Tulemuspõhiselt on rumalus sageli samaväärne pahatahtlikkusega (olen tige vol 2)

Ma endiselt ei suuda mõista inimeste irratsionaalsust. Õnneks olen ma selles suhtes üsna zen, et mul pole suuri illusioone maailma (või inimeste) muutmiseks suurel skaalal ja tegelikult nõustun ühes FB lõimes sõbra poolt mainituga – “selliste probleemide üle juurdlema hakates võibki end lolliks mõelda. Lihtsam on teadmiseks võtta, et “kasta või ära kasta, bambus Pihkva oblastis ei kasva”.

Seega kuigi ilmselt oleks mõistlikum vait olla ja edasi elada, leidsin siiski kolm head põhjust, miks oma mõtted jälle kirja panna.

A) – Vaikimine oleks vale. 

B) – Mugav on, kui mõtted on kirjas, siis on koht, kuhu viidata kui küsimusi tekib, mitte ei pea neid taastootma.

C) – Kirjutamisteraapia töötab. Igast’ asjadega on mugavam nad kuidagi süsteemist välja saada ja pärast eelmist postitust oli enesetunne varem.

Nii, aga asja juurde:

Kui meil on olemas seltskond, kes üritab iga hinna eest Eesti “vabaks” teha, siis mulle tundub, et ainuke vabadus, mis sellega kaasneb on ajuvabadus. Isegi kui selle asja mootoriks on ihu ja hingega elukutselised aferistid, idapiiri tagant ohjatud segadusetekitajad, poliitilise profiidi ihalejad iga hinna eest jms, usun ma, et suur osa kaasalööjaid arvavad tõepoolest, nagu nad teeks midagi kasulikku ja vajalikku.

Kõrvaltvaataja jaoks meenutab nende käitumine paraku aga nagu jonnivaid lapsi. Ilmselgelt neil on halb olla, aga nad ei oska seda konstruktiivselt väljendada ega rahulikult üle elada. Samas - tahaks ju oma pahameele kogu maailmale välja paisata, ning seetõttu tegutsetakse viisidel, mis töötavad otseselt tulemusele saavutamisele vastu.
(Kurjem tõlgendus kõlaks, et mulle sageli tundub, et selliste inimeste moto on “kui mul on halb, siis las olla juba kõigil halb!").

Kui võtta eelduseks, et nende eesmärk “tahame, et piirangud lõppevad”, siis ilmselt 90+% inimestest nõustub, et see on kiiduväärne eesmärk. Aga mõistlik eeldus on, et selleks on vaja nakatumismäär alla saada – ärgem unustagem, et ilma piiranguteta jõudis Eesti näitudelt maailma tippu, ja see ei ole hea märk. Sellel eesmärgil raiuvad paljud targad inimesed nagu mantrat, et “distantseeruge, vaktsineerige, maskeeruge”- mis kõlab nagu haiguste ennetamise elementaarne ja tervemõistluslik ABC isegi juhul, kui haiglad pole viimseni pungil täis – kuid selle järgimise asemel otsitakse ikkagi netiavarustest mõni vandenõuteoreetik või avaliku elu tegelane üles, kes ütleb, et seda pole vaja.

Igatahes eesmärgipõhiselt ei aita selline “tuleme kokku ja kallistame” üritus grammivõrragi sellele lähemale, et piirangud kiiresti kaoks. Niisamuti ka mitte vaktsiinivastasuse propageerimine või provokatsioonid avalikus ruumis maskidest keeldumisega. “Sõidame Eesti vabaks” oli küll ka üsna ideevaba ja mõttetu ettevõtmine, kuid selles suhtes teoreetiliselt parem, vähemalt kuni inimesed autodes püsisid – kuid selle käigus linnaliikluse ning haiglaümbruse ummistamine ei ole normaalne.

"Vabam, kui ükski haritud euwooplane!"

Mis mind väga lülib, on see, et seltskond üritab kaaperdada sõna “rahvas”. Notsu on selle kohta muidugi väga ilusti öelnud, et jääb mulje, nagu see “rahvas” kelle tahet mingi seltskond vahendavat (selmet rääkida endast ja lähematest fännidest), on kuidagi ebameeldiv tegelane, kellest on targem eemal hoida.

Selle kohta  ütleks, et

A) Ma olen täpselt sama palju “rahvas”, kui nemadki

B) Minu tutvusringkonnas on selliste apologeete nii minimaalselt, et sõna “rahvas” kasutamine mõjub halva naljana.

Ma pigem usun, et ma ei eksi väga väites, et suur enamus tahaks olukorda lahendada ratsionaalselt ning taunib tugevalt seda palagani ning selle läbiviijaid – mis muidugi tekitab neis oma arust “vabadusvõitlejates” suurt haavumis- ja ülekohtutunnet.

Kui vabadus on tunnetatud paratamatus, siis on mul sellele seltskonnale halbu uudiseid. (Minu tõlgendus sellele lausele sarnaneb Niebuhri mõttetera esimese osaga “andku jumal mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa…”)