Eile käisin Pärnus Markuseturniiri mängimas, kus meil õnnestus keskeltläbi lahjas konkurentsis imelise skooriga - 133 punkti kuuest matšist - ära võita. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...

Nimelt hakkasin Tartust Viljandi suunas välja sõitma ja hääletas tee ääres üks natuke veider tüüp. Kaugelt vaadates meenutas natuke kas Kontrat või Ants Särgavat - habe, suured prillid ja mingi veider mütsilodu peas. Leidsin siis, et võiks ta peale korjata - mul auto tühi ja kahju mul pole inimesi natuke edasi viia, aga äkki on huvitav inimene. Paraku see lootus ei läinud täide - oli tavaline ullike - aga lõbus oli sellegipoolest.

Kui olin auto kinni peatanud, siis vaatas tüüp uksest sisse ja küsis, et ega Viljandisse ei saa. Saanud sellele positiivse vastuse, ronis ta tahaistmele. Minu küsimusele, et miks ta ette ei istu, ees on ju mugavam, kostis ta et "Ma ei saa, ma kardan kiirust. Ja mõned sõidavad nii kiiresti, et mul hakkab hirm, ma istun parem taha!".

Mingi hetk küsis ta, et kas ma lähengi Viljandisse. Vastasin, et Pärnusse, võib-olla tahab ta hoopis sinna sõita. "Jah, tegelikult ma tahaks küll Pärnusse sõita, aga see on nii kaugel, et ma ei tea, kas ma tagasi saan, bussipiletid on ju nii kallid!". Kui ma soovitasin hääletada, leidis ta kurvalt, et vaevalt keegi teda peale võtab (kuigi märgid näitasid ju teist keelt, ma olin ta juba hommikul kell pool kaheksa auto peale korjanud).

Natukese aja pärast tundis tüüp huvi, kas ma olen Pärnu inimene. Sellele olin ma sunnitud eitavalt vastama, mille peale ta ikkagi küsis, et mis ma arvan, kas Pärnus suvel üheks kuuks korterit üürida on kallis. Leidsin, et ilmselt küll, kui bussipileti raha ei ole, võib korteri üürimine kah veidike ülejõukäivaks osutuda.

Siis oli meil veel vestlus Eesti geograafiast. Nimelt meenus talle, et sealkandis, kus ta hääletas, näitas silt ka Paide poole ja ta tundis huvi, et kas sealt saabki Paide poole hääletada. Ma kostsin siis, et saab ikka, kui Tallinna poole hoida, ehk siis teisele teele ja järgnes nending: "Väga huvitav, et Paidesse hääletada, tuleb siis Tallinna suunas minna!". Ja siis mainis ta, et tegelikult ta mõtles sel suvel läbi käia kolm Eesti linna, kus ta pole kunagi käinud, üks neist on Mustvee. Tegelikult olevat ta juba tol päeval tahtnud sinna minna, aga polevat suutnud välja selgitada, kus suunas Mustvee asub. Kui ma vastasin, et Narva suunas, tuleb mööda Narva maanteed minna, siis järgnes loomulikult küsimus: "kus see Narva maantee on?" ja kui ma hakkasin midagi ütlema, järgnes kiire reageerimine: "oot, Tartu linnas on ka Narva maantee, kas see ongi sama Narva maantee, mida mööda Tartust Mustveesse saab?".

Ühesõnaga selline veider tüüp oli, mul igatahes tekkis teooria, et ilmselt oli ta Raja tänavalt sääred teinud (see on ju sealsamas kõrval) ja võib-olla ei olnud väga hea mõte teda Viljandisse viia. Aga teisest küljest ei ole minu asi inimesi nende oma rumaluste eest päästa.

Tuvid ei ole sugugi rumalate killast linnud.
Tavaliselt üritavad nad igal kevadel meile lattu sisse murda, mis eelmisel aastal lõppes sellega, et paar tükki mõrvati. Sel aastal hakkas jälle sama asi pihta, kuni Vallo tegi eile ühele plekksepale ettepaneku, et võtku oma püss kaasa ja lõpetagu see jama ära. Täna on püss olemas, aga seni veel ükski tuvi end näole andnud pole...

Lõuna ajal tuvastasin Lõunakeskusest ühe järjekordse debiilsuse. Nimelt käin (käisin?) ma seni paar korra-paar nädalas jääplatsi kõrval itaalia kohas söömas (ma ei tea, kas sellel oma nimi on või siis läheb ta Orient Expressi alla). Harjumuseks on olnud võtta päevapizza + koka ja üldiselt on neiu küsinud, et kas ma joon koka kohapeal või võtan kaasa (no antagu mulle andeks - kas ma siis ostan pizza, söön selle ära ja hakkan koka näpus astuma nende arust?). Nujah, täna siis tuvastasin, et

A) arve on 1 krooni võrra suurem kui tavaliselt ja
B) limmerite juures on silt, et nad on "kaasaostmiseks, lähim taarapunkt asub ..." (kuskil lähedal, ei viitsinud täpselt vaadata)

Asja muudab huvitavaks see, et söögikohas asub ka silt stiilis "oma söögi ja joogi tarbimine ei ole lubatud" (ilmselt et lapsevanemad ei tuleks oma näksidega laste liugulaskmist vaatama).

Kui nüüd need kaks asja kokku panna, siis mina jõuan küll järeldusele, et "osta oma limmer ja ära jumalapärast meil seda joo!"

Arusaadav söögikoht ei viitsinud jännata nendega, kes pudeli kaasa võtavad ja nendega, kes kohapeal joovad ning ilmselt nad ei suutnud põhjendada krooni liitmist taara eest, kui inimesed söövad kohapeal ja tegelikult see pudel jääb tegelikult sinna. Aga...

1) Minu meelest on nõme, et nad löövad eraldi sisse nii joogi kui taara (võimalik et mõni meie lahe seadus või tarbijakaitseakt seda nõuab), andku üks hind ja savipott, mis sellest pudelist edasi saama hakkab. Niikuinii enamus joob selle koha peal ära ja jätab selle neile. Nagu inimestel erilist vahet oleks, kas lõuna läheb neile 1 kroon kallimaks või mitte või neil erilist vahet oleks, kas nad võtavad minipudeli pealt täiendava krooni vahelt või mitte. Ärgu siis serveerigu asja nii, et inimesed peavad maksma asja eest, mida nad ei kasuta.

2) Minu meelest on nõme, et söögikohas on silt: "joogid on kaasa ostmiseks" - no mida pekki...

3) Minu meelest on nõme, kui kundesid mõnitatakse: "lähim taaraautomaat asub..."

4) Minu meelest on naljakas, et nad on suutnud sellise loogilise vastuolu endale sisse kirjutada

5) Minu meelest on nõme, et ma pean sealt välja jalutama pudel näpus ja otsima lähimat prügikasti, mille kõrvale see jätta (hui ma viitsin ühe pudeli pärast taarapunkti minna, aga arvestades ülalkirjutatut, ei raatsinud ma seda neile ka enam jätta)

6) Minu meelest ma võin need paar lõunat ka kuskil mujal süüa. Millest on küll natuke kahju, kuna tegelikult see üks kroon mind ei koti ja süüa annavad nad ka täitsa hästi, aga küsimus on suhtumises. Rumalust ei saa doteerida.

Eile hakkasin kodus jalgpalli meistrite liigat vaatama (oma ennustusliiga tõttu tekkinud huvi, kuigi kivipallur on ilmselt konkureerimast loobunud, nähes et vastu ei saa) - mängisid München ja Lyon, mul Ribery kapteniks. Saan pildi ette ja kõik tundub ilus - München pressib ja Ribery on aktsioonis - triblab, söödab, lööb karistuslöök, sibab hoolega, hüppab vastasele vastu jalga.... ja saabki peale minu viit minutit vaatamist punase kaardi. Nu n...h...i - ei tasu vist ikkagi jalkat vaadata, kui halbu elamusi ei taha. Mäng muidu oli väga huvitav, nii et tegelikult ma ei kahetse.

Ja üldse ma ei saa aru, mis pull toimub, premjääris olen ma ikka ka suutnud kõik vigased ja haiged üles leida ja oma tiimi värvata... Järgmine aasta olen targem, PALJU targem (ennekõike tean, mis hakkab mängijatega kevadel juhtuma).

Kuma GP pakkus väga ootamatu vaatepildi - kuidas Erika purupurjus partnerile lapsehoidjat mängib!

Ja Vallo vahendas mulle killu Islandi vulkaanipurske kohta: vähemalt ei saa inglased öelda, et nad oma Islandi pankadesse maetud raha eest tuhkagi vastu ei saa!

Otsisin täna hommikul Kuperjanovi tänavalt autot (Maarja oli hommikul rongiga Tallinnasse põrutanud), kui jalutas mulle vastu, naine käevangus, üks Tartu mälumängur, kellega koos ma olen varem võistkonnas ja ka paaris mänginud. Küsis ta siis mult, et mis koosseisus me sel aastal võistkondlikul meistrikatel esineme ja kui ma siis vastasin, et Olesk, Naarits, Salis ja keegi Arko Tallinna-võistkonnast, siis oli silmaga näha, kuidas eneseuhkus sai hirmsa mataka ja vuntsid sõna otseses mõttes sorgu vajusid. Arusaadavalt oli ta, kui mitte just arvestanud võimalusega, et tema on meie "puuduv lüli", siis vähemalt lootnud seda.
Mis siin salata, ka mul oli tekkinud olukorras oma osa - nimelt on mus tekkinud tülpimus ebaeetilise käitumise suhtes mälumängulauas (ennekõike "kõrvad kõrvallauas" taktika) ja küsitav inimene on üks kahest, kelle juures ma olen seda kõige rohkem tähele pannud (teine on üks mu kunagine võistkonnakaaslane Tartu meistrikatelt, kes samuti senini suhteliselt kõrgel tasemel kaasa mängib). Ilmselt neid on rohkemgi (pole paljude inimestega ju koos mänginud), aga enda jaoks olen ma jõudnud otsusele, et sellistega ma ühes tiimis mängida ei taha, jäägu siis paar punkti või kohta sellepärast saamata!

Selle aasta bridži võistkondlikud meistrikad said nüüd läbi. Kuigi enne viimast matši olime liidrikohal, saime selle kõvasti kaela ja kukkusime kolmandaks. Esikoht siis sedapuhku Ekspromptile ja mööda hiilis ka Starmen. Noh, 11-s medal järjest ei ole ka muidugi paha saavutus, aga ei saa öelda, et ma sellega eriti rahul oleks.

Veidraid asju:

Need 5 kulda, mis me oleme saanud, oleme kõik võitnud pika puuga, aga kui asi on tasavägiseks läinud, siis on alati olnud keegi, kes "tahab" rohkem. Kusjuures ma kahtlustan, et ennekõike ongi küsimus tahtmises - kuna medaleid on nii palju järjest, siis puudub nagu selline nälg (ainuke selline "must win", mille me ära oleme võtnud, oli siis, kui me olime võitmas oma esimest medalit (pronksi) aastal 2000 ja eelviimases matšis läksin lauda hirmsa tahtmisega elevant ära tappa - ning laekuski suur võit).

Vugraphis mängides saime tappa kõik kolm matši - kaks neist 25-ga! Need juhtusid 1., 2. ja 4. koha vastu, nõrkadest saime seekord siiski jagu.

Oma üllatuseks tuvastasin tagasiteel, et ma ei olegi eriti tige kullast ilma jäämise pärast. Lihtsalt ei morjenda (jälle teema "nälja" puudumisest).

Tagasiteel lubas auto näidik, et paagitäiega saab sõita veel 138 km (Pärnu-Tartu vahe on ca 165-170 km). Õnneks kulub maanteel siiski bentsu vähem (Maarja nullis näidiku ära ja selle tripi keskmine kütusekulu oli 5,5 l/100 km) ja sõitsin ikkagi Tartuni ära. Peale seda mahtus Neste automaadi andmetel meie pisikesse Getzi 41 liitrit kütust lisaks.


Igatahes on mul praegu turniirijärgselt selline tunne, et ei ole enam mõtet (üleüldine rahulolematus Eesti bridži kui tervikuga, Tartu BK-ga, võistkonnaga, partneriga ja iseendaga). Kuigi kunagi sai lõmpsides võetud eesmärgiks saada 40 aastat järjest A-Liiga medal (üle veerandi on juba käes), ei tunne ma endas motivatsiooni niimoodi jätkamiseks. Kui mitte midagi muud, oleks vaja vähemalt mingit uut väljakutset. Kusjuures see, et me kolmanda koha saime, ei puutu asjasse, isegi kuld ei oleks see mu rahulolematust eriti vaigistanud. Igatahes tundub mulle, et variandid on üldjoontes järgmised (detailidesse ei tahaks minna, ikkagi esialgu võistkonna siseasi):

A) Mõned võistkonnas muudavad suhtumist.

B) Kui mängijad ei muuda suhtumist, siis peab muutuma koosseis.

C) Kui ülejäänud tiim leiab, et võib ka nii jätkata, siis muutub koosseis minu arvelt (mul ei ole plaani B, aga lihtsalt nii ei taha).

Lõppeks ei ole mul viimase variandi suhtes erilisi süümekaid, ma kujutan ette küll endale asenduskätt, kelle lisandumine võistkonda eriti ei nõrgestaks - Levenko oleks peale aastaid kehvas võistkonnas mängimist kindlasti vägagi motiveeritud, mulle tundub viimasel ajal, et paari Vasja-Sven sisekliima ja töömoraal on märksa parem kui paaril Olaf-Sven ning samas Leol ja Olafil mäng klapib väga hästi.

Ühesõnaga, praegu on selline mõttetu tunne peal, eks näis, mis sügise poole paistma hakkab. Elu igatahes on seni õpetanud, et kui asjad vinduma hakkavad, on parem pigem lõpetada.

Elul ei ole enam maitset - tundus, et tahaks midagi head õhtuks ja seega sai Konsumis riiulite vahel slaalomit lastud. Ainsaks isutavaks asjaks osutusid silmud, aga nende puhul hakkas juba rahast kahju - paarisajagrammine purk maksis 80 raha ja ligi kilose suhteline hind oli küll oluliselt parem, kuid see tundus ikka nats liiast olevat...

Lisaks sellele tuvastasin, et ma olen ilmselgelt vale alaga tegelema hakanud: humanitaarkalduvustega inimesed ei mängi bridži! Möödunud kolmapäeva järel tuli Anuga jutuks, et tudengiklubis käivad reaaltaustaga inimesed ja tegin siis väikese reha, mis liiki seltskond seal täpselt on selle aasta jooksul näole andnud. Tulemused nende 44 inimese kohta, kellele ma mingi eriala oskasin omistada (mis ei pruugi küll 100% pihta minna, aga enamvähem ikka):

13 x füüsika (+ 2 materjaliteadus)
12 x IT/matemaatika/statistika (+ Mell, kes enne pokkeristaariks hakkamist kirjutas mingeid koode)
5 x arst
4 x juura (+ Erika, kes enne tekstiili peale minekut TÜs selle ala hingekirjas oli, aga see ei lähe vist arvesse...)
3 x bioloogia/geneetika
2 x majandus
1 x ajalugu

pick the odd one out...

Elu toob igasuguseid üllatusi: tuli poodi üks klient, kes meilt ka nädala alguses läbi oli käinud ja surus mulle soojenduseks pihku jupi suitsuvorsti - eelmise korra hea teeninduse eest. Vorst igatahes oli ka väga hea :)

Vaatamata näilisele vee üleküllusele, on Tartu kanti ründamas põud! Piisas mul ainult avaldada Maarja õe elukaaslasele (huvitav, kas vanadel eestlastel oli olemas ka sõna, mis tähendas vabaabikaasa õe vabaabikaasat, u. stiilis "vallaskälimees" vms?) arvamust, et elu ilma kraaniveeta on paras pornograafia (ma tean, mida ma räägin), kui koju minnes tabas ka meid "rõõmus" üllatus, et kraan ei tahtnud vett kätte anda. Ja järgmisel päeval tööle jõudes oli ka sealne veevärk streigirežiimil. No aru ma ei või - õnneks viimased kaks asja lahenesid päeva jooksul.

Tartu paaride MV-l leidub iga aasta keegi, kes otsustab hästi mängida ja meid pingutama sundida, see aasta siis Tali-Kibena. Allpool on siis kirjas jooksev seis enne viimast etappi, mis võtab arvesse viit paremat tulemust ja mida keegi peab tegema, et tabelis tõusta.

1. Luks – Naber 60,33 (6. tulemus 50,93)

2. Tali – Kibena 59,88 (6. tulemus 50,00) – esikohaks peavad saama 2,25% rohkem kui Luks-Naber, minimaalne piisav tulemus 53,18%

3. Toomere – Nigul 56,05 (6. tulemus 44,44) – esikohaks vaja saada 21,4% rohkem kui Luks-Naber, minimaalselt 72,33%, teiseks kohaks 19,15% rohkem kui Tali-Kibena, minimaalselt 69,15%

4. Tempel – Klaos 54,11 (6. tulemus 45,14) – kolmandaks kohaks vaja saada 9,69% rohkem kui Toomere – Nigul, minimaalselt 54,13%.

5. Sula – Ojassalu 53,98 (6. tulemus 49,72) – kolmandaks kohaks vaja minimaalselt 54,77 (+10,33), neljandaks kohaks 0,65 rohkem kui Tempel-Klaos (eeldusel, et nad saavad vähemalt 49,07%)

6. Taube – Poolakese 53,47 kolmandaks vaja minimaalselt 57,31 (+12,87)
7. Kurusk – Hütt 53,45 kolmandaks vaja minimaalselt 57,4 (+12,96)
8. Ulp – Toomere 53,33 kolmandaks vaja minimaalselt 58,01 (+13,57)
9. Kaldamäed 53,04 kolmandaks vaja minimaalselt 59,45 (+15,01)
10. Saks-Padari kolmandaks vaja minimaalselt 62,35 (+17,91)

Vanadus hiilib kontidesse - hankisime eile Maarjaga pudeli veini (+ viinamarjad + sõira), et õhtul mugavalt aega viita ja selgus, et me (ma) ei jõua/viitsigi seda ära juua. Veel hullem - hommikune olukorra hinnang andis tulemuse, et mul (!) oli isegi üks klaas poolikuks jäänud - ja tegu oli mitte üldsegi halva veiniga. 30 ei ole naljaasi, ma ütlen teile!

1. aprill õnnestus peaaegu nii üle elada, et keegi lolle nalju ei teinud. Kuni päris õhtuni välja, kui me pidime Iirimaaga BBO-s matši mängima. Logisin end siis poole üheksaks sisse ja selgus, et asi algab alles tunni aja pärast - Piret küll vabandas sellega, et ta oli ajavööndid sassi ajanud (iirlased on meist kaks tundi taga, mitte üks), aga niikuinii passis ta hoopis ühe silmaga kalendrit. Ja mängu algus venis veel pool tundi, kuna ühel vastastest tekkis probleeme internetiühendusega. Vähemalt matši me võitsime tänu kahele slämmideltale...

Laupäeval õnnestus mälu mängimas käia ja kui seda piisavalt harva teha, tuleb sellestki positiivseid elamusi. Saime Maakilva finaalis teise koha, mis antud kontekstis oli pigem võit kui kaotus - esikoht oli nii pikalt eest ära.

Veider oli see, et kui küsiti Eesti 1920-te jalgpalliväravavahti (ühesõnaga seda, kes mängis koondises enne Tipnerit), siis pongestasin ma end pooleks seda välja mõeldes. Esimene nimi mis pähe tuli oli Kass aga kuna ma teadsin, et selle nimega tüüp oli hoopis ründaja, siis see ei sobinud - võtsin siis tööhüpoteesiks, et see on neljatäheline nimi, mis algab K-ga. Mõtlesin ja mõtlesin, aga välja ei mõelnud ja läks siis hea õnne peale Kass kirja - äkki ikkagi mälu on vingerpussi mänginud. Kui vastus kõlas, siis sai selgeks, et asja sai valetpidi protsessitud - kõlapilt oli õige, aga esimene täht ei klappinud, õige vastus oli Lass...

Ja siis leidsin tänu mälukale üles ka ühe hea loo (õigemini sain autorile ja pealkirjale jälile) - Midge Ure'i "Breathe". Mälukal nimelt küsiti Midge Ure'i, aga ühe teise looga, ning kui youtube'ist tüübi muid lugusid kuulata tahtsin, siis vaataski see mulle vastu :)

Nüüd siis taas tagasi Eestimaa pinnal (ja juba kahetsen, arvestades et aasta kõige tatisemad ilmad on kohale jõudnud).

Kõigepealt peab tegema ühe vigade paranduse eelmisesse postitusse - Wikipediast tuvastasin (ja nagu ma näen, on Ulaf juba ka ärganud ja märkuse teinud), et see, mida nad sealkandis kreegiks nimetavad (Kriek) on hoopis kirss. Aga see ei muuda pointi, et see oli suht hea ja joodav kraam, ning nagu ikka - kõige esimesena kätte sattunud pudel (Mort Subite) oli ka kõige parem, nii et ei olnud erilist põhjust muude markide degustatsiooni teha.

Tagasireis kulges üldiselt sujuvalt (Luksemburgi lennujaam on mõnus väike ja asub kesklinnast 15-20 minutise bussisõidu kaugusel), aga paar naljakat asja juhtus sealgi.

Kõigepealt ei väljunud meie lend Kopenhaagenist Tallinnasse õigel ajal - mis on Estonian Airi puhul ilmselt muidugi pigem reegel kui erand. Lennukis tuvastasin, et stjuardessid on mingist ebamäärasest rahvusest ja millegipärast on seal mingid imelikud kirjad - nt. ohutusvarustusel oli ingliskeelsel selgitusel juures itaaliakeelne tekst ja varuväljapääsule oli lisaks exitile juurde märgitud "izlaz", millest tegin järelduse, et ju meil siis mingi vana poola parsa on lennukiks. Tallinnas lennukist väljudes selgus, et meid toonud lennuki küljele oli uhkelt kirja pandud "Adrian Sun" ja kaunistuseks Horvaatia lipp juures. Tundub, et Eesti Õhuga on lood ikka üsna nadid.

Tallinnast hakkasime koju sõitma ja tee peal tuli pähe mõte, et kui minnes sai külmakapp tühjaks tehtud, siis peaks ometi midagi hamba alla varuma. Halb uudis oli aga see, et kui me Koerusse jõudsime, oli kell veerand üheksa ja nad olid oma Konsumi juba kell kaheksa kinni pannud. Siis pressisime edasi ja jõudsime kuskil kolmveerand üheksaks Jõgevale - kuigi mitte just kõige ärksam paik, siiski tegemist ju maakonnakeskusega. Halb uudis muidugi see, et ega meil kummalgi polnud õrna aimugi, kus seal mõni pood on. Tõmbasime siis jooksvalt Tiidule traati (muide, ma tee peal lahendasin ristsõna, kus esines küsimus "Eesti mälumängur" ja vastuseks oli Naarits) ja too teadis juhatada meid mingi Selveri juurde, mis pidi kümneni lahti olema. Tegelikult oli küll üheksani, aga õnneks me jõudsime sinna ikkagi väikese varuga, nii et proviandi saime ilusti kätte :)

Nüüdseks siis juba ligi nädal aega Luksemburgis Pihlal-Indrekul külas oldud, kahjuks pidi küll Pihel ise eile tagasi Eestisse põikama. Muljed siis üldiselt sellised:

Ilm: positiivselt kevadene, riietuseks piisab üleskeeratud käistega kampsunist.

Linn: vanalinn on selline kena "uusaegne" ja tänavad tihedalt täis ehitatud. Selles osas, kus asuvad eurokraatide töökohad, on peamiselt suured ja imposantsed (kuigi minu arust nats inetud) ehitised ning linnaosa näeb ka muidu üsna ehitusplatsilik välja. Vanas linnas on hunnikus lahedaid sildasid ja müürijuppe ja on ka muidu tore.

Bridžiklubi: õhkkond meenutas natuke Tartu tudengiklubi - vaba ja sõbralik, suhteliselt vähe paare ja keegi ei ibisenud partneri kallal. Keskmine vanus oli küll mõnevõrra suurem, ma pakuks, et ca 60 aastat. Mängutase oli vist enamvähem normaalne, kuigi meil Maarjaga õnnestus midagi eriliselt head tegemata 65% kokku ajada ja 11 paari konkurentsis esikoht kotti ajada.

Linna on üsna künklik ja kuna ma armastan ringi hulkuda, siis olen ilmselt selle nädalaga rohkem kõndinud, kui Eestis kuu ajaga - nii et järgmine kuu te mind omal jalal liikumas ei näe, sest norm on täis!
Kange alkohol on odavam kui Eestis, õlled on täitsa joodavad ja leidsin isegi ühe, mis Maarjale maitseb - Lambic kreegiõlu :)

Ühesõnaga - seni võib eluga rahul olla küll

A-Liiga teine etapp kulges nagu vanadel headel aegadel - kuigi esimeses voorus tuli vastu võeta 10:20 kaotus ja ajatrahv, siis edaspidi mäng paranes ja selleks, et püstitada uus vooru rekord (seni oli see aastast 2006, kui me viimasel etapil saime 152 punkti), pidime me võitma Rakveret 22:8. Kahjuks jäi sellest puudu, saime 18:12 võidu, aga 148,5 punkti seitsme matši peale pole ka väga laita saavutus. Kusjuures patserdamisruumi jäi veel küll, meie paar tegi vist igas matšis ühe sellise 10 IMPi maksma läinud liigutuse - paar lollust (ma näiteks käisin taha 3NT lepingu, kus mul oli üheksa tihi varrest võtta) ja paar kehva otsust, aga muidu võis mänguklassiga rahule jääda. Ja noh, õnne oli ka parajalt - kui me ei pressinud slämme, siis neid ka ei olnud ja teine tuba pressis. Muidugi Maarjal-Antsul oli veel rohkem õnne - kui nende vastu pakuti seitse (tavaliselt üheta), piirdus nende teine tuba targu geimiga :)

Eks näis siis, mis kolmas voor Pärnus kaasa toob, aga praegu on tuju ja võitlusmoraal küll üleval

Hea meel, kui mingi asi töötab - tudengiklubis oli kolmandat korda nelja nädala jooksul 12 paari koos ja peaaegu oleks rohkemgi olnud, kuna Mell küsis 5 minutit enne kuute, et kuidas mul seis on; kuid kuna ma olin juba jaotused laudadele ära jaganud, siis leidsin, et ilmselt on isegi mugavam, kui ta ei tuleks, sest tekiks vaba voor ja peaks hakkama ümberkorraldusi tegema.

Päeva teemaks oli "ebakorrektsed nõudlused" - kohe esimeses voorus käisin taha 10 tihiga 3NT, kuna ma unustasin ühe ässa ära ja õhtu jooksul käidi saalis korra taha ka 7 ärtut, kui tehti nõudlus, kuid kõrvalmast jagunes viiega vastu ja ei tootnud viit tihi (samas lõige teises mastis oleks lepingu välja toonud). Peaks ikkagi klubis kaljajoomise lõpetama...

Laiskuse kiituseks: kui me endale uue teleka hankisime, siis selgus, et see ei võta digi-TV'd välja - ju meil katusel olev antenniront ei olnud selleks piisavalt hea. Mis seals' ikka, vahtisime siis analoogi, teadmisega et varem või hiljem tuleb mingi uus antenn varuda - aga sügisel ei viitsinud ja kes siis ikka talvel katusele möllama ronib. Õnneks vahetati nüüd kanalite sagedused Lõuna-Eestis ringi ja see vabastas mu akrobaatiliste trikkide tegemise sundusest (ja raha kulutamisest) - kiire reha andis eesti kanalite digipildid kätte :)

Kohe esimest asja "uue" pildiga vaadates sai selgeks, et spordireporteritel on vist mingi puue küljes. Nimelt Otepääl toimuvad praegu mingid noorte tiitlivõistlused laskesuusas, kus Eveli Saue esineb suht viisakalt. Ja peale starti siis ronib Kaljuveer reipal ilmel Saue juurde ja hakkab ajama: "Palju õnne, Eveli Saue - teist võistlust järjest neljas koht!"

Mina küll ühegi püssiga ringi sõitva inimese juurde sellise ibaga minna ei julgeks.

Käisime eile mälumängu "külavaheturniiril" mängimas. Küsimused sattusid sellised lihtsakesed, saime 80-st võimalikust 72 punkti kätte. Neljast vastamata küsimusest valisime ühes kahest vale (koerliblika asemel läks kirja päevakoer), ühes käis õige nimi läbi (riigivanem Kukk) ja kahte lihtsalt ei teadnud (dirigent Joost ja paakspuu). Selline veider mäng siis.

See-eest kuulsin tee peal paari kildu olümpiamängude kohta:

- Mida ütleb iluuisutaja, kui hüpe ebaõnnestub?
- "Üks Lutz puha!" (see on üks iluuisutamise hüppeid)

Kui Osolin väidab (Eesti Ekspressis vist) Eesti murdmaasuusatajad oleks võinud olümpial parem hokit mängima panna - tulemus oleks sama, kuid asi oleks märksa lõbusam olnud, siis selles suhtes ta eksib - tulemus oleks koha võrra parem saanud!

(Murdmaamehed said teates viimase, 14. koha, naised targu tiimi välja ei pannud, ega neilgi paremini poleks läinud; samas kui hokis osales ainult 12 võistkonda)

Kotka klubi hakkab vastu kevadet juba päris hästi toimima - kahel nädalal kolmest on 12 paari kokku kogunud (kuigi eile tuli selleks Mairi Annelinnast kohale tellida - aga teise vooru lõpuks olime täiesti graafikus tagasi).

Ja üldse on tore intelligentsete ja toredate inimeste seltskonnas meeldivalt aega viita :)

Harry Potteris ütles üks veider tüdruk täiesti õigesti - kaduma läinud asjad ilmuvad ikka välja, ainult et mõnikord väga veidrates kohtades. Nii ilmusid välja mu kadunud kindad (millede puudumise tõttu tekkinud villid peos ei ole seniajani korralikult ära paranenud) - loomulikult olid nad tööl arvuti taga nurgas maas!

Ja tänastest spordiuudistest võib lugeda, et Itaalias on lood päris lõbusaks läinud:

Chievo Verona peatreenerist Domenico Di Carlost ja Parma ründajast Davide Lanzafamest said esimesed isikud, kes Itaalia jalgpallis diskvalifitseeriti pühaduseteotuse eest.

Di Carlo eemaldati pühapäevases kohtumises Cagliari vastu väljaku äärest peale seda kui kohtunikud kuulsid treeneri suust "pühadust teotavaid väljendeid." Peatreener pean eemale jääma eelseisvast kohtumisest Bari vastu.

Davide Lanzafmet tabas sama saatus samuti pühapäeval 1:0 võidumängus Sampdoria üle. Ka Lanzafme sõnas midagi jumalavastast ning kohtunik näitas talle viivitamatult punast kaarti. Ründaja peab nüüd vahele jätma kohtumise Siena vastu.

Itaalia kohtunikele anti läinud nädalal karm käsk karistada kõiki mängijaid või treenereid, keda nad näevad või kuulevad jumalat teotamas.