse vastust, teab seda ka Tiit. Tiit saab mängida kindla peale summale, mis õige vastuse korral tõstab ta esimeseks ja vale vastuse korral eeldab, et mina vastan õigesti, et mul ta vastu šansse oleks (ja see ei ole ka väga tõenäoline, et ma tean vastust, mida tema ei tea, igatahes kindlasti vähem tõenäoline kui vastupidine). Küll aga on mul oluline vältida kolmandaks kukkumist – 100 EURi raamatupoe kinkekaarte kõlab märksa paremini kui 5 kilo kohviube. Eriti arvestades, et ma kohvi väga ei joo. Paraku oli punktiseis selline, et kui mina panen kolmandat kohta vältiva panuse suuruse, siis Tiit optimaalse panuse suuruse korral jääb must ette ka valesti vastates.

Leidsin siis, et ikkagi on kõige tõenäolisem, et kui Tiit vastab valesti, siis mina ka seda ei tea ja ma ennekõike pean vältima suurt kaotust. Lisaks oli mul šanss, et kui Tiit teeb „ümmarguse“ panuse (hui ta viitsib kõiki panustamisnüansse kokku rehkendada), siis võib ta kogemata valida panuse suuruse, mis mind aitab.

Panin siis sobiva panuse, mis jätnuks mu igal juhul teiseks ja kui Tiit teeb ümmarguse panuse ja kõik kulgeb minu jaoks soodsalt, siis jään ma temast ette. Küsimus oli teemal „mesilased“ ja puudutas organiseeritud puude kunstolmeldamist kuskil Californias. Nojah, pean tunnistama, et mul polnud õigest vastusest õrna aimugi ja panin hea õnne peale kirja „mandlipuud“. Minu suureks üllatuseks osutus see vastus õigeks! (ma olen tõesti hea kobistaja). Nüüd siis sõltus kõik Tiidust – ja selguski, et ta oligi teinud täpselt sellise panuse, nagu ma lootsin, kuid paraku vastanud samuti õigesti. Nii et palju õnne talle. Ja siis tuli Margna mulle midagi seletada minu valitud lõpupanuse suurusest ja sellest, et äkki oleksin võinud rohkem riskida - minu meelest ma tegin selle ideaalselt.…

Selline oli siis minu osavõtt selle hooaja Kuldvillakust – patt oleks tegelikult kurta ja kui kutsutakse, siis lähen kindlasti tagasi.