Kodanikukohus täidetud - aga raske oli

Andsin oma hääle Riigikogu valimistel – ja ma pean tunnistama, et sel aastal tuli see äärmiselt raskelt. Nimelt ei ole ühegi poliitilise jõu vaadete komplekt minu jaoks sobiv – mööngem ausalt, et tegelikult on nende lubadused ka põhijoontes suhteliselt samasugused, täpselt nagu catch-all parteidelt eeldada võibki.

Eelmised 20 aastat olen ma olnud kui mitte lojaalne, siis vähemalt pidev IRLi ja Isamaa valija ning kuigi mu filosoofiadoktorist sõber leidis seda kuuldes, et ma peaksin häbenema, pole mul seda vähimalgi määral piinlik tunnistada. Nagu ma ütlesin, programmilises plaanis on mul peaaegu ükskõik, keda valida – kõigil on jooni, mis mulle sobivad ning asju, mida ma ei saa heaks kiita – ning inimeste tasandil tundus see suhteliselt mõistlik seltskond olevat. Sellel sügisel aga jõudsin ma äratundmisele, et ma enam ei saa ega taha nende poolt oma häält anda. Asendusvariantide leidmine ei olnud paraku üldse mitte väga lihtne, vägisi tekkis tahtmine hääletamata jätta, aga kuna ma jõudsin tõdemusele, et on olemas jõudusid, kellel oleks parem üldse mitte parlamendis kohtasid saada (või kui, siis saada nii vähe kui võimalik), siis valimiste eiramine ei ole aktsepteeritav lahendus.

Kuna kellegi "poolt" ei tahtnud hääletada, tuli läheneda teise nurga alt - hakata elimineerima. Kõigepealt jäid välja üksikkandidaadid ja šansivabad poliitilised jõud. Idee poolest võiks ju roheliste poolt hääletada, aga nad on Eestis nii marginaalne ja mõttetu seltskond, et see oleks lihtsalt hääle raiskamine. Nii et see jääb ära ja sõelale jäi siis põhimõtteliselt 6 nimekirja - neli „suurt“ ja kaks konservatiivset piiripealset. Ja nüüd hakkasid pihta probleemid.

Reformi puhul on mulle alati olnud vastumeelne nende ülbus ja kõrge kaarega inimestele … ütleme, et sülitamine. Kuigi minu jaoks kõige vastumeelsemad tegelased (S. Kallas, Ansip, Lang, Ojuland, Ligi) on taandunud või taandumas, siis sellest hoolimata tundub ka uus seltskond olevat ülbe, ning lisaks sellele ka saamatu, kelle põhiline argument valimistel on, et „kui mitte meie, siis Savisaar“.

Keskerakonnaga läks lihtsamalt, selle elimineerimine on suhteliselt automaatne – võtmesõnaks on institutsionaliseeritud korruptsioon. Ma küll ei usu, et teistes puntides on inglid – kui ma tegin koolis praktikat, siis rääkisin korruptsioonist ja ei olnud mingit probleemi leida näiteid ka RE ja IRL kohta, SD-ga oli keerulisem, aga nagu ma õpilastele ütlesin, siis „ärgu nad tehku sellest automaatselt järeldust, et seal on inimesed märkimisväärselt ausamad, pigem on põhjus selles, et nad pole eriti olulistes kohtades pumba juures olnud“. Ning „uute“ kohta kehtib inimloomusest tulenevalt seesama, et „neil pole veel variante olnud“ - seda on nähtud küll ja veel. Aga kuigi ma leian, et korrumpeerumine on inimloomuse osa – millest tuleks küll vabaneda – siis KE on selle pannud käima varjamatu süsteemina ja tundub, et seda peetakse normaalseks. Ülejäänud jõugud tunduvad vähemalt tegevat nägu, et nad vähemalt natuke häbenevad – kuigi ka IRLi puhul on sundparteistamise jutte välja tulnud rohkem kui normaalne. Ning KE puhul on teadagi ka muud teemad, mida ma ei viitsi üles lugeda, sellest juba piisas.

Sotsdemmide puhul muudab mind natuke rahutuks nende mõnevõrra suurem internatsionalism ja samuti ma ei ole kindel, kuidas nende majandusmudelid töötavad. Kuigi idee tasandil on need ilusad, ei pruugi need individualistlikus ühiskonnas käiku minna. Kui ma enne mainisin, et olen 20 aastat Isamaa+IRL poolt hääletanud, siis tegelikult meenus mulle, et siin on üks erand – kevadel Europarlamendi valimistel andsin hääle SD poolt. See otsus tuli suhteliselt lihtsalt ja ELis olen ma alati nõus sama manöövrit läbi viima, aga Eesti mastaabis ei ole ma kindel, et see on hea valik – välja arvatud, kui muud valikud on veel hullemad.

Kuigi ma otsustasin, et IRLi poolt ma oma häält ei anna (ja lõpuks ei andnudki), siis igaks juhuks kaalusin selle veel korra läbi. IRLi puhul häirib mind nende mandumine ja ka mu enda isiklikud vaated on aja jooksul muutunud konservatiivsetest liberaalsemateks (mis ilmselt on üllatav protsessi suund, tavaliselt seostatakse pigem noori liberaalsete vaadetega). Ühest küljest ma ei usu nende poolt kultiveeritavasse rahvusluse mudelisse ja teisest küljest jälle selgus sügisel, et nende jaoks pole tähtis see, et inimesed elaksid hästi, vaid et nad elaksid „õigesti“. Ja lisaks sai ühest mu suhteliselt süütust märkusest FB-s alguse mõttevahetus, kus paar tuttavat suutsid end minu silmis suhteliselt täis teha ja selle pasarahe siduda IRLi vaadetega. Andke andeks, aga kui IRL selliseid inimesi juurde tõmbab, siis võib eeldada, et edaspidi tullakse sellistele veel rohkem vastu ja ma ei taha leida endas selliste inimestega rohkem ühisosa, kui hädapärast vajalik. Lisaks oli ka nimekirjades väga palju inimesi, kes oma sõnavõttudega on end minu jaoks vastuvõetamatuks muutnud.

EKRE tundub olevat IRLi tagurlikum versioon – ja selle elimineerimine käis veel kiiremini kui KE puhul. Kuidas saab võtta tõsiselt poliitilist jõudu, kelle peamine külgetõmbejõud on madalatele tungidele ja vihkamisele rõhumine (kõige piinlikum on, et see sageli toimib) ja selle nimel pseudoteemade ülevalhoidmine, ning tahtmine inimõigusküsimusi rahvahääletusega lahendada. Eriti kui arvestada, et jõugu esinumber minu ringkonnas on „kõrge sittumusega daam“ (vabandan väljenduse pärast, see on termin, mida ma kunagi kuulsin oma vennanaiselt oma vanaema kohta ja minu arvates sobib see ideaalselt, kirjeldamaks teatavat tüüpi vanemaid – ja mitte nii vanasid – naisterahvaid), kes on mh (väidetavalt) väitnud, et kui ta raamatus roppust näeb, siis tõmbab selle maha ja esikümnes on tegelane, kes reklaamib end kui nelja lapse isa ja pereinimest, aga tegelikult on need tehtud kolme erineva naisega, vahepeal on olnud tegemist alimentide kättesaamisega temalt ja ühe lapse lasi ta üldse sisuliselt omaenda emal üles kasvatada ning mh tegelenud amatöörporno kirjutamisega. (kontrollimata, kuid usaldusväärsed andmed).

No ja lõpuks VE – mis oli selline seltskond, kelle kohta ma ei osanud eriti midagi arvata. Pealtnäha tundus seal sees olema hulk tuntud ja ka mõistlikke inimesi (no mitte ainult), aga samas näis see oma vaadetelt olevat IRLi kloon. Ja sõnavõttudes mõjus see seltskond natuke ebaleva ja jõuetuna, vastavalt „heale poliitilisele tavale“ aeti pigem ümmargust juttu ja lubati kõigile midagi.

Ühesõnaga masendav olukord. Tegin naljaviluks läbi valijakompassi, äkki leiab mingi tera. Tulemused olid sellised, et enam-vähem kõik platseerusid suht ühte kohta, 60-70% vahele. Välja arvatud üks, millega ühisosa oli napid 50% (tulemus muidugi märksa parem kui ELi  valimiste puhul, kui kõik platseerusid 28-33 vahele, va. seesama mis sai 5%!). Vahepeal mõtlesin juba hääletamisest loobuda, aga siis leidsin, et nii ei tohi – sest nagu ma mainisin, on vähemalt üks jõud, kelle parlamenti saamine oleks kui mitte katastroof, siis väga halb igatahes, arvestades, et üks suhteliselt paarialik jõud saab sinna niikuinii igal juhul. Siin ei saa küll päriselt tõmmata paralleele Saksa Weimari vabariigiga, kus lõpus oli Riigipäevas natse ja kommuniste nii palju, et ülejäänutel ei olnudki erilist muud valikut, kui lihtsalt omavahel koostööd teha, sõltumata oma laiemast taustast, aga ebameeldiv ikkagi.

Nii et siis ohkasin raskelt, vaatasin variandid üle, ohkasin veel raskemalt, logisin e-valimistele sisse ja valisin südametunnistuse järgi. Nüüd on hea meel, et see on tehtud eks paista, mis edasi saama hakkab.