Lapsest ja nimepanekust

Nagu mu eelmise nädala sotsiaalmeedia postitustest lugeda võis, tõi augusti algus mu ellu kaks suuremat sorti pööret. Üks neist pigem tagasipööre “normaalse” elu juurde – ehk siis andsin üle koolidirektori ametikoha ning jätkan oma senises, kraad madalamas, rollis; teine aga ilmselt palju suurema mastaabi ja pikaajalisema mõjuga – Maarja sünnitas meie poja.

Veidral kombel mul kipuvadki elus “suuremad” asjad mitmekaupa juhtuma. Sellest, et laps on tulekul, kuulsin ma ülejärgmisel päeval pärast seda kui olin andnud oma nõusoleku direktoritoolile asumiseks. Seda küll ajutiselt, aga ma olen aru saanud, et enamus asjasse segatud inimesi eeldas, et see ajutine muutub permanentseks. Võib-olla olekski nii juhtunud, aga eelistasin pigem keskenduda “kodus ülemuseks” olemise perspektiivile, ning kui olin välja selgitanud, et meil on koolis olemas täiesti okei majasisene direktorikandidaat, loobusin kerge südamega korralisel konkursil kandideerimast. Küll kunagi jõuab.

Mulle mõnes mõttes täitsa meeldis direktoriamet ja kuigi ma teadsin algusest peale, et see on ajutine, siis tegin seda ikkagi ideega, et võimalikult palju tulevikuks külge jääks. Ning kui kunagi kandideerin, siis tean, mille suhtes silmad lahti hoida ja mida küsida. See “kui” võib olla nii “if” kui “when” –  nagu ma ise olen maininud, siis ma ilmselt olen liiga südamega õpetajaametis kinni, et minusugust direktoriks raisata (Ääremärkusena – minu teooria, miks direktorite seas on nii palju ajalooõpetajaid, kõlab: “ajalooõpetajad on ohverdatavad, sellesse ametisse leiab ikka enam-vähem normaalse inimese, samas katsu näiteks uut füüsikut leiutada!”).

Kui direktoriks saamisega on “küll jõuab”, siis mis puutub lapse saamisse, võib ilmselt ausalt öelda, et ajastus enam parem olla ei saa:

- Passist vaatab vastu vanus, mis ütleb, et on juba elatud ka piisavalt ja eks elu sellisena on peaaegu “valmis”.

- Kolm aastat 1,5 koormusega töö tegemist (ka see oli “sündmuste kokkulangemise” tagajärjel: nimelt pakuti mulle kahepäevase vahega nii õpetajatööd gümnaasiumis kui õppealajuhatamist põhikoolis, mis mõlemad olid – ja on – minu jaoks motiveerivad ja huvitavad ametid) tähendab, et pangaarve on täis, kuid akud tühjad.

- Erinevate lisaotste tegemine perioodil “lapsetegemisele eelnev aasta” tähendab, et sotsmaksu on laekunud hästi ja toetused suhteliselt kõrgel.

- Lapse eest edasi hoolitsemise puhul klapib ideaalselt, et naine tahab teha tööd ja mina tahan puhata, nii et mingi hetk võtan lihtsalt asja üle ja jään koju.

- Lapse sündimise aeg augusti alguses tähendas omakorda, et Maarja ei pidanud üleliia muretsema rasedariiete üle (vähe kihte). Kuigi väidetavalt olevat palavaga lapse ootamine üsna vastik, siis sel suvel oli nii palav, et vastik oli kõigil - kuid laps sünnib suht mõnusalt soojal ajal

- Lisaks pole kooliõpetajal mõtet oma isapuhkust ära kulutada, sest põhipuhkus kestab, ning seda (l)isapuhkust saab kasutada mõnel sobivamal hetkel.

Kuigi kõik eelnev kõlab nagu olnuks ettevõtmine hoolega planeeritud, siis teglikult see päris nii ei olnud – mingeid meetmeid me oma šansside suurendamiseks laps saada, eriti veel spetsiifilisel ajal, kasutusse ei võtnud (va. looduse tõkestamisest loobumine) – kui poleks õnneks läinud, siis poleks. Ilmselt on seega pigem õigem öelda, et laps oli “oodatud”, mitte “planeeritud”, aga lihtsalt kukkus hästi välja.

Esimeste märkide kohaselt on poiss samuti hästi välja kukkunud: sündis praktiliselt “ette nähtud” kuupäeval (läks natuke üle kesköö järgmisesse); suht heas vormis (54 cm; 4,1 kg; Apgar 8-9), juuksed peas ning tundub suht chill tüüp olema, kuigi hea kopsumahuga.

 

Lapse saamise juures on väga huvitav aspekt, et mis talle nimeks panna. Meie puhul veel eriti, sest küsimus oli ka perekonnanime valikus – meil on need erinevad ning kummalgi polnud väga tugevaid tundeid oma klanni nime jäädvustamise suhtes. Selle viimase asjus jõudsime küll väga kiiresti ühele meelele, et paneme eesnime(d) ära ja siis lihtsalt vaatame, kumb perekonnanimi paremini kokku kõlab. Eks laps võib kunagi ise vahetada, kui talle ei meeldi.

Mis oli aga kindel, oli see, et välja jäävad nimed, mis on juba olemas mõnel meie tuttaval ja et nimi peaks olema “hea karmaga” (ehk näiteks kui mõnel mu õpilasel on selline nimi olnud, siis juhul kui õpilane oli laisk ja/või loll, siis see on näide halva karmaga nimest. Konkreetsetest näidetest parem hoidun).

Esimesed põgusad mõttetalgud pidasime juba jaanuaris, kui lapse sugugi teada ei olnud. Mis sellesse puutub, siis ma tegelikult olin suht kindel, et tuleb tüdruk: esiteks on mul istuv ja laisk eluviis (“rahvatarkus” ütleb, et poiste tegemine eeldab jahedust) ja teiseks kipun ma end nii tööl, hobides kui vabal ajal ümbritsema pigem igas vanuses tähelepanuväärsete daamidega.
Selgus, et iseseisva mõtteharjutuse käigus oli ka Maarja mõelnud just tüdrukunimedele. Kiiresti sai selgeks, et kui tuleb tüdruk, siis nime suhtes kompromissi leidmine saab olema üsna keeruline ettevõtmine, kuna meie eelistused olid väga erinevad. Kui Maarja eelistanuks pigem lihtsamaid ja vanamoodsamaid nimesid, siis mulle imponeerivad pigem “ülbema kõlaga” variandid (minu esimene variant olnuks nt Regina Minerva – kuigi jah, mõnes mõttes on see palju “vanamoodsam” kui suvaline eesti arhailisepoolne eesnimi…).
Poistenimedega läks see-eest palju hõlpsamalt. Kummalgi küll ühtegi head ideed või kindlat tahtmist polnud, kuid tuvastasime, et meile istuvad sama tüüpi nimed. Laias laastus: põhja/germaani/kelti nimed, mitte liiga pikad, lihtsad öelda, pigem sisaldavad r-tähte, hiljem selgus, et paljud ka f-tähte. Lõpuks leidsime, et aega on selle kiire asjaga, ja aja jooksul tekkis teatav shortlist mingitest variantidest, mille seast valida või mida kaaluda, kui laps käes. Näiteks olid seal kasutusse mitteläinud variantidena sees Frederik ja Morgan, viimasel päeval lisasin sinna ka pigem poolnaljaga Fabius’e – kuna tüübil sündimisega väga kiiret ei tundunud olevat. Fabius oli Rooma väejuht Hannibali vastu peetud II Puunia sõjas, kes kasutas taktikat, kus põhilahingusse ei astunud, vaid viivitas ja kurnas, ning sai endale hüüdnimeks Cunctator – “viivitaja”. Tõsi, wiki külge avades selgus, et tal oli ka otseselt “halva karmaga” hüüdnimi Verrucosus – “tüükaline”.

 Kui laps oli käes, siis vaatasime talle otsa ja leidsime, et olemasolevatest variantidest sobib talle kõige paremini põhivariandiks kujunenud Leif Erik. Ja olime mõlemad ühel nõul, et perekonnanimi Oras sobib selle komplektiga paremini kokku: 3x4 tähte, suht hea rütmiga. (Hiljem üks mu kolleeg kommenteeris, et laps sai perekonnanimestatud ebatraditsiooniliselt, mille peale tuli mulle pähe, et nii vähe kui ma karantiiniajal väljas käisin, olin selle enamasti seltskonnas, kus lisaks minule oli veel viis inimest, kellest neljal olid ema perekonnanimed ja viienda lapsed olid samuti ema nimega – ning kui ma seda seika neile mainisin, selgus, et ka tal endal, nii et ma ütleks, et selle valimi põhjal võiks väita, et see on pigem mainstream).

Miks siis selline nimi:

1) Kõlab hästi

 2) Meil pole ühtegi selliste nimedega tuttavat (mitte kummagagi)

 3) Kui Eesti kirjandusklassikas soovitati poisslapsele nimi panna Ameerika avastaja järgi (tolleaegsete teadmiste kohaselt), siis vahepeal on ajalooteadus välja selgitanud, et 500 aastat enne Kolumbust leidis Ameerika eurooplaste jaoks üles üks teine mees. Leif Eriksson

 4) Nimel on ilmselgelt hea karma - Leif Erikssoni hüüdnimeks oli "Õnnelik"

Lisaks veel mõned juhuslikud kokkusattumused, mis nimepanekul vähimatki rolli ei omanud, aga tagantjärgi tunduvad lõbusad:

 - Sama nädala jooksul kui meil endil see mõte nimest tekkis (esialgu ideega, et paneks kaks eesnime, millest teine oleks Erik), rääkis Pihel Maarjale, et ta oli näinud unes, et me saame poisi, kellele paneme nimeks Erik.

 - Tekkinud akronüüm LEO ei ole seotud sellega, et poisi isal on 25-aastane paarisuhe Leo Luksiga (bridžilauas).

Aga igatahes siinkohal Leole tellimus, et kui ta veel mõne lapse teeb, siis saagu selle nimedest kokku LAURI. Kuna Eesti seadusandlus piirab eesnimede arvu kolmega, siis eeldaks akronüüm väga spetsiifilist perekonnanime (põhivariant oleks topeltperekonnanimi R…- I…, kuigi seda mõtet arendades teatas üks mu sõpradest, et temal oli küll klassiõde perekonnanimega Uri), seega olen nõus aktsepteerima selle asemel ka anagrammi.

 - Maailma suurim bridžiklubi on Bridgeklubben Sankt Erik (Stokholmis, muide ka Stokholmi vapil kujutatud pea – mida ma esialgu pikka aega naisepeaks arvasin – kuulub sellelesamale pühakule)

 - Horoskoobihuvilised ilmselt on juba tähele pannud, et poiss on sündinud Lõvi tähtkujus. Eks sellegi ladinakeelne nimi ole Leo.